No mis uudist?

Elan hetkel ikka Hobartis ja olen oma varasemas wwoofimiskohas, mis on praegu õige rahvarohke – kaks kanadalast, üks itaallane, üks austraallane, üks tšiililane (kas see on sõna?) ja üks eestlane. Pluss veel kassid ja kanad ja Kate, meie kallis võõrustaja. Hetkel on mul üks töökoht ka juba pikemat aega soolas, milleks on viinamarjade korjamine ja nii ma ootan juba mitmendat nädalat hooaja algust, aga see aina lükkub. Sellest hoolimata tegin eelmisel nädalal neljal päeval tööd. Nimelt on Hobartis suvehooajal väga lahe second hand matkapood ja seoses sügise algusega pani pood uksed kinni. Et ma olen sealt peale igast matkakraami ostmise-müümise sattunud üsna palju ka niisama läbi hüppama, et mõnusal rohelisel diivanil istuda ja Barbaraga (poe omanikuga) juttu ajada, juhtus nii, et aitasin poodi kolida ja pärast seda paaril päeval veel aiatööd teha. Ühel päeval suurt muud ei teinudki, kui loopisin sõnnikut. :) Peale selle olin laupäeval kasutatud rõivaste poes (kus Kate riideid müüb) müüjaks. Nii et kuidagi on üsna juhuslikke tööotsi ette sattunud, ehkki viinamarjad annavad oodata. Ja ega ma nüüd nii väga tööle ei kibele ka, niisamagi on hea, ainukeseks motivatsiooniks on järgnevate reisiplaanide finantseerimine.

Eile (pühapäeval) käisin ühel protestiüritusel (jah, juba laskusin jälle metsateemadele). Teemaks Põhja-Tasmaaniasse rajada tahetav paberivabrik, mis teemal on võitlus käinud juba seitse aastat. Rahvast oli üle tuhande inimese, palju loosungeid ja väga kaasahaaravad kõnepidajad. Inimeste rida ulatus üle terve üle Tamari jõe ulatuva silla (Batman Bridge, kes teab). Paar pilti teile illustreerimiseks.





Georgia ja Ianthe TWS plakatiga silda vallutamas. :) Mina hoian teisest otsast.



Enamuse ajast olen viimastel nädalatel olnud kodune. Esimesel pildil on näha minu esimene taimedega värvitud rõivaese. Tähendab, muidu olen värvimisprotsessi läbiviimisel aidanud küll, aga see öösärk on mu enda valitud ja mässitud ja kõik. Värvimiseks kasutasime elderberry marju (eestikeelset nime ei tea) ja tavaliselt on tulemuseks roosakad-lillakad toonid, aga sel korral sattus rauda vette ilmselt liiga palju ja tulemus on rohkem pruunikas kui lilla. Ehkki lähemal vaatamisel on õrna lilla mustrit ka.



Üks väga tavaline vaatepilt kodus on veel. Kassid minu voodis põõnutamas. Iga kell. Enamasti üritan voodi üles teha, et neil mugavam oleks. Kes mind hästi tunneb, on ilmselt veidi hämmeldunud liibutavatest kassidest, aga tõsijutt, allergiat ei ole enam. Peale selle on Clarrie ja Clawed üliarmsad!



Selline lühike postitus seekord. Vast kahe nädala pärast on midagi uut ja huvitavat teile ette kanda. Püsige meie sagedusel!