Karjääriredelil turnimisest

Viimased kaks nädalat olen olnud vahelduseks ametiredeli uuel pulgal. Enamasti seisan eelviimasel astmel, sest muidu ei ulata piisavalt kõrgele. Nimelt pruunisin viimastel nädalatel viinamarjataimede asemel õunapuid. (Ja kui keegi teab, kas ma peaksin eesti keeles pruunimise asemel mingit teist sõna kasutama, võib mind täiendada.) Ühesõnaga lõikame maha üleliigseid oksi, turnime redelitel ja vahime pea kuklas puuladvas olevaid oksi. Ja töökaaslased olid mul peaaegu kõik ainult filipiinod (kui välja arvata Katie esimestel päevadel ja Gary, üks austraallane), sest teised jäid viinamarjade seltsi. Töö ise ajas mind umbes 1,5 nädalat segadusse, sest just siis, kui ma arvasin, et saan loogikale pihta, selgus, et olin ikkagi lõiganud valesid asju. Kuidas ja mida puude latvades lõikama peaks, ei saanud kuni üleeilseni aru. Töö ise on üsna väsitav, sest pea kogu aeg hoian raskeid oksakääre umbes õlgade kõrgusel ja hoian redelil tasakaalu. Aju väsib ka, kui täpselt ei saa aru, mida ja miks lõigata. Muidu on töö hea, sest päev läheb kiiresti. Uudishimulikele lisateadmiseks, mis sorte me siin kasvatame: Fuji, Gala, Pink Lady, Jonagold, Braeburn. Neist viimased kaks on kasutusel peamiselt tolmeldajatena, mitte eriti saagi eesmärgil.

Minu tavalise tööpäeva illustreerimiseks mõni pilt ka. Üks: paremat kätt õunteblokk ja selle kõrval karavan, milles me puhkepauside ajal istume. Kaks: minu filipiinodest kaaslased Imelda ja Rosie ametis õunapuude kallal. Kolm: mina redeli otsas.







Neli: ühe õunapuu latv, õnneks mitte keeruline. Selle all Rosie, minu reapartner. Viis: krimpsus õun eelmisest hooajast.





Ühel päeval eelmisel nädalal oli selline marutuul, et ei saanudki redeli otsa ronida. Isegi viinamarjaridade vahel oli raske edasi liikuda. Nüüd oleme siis esimest korda lühikese tööpäeva pidanud ka liiga tugeva tuule tõttu.

See, et käes on augusti keskpaik, on mulle küll suur müstika. Kevadet ootan küll pikisilmi – ilmselt ta enam kaugel olla ei saa. Aga praegu on ilm olnud eriti vihmane ja tuuline. Sama vähe päikest kui Eestis tavaliselt! :) Nii et päevitusest ei saa ammu enam rääkida, aina kahvatumaks lähen. Ja ahju kütame iga päev!

Tööd on meil siin ilmselt umbes septembri lõpu – oktoobri alguseni ja nii ma tegelikult juba loen nädalaid, sest hoolimata suurepärastest inimestest ja heast töökohast muutub ühe koha peal nii kaua paigal olemine tüütuks. Aga tekkivast rutiinist hoolimata on praegu eesmärgiks teenida raha, turnida redelitel ja askeldada viinamarjaridade vahel. Üks ja kaks, üks ja kaks, ilm läheb muudkui helgemaks (nii ma loodan!)

Küsimus lugejale ka: mida tähendab, kui kohtad õunapuul oksa, mis on ennast sõlme keeranud nagu alumise pildi oma? (see polnud kusjuures ainuke, mida ma nägin) Vastus kahe nädala pärast!