Festivalilainetel

Tere, kõik see pere! Uue aasta esimene postitus! Käes on suur suvi ja mina tunnen ennast nagu korralik suvepuhkuslane, ehkki ujuma olen jõudnud ainult korra (viga, mis vajab parandamist). Ilm on muidu Hobartis nagu Eesti suvel, temperatuur jääb 20-30 vahele (aga viimast küll ainult enne suurt vihma) ja tundub mõnus. Vahe on ainult päikese intensiivsuses – kui ta ikka pilve tagant väljas on, siis ma ilma mingisuguse peakatteta naljalt väga kaua õues olla ei taha, päike on lihtsalt nii tugev (ilma et seejuures palavgi oleks), et ma saan sellest peavalu. Aga niipea kui päike loojas, läheb jahedaks ka ja öösel jahtub ikka korralikult. Peale selle on vihm ka üsna üllatuslik ja ootamatu. Nii et kokkuvõtteks, kui tahad terveks päevaks kodust välja minna, siis on vaja kaasa võtta kõikvõimalikud riided ja vihmavari, sest kunagi ei tea. Siin (nagu ka Melbourne’is ja Mt Gambieris) räägitakse ikka neljast aastaajast ühe päeva jooksul.

Uus aasta tuli minuni Tasmaania idarannikul Falls Festivali nimelisel muusikaüritusel, kuhu olin The Wilderness Society kaudu end vabatahtlikuks organiseerinud. Asi kujutas endast kolme päeva bände, esinejaid, kunsti, rannaskäike, tantsulöömist ja muidu tsillimist. Meie meeskonna (mille keegi geniaalselt on nimetanud Loo Crew’ks) ülesandeks oli hoida korras festivali vetsud (umbes 250 tükki või nii). Eks need sobivad rohelistele ka propaganda mõttes ideaalselt, sest vee asemel kasutatakse saepuru ja kõik tahkem materjal läheb kompostiks (mida siis kohalikud farmerid hiljem kasutada saavad). Säästab metsikult vett ja on muidu praktiline. Üldse tuleb öelda, et võrreldes tavaliselt festivalidel olevate ajutiste plastmasskuubikutega, mis hirmsasti haisema lähevad, kus vesi saab otsa ja üldse on kaos, olid vetsud üllatavalt korralikud ja inimesed aina kiitsid meid! Ehkki iga natukese aja tagant tuli keegi kergelt napsune festivalikülaline ja ütles meile kurval häälel: „You’ve got the worst job in the world!“, mis ajas naerma. Igatahes tegime tööd neli tundi päevas ja ülejäänud aega oli enam kui küllalt niisama tsillimiseks. Mind pealava artistid jätsid üsna külmaks, aga alternatiivlavadel sattusin nii mõndagi head ja tantsitavat kuulama. Tuleb öelda, et keskmine festivalikülaline on küll minust noorem ja veedab enamuse ajast laagriplatsil oma sõpradega, ehkki mulle jääb müstikaks, miks seejuhul üldse kuhugi pilet osta...

Natuke festivali ka pildis. Üks. Päeval on lavaesine üsna hõre. Kaks. Loomulikult olid end üles seadnud kõikvõimalikku kraami (üldiselt toitu, riideid või muud kasulikku) müüvad putkad. Kolm. Uusaastaks valmistas osa rahvast omale kostüümid ja aitas teha rongkäiguks atribuutikat – selle aasta teemaks oli Seitse Surmapattu ja pildil on ilmselt Iha või midagi sellist.







Neli. Laagriplatsil olid kõik pead-jalad segi. Viis. Meie peamine töökoht. Kuus. Festivaliplatsilt 20 minuti jalutuskäigu kaugusel oli mmmõnus rand.







Aastavahetusel olin parajasti all laagriplatsidel tööl, aga võtsime kella kaheteistkümneks pausi, et minna bändi kuulama ja mina lootsin näha ilutulestikku. Kuidagi müstilisel kombel vahetus see aga nii kiiresti, et mina küll täpselt ära ei tabanud seda hetke ja ka ilutulestikku polnud. Milline kummaline aastavahetus. Lihtsalt järsku soovisid inimesed teineteisele uut aastat. Nojah, meie jätkasime siis oma pausi, kuulasime bändi või uitasime niisama ringi ja mõne aja pärast läksime tagasi tööle. Minu vahetus lõppes kl 3 hommikul ja siis jäin veel öise vahetusega tsillima, kuidagi märkamatult veel tund ja pool tööd tehes. Plaanisime minna kuhugi kuud vaatama, aga hommik oli juba nii tulekul, et läksime hoopis rannale päikesetõusu vaatama. Vesi oli külm ja liiv veel külmem, värvid olid sellised impressionistlikult pastelsed, oli kerge udu ja päike oli ookeanist tõustes ime-imeilus. Praeguse seisuga on see kõige ilusam päiksetõus, mida ma kunagi näinud olen.

Nüüd kuidagi sattus nii, et ka möödunud nädalavahetuse veetsin kahel festivalil, mis seekord toimusid Hobartis. Meie seltskond korraldas jälle vetsusid ja seekord ka prügindust. Laupäeval oli noorte pidu ja koht oli täielik kaos – seda enam, et lõunapaiku hakkas vihma kallama ja pealava esine muutus suureks porimülkaks. Tulemusena olid kõik kohad täis pealaest jalatallani poriseid (aga õnnelikke) inimesi, kellest paljud üritasid end vetsus veidi pesta, lainetades kõik kohad poriveega kokku tehes. Ja siis öeldi meile, et vetsud olevat räpased. Tõesti või? :P Laupäev oli täielik kaos, prügi vedeles igal pool lademetes, nii et korjasime ainult valikuliselt nii palju, kui jõudsime. Pühapäevane üritus samas kohas oli täiesti vastupidine. Tegu oli pereüritusega, nii et lastele oli palju atraktsioone ja vanematele inimestele päev otsa muusikat. Umbestäpselt nägi pilt välja selline, et perekonnad tulid, suured kompsud kaenlas ja sättisid end lava (õnneks mitte selle mudamülka, vaid teise) ette maha – laotasid oma tekid murule, panid piknikutoolid püsti ja pakkisid oma toidu-joogivaliku lahti ja enamasti istusid samal kohal kuni õhtuni. Milline tsiviliseeritud rahvas! Meie kuulutasime selle puhkepäevaks ja kruiisisime rahulikult ringi, sest tööd võrreldes eelmise päevaga oli nii vähe, et oli endalgi aega bände kuulata ja niisama rahulikult lõunat süüa. Pärast kahte päeva ööni festivalitsemist olen igatahes kergelt sooda, aga rahul.

Festivalide teemal jätkates oli aastavahetusel Hobartis ka toidumess, kuhu ma viimaseks päevaks jõudsin – ehkki hoidsin end kallist toidust eemale ja vaatasin päev otsa hoopis tänavakunstnike etteasteid. Järgmisel nädalavahetusel on tulekul folgifestival (mida ma ilmselt mõttes kindlasti Viljandi folgiga võrdlema hakkan), kuhu plaanin kaheks päevaks lihtsalt kuulajana minna, et võtta väike puhkus ja rohkem muusikat ja tantsu ammutada. Samal ajal on Hobartis veel üks muusika- ja kunstifestival ja veebruari algul peaks üks muusikafestival olema suisa põlismetsas (säärases nagu see, millest hiljuti kirjutasin). Igatahes on Tasmaania suvel väga festivalirohke! Lisaks loodan lähinädalatesse mahutada veel ja enam muusikat, tantsimist ning ehk jõuan ka matkamiseni. Kindel ei ole siin midagi, sest plaanimisest hoolimata lähen lõpuks ikka tuultega kaasa, sest need juba teavad, kuhu viia.

Teile kõigile saadan lõunast suviste tuultega terviseid! Olge rõõmsad!