„Please call grunt have good news”

Viimane nädal on möödunud üsna kiiresti ja üsna ühes rütmis. Kuid kõigest ükshaaval.

Kununurras on igal laupäeva hommikul laat ja kõige paremat kraami (puu –ja juurvilju) saab poehinnast kõvasti odavamalt kasvõi kastide kaupa osta. Käisime seal eelmisel laupäeval ja kindlasti oleme ka sel nädalavahetusel platsis. Esmaspäeval oli Tarvol esimene tööpäev sandlipuu (näeb välja natuke nagu pihlakas ja on oma 3-4m kõrge) farmis. Töö seisnes kastmisvoolikute tirimises. Nimelt vohab sandlipuude all eriti kiiresti mingisugune madal taimestik, mis matab vooliku enda alla, ühtlasi kasvavad ka sandlipuude enda juured kohati üle kastmisvooliku, mis kokkuvõttes muudab puude kastmise võimatuks. Meie pidime need voolikud vabastama. Töö kehv osa tuleb nendest kiiresti vohavatest madalatest taimedest. Kui sealt toru välja tõmmata, siis tuleb sellega kaasa hulk tolmu, mis kõik sisse hingatakse ja kui tööga nahk märjaks läheb, siis hakkab see tolm seestpoolt uuesti välja tulema. Ja kus see alles paneb keha sügelema. Süüdi on siis taim, mitte tolm. Mul õnneks väga hulluks ei läinud (peale katki kratsitud jala) aga enamustel käisid sõrmed koguaeg mööda kõhtu ja öösel ei lasknud magada. „Rash” ehk siis lööve tekib kõigil, sellest pole pääsu. Ja tegelikult oli see töö ikka korralik füüsiline ka, säh sulle sõjavägi!

Ja nii see kestis kuni kolmapäevani, kui sain Gruntist sõnumi, et neil on mulle geodeesiaalast tööd pakkuda. „Juhuslikult” tuli päev pärast seda, kui olin oma CV Grunti viinud, geodeesiafirma esindaja ja nõudis geodeeti! Kui lõpuks nende kontorisse jõudsin, lõi kohalik töötaja lausa käsi kokku ja nägu läks kõrvuni.  Ei tea, mis talle nii rõõmu valmistas, aga muidu oli ta küll väga kindel, et ma pean ikka geodeedina siin tööle minema. Ütles, et minust ollakse väga huvitatud, CV oli sobinud nagu rusikas silmaauku ja võiksin kasvõi hommepäev alustada. Tegin seepeale veel aususe mõttes ühe päeva farmitööd, et seal asjad ilusti ära lõpetada ja siis geodeedina alustada. Eile oli esimene teise töö päev ja pean mainima, et õppisin nii palju asju juurde, et annab veel praegugi ajule seedimistööd. Selles firmas, Whelans, on Kununurra osakonnas 2 geodeeti ja praegu käime siit linnast mõned kilomeetrid väljas uuele elurajoonile teid märkimas, mõõtmas ja arvutamas. Tegu on siis Lääne-Austraalia suurima geodeesiafirmaga. Töö on lihtsam kui farmis, kuid palk tunduvalt suurem. Ja mis on veel hea – saab mõelda.  Ise olen rahul.

Küsite, et mis tüdrukud teevad?  Loogiline. Kui farmis olin, algas hommik kell 4.15. Viisin neiud randa pikutama (p2ike tõuseb suts pärast poolt kuut), võtsin linnast töökaaslase peale ja jõudsime ilusti kuueks põllule. Ööbime Kununurrast ca 10km väljas tasuta parkimisalal. Nagu selgus, siis kasutab seda suurepärast võimalust veel terve hulk rändureid ja karavani omanikke. Pesu (3 raha) ja ennast (võtme eest 4 raha) saab pesemas käia Shelli pesumajas ja boonusena saab küsida tasuta kohvi autojuhile – mida me oleme senimaani korduvalt ja korduvalt teinud. Ilmselt lähme homme külla Markile (praegune töökaaslane ja boss), kes pakkus sümboolse summa eest võimalust enda maja juures kämpida ja pesta. Eks näis mis saab, aga tundub ahvatlev idee ennast kasvõi kord päevas peeglist vaadata.



Ja nüüd kirjutab Helen:

Päikesetõus järve ääres on äärmiselt huvitav. Aga kõigepealt peab päike muidugi tõusma... Nii me siis jõuame pimedas randa, kolime juba oma tuttavate kivide juurde, paneme lina maha ja keerame magama. Hommikuti on üsna jahe ja seega mässime end magamiskottidesse. Poole tunni pärast tõuseb päike, aga enne seda tõusevad linnud ja siis hakkab kostma väga müstilisi hääli. Näiteks üks lind kõlab täpselt nii, nagu Nokia aku hakkaks tühjaks saama. Siis üks suur pika nokaga kaldalind teeb sellist häält, nagu koer köhiks. Kõige hullemad on muidugi kakaduud – kui nad parvega peale tulevad, enam magada ei saa, kisa on liiga suur. Kõige rohkem meeldivad mulle aga need pirakad varese sarnased linnud, kellest ma ka juba enne kirjutanud olen (ei tea ikka täpselt, kes ta on, meie väikses raamatus ta puudub). Nüüd on mul nende hääl üsna selge: (kõrgema häälega) Vääk-vääk, (siis toon madalamalt) vääk-vääk, (ja siis sureva häälega, lõpp kaob ära) väääää.... Käod on ka lahedad. Nad ei ütle mitte eestlaslikult kuku, vaid rõhutavad kuidagi veidralt vale poolt ja teevad poole kuku pealt pausi. Ühel hommikul vaatasime aga krokodille, kes seal samas paisjärves elavad. Neid oli kaks ja muudkui triivisid rahulikult ujumiskoha lähedal, aga siiski piisavalt kaugel, et mitte nende nägusid näha.

Kes veel ei tea, siis krokodille on siin kahte erinevat liiki: soolase vee krokodill (salty) ja mageveekrokodill (freshy). Mageveekrokodill on rahumeelne ja kui teda just ekstra ei ärrita, siis ta inimest ei puutu. Nemad on siin järves tavalised. Kartma peab aga soolase vee krokodilli, kes armastab ka magevees elada : ) Nende meelest on lohakas ja vales kohas liikuv inimene hea lõunasöök. Me oleme küll pilte vaadanud, kuidas neil vahet teha (nt on salty palju suurem, kuni 7 m pikk ja kaalub kuni 1000 kilo), aga ausalt öeldes algaja silmaga ma küll ei teaks, kumb ta nüüd on, sest vahetegemine käib peamiselt hammaste ja nina järgi : ) Kui ta juba nii lähedal on, et neid näha on, võib olla hilja. Hea uudis on see, et Kununurra järve ääres on krokodilli-vaba ala, st saltysid hoitakse eemal ja kui nad siiski läbi hiilivad, püütakse kinni. Loomulikult peab ise ettevaatlik olema ja ei maksa ikka siis vette ronida, kui eemal vee peal hulpivat nina näed. Samas kui nad saavad aru, et neid jälgitakse, kaovad kohe vee alla.



Kui päike tõuseb, siis ta kohe meie kivide juurde paistma ei hakka, sest puu on ees, mis tähendab seda, et kella kaheksani saab rahulikult magada. Siis aga läheb palavaks ja kui silmad lahti teed, näed, et eemal, järve ääres asuvakivi otsas istub üks mees. Lihtsalt istub ja vaatab vette. Ükspäev ta toksis midagi vastu maad. Alati on tal kaasas kanister. Me ei ole välja mõelnud, mis ta sellega teeb, kuigi peast on igasuguseid mõtteid läbi käinud: entomoloog, krokodillipüüdja, niisama elava sisemaailmaga? Ei tea. Igatahe seal ta istub ja siis kaob. Varsti tuleb usin jalgrattur, kollase kiivri ja valge plastmassist kastiga. Jalgrattur-tervisesportlane (üks paljudest) hakkab võimlema. Võimlemises ei ole iseenesest mitte midagi ebatavalist, aga tema harjutused on üsna omalaadsed. Meie lemmik: suure hai harjutus. Need, kes on näinud Tõnist seda laulu laulmas (teate küll, väike hai, ti-tii, tii-tii-ti-tii, suur hai, tii-tii....neiu ujub....) Vot see mees teeb täpselt seda liigutust, nagu oleks suure hai koht! Pööraselt lõbus. Siis järgmisena sõidab mööda Ranger. Tema peab korda hoidma, et keegi järve ääres ei ööbiks, sest see ei ole lubatud. Ükspäev ta lehvitas mulle ja ükspäev käis küsimas (õhtul), kas me ikka teame, et seal ei tohi ööbida. Kuigi samas esmaspäeva hommikul oli rand illegaalseid ööbijaid täis! Kus olid siis Rangeri silmad? Ühele tegi noomituse ka, aga see oli tõesti ülbe kuju, parkis oma buss-elamuga (suur buss ja vedas veel autot järel!) seal rannal. See mees aga rääkis rangeri peaaegu surnuks ja ranger vist unustas ära, mida ta ütlema läks : ) Keegi ei saanud trahvi. Nii need hommikud seal siis mööduvad. Pärast on lihtsalt palav ja loeme raamatut, aga see ei ole enam huvitav.

Veel huvitavatest sündmustest. Näiteks ükspäev kukkus Snugil suur küljeuks eest ära. See ei olnud meile üllatus, sest ta oli juba tükk aega kukkumisohus. Saime ukse tagasi ja keerasime lukku, järgmised kolm päeva käisime tagaluugi kaudu autos. Üsna ebameeldiv. Siis aga selgus, et Tarvo töökaaslase sõber elab hostelis koos laheda mehaanikuga (hollandi poiss), kes aitas ukse ära parandada õlle eest. Ta tegi täitsa imet! Nüüd käib uks peaaegu ideaalselt, isegi seest poolt saab hea õnne korral sulgeda! Me olime vaimustuses. Ja siis ühel palaval rannapäeval meil Britiga vedas, sest rannas lõunastanud vanapaaril jäi päris palju toitu üle, muuhulgas „Beautiful wine”! Hea päev, meil oligi just oma toit kuumaga halvaks läinud : ) Ja ükspäev oli vetsupotis konn, nagu Ally McBealis Johni konn, kes veega alla lasti ja siis ikka ellu ärkas ja lõpuks kogemata ära söödi. Meie konn õnneks pääses.



Eriti põnev oli aga täna, käisime tsirkuses! Moskva tsirkusel oli siin turnee. See oli lihtsalt lahe. Tõepoolest. Ning hoolimata faktist, et kloun oli klounina kohutav, oli ta väga osav motikamees, sest viimase numbrina sõitsid kolm meest (kloun nende hulgas) 4 m läbimõõduga kera sees 80 km/h! Vot see oli hirmus. Igatahes on meil väga hea meel, et me läksime.

Esmaspäeval tegime Britiga „kohalike päeva”. See tähendab käitusime nagu linnastunud aborigeenid: ostsime endale Coca-cola, läksime parki ja istusime maha. Siis olime seal peaaegu terve päeva. Nii nad siin teevad, mis on natuke kurb ja samas ei ole ka. Aborigeenide juures on see huvitav, et nad on hästi kogukondlikud ja ei liigu peaaegu kunagi üksi. Aga samas valgete seltskonnas on nad üksikud, nt oli Tarvol farmis töökaaslaseks aborigeenist mees, kes istus lõunapausil alati eraldi, kui teised (valged) koos olid. Kui tuleb auto, kus on aborigeenid, siis on auto alati täis! Viimati nägin, et ühes maasturis olid neid 10. Ja siis neil on maru kõva hääl! Kui ikka pahaseks saavad või midagi kirgliklt seletavad, siis ei hoia tagasi! Kõlab natuke nagu kakaduud. Sellised on esmamuljed. Tahaks nüüd linnaväliseid põliselanikke ka näha.

Aborigeenide kunst – see on lihtsalt imepärane! Käisime Britiga galeriis, väga palju täppe! Varsti hakkame ise ka harrastama – katsume baobabi pähklitest kunsti teha. Kui midagi valmis saame, eks siis näitame pilte.

Lisad:
1) Austraalia ohtlike elukate raamat on väga kasulik, tuleb ennast ikka kurssi viia, kes siin ringi liiguvad, kuigi enamust neist loomadest õnneks kunagi ei näe.
2) Pealamp on ka super abimees, aitäh! : )
3) Kogume endale ingliskeelset raamatukogu. Näiteks eile ostsime Punase Risti poest „Alice’s Adventures in Wonderland”, lisaks sellele on Brit ostnud vist kolm fantaasiaraamatut, Tarvo mingi sellise raamatu, mis töötab ka mänguna ja mina kaks jutukat. Kogume ka lauamänge, kui kaltsukates näeme ja meil on juba üsna esinduslik valik!

L6puks piltm6istatus. Kes on pildil? V6itja saab v6imaluse s6ita Austraaliasse. :)