Pildikesi idarannikult

Olen Cairnsis. Tegelikult juba mitmendat päeva. Selja taga on tegus päev hommikuse meditatsiooni, tasuta joogatunni, botaanikaaia jalutuskäigu ja lõpuks tasuta zumbatunniga. Nüüd ootame Anna (meditatsioonilaagris kohatud sakslasest sõbrantsiga) pitsa saabumist ja seniks kasutan võimalust blogi kirjutada. Cairnsist lähemalt kirjutan järgmine kord, sest homme lõunapaiku korjatakse mind peale, et põrutada umbes 350 km siit põhja, kohta nimega Laura, aborigeenide tantsufestivalile (jess, jõudsingi selle ära oodata!), ning enne seda tahaks blogi ära uuendada. Olen tantsufestivalil vabatahtlik, aga oma tööülesandeid veel ei tea – need on meilide lugemiseni üllatuseks. Üldiselt on tulekul minu Austraalia-elu VIIMANE NÄDAL ja see on nii uskumatu, hämmastav, kummaline – ja tõotab tulla ülilahe!

Pärast Sydneyst lahkumist lendasin oma viimasesse osariiki – Queenslandi. Sihtkohtaks Sunshine Coast ja kohake nimega Pomona, kus on Vipassana meditatsioonikeskus, mis oli järjekordne imeilus koht troopiliste taimede, majade vahel rahulikult pikutava kängurupere ja loomulikult heade inimestega. Kaks vaadet kompleksile. Esimesel mediteerijate majakesed, teisel meie (töömesilaste) öömaja, keskmine uks oli minu oma. Taustal mägi, mille pärast kursuse lõppu vallutasime.





Seekord juhtus nii, et olin 12 päeva köögitoimkonnas ja kandsin selle eest hoolt, et mediteerijate tuju ikka ülal püsiks! Sest kes on kursusel käinud, teab, kui väga toidupause oodatakse... Mediteerijaid oli umbes 60 ja köögimeeskond olenevalt ajast 3-6 liikmeline. Vahel oli tõesti nii kiire, et muutusime masinateks! Aga sellest hoolimata oli tuju hea, kogemus asendamatu ja säärastes oludes sõlmitud sõprused väga erilised. Järgmisel fotol peamine köögitiim (mis täismeeskonnas kohtub juba nädalavahetusel festivalil!) eespool nähtud mäe tipus – vasakult: Stephi (Saksamaalt), Zoey (Austraaliast), Anna (Saksamaalt) ja mina.



Minu järgmiseks sihtkohaks oli Gold Coast (liikudes jälle tagasi lõuna poole), kus olin lubanud külla minna oma kunagisele internetisõbrale Paulile, kellega me tõtt öelda viimastel aastatel küll eriti kontaktis pole olnud. Aga tundsin end väga koduselt, Paul ja tema naine Michelle hoolitsesid mu eest igati ja käisime koos igal pool. :) Lugu piltides.

Üks. Vaade Gold Coastile. Minu vaimusilmas seal ainult metsikud kõrghooned liivaranna ääres ongi, aga tegelikult oli neid ainult kitsuke riba, enamus Gold Coastist moodustavad siiski elurajoonid ja need on hoopis teist nägu. Sellel pildil aga näeb natuke sellest klassikalisest kujutluspildist.



Kaks. Vaade Gold Coasti kõrgeimast hoonest (77-ndalt korruselt, kui ma nüüd ei eksi). Pildi vasakus osas näha mõned kanalid, mida on tegelikult metsikult palju – rohkem kui Veneetsias...olevat enne olnud ikka parajalt soine maa. Aga nüüd muudkui tuuakse New South Walesist liiva ranna paigas hoidmiseks (sest teine uhutakse muudkui lõunapoole ära), turistid tulevad ja pikutavad kuulsal rannal ja kõik kohad on jätkuvalt täis uhkeid kõrgeid hotelle (nagu see, milles ma viimati „kahjuks“ peatuma pidin).



Neli ja Viis. Tamborine mountain ehk siis liikudes sisemaa suunas. Veetsime seal pool päeva matkaradadel, naljakate turistipoodide (enamasti müügil kristallid, antiigid, maiustused ja kribu-krabu) peale pead vangutades ja koopas helendavaid ussikesi (glow-worms?) vaadates. Piltidel tavaline hetk ühel matkarajal ja vaade (kuskil kauguses on sinisesse mattunud Brisbane, isegi hästi otsides enam ei leidnud). Kuus. Mina ja kitsed ühe juustuvabriku ees. Nad olid uskumatult ägedad! Aga eks kitsede osas on mul alati nõrkus olnud. ;)







Paar pilti minu võõrustajatest ka. Paul ja Michelle Brisbane’i botaanikaaias toolmehe embuses. Aurora (pildil vaga nagu talleke), kes läheb vahepeal kergelt hulluks ja ajab kujuteldavaid asju taga või teeb seinalt põrkest saltosid. Athena, kes sattus minu kaasa võetud Eesti-videost vaimustusse ja ajas vahepeal suisa käpaga linde taga.







Järgmine lend viis mind Cairnsi, kus sain jälle kokku Annaga ja koos läksime juba samal õhtul couchsurfima, sihtkohaks üks tore noor pere Cairnsist umbes 20 minuti autosõidu kaugusel Gordonvale’is. Marin, Jim ja 10-kuune tüdruk, kelle nimi oli Pearl. Õhkkond oli mõnusalt kodune, tegime süüa, mängisime Pearliga ja vahepeal omavahel lauamänge, planeerisime edasist ja ühel päeval vallutasime järjekordset mäetippu. Pilte on mul hetkel ainult mäeretkest.



Meie valitud päeval oli taevas pilves... kui mäe alumisest osast nägi vaateid küll, siis mida ülespoole, seda rohkem pilve sisse läksime! Päris tipus nägime vaate asemel ainult pilve ümberringi, justkui istuks vabalt ainult 10m kõrgusel. Tegelikult läks üles-alla käimiseks ikka 5 tundi ära. Aga uduvaated olid imelised!







Queensland on suur suhkruroo-kasvataja. Nii oli ka see mägi ümbritsetud suhkrurooväljadest. Varsti pidavat olema aeg lõikuseks. Roog oli massiivne küll!



Et unistasime mõlemad tol hetkel natuke šokolaadist, võtsime siis ühe suhkruroo maha ning - kopeerides Vanuatu kohalikke lapsi - koorisime teist ja lasime suhkrul hea maitsta! Nimelt on koore all olev sisu küll üsna puine, aga seda närides saab kätte palju suhkruvedelikku, mis on imehea. Ja puise osa sülitad niikuinii välja. Aga suhkur on ikka väga magus, nii et ega palju ei tahtnudki.



Etteruttavalt veel nii palju, et järgmises postituses saate lugeda Cairnsist ja tantsufestivalist ja ühtlasi saab sellest Austraalia osas otsade kokkutõmbamispostitus. Novot, on ikka järjejutt. :)