Misty Mountain Hop

Olen järjekordse ringiga jõudnud tagasi Hobartisse, söön värskeid kirsse ja õues on selline tormieelne pilves ilm, kus õhk hästi ei liigu, on lämbe, aga mitte palav. Seekord tahan teile kirjutada igas reisiraamatus leiduvast Tasmaania vaatamisväärsusest nr. 1 ehk Overland Trackist, legendaarsest 85 km pikast matkarajast Tasmaania lääneosas. See saab alguse Cradle Mountainist, millest olen varemalt kirjutanud (ja vaimustuses olnud) ja kulgeb põhjast lõunasse Lake St Clairini (mis minu varemases vaimusilmas oli Peipsi-suurune järv, aga see oli küll ilmne liialdus). Läbimiseks läheb 4-8 päeva, ehkki kindlasti oleks võimalik veel pikemaks venitada. Ja lühemaks...sest ühel hommikul, kui mina rahulikult putru keetsin, uhas mööda iga-aastane maratonseltskond, kes läbivad kogu raja (sügavast mudast, kividest, puujuurterägastikust hoolimata) joostes. Seejuures tippaeg pidi olema kuskil 7 tundi! Kui palju välja väänatud jalgu see tähendada võib, ma küll ette ei kujuta.

Tegu on (õigustatult!) ülipopulaarse matkarajaga, mida näiteks 2008-2009 statistika järgi läbis üle 7000 inimese. Et massid liiga suureks ei läheks, on tipphooajal (novembrist aprillini) matkama minnes vaja broneerida oma alguskuupäev ja maksta rajamaks (160 dollarit). Kui ma nüüd ei eksi, siis päevas lubatakse maksimaalselt rajale 60 inimest, neist 30-40 omapäi matkajat ja paarkümmend grupis liikujat. Grupis selles mõttes, et giidiga. Ja inimesi satub rajale igasuguseid... enamus giidiga liikujaid, keda mina nägin, olid keskealised vähemkogenud matkajad. Isepäi matkajaid leidub aga erinevatest maailma otstest ja eri vanustes, ehkki minuga samades peatuspaikades ööbijad olid huvitaval kombel enamasti 40+ - üks vanem Austria paar, veel vanem Austraalia paar, kaks keskealist meest Põhja-Tasmaaniast, kolm nooremat sakslast ja veel sinna-tänna erinevaid inimesi. Et rajal on võimalik teha kõrvalepõikeid, ronida mõne mäe tippu või mõne järve juurde, jätta mõni ööbimispaik vahele või kuskile mitmeks päevaks jääda, siis seltskond veidi vaheldub, ehkki üldjoontes jääb samaks. Rajal liikuvatest massidest hoolimata üllatas mind, kuivõrd on siiski võimalik tunda, et oled üksi looduses – enamustel päevadel liikusin omapead ega kohanud kedagi enne õhtut, kui järjekordsesse peatuspaika jõudsin. Nimelt on rajal umbes päevateekonna pikkuste vahedega paigutatud matkamajad (inglise keeles olid need küll „hut“ nime kandvad, aga sellele vastavate pisikeste metsaonnide asemel nägid hooned suuresti küll pigem kerge noortehosteli moodi välja), kus inimesed ööseks peatuda saavad. Majades on madratsiteta narid, köögiosas lauad-toolid ja võimalik kütta ja seega oma päeval märjaks saanud riideid kuivatada. Üsna luksuslik siiski, aga nagu üks kanada tüdruk mulle rajal ütles, on see kummaline, et terve päeva oled looduses ja õhtul tunned, et oled jõudnud bäkpäkkerite hostelisse. Selsamal põhjusel eelistasin nii mina kui ka mõned teised inimesed majas elamisele hoopis oma telki. Maja juures olevaid vetsusid ja veetünni saad ikka kasutada, aga siseruumi asemel paned rohkem riideid selga ja istud oma telgi juures, ootad toidu valmimist ja vaatad kõrval kekslevaid wallabisid. Ja neid juba jagus!

Minu loomavaatlustulemused: n+1 wallabit, 0(1) vombat (ses suhtes, et kuulsin teda oma telgi kõrval nohisemas, aga olin liiga unine, et pea välja pista), 1 quoll (on ikka nunnu, vaadake netist pilti), 5 sipelgasiili (kellest üks tuli, nuusutas mu matkasaabast ja teinud selgeks, et sipelgaid ei ole, tatsus rahumeeles edasi), 7 madu (viimasel päikselisel kuival päeval oli terve järveäär vist päevitavaid madusid täis, nägin viit ühe päeva jooksul. Kõik pidasid end elegantselt ülal nagu kombekale maole kohane), 1 kaan (kes ilmselt koos varustusega mu telki potsatas ja põrandal vingerdades üsna segaduses näis), palju linde ja muid pisimutukaid.

Üldiselt otsustasin mina juba raja alguses, et kella ei vaata, vaid ärkan ja kulgen täpselt nii, nagu tahan ja kuhu tahan. Ja et üritan olla kõik ööd telgis, maju mitte kasutada ja inimsuhtluse asemel panna põhirõhu loodussuhtlusele.

Minul läks raja läbimiseks kuus päeva ja oleks hea meelega teinud veel kõrvalepõikeid, aga järgmised üritused tulevad peale ja nii arvestasin planeerides just kuue päevaga. Tegelikult aga soovitan minejatele ette võtta pikemalt! Sest vaatamist-olemist-nautimist on küllaga, ükskõik, mis tüüpi matkaja sa oled. Loodusfotograafidel on ilmselt tegu mängumaaga, sest igal pool oleks justkui midagi ilusat pildistada... Kahte Austraalia fotograafi kohtasin ja nende silmad kolmanda päeva hommikul küll särasid, ehkki eelmisel päeval oli sadanud terve tee ja mehed polnud saanud päev otsa ühtki pilti teha, lisaks olid nende seljakotid lisavarustuse tõttu küll oma 10 kilo minu omast raskemad. Aga kui mina tagasi linna jõudes oma pilte vaatasin ja mõtlesin, millega teile Overland Tracki tutvustada, siis pidin küll tõdema, et pildid ei anna ikka üldse edasi mastaape ja seda tunnet, mis tegelikult matkates on. Sest kuidas sa ikka lõhnu ja õhuniiskust, paremalt peale pressivat vihma, vahepeal tulevat rahet ja tugevat tuult, halle-nii-halle maastikke ja vahel pilvedesse mattunud vaadet (a la et õhtul olid seal veel mäed, aga hommikul on ainult pilv), krabinaid ja sahinaid raja ääres, tunnet, mis on õhtul märgu ja poriseid jalanõusid ära võttes. Aga mingisuguse visiooni saate ikka. :)

Alustuseks on muidugi vaja kuulsat Cradle Mountaini vaadet, millega üldiselt postkaardid kaetud on... Pildil mina ja imetore Georgia, kes mind teele saatis ja osa esimese päeva teekonnast kaasa tegi. Aitäh! :)



Esimese päeva õhtul pärast hulka mägivaateid panin telgi rohelises orus püsti ja keetsin klassikalist matkatoitu. Pastat. Wallabid tulid välja juba õhtul, aga hommikul telgist pea välja pistes näkitsesid kohe telgi taga rohtu ega pannud üldse pahaks. Lisaks hõljus üks massiivne pilv hommikuvalguses orgu sisse. Mastaabiks võib öelda, et paremal nurgas olev puitehitis on vets. Kahekorruseline (no tähendab, et lähed trepist üles, mitte et kaks korrust vetse).







Minu lemmikmaastikud on kahtlemata sellised Skandinaavia-tüüpi külmad, tuulised, karged ja vähese taimestiku, aga uhkete vaadete ja värvidega. Teine päev muudkui aga sadas, aga vahel sain mahti paar vaadet ka kätte saada. Teile killukesi minu lemmikutest.





Järgmiseks teile stiilinäide metsa peitunud metsamajast, kus enamus inimesi ööbib. Need on üldiselt paigutatud eriti ilusa vaatega kohtadesse. Nii et selle maja aknast avanes vaade mägedele (nagu enamuse korral vist). Majast paremal vets.



Paar stiilinäidet matkarajast ka. Vahel ulatus pori ikka kõvasti üle pahkluu (ilmselt neil, kes porri ja lompidesse täie hooga sisse astusid, kaugemale, aga mina ikka üritan pori all kive või muud imet leida), aga parimate mülgaste korral oli mul muudki tegemist, kui kotist fotokat otsida. :P Igatahes ei kujuta mina selliste juurikate ja pori korral mingit 7-tunnist jooksumaratoni ette. Aga üldiselt tuleb siinkohal avaldada kiitust, sest matkajatel palutakse kasutada rada ja minna läbi pori, mitte teha rada laiemaks ja laiemaks selle kõrvalt hiilides – ja tulemus on üldiselt minu meelest küll ikka sellist rahvamassi arvestades uskumatult hea. Ja puhas, ei mingit prügi. Ja hiljuti parandatud raja osad võisid näha ka sellised uhked nagu viimane pilt.







Petliku mastaabi vaateid ka. Esimesel pildil tee üles mäkke. See „pisike kivikuhil“ on tegelikult midagi üle 1000m kõrgune ja künkast annab üles marssida. Teisel pildil vaade kolmveerandilt teelt üles. Valged tripsud kõikjal all on puud. Ja pilt ei ole mitte laugelt maalt, vaid üsna kõrgelt nõlvalt.





Järgmisel pildil poolik vaade kõrvalasuvale rahvuspargile, nimelt on vasakul olevad mäed Walls of Jerusalem. Tegelikult oli seal veel vikerkaar ka nende mägede ees. :) Aga selle värvid olid väga pastelsed ega jäänud pildile. Üldse on sealkandis muidki huvitava nimega kohti nagu Paradise, No Where Else, Promised Land...



Kuskilt poolelt teelt läheb matkarada rohkem metsade sisse ja vähem avatud maastikele. Aga metsa on nii- ja naasugust. Ja puid on uhkeid!



Raja lõpuks jõutakse läbi avatud ja metsaste maastike metsase (ja maorikka!) St Clairi järve äärde. Mis ei vastanud tõesti mu Peipsi-ootusele, sest teine kallas oli sootuks lähemal, see-eest ei oodanud ma mingeid künkavaateid ja olin rõõmsalt üllatunud.



Kõige hullemaks raja osaks osutus viimased 10km, sest too päev oli kuum ja päikseline, kogu aeg pidi hoidma silma madudel peal ja mets oli üsna üksluine ega vaheldunud. Kõigele lisaks olid kõik kohad täis mingeid parmutaoliseid kärbseid, kes tiirutasid ja sumisesid ja tahtsid kogu aeg inimeste peale maha istuda. Nii et tagantjärele mõtlesin, et paadiga järve lõunaossa sõitmine (mille paljud matkajad ette võtavad – nimelt on järvepikkuse, umbes 15km vist, vahele jätmine ilmselt üsna soositud tegevus) poleks küll mind millestki ilma jätnud. Aga tegelikult ma tean küll, et midagi niimoodi poolikult teha ei suudaks, nii et läbida kogu rada oli lõppude lõpuks minu ainuke võimalus.

Ja viimasel pildil mu lemmik saapanuusutaja. Pildil ilma saapata.