Ripsmekärbsed ja semi-luxorious hotellielu

Mark, minu boss ja töökaaslane, käib umbes kord 6 nädala jooksul Halls Creekis komandeeringus. Täpsemini siis kui nädala jagu tööd kokku saab. Seekord oli vaja märkida ja paigaldada aborigeenide kommuuni piiripunktid, millega saime korralikult higistada suts üle 4 päeva. Viiendal päeval mõõdistasime viie tunniga kahe GPS-ga väikese, umbes 16ha, prügimäe topo ja sellele lisaks ühe päris pisikese katastri.





Aga tagasi põneva osa juurde, aborigeenide kommuuni juurde. Pean ütlema, et seal veedetud neli päeva oli minu jaoks paras kultuurišokk. Ja mitte ainult kultuuri. Peaaegu kindel olles võin öelda, et üsna kõige hullem asi Austraalias (kui olla kohas kus neid parasjagu on) on kärbes. Enamasti lendavad nad ringi aborigeenide communityte läheduses või lihtsalt bushis, kus on palju raipeid. Lemmikkohad, kuhu nad ennast pidevalt külge kleebivad on paremusjärjestuses kõrvad, huuled, ripsmed-kulmud ja nina. Ning muidugi passib alati vähemalt viis kärbest õla peal :) Üsna raske on tahhümeetriga tööd teha kui kärbsed koguaeg silma lendavad aga paari päevaga harjub ära :D Ja asjaolu, et kärbestele väga aborigeenide ümbruskond meeldib on lihtsamast lihtsam, seletan veidi selle asjaolu tagamaad. Kõik, mida mustal mehel enam vaja pole lendab üle õla tagahoovi. Või üle aia. Ja mis on mustale mehele praht, kuulub järelikult valgele mehele ning läheb samuti üle aia. Pidime töö tõttu päris mitmeid kordi inimeste hoovides siiberdamas käima ja aia taga ka. Üldine olukord on räpane ja haisev, näiteks leiab suurimates kogustes tühjasid lömmi löödud õllepurke. Aga ka kahvleid-nuge, rehve, katkiseid jalgrattaid, vana mööblit jne. Samuti on tavaline, et igalpool vedelevad loomakondid. Must mees läheb lihtsalt esimesse lehmafarmi, laseb endale ja perele sealt ühe korraliku suutäie, toob maasturiga koju ja pärast korraliku kõhutäit viskab ülejäägi endiselt tagahoovi või üle aia. Mark teadis rääkida, et kõige paremini läheb neile ikkagi peale känguru ja alles siis lehm. Ning iguaan on delikatess. Iguaani püütakse kusjuures nii, et võetakse sabast kinni ja heidetakse pea hooga vastu maad. Ja on üsna normaalne, et kohast, kus sa pead rauast vaia maasse lööma on poole meetri kaugusel känguru jalg, pooleldi karvadega ja lihata. Pole siis ime, et kärbsed elavad nagu taevas.



Muidu on aborigeenid sellises kommuunis üsna kurvad, tundub nagu nad lihtsalt eksisteeriks. Põhimõtteliselt teeb valge mees musta eest kõik ise ära ja nii ei olegi aborigeenidel muud teha kui ennast riigitoetuse eest paarist õllest purju juua ja siis üle kommuuni haljasala täiest kõrist karjudes joosta. Vähemalt on olukord nüüd suts parem kui paar kuud tagasi. Nimelt keelati selles linnas mõni aeg tagasi kange alkoholi müük. Selle seaduse kehtestamisega lahkusid ka suur hulk aborigeene kas Kununurrasse, Broome´i või Derbysse. Praegu müüakse vaid umbes 3% õlut ja kõik. Hotellist saab muidugi kangemat kraami ka. Igatahes on palju alkoholisõltuvusega ja narkootikume pruukivaid aborigeene sealt nüüdseks läinud ja olukord paistab veidi parem. Ja see ei ole mingi külajutt vaid kohalik aborigeenihärra, kes seal kommuunis muru kastab, tuli ja rääkis seda meile ise. Vähemalt ei pea ta enam uksele peksmise pärast keset ööd üles ärkama, nagu ta ütles. Mul oli igatahes enda nahavärvi pärast piinlik tunne. Piinlik selle pärast mida valge mees on üsna viimase aja ajaloos teinud. Veel 70-80 aastat tagasi tappis eurooplane aborigeene nagu loomi. Sõitsid näiteks hobustega mööda bushi ja kui mõni abirigeeniklann ette jäi lasti nad lihtsalt maha. Ka lapsed. Teistest „metslastest” taheti teha korralikud kristlased, anda haridus ja õpetada kultuuri. Ja kõige selle tulemus on see, et musta meest keegi tööle ikka ei võta. Silmist on sära kadunud ja kohutavalt raske on sünniga kaasa tulnud mustast august välja saada. Mõned, kes on seda suutnud on väga tublid aborigeenid, elavad korralikud majas ja omavad head töökohta. Ülejäänud elavad kas lihtsalt tänaval või siis taolises kommuunis nagu ennist kirjeldasin. Ja enamasti elavad nad siin kuni 30-40 aastaseks.

Parim kogemus aborigeeniga selles kommuunis oli siis, kui üks 3-4 aastane väike poiss lehvitas mulle. Ja naeratas nii siiralt. :)

Elust väljaspool tööd. Ärkasime viis, et kuuest objektile sõita. Lõpetasime 17 paiku. Umbes-täpselt 18.10 tuli minna restorani, et endale parim laud basseini (mida sain ajapuudusel ainult korra proovida) ääres saada ja menüüst võis valida midaiganes. Sest kõik oli firma, st töö tellija, kulul. Ühel õhtul valisime kumbki midagi peamenüüst, nagu näiteks kaameli või köögiviljadega täidetud kana ja järgmisel õhtul vahelduse mõttes midagi tai köögist. Söök nagu restoranis ikka. Meeldiv :) Kahepeale läks õhtul umbes 700.- Hotell koosnes paljudest ühekorruselistest väikestest majadest. Meie „tuba” (maksis üle 3000.- öö) oli suure elutoa, laiekraan televiisori (mida ma vaatasin ühel õhtul moepärast 10 min), köögi (kus ei olnud ühtegi teravat nuga) ja kahe magamistoaga, kus kõigis oli konditsioneer ja laetuulutaja. Ega siin Austraalias, nagu paistab, elavad geodeedid komandeeringus stiilselt. Kahjuks ei olnud väga palju aega selle kõige nautimiseks, sest tööpäevad olid pikad ja puhkama pidi ka. Tagasiteel sõitsin 140km meie tööautoga, millest esimesed 50 üritasin teel püsida. Pärast roolivõimuta Snugiga sõitmist on imelik sõita maasturiga, millel on rooli-rooli-roolivõim :)



Brit tootas t2na yhe p2eva sandalipuufarmis, puude istutajana. P2ev algas kell 6 hommikul, p2rast 3 tundi tood tehti 15min paus ja j2tkati. Mitte kuhugi ei olnud varju minna. Ja nii j2tkus kuni l6unani kui Brit sai v2ga korraliku p2ikesepiste. Viimased pool tundi, nagu ta ise kirjeldas, ei k6ndinud enam v2ga sirgelt ja enesetunnet (s6na otseses m6ttes) polnud ollagi. Siis l6petatigi p2ev 2ra ja 6nneks toodi ta autoga koju. Lihtsalt teadmiseks p6hjamaa inimestele, et p2ike on siin karm ja v2ikesed tuuleiilid kuumad, nii et nalja pole (ja kohalike s6nul alles hakkab palavaks minema). Kui Eestis r22gitakse, et vett tuleb juua lonkshaaval, parem tihemini ja v2hem korraga. Siis siin peab vett jooma endiselt tihti aga seeeest korraga palju. Mingid lonksud siin ei aita. Aga nyyd on Britiga juba veidi parem ka. :) Helen palus ubade kohta öelda: „Rutiinne, tüütu” (kes teab seda lugu võib kuulata ;))

Ja meie s6ber iguaan ka.