I say Goodbye, you say Hello

Umbes sellisel pealkirjas kujutatud teemal on mu viimased nädalad möödunud. Olen ikka kodukana. Isegi teispool maakera seigeldes jätkan omale kodude tekitamist. Nüüd olen oma Tasmaania-kodu maha jätnud, koos kõige oma värvikirevuse, loodusläheduse ja imepäraste inimestega. Äramineku päeva hommikul pidasime maha piduliku hommikusöögi; külalised tõid erinevaid hõrgutisi ja laua juurest ei saanud mitu tundi püsti tõusta. :) Siis võtsime kassi ja marionetid kaenlasse ja tegime aias pilti. Selline kirev ja armas oli minu Hobarti kodu!



Lendasin Melbourne’i ja veetsin lihavõtted Phillip Islandil sugulaste juures, kusjuures mul õnnestus kohata suurt hulka sugulasi, keda enne näinud polnudki, sest külla tuli ka Behrsinite pere. Osa kohalviibinud või läbi käinud seltskonnast võib näha järgmisel pildil.



Pärast pühi suundusin tagasi Melbourne’i, et seekord jälle kokku saada Yukari, Euni ja Simoniga. Auto ei teinud ühtki trikki ja suundusime kõik koos vahepeal toimunu üle heietades jälle Mt Gambieri, et Lisle’i üllatada! Nimelt teadis ta ainult, et Eun ja Simon talle külla tulevad, meie Yukariga olime hoidnud madalat profiili ja üldiselt oli ta endale omaselt üsna realistikult negatiivne ja kindel selles, et me enam kunagi tagasi ei tule. Niisiis jõudsime õhtupimeduses kohale ja saatsime Euni-Simoni luiskelooga Lisle’i juurde – nad rääkisid, et korjasid tee pealt kaks hääletajat peale, kellel pole raha ega kuskil ööbida, nii et kas Lisle palun lubaks nemad ka tuppa põrandale magama. Tegelikult oli majas juba neli bäkpäkkerit, kes Lisle’i juures õunu korjasid, nii et me eeldasime, et ta ütleb, et isver küll, kuhu me need hääletajad veel paneme. Midagi sellist ta loomulikult ütleski ja siis, et tooge nad siis talle näha. Hiilisime pimeduse varjus siis teiste selja taga kohale ja siis kargasime välja ja hüüdsime „Surprise!“ Noh, alles täna tuli välja, et tegelikult ta teadis, et me tuleme, lihtsalt teeskles hästi. :P

Uutest bäkpäkkeritest ühe saatis Lisle paari päeva pärast ära, aga teistega elasime koos pea nädal aega ja nad on hästi toredad. Uue uhke farmi-grupipildi peal vasakult Johannes Saksamaalt, Lisle, Wietske Hollandist, Yukari Jaapanist, Simon Prantsusmaalt, Lucky karjamaalt, Eun Kyung Koreast ja Vanessa Saksamaalt. Rahvusvaheline mis rahvusvaheline. Boney M veel lisaks.



Lucky on vahepeal kasvanud päris suureks, aga meie kõigi üllatuseks on ta terane mis terane ja mäletab igaühte! Kui me esimesel õhtul teda karjamaalt otsima läksime, siis reageeris ta Euni hüüdele kohemaid, kukkus määgima ja kappas kohale. Plaanisime ta siis karjamaale oma uute lammastest sõprade juurde jätta, aga kui kõik tagasi autosse läksid, et maja juurde sõita, siis sattus Lucky paanikasse, määgis ja jooksis ringi seni, kuni ta autokasti tõstsime ja tagasi maja lähedusse karjamaale tõime. Mitte ainult ei mäleta ta oma „ema“, vaid ka oma teisi sõpru – ja ta teab, et Simoni ja Lisle’iga peab olema ettevaatlik, sest nad võivad teda kiusata. Nii et nendega on ta ettevaatlik ja muidu meiega ülisõbralik. Pole küsimustki, et ta pole midagi unustanud. Kust on tulnud väljend „lambapea“, kui lammas on nii tark loom? Kahel päeval võtsime Luckyga koos ette pika jalutuskäigu õunaaeda, kus teised töölised veel õunu korjasid. Neid oli rohkelt, aga viinamarju ei saanud siinsest istandusest sel aastal ühtegi! Ilm on olnud niivõrd vihmane ja niiske, et haigusi ja hallitust oli lihtsalt nii palju, et ei tasunud ära. Kõik lihtsalt mädanes ja hallitas. Suur kontrast eelmise aasta saagiga.







Lisaks on see aasta olnud suur putuka-aasta. See hakkas meile silma juba Lõuna-Austraaliasse sõites, sest teeäärsete puude otsast rippusid alla ämblikuniidid. Alguses arvasime, et see on niisama mingi kohalik sümptom, aga kui viinamarjaaeda jalutades nägime, kuidas taevas oli täis lendavaid ämblikuniite (igaühe küljes loomulikult tilluke must ämblik) ja kuidas kõik kohad olid neid täis, siis oli ikka üsna muljetavaldav. Üldse olevat putukaid äärmiselt palju sel aastal olnud ja selle võrra siis rohkem ka ämblikke. Järgmisel pildil üks suur tüüp, kes tundis end istanduses üsna koduselt. Et aga mitte kõhedusjudinaid põhjustada, siis pean lisama, et see oli ainuke suur ämblik, keda ma nägin. Ülejäänud on olnud tibatillukesed.



Muidu-uudiseid veel niipalju, et raamatukogust on nüüd võimalik laenutada päevaks tasuta jalgrattaid (asjaolu, mida üheks küllaminekuks ära kasutasime), Simon müüs oma auto hongkongi bäkpäkkeritele ja meie käisime Rosie ja tema mehega jõe peal.







On olnud igasuguseid kohtumisi ja meenutusi ja uusi tutvusi ja tegemisi, aga nüüd on enamus majast viimase kahe päeva jooksul tühjaks valgunud (Johannes läks Sydneysse, Yukari liigub trajektooril Melbourne-Darwin-Auckland, Vanessa-Wietske suunal Adelaide-Alice Springs) ja jälle kord oleme viimasteks jäänud mina, Eun ja Simon. Praegu käib usin pakkimine ja pesupesu ja homme lõunal viib buss meid tagasi Melbourne’i, kust nemad istuvad lennukile, mis neid Sydneysse ja sealt edasi Filipiinidele viib, mind aga kannavad tiivad umbes samal ajal suunale Brisbane-Vanuatu. Järgmist postitust võite oodata pärast 19-ndat maid, kui olen tagasi Austraalia pinnale jõudnud.