Sweet Home Kununurra

Küsite, mis teoksil? Tarvo käib muudkui tööl ja väidab, et aeg lendab. Helen on paar päeva nüüd tema assistendina ka Valentine Fallsis käinud. Mina askeldasin neljapäeval Whelansi kontoris, kraamisin ja sorteerisin failidehunnikuid ja põnevaid geodeediasju täis kappe (mõne asja puhul jäi mul funktsioon täiesti teadmatuks). Et Whelans ajab oma tööasju Grunti tööbüroo kaudu, pidime neile täitma portsu pabereid, vaatama naljakat videot tööohutusest ja pärast küsimustele vastama. Üldiselt veel ei tea, kauaks Helenil assistenditööd jagub (seniks, kuni on paaristöö) ja minul püsitegevust ei ole. Seoses mangohooajaootusega on tööbüroo järjekord veelgi pikemaks veninud (ehkki me peaks selle eesotsas olema). Teadmiseks ka teistele, et tööbüroo väide “Järgmisel nädalal kindlasti hakkab!” ei pruugi eriti palju tähendada, pigem on selle eesmärk inimesi optimistlikult ühe koha peal hoida. Õnneks ei ela meie hostelis, nii et mittetöötatud päevast pole finantsiliselt väga kahju.

Vahepeal käis Tarvo bushis, alal, mida nimetatakse Speedwah oruks. Selline koht, kuhu ei lasta inimesi ligi, kui neil puudub aborigeenidelt eriluba, mille saab raha eest. Aga et seal tehakse geoloogilisi uuringuid, oli neil juba luba olemas. “Väga ehtne ehe bush,” ütleb Tarvo selle kohta (vaadake alljärgnevat maastikupilti!). Iga kord, kui Mark seal käib, loodab ta lasta mõne bush turkey (eestikeelset nime ei tea) ja meile oli ta juba ette pikalt kiitnud, kui hea maitsega lind see ikka on. Seekord üritas ka ühte kätte saada, aga lask läks mööda. Tarvo ei saanudki teada, kuidas bush turkey maitseb. :) Selle eest kohtas ta oma telgis redbacki ehk siis üht Austraalia kahest kõige ohtlikumast ämblikust. Too elas võrgus voodi all ja ehkki Mark algul tükk aega ei uskunud, et sellises kohas võib üldse redback olla, tundub, et Tarvol on ohtlike loomade kohtamise peale annet. Igatahes läks kõik hästi ja ämblik on nüüd taevasel ämblikuvõrgul taevaseid putukaid püüdmas.





Et tekitada mingi visioon ka kohast, kus me viimased mitu kuud elanud oleme ja mis on juba nii-nii koduseks on saanud, natuke illustratsioone teile. Ajaloohuvilistele nii palju, et Kununurra rajati 1960-ndate alguses siinse farminduspiirkonna keskuseks. Praeguseks elab siin infobrošüüri andmeil umbes 6000 inimest. Enamik linna majadest on ühekorruselised ja kaovad nende ümber kõrguvate puude varju. Linnaäärse mäe otsas olevalt vaateplatvormilt tehtud pildil on ‘linnakeskus’ näha vasakul pool, paremal on ühe aborigeenide kommuuni hajutatult paiknevad majad.



Linnatänavad on üldiselt käänulised ja ägedate pisikeste ringteedega. Haljastuses on igal pool muhedaid mangopuid, nagu järgmisel pildil kohtumaja ees. (Vasakul on politseimaja ja selle kõrval puude taga, pildil põhimõtteliselt nähtamatu, on kohtumaja. Järgmisel pildil on see mangopuu lähemalt. Need mangod on veel pisikesed.) Selle kohtumaja kohta kirjutati lehes just, et see on uskumatult tilluke (kohtusaal 5x3,6 meetrit – kutsutakse cupboardiks) ja ohtlik, sest kriminaalid ja nende ohvrid ja ametnikud on kõik nii ninapidi koos, et kui keegi agressiivseks muutub, on jama majas. Rääkimata siis sellest, et õigustest hoolimata ei saa publik kohtusaali kuulama minna, sest lihtsalt ei mahu. Isegi kannatanu perekond ei pruugi mahtuda.





Järgmine majarodu on täis kõige olulisemaid asutusi nagu kaks kaltsukat (Red Cross ja Salvation Army), kaks tööbürood (Grunt ja Jobshop) ja internetipunkt.



Järgmisel pildil on Whelansi kontor, millega me üsna tugevasti seotud oleme.



Ja järgmisel pildil võib teadja suuta puude taga tuvastada IGA toidupoe, turismiinfokeskuse ja teise internetipunkti. Aga üldiselt illustreerib see, kui roheline Kununurra on. :)



Vahepeal käisime filmifestivalil. Või õigemini käis filmifestival Kununurras. Siin on ümbruskonna suurim välikino ja see on tõesti elamus omaette. :) Sõidad autoga väravatest sisse, pargid kuskile platsile, võtad oma toolid ja soovi korral laua, toidu ja joogi välja ja sätid end sisse, kuhu tahad. Kohapeal on ka tegelikult rivide viisi mõnusaid toole, et ka jalgsi tulnud saaksid kuskile istuda. Ehkki tuleb öelda, et ka jalgsi tulnutel oli minu meelest enamustel oma toolid üle õla. Kokkupandavad muidugi, mitte tavalised kontoritoolid. :)





Filme oli kokku seitse, meie käisime vaatamas kahte – animatsiooni nimega “Mary & Max” ja aborigeeni-teemalist filmi “Samson & Delilah”. Soovitame soojalt! “Mary & Max” on tõestisündinud lugu kummalistest kirjasõpradest – 9-aastasest austraalia tüdrukust ja 44-aastasest ameerika mehest. Minu meelest oli selles midagi “Amélie”-laadset - just selles, kuidas lugu jutustati läbi paljude pisidetailide. Ja muidugi see, et see animatsioon ei ole arvutiga tehtud, mis on super omaette. :) “Samson & Delilah” räägib aborigeeninoorte elust; seal on vägivalda ja bensiininuusutamist ja lootusetust ja päris palju üksildust, aga see on väga tõeline ja liigutav.

Mina tegin veel kohaliku kultuuriga tutvust ja käisin koos Gleni (meie naabri) ja tema sõpradega kohalikus baaris. Ei olnud üldse selline urgas, nagu ma arvanud olin, vaid hoopis suur ja õhuline koht. Lauad olid katuse all, aga seinad olid lahti; nurgas voolas vesi ja aia ääres kasvas palmipuu. Kolmapäeva õhtu oli karaoke õhtu ja mõni kohalik tüse meesterahvas ei suutnud ennast kuidagi lavalt eemal hoida, vaid käis muudkui romantilisi laule laulmas. (Ja ühed välismaalased laulsid "Sweet Home Kununurrat") Muuseas kohtasin tol õhtul Buddhat. Talle meeldib hüpata ja lakkuda. Ehk siis ta on koer.

Aga jõudes jutuga meie koduni, siis illustreeriks ka seda. Järgnev vaade avaneb hoovi sisse sõites. Otse ees on näha Marki maja, paremat kätt kollase triibuga on Gleni karavan, mille taga on Marki suur majabuss (ehk siis buss, mille sees on ruutmeetreid rohkem kui meie Oa tänava korteris oli), mille taga omakorda pesitseme meie. Praegu pilti meie nurgast ei ole.



Üle-eelmise korra piltmõistatuse osas veel paranduseks: pesaehitajaks on üks herilase-moodi putukas (aga vaablase suurune). Tabasime ta seekord teolt, kui ta usinalt samasugust pesa laua alla ehitas. Seejuures teeb ta seda väga kiiresti. Toob pallikese liiva, määrib selle osavalt laiali ja muudkui ehitab. Professionaalne. Ehitab terve maja valmis ja jätab ainult ühe augu sisse, siis toob oma vastsed ja topib need august sisse. Seejärel mätsib augu liivaga kinni.

Lõpetuseks teile järjekordne piltmõistatus turgutamaks loovat mõtlemist. Keda või mida näete pildil?