Erialarubriik

Eelmise nädala küsimuse vastus on termiidikodu. Või vähemalt me arvame nii, Mark nimetab neid igatahes white ants`ideks. Pärast pildi tegemist koristasin selle kodu ära ja järgmisel hommikul oli täpselt sama kohapeal täpselt samasugune maja uuesti olemas. On ikka püüdlik tüüp. Kolmandat korda pole ta enam tagasi tulnud. Muidu on siin nende tegelastega suured probleemid. Nad ehitavad oma pesasid igale poole, kasvõi näiteks auto järelkäru konksu külge. Ja et Gerda uuris vetsupotikonnade kohta, siis elavad nad seal hästi :) Kui lasta terve paagitäis vett, siis enamasti keerlevad nad natuke aega vees ja üritavad ennast tagasi poti ääre alla tõmmata (kus nad enamasti aega veedavad ja elavad). Väiksemad konnad lähevad lihtsalt veega alla ja tulevad mõne aja pärast tagasi. Tundub, et nad ise on rahul. Ja konnad ei ole mitte ainult meie maja probleem. Tundub, et nad on siin igalpool vetsudes – majades, hotellides, kontorites, turismikeskuste tualettruumides jne. Seetõttu on ka 90% torumeeste väljakutsete põhjusteks konnade ummistus. Teemajätkuks, mis te arvate, kes sellise asjaga Wyndhami hotellis hakkama sai?



Edasi geodeesia erialarubriigi juurde. Kogu tavaar, mis siin geodeetidel kasutada on teeb Eesti maamõõtjatele korralikult silmad ette. Muidugi on siin ka teistsugune maastik, mis nõuabki teistsugust varustust, aga siiski. Suuremad asjad on 4,2 l maastur, atv ja järelkäru, et atv-d või matkaasju vedada kui parasjagu bushi tööle minnakse.



Mark on auto tagumisse otsa ehitanud korraliku panipaiga, kuhu mahuvad suurepäraselt järgmised asjad: 25l veekanister kätepesuks (kraan paikneb eriti mugavalt järelkärukonksu kõrval), 15l külmajoogikast (kuhu me lisame igal hommikul 3,5kg jääd), suur haamer, väike haamer, labidas, maasse augutegemise piik, alati on autos vähemalt üks paar ja peaaegu alati 3 paari kolmjalgu, külmajoogikasti alla sahtlisse mahub kümmekond metallvaia (pollaks), pooltosinat tähekujulist pollat (piiripunkti märkimiseks), umbes viit erinevat sorti geodeedinaelu (kõiki 10-30), kolme tooni spreivärvi (kõiki vähemalt 2 purki), isoleerteipi (punast, sinist, musta, kollase-rohelise triibulist vaiadele kõrguste märkimiseks ja kõiki mitu rulli), flagging`ut (roosat ja oranži värvi tähistuslint), markereid (sinist ja rohelist kokku 5), 3 plumb-bobi, 3 mõõdulinti (1 asub gepsukastis ja nii Markil kui mul on oma), 3 prismat ja 2 treegerit ja prismasau, Sokkia tahhümeeter, nivelliir, kaks 50m mõõdulinti, raadiosaatjad, saag, kiin, seep, paar joogitassi, spordijoogipulber ja spordijoogikontsentraat (et kui ikka päevas 2-5 l higistada, siis peab kuskilt soolasid tagasi saama), tööriistakast, mitmekümneid meetreid köit, venivat kinnitusnööri, 2 suurt tekki, paar matkapatja, ellujäämisvöökott (kõige tarvilikuga, et paar päeva sügavas bushis ellu jääda, Mark kasutab seda siis kui läheb autost kaugele mäkke ronima). Tagaistmel ja põrandal on nivellilatt (koti sees), gepsusau, geps, metalliotsija (karbi sees), kaks matkatooli (kus me igal lõunal jalga puhkame ja lõunat sööme), raadio ja –antenn gepsusignaali võimendamiseks, baas (mille paneme igapäev üles, sest siin pole sellist vahvat teenust nagu Geosoft Eestis pakub). Autokatusel on rehvivahetamise ja –parandamise asjad, lisarehv (teine lisarehv on auto all), 2 tungrauda ja suurem labidas (kui autos). + pisiasjad nagu patareid, poole meetri kõrgune paberihunnik (vajaminevad dokumendid objektide kohta), paar rulli traati, väikesed alumiiniumplaadid (3x3 ja 5x5 cm) katastripunktide jaoks ja templid nendele plaatidele märkide tegemiseks.



Suurema osa ajast veedame Valentine Falls`is (15km Kununurrast), mis saab olema uus ja uhke elurajoon 110 krundiga. Valmis ehitatakse teed, kraavid ja elektrivõrk ning meie varustame ehitajaid kõikide geodeetiliste töödega. Näiteks tuleb asendada kopameeste poolt mahasõidetud vaiu, kontrollida vaiadele mõõdetud lõplikku asfaldi kõrgust või märkida 18m laiune ja 3m sügavune kraav maha (kui tegu on suurte kraavidega, siis nii suured nad ongi). Kuna Mark peab aegajalt kontoritööd tegema, siis pidin mina vahepeal üksi väljas käima, 3 päeva järjest. Sain objektijuhi Trevori käest ülesandeid ja suhtlesin muidu toredate ehitusmeestega. Kuna esmaspäeval-teisipäeval oleme Markiga 100km kaugusel maanteest bushis, siis tahtis Trevor, et ma ka nädalavahetusel töötaksin. Ja et pühapäeval on kõige parem lisatunnitasu (laupäeval on esimesed 2h 1,5kordsed ja pühapäeval on kõik tunnid kahekordsed), siis ei olnud otsus raske tulema. Helen tuleb ka pühapäeval proovipäevale kaasa :) Ja kõige tagatipuks pidi Mark endale autolaenutusest sedaani võtma, sest mina pean ju maasturiga objektil käima :D

Üldiselt saab geodeet Austraalias väga kindlasti tööd. Kõige paremini just Western Australias, sest siin on kõige rohkem maavarasid (võrreldes ülejäänud Austraaliaga) ning siin on väga palju ja väga suuri kaevandusi. Mitte, et geodeet peaks siin kohe kaevandusse tööle minema, ka ehitus on endiselt väga populaarne, aga kaevandus on lihtsalt kindla peale minek. Suurimad rahad liiguvad Port Hedlandi ja Karratha kandis, kus näiteks kaevanduses töötav veoautojuht teenib aastas 120000-130000 dollarit (u. 1,1 mln eesti raha). Eelmisel nädalal olevat lehes olnud artikkel ka, kus räägiti, et kui teised Austraalia osariigid on veel kergelt majanduskriisis või hakkavad juba tasakaalustuma siis WA on olnud koguaeg tõusuteel ja näiteks Whelans otsib kogu aeg töötajaid juurde. Mida kinnitavad ka Marki pidevad mainimised, et kui ma tahaks kunagi Austraaliasse pikemaks tulla (või lausa elama), siis Whelans võtaks mind kindlasti tööle ja võimalik, et sponsoreeriks isegi elamist. Ja idarannikul pidavat olema palk ikka veidi madalam tugeva konkurentsi tõttu. Siin, Kununurras, on meil lähim korralik konkurent 800 km kaugusel ja ka sellises olukorras käib tööde pärast kõva võitlus.

Peale selle, et Helen võib saada geodeedi assistendiks, ootavad tüdrukud mangohooaja algust, mis pidi algama olnud nädalal, kuid loodetavasti ei lükku rohkem edasi kui tuleva nädala alguseni.

Meil oli paar päeva järjest kombi kõrval puu otsas uus naaber ka. Öökullipoiss Trevor (ei ole seotud objektijuhi Trevoriga), kes istus ja puhkas päev läbi ühe koha peal. Umbes poole kuuest õhtul hakkas ta jalalt jalale tammuma ja sulestikku puhastama, mille peale Helen teatab:”Suurepärane sulestik.” 10 min enne kuut (kaks päeva järjest) läks Trevor jahile ja hommikul kui ärkasime (viiest) oli ta juba uuesti sama oksa peal tagasi. „Igavesti armas sulepall,” ütleb Helen. Lisaks lähevad Helenil silmad särama, kui Trevorist räägib: „Ta on väga, väga kannatlik. Ta talus väga hästi olukorda, kui ma statiiviga ümber tema hiilisin ja üritasin pilti teha aga ma ei osanud statiivi kasutada.” Nüüd on Helen muidugi natuke kurb, sest täna (laupäeva) hommikul Trevorit enam oksa peal polnud, „Võib-olla ta läks oma tüdruksõbra juurde nädalavahetust veetma,” arvas Helen. Igatahes loodetakse, et Trevor toob varsti oma pojad siia oksa peale meile vaatamiseks.