“Kui austraallane kämpama läheb, teeb ta seda stiilselt”

Viimasel nädalal tegime tutvust kohalike ja natuke kaugemate kui kohalike atraktsioonidega. Kohalikuks atraktsiooniks oli reedeõhtune kriketimäng kahe meeskonna – Kununurra ja Lakeside’i vahel. Glen kutsus meid vaatama ja rääkis, et seal pidi olema meeletu kõik-mida-suudad-süüa puhvet. Jätsime siis õhtusöögi söömata ja läksime kriketit vaatama. Puhvet oli kinni, lahti oli kohaliku spordiklubi baar, mis haises kahtlaselt ja kus inimesed istusid, pilgud naelutatud seinal olevatele telekatele, kus jooksid mingid tulemused. Ilmselt hobuste võidujooks. Istusime siis hoopis õue platsi äärde maha, istusime ja vaatasime ja üritasime aru saada. Keegi meist polnud elus varem kriketit näinud, plats oli suur ja mängijad meist nii kaugel. Peale selle tegutsesid nad ääretult rahulikult ja neil jagus aega isegi üle platsi jutustamiseks. Mark ütles ennist, et tema meelest on kriketist huvitavam vaadata, kuidas muru kasvab. Kuuldavasti pidi siin bush’is märjal hooajal vahepeal muru nii kasvama, et seda on kuulda. Ilmselge järeldus: muru kasvamine on siin ilmselgelt huvitavam.



Laupäeva hommikul aga pakkisime asjad, et minna vaatama natuke kaugemaid vaatamisväärsusi, sihtkohaks siis El Questro nimeline looduspark, mis asub siit umbes 70 km kaugusel. Et viimased paarkümmend kilomeetrit tuleb sõita piki Gibb River Roadi, mis on neljaveolistele sõidukitele, siis ei ole me üritanud oma Snugiga sinna ronida. Marki ja tema maasturiga saime aga minna küll. “Kui austraallane kämpama läheb, teeb ta seda stiilselt,” ütles ta varemalt ja nüüd me nägime, kui stiilselt. Seejuures olevat tema sõnul kõik see, mis meil kaasas oli “the very basics” ehk siis kõige elementaarsemad asjad. Järelkärusse said pandud telgid (kolm tükki), köögikraam (mis oli kõik imepärases aardekirstu taolises laekas, sisaldades endas muuhulgas juurikate kurnamise sõela ja gaasipliidi kohal kasutatavat rösterit, kuhu saab neli saia korraga panna), kausid nõude pesemiseks, potid vee kuumutamiseks lõkkel, kokkukäiv ultramoodne pliit, grill (mis on eriti spets, sest seda saab kokku pakkida siis, kui kuumad söed on veel sees – pakend on mingi termokott ilmselt), kaks lahtikäivat lauda, neli-viis lahtikäivat tooli ja swag’id. Viimased on mingi ülimugav kokkupakitud versioon voodist, mis lahti rullides sisaldab endas madratsit, lina, patja, tekikotti, tekki… Põhimõtteliselt rullid voodi lahti, läheb magama. Rullid kokku, paned ära. See-eest on üks swag ikka paras jurakas ja kaalub omajagu. Kämpama tunduvad kohalikud auto olemasolul minevat igatahes alati swag’iga. Lisaks oli meil külmakast ja kaks külmaveetünni. Ja veel igast udru-mudru.



Laupäeva lõunal jäi Mark kämpasse raamatut lugema ja meie sõitsime El Questro Gorge nimelise matkaraja algusse. Autotee viis vahepeal läbi vee, maksimaalne sügavus kuskil 65 cm. Matkarada ise oli superäge ja kulges kõrgete seintega kanjoni põhjas läbi vihmametsa piki allikat ühe mõnusa suplemiskoha juurde. Tegelikult läks see veel edasi, aga meil ei olnud piisavalt aega, et raja pikemat versiooni läbida. Jõudsime siis selle lubatud suplemiskoha juurde ja vaatasime, et jestas küll, veetase on praegu ikka uskumatult madal. Tundus, et vesi on maksimaalselt põlvini. Aga noh, et kui me siin oleme, eks siis viskame sinnagi pikali, muidu ka ju nadi tagasi minna… Siis aga tulid vastu teisest suunast inimesed ja et sellest väiksest basseinist mööda saada, pidid nad sealt läbi minema. Ime-ime – vesi oli mõnele peaaegu rinnuni. Lihtsalt nii läbipaistev! Seepeale pikutasime ja ujusime seal ringi uitavate kalade vahel hulk aega.



Tagasiteel loojus päike ja värvid olid tõesti imelised! Kohtasime tee peal end kivil soojendavat sisalikku ja istusime hulk aega kaljuseina all, vaadates palme ja nende taga olevat kanjoni teist seina. Natuke ulmeline postkaardivaade. Mina mõtlesin, et see tundubki postkaart, see ei ole päris. Aga ei, palmikoor oli ikka teravasakiline ja Kuningas Leopoldi nimeline liivakivi käe vastas soe ja vesi voolab ojas nagu vesi ikka…





El Questro on oma päritolult vana cattle station ehk siis kõige lähedasem seletus oleks vist lehmafarm. Need on siin metsikud maalahmakad, kõnealune näiteks 1 miljoni aakri suurune – umbes 4000 km². Teisisõnu kümnendik Eestist. 1989. aastal ostis üks inglise mees selle hinnaga dollar aakri eest ja asutas sinna looduspargi, nüüd on see piirkonna suurimaid turismiatraktsioone. Lehmi on aga praegugi seal kõik kohad täis, jalutavad isegi kämpingualal. Kui nad päeval uitavad niisama süütult ringi ja näksivad rohtu, siis öösel oli täitsa pull. Kõik ärkasime üles selle peale, et õues toimus tõeline märul, nimelt jooksid lehmad telkide vahel ringi ja mõni nendest muus nagu pöörane. Müdinat ja muumist kõik kohad täis. Loodetavasti ei astunud nad kellelegi peale, sest mõned magasid oma swag’idega lihtsalt õues.

Õhtuseks atraktsiooniks oli turismikeskuses ühe vana drover’i ehk karjaajaja (kes pole näinud, vaadaku illustratsiooniks “Austraalia” filmi) show. Too oli umbes 75-aastane tõmmu rangjalgne mees, ilmselgelt elu aeg hobuse seljas olnud. Iga laupäev teeb ta seal kämpas inimestele nalja: vehib lasso ja piitsaga. Selleks haarab ta publikust ühe inimese (seekord oli Marki süül selleks Helen) ja püüab teda lassoga lehma moel kinni. Pärast vehib piitsaga vaese vabatahtliku küljes olevaid põlevaid paberitorusid ära kustutada. Õhtujuht, kes kõrvale lobises, oli üsna tüütu ja lassomees ise olevat haisenud alkoholi järele. Aga vähemalt sai Helen külma närvi eest pudeli veini. :)

Hommikul käisime Zeebedee allikate juures ja istusime väga pikalt väikestes termaalveebasseinides. Vesi oli süldistavalt soe ja mõnus, imetillukesed (umbes sentimeetrised) konnad hüppasid ringi ja sama suured kullesed tahtsid kogu aeg varbaid näksida. Säh sulle siis kalaspaad, hoopis kullesespaa. :) Ja see ei tule alumise pildi peal välja, aga vesi paistis igal pool läbi.





Lõunal käisime ka Emma Gorge nimelisel matkarajal, mis lõppes kõrge kose juures oleva basseiniga, milles oli kraade palju vähem kui hommikuses spaas - ilmselt umbes 15. Vesi oli mõnusalt jahutav ja läbipaistev, ümberringi kanjoni seinad. Kõrgelt pea kohalt sadas alla veepiisku, mis moodustasid veekardina. Rahvast oli sellel rajal väga palju, aga lõppeesmärk seda väärt. Pildile ei jäänud selle koha tegelik suurus ja vee süüüüügavus. :)



Nüüd oleme me siis korralikult igal pool spaa-basseinides ligunenud ja vaateid nautinud, tagasi kodus ja valmis uueks nädalaks. Muidumaailma uudiseid niipalju, et see september oli Kununurras ilmavaatluste algusest saadik kõige kuumem üldse, mangosaak sel aastal on kehv, öösel langeb temperatuur 15 kraadini, baobabid hakkavad lehte minema, Helen on nivellimistöö lõppemise pärast jälle koos minuga tagasi tööootusturul ja nägi eile beežikat üle meetri pikkust madu, kes kihutas põõsastesse.