Märgid näitavad teed ja apelsinidest saavad õunad ja viinamarjad

Ütleme nii, et Adelaidist alates kulgeme justkui piki mingeid märke, mis ei ole alati väga arusaadavad, aga tee on ilmselgelt maha märgitud. Alati tuleb õige vihje õigel ajal. Hea on nii kulgeda. :) Siin vist teistmoodi ei saagi.

Meie apelsinikorjamiskarjäär jäi üsna lühikeseks ehk siis korralikult käisime tööl ainult ühe päeva. Esimene päev oli väga lühike nagu Tarvo juba kirjutas, teisel päeval uhasime 10 tundi korjata ja olime apelsinipuu ridade vahel viimased töötajad, kolmandal päeval jagus tööd ainult kaheks tunniks, nii et tegelikult kulutasime tööle sõitmiseks rohkem raha bensiini ja jää ostmise pärast kui tagasi teenida jõudsime. Meile öeldi, et me helistaks õhtul sellele mehele, kes meile tööd organiseeris, et teada saada, kas järgmisel päeval tööd on, aga hoolimata umbes kaheksast telefonikõnest ei võtnud ta enam telefoni ega helistanud tagasi. Ka sõnum ei läinud läbi, nii et mees tegi haihtumistriki. Mis siis ikka… otsustasime, et see töö olekski meile üsna kalliks maksma läinud ja et Loxton polnud meile eriti sümpaatne. Linnas polnud isegi pesumaja!





Selline on siis ‘bin’, mis tuleb täis korjata ja mille eest saab 24 dollarit, maksud maha. Minul läks täis korjamiseks igatahes 5 tundi.



Sellel pildil on parempoolne selline apelsin, mida tuleb korjata ja vasakul eelmise aasta apelsin. Jajah, ma olen küll poest selliseid vanu apelsine teinekord saanud…



Sellel pildil on tagumises reas paremal poeapelsin, keskel tavaline apelsin, mida me korjasime, vasakul eriti suur apelsin. Keskmises reas on kõik erinevat värvi apelsinid. Ja ees on vasakul mandariin, mida ei tohtinud korjata ja paremal sidrun, mida ei tohtinud ka korjata. :)



Tegime siis ka kadumistriki ja suundusime järgmisel hommikul Berri poole, kus pidi olema paljukiidetud hostel. Kohapeal saime teada, et tegelikult seal üks-kaks ööd ööbimist ei soosita, sest tegelikult on tegu ikka tööhosteliga. Norrakast tore omanik oleks meile siiski üheks ööks öömaja andnud, aga meie tegime natuke kalkulatsioone ja leidsime, et enne sellises toredas hostelis pikutamist peaks ikka rikkaks saama (loe: natuke raha teenima). Vaatasime kaarti ja võtsime suuna Great Ocean Roadi poole ehk siis läksime tagasi Loxtonisse ja suundusime sealt edasi lõunasse. Umbes 20 km linnast nägime tee ääres üht hääletajat. Matt oli käinud Barmeras autot ära müümas ja lootnud uue osta; ostust ei tulnud aga midagi välja ja nii juhtus, et ta hakkas suure hurraaga kodu poole hääletama, kaks pudelit vett näpus ja kaltsukast paari dollariga ostetud kaabu peas. Kui meie ta peale korjasime, hakkas ta ilmselt juba aru saama, et oli veekogusega mööda pannud, sest päike huugas nagu pöörane ja ta hakkas juba kuulma olematuid autosid. Panime ta järgmises linnas maha, kus tegime väikse puhkepausi ja kui teed jätkasime, jõudis temagi just jälle tee äärde. Niisiis lahkusime oma hääletajast jälle järgmises linnas, Bordertownis, kus meie läksime karavanparki ja tema pidi helistama, et keegi talle järele tuleks, sest pärit oli ta Mount Gambierist ja sinna oli veel umbes 200 km. Igatahes andis ta meile oma nimekaardi ja ütles, et üks ta sõber on kombiekspert ja kui me Mt Gambieri jõuame, et me siis talle helistaks.

Nii me siis nihverdasime end Bordertownis kolm kahe hinnaga järjekordsesse karavanparki ja mina ei mõelnud enam hääletamisele ega millelegi muule peale korraliku duši ja pesupesu.

Järgmiseks lõunaks jõudsime Mt Gambieri ja ahhetasime, sest linn oli üllatavalt kodune ja ilus, siin on isegi (harjumatu asi pärast kõike seda bushi) kivimajad ja kena arhitektuur. Mmmõnusalt roheline linn ühtlasi. Ümbritsev maastik on üsna euroopalik nii värvide kui taimede väljanägemise poolest – meie esimese öö öömajaks olnud puhkeala ümber rividena istutatud kuuskede taolised puud tekitasid küll väga koduse tunde. Sellises looduses ei oska üldse mõelda sellele, et siin elavad tegelikult väga teistsugused loomad või et kuskil võiks hiilida mõni ohtlik madu või ämblik.



Igatahes sattusime esimese asjana sihitult läbi linna sõites ja infopunkti otsides hoopis ühe suure sini-sinise vulkaanilist päritolu järve äärde (Blue Lake on selle nimi). Imeilus! Otsustasime, et see linn on nii sümpaatne, et siia me jääme ja võtsime ette infopunkti ja tööbürood. Üks väga hea märk linna kohta on see, et inimesed tänaval naeratavad-naeratavad ja tervitavad. Lisaks tundub, et siin linnas ei ole backpackerite üleküllust, mis on ka üks väga hea asi, sest muidu kipub inimestel tekkima eelarvamusi.

Järgmisel päeval tulime Mattile külla, kes lubas oma kombispetsialistist sõbra kutsuda meie bussi üle vaatama. Kukkus välja nii, et olime neil külas kaks ööd, sõime ja lõbustasime lapsi (või lõbustusime ise) ja meie Kombi pandi palju paremini tööle. Selgus, et viimati Broome’is mehaaniku juures käies saime rohkem tünga, kui arvasime, sest mehaanikud, kes pidid meie bussi ‘tappetseid’ (ei tea eestikeelset terminit) reguleerima, polnud oma tööd teinud. Ühe poole omasid olid nad vist kontrollinud, aga teise poole omad olid täiesti reguleerimata. Lisaks võtsid nad meilt palju rohkem raha, kui oleks pidanud. Shawn (kombispetsialist) ainult vangutas pead selle peale ja ütles, et sellised inimesed ei tohiks tööd teha. Meie tsirkuseatribuutika igatahes läks kohalikele (ema-isa, neli last, koer ja kass, eile õhtul veel neli inimest lisaks) hästi peale ja peaaegu terve perekond on žongleerimisest või devil stickside loopimisest kergelt sõltuvusse sattunud.





Vahepealsetest lõbustustest veel nii palju, et eile hommikul käisime kohalikul jõuluparaadil. Jah, novembri keskpaigas! Tundus, et kõik linna lapsed oma vanematega olid kokku tulnud ja kesklinna parkimiskohad olid paksult täis. Umbes sama palju lapsi kui pealtvaatajate hulgas tundus olevat erinevateks loomadeks või päkapikkudeks riietatuna ka rongkäigus olevat, ehkki nende ilme oli enamasti igavlev. Tundus küll rohkem lasteüritus, aga "Redback on the Toilet Seat" võttis vist iga täiskasvanu muigama. Teadmiseks, et see on siin väga tuntud laul, kahjuks ise pole seda kuulnud. Poed on ka üsna jõululainel ja Loxtonis panid kohalikud aktiivsed pensionärid juba jõulukaunistusi üles, kui me sealt ära läksime. Suure suve tõttu ei saa meie küll kuidagi aru, miks peaks praegu jõulud lähenema…







Täna pidime alustama tööd ühes Kalangadoo õunafarmis. Ma ütlen 'pidime', sest kui me eile oma kokkulepitud majutuskohta jõudsime (mis oli ühes kalafarmis, kes organiseeris õunafarmerile tööd - jah, on küll keeruline), siis selgus, et see, miks kalafarm end reklaamib kui "not your ordinary farmstay" (mitte tavaline farmiöömaja) on see, et liiga kõrge tasu eest pakuvad nad viletsat ja ligu-logu elukohta, lisaks erinevad imelikud nõudmised nagu 4 dollarit kellegi teise autos tööle minemise eest (pluss bensiiniraha), 50 dollarit deposiiti kastikese nõude ja teki eest, oma magamiskoti bussist välja võtmise keeld (sest nad kardavad bäkpäkkerite räpaseid lutikaid)... Lisaks asus see koht Mt Gambierist, kus Tarvo üritab täna tööd leida, liiga kaugel - 54 km kogu aeg edasi-tagasi sõita üsna mõttetu. Nii siis tulime sama targalt tulema.

Täna ootab meid aga ookeani poole linnast kohas nimega Kongorong üks farmer, kellel peaks olema ka nii õunu kui viinamarju ja tundub, et ta väga vajab tööjõudu oma kolmele sakslasele lisaks, igatahes on ta telefonitorus olnud väga optimistlik. Eks pärastlõunal näeme! Kohanimed on siin igatahes tõesti naljakad - ma ei saa siiamaani üle sellest, et üks mustikafarm otsis töölisi (rääkimata siis sellest, et mustikad väidetavalt kasvavad kuni kahemeetriste taimede otsas) kohas nimega Tumbarumba!