Maailma väikseimad delfiinid maailma suurimas ookeanis

Anname uhkelt teada, et oleme lõpuks oma pulmareisi “välja võtnud” ning tuuritame renditud auto-koduga Uus-Meremaal ringi. Brit on endiselt Kongorongis farmis ja treenib ning sööb ilmselt viinamarju, aga oksameeskond-päkpäkkeritel sai töö otsa, sest iga viimne kui viinamarjapuu, mis oli piisavalt suur, on nüüd isegi mitu korda soovimatutest võsudest puhastatud. Nii me siis kõik mööda ilma laiali põrutasime. Meie muidugi senimaani väga palju põrutanud ei ole, rohkem ikka ühe koha peal olnud ja oodanud. Kõigepealt ootasime Melbourne’i bussi, siis lennukit (9 h lennujaamas) ja siis ootasime, et me ometi oma hostelisse jõuaks, et saaks lõpuks magada. Ja siis me ootasime veel nii tunnikese autorendika ooteruumis diivanil, et oma uus sõber kätte saada. Igatahes lõpuks on kõik see ootamine ära tasunud ning me oleme teel, rõõmsad ja õnnelikud.

Esimesed kaks päeva Uus-Meremaal veetsime Christchurchis, mis on Lõunasaare suurim linn ja asub idarannikul. Muideks, Põhjasaarele me ei kavatsegi sellel korral minna. Christchurchis on üsna tihe kontsentratsioon Aasia söögikohti ja nii me siis põikasimegi ühte Tai restorani (sealsed toidud on ikka alati ülimaitsvad!) ja ühte Jaapani-Korea restorani, mis on Uus-Meremaal elavate korealaste ja jaapanlaste lemmik, sest toidud on täpselt sellised, nagu nad kodumaal olema peaks. Väga pikalt me ringi ei jalutanud, aga Katedraali platsi nägime ära. Veebruari alguses peeti Christchurchis ülemaailmset “buskingu” ehk tänavaartistide festivali ja mitmed esinejad olid veel sellest ajast sinna vegeteerima jäänud. Nii võiski kuulda vanemat meesterahvast flööti mängimas ja enesekindlalt hispaania keeles laulmas, nooremaid mehi monorattaga sõitmas, köiel kõndimas, žongleerimas ja kauss-trummi mängimas ning pikas mustas rüüs habemikku redelilt kõnet pidamas. Kui meie sinna jõudsime, rääkis ta parajasti sellest, et Saksamaa oli enne II maailmasõda üks parima kooliharidusega riike ja vat mis sai!









Kui me lõpuks oma auto kätte saime, siis “mõtlemist ei olnud enam pikka, kas läände suunduda või hoopis itta, Heil Beier, ship and sail around the world!”, nagu Miljuneeri laulus öeldakse. Meie puhul on siis generaalplaanis kulgeda ümber Lõunasaare, aga see oli küll veidi segane, kuhu poole me alguses sõitma peaks hakkama. Juhtus nii, et alustasime lõuna suunas, seltsilisteks ja teejuhtideks Cindylt ja Johnilt laenatud GPS ning Christchurchi väga heast kaardipoest ostetud atlas. Sihtmärk: Christschurchist vaid umbes 70 km kagus asuv Banksi poolsaar ja pisike sadamalinnake Akaroa. Ööseks parkisime oma auto suhteliselt suvalisse kohta, ühe avaliku kempsu kõrvale, mille kõrval oli suur aiaga ümbritsetud plats. Pärast selgus, et plats on hipodroom ponidele. Vähemalt vaade lahele oli ilus ja ega hipodroomilgi viga polnud : )



Ning järgmisel hommikul – taraa! Peale seda, kui GPS oli meid ühe korra täiesti valesse kohta juhatanud (pidime minema Akaroasse Beach roadile, aga tema saatis meid lihtsalt mingisse kohta mere ääres, kus asus üks maja ja paadisild), jõudsime Akaroasse, et kogeda mitmete turismiauhindadega pärjatud atraktsiooni – delfiinidega ujumine. Grupis on korraga ainult 10 inimest. Kõik saavad sooja hoidvad vee-ülikonnad (kuidas tõlkida wetsuit ?), snorgeldamismaski, toru ja õpetussõnad. Siis tõmbasime oma ülikonna selga, samast matejalist pehmed papud jalga, panime maski kaela, võtsime fotokad kaasa ja komberdasime kaile, kus enne paati laskmist tehti kõigist foto. Ei, mitte selleks, et kui keegi kadunuks jääb, oleks viimane asitõend, vaid selleks, et need fotod pärast kalli raha eest maha müüa. Siis istusime oma pisikesse kiirpaati ja kimasime lahele. Päris jahe oli, aga pole aega temperatuurile mõelda, kui oled parajasti otsimas maailma väiksemaid ja kõige haruldasemaid delfiine (Hectori delfiin, kes elab ainult Uus-Meremaa Lõunasaare ümbruses) maailma suurimast ookeanist, et nendega koos mängida.

Siin me juba hulbime ja ootame, et delfiinid tuleks


Delfiinide leidmine iseenesest ei olnud raske, neid oli seal päris palju oma asjadega tegelemas, aga leida sellised, kes parajasti ei sööks ning oleks seltsimisest huvitatud – see on juba keerulisem. Nimelt 90% ajast nad söövad ja siis neid eriti ei huvita, kas sa laulad neile või mitte. Tegu on metsikute delfiinidega, nad ei ole mingil moel taltsutatud ja nad elavad üsna sügavas vees, selles konkreetses kohas oli umbes 70 m ja rohkem. Ma ei saanudki nüüd väga täpselt aru, kui sügav seal õigupoolest oli. Delfiinide meelitamiseks ei visata toitu ning nende lokeerimiseks ei kasutata mingeid abivahendeid peale silmade ja teinekord raadiosaatja (kui mõni teine lahel olev paadimees on neid näinud). Tegu on range kaitse all oleva liigiga (sama kategooria nagu pandakaru). See sama laht, kus me neid otsisime, on ühtlasi ka alates 1988 aastast delfiinide kaitseala. Kaitseala loomine on nende arvukust suurendanud (st kiire kalastamisest tingitud vähenemine on aeglustunud), aga siiski on nende arvukus endiselt vähenemas, umbes 1% aastas. Põhjus on selles, et kaitseala ulatub ainult 3,5-7 km kaugusele, aga delfiinid elavad kuni 30 km kaugusel kaldast. Meie südamerahuks olgu öeldud, et osa sellest rahast, mis me tuuri eest maksime, läheb looduskaitse ja –hariduse hüvanguks. Kui me lõpuks leidsime grupi delfiine, kes söömisega ametis ei olnud, libistasime end kiiresti üle paadi ääre vette ja hakkasime neile nalja tegema. Alguses väga naljakas ei olnud, sest vesi oli 10 kraadi ringis ja ülikond lasi kõik selle külma vee otse läbi. Lisaks sellele toimis see kostüüm ka päästevestina, mis tegi ujumise peaaegu võimatuks ning tahtis vägisi kõhuli ja jalad üles tõmmata. Mitte just eriti meeldiv tunne, kui keha niigi külmast veest krambitama kisub ning sinu all on teadmata meetrid läbipaistmatut vett ja lisaks sellele pead sa delfiinidele huvitav olema. Viimane ülesanne oli kõige keerulisem. Delfiinid nimelt ei tule inimestega koos ujuma, kui sa neile huvi ei paku ning nende jaoks on põnevad igasugused helid. Nii meid siis julgustati oma snorklitorusse laulma, sõrmust vastu maski klopsima, nipsutama jne. Ühel inimesel olid kivid ka, mida vee all kokku lüüa, ning tema oli kõige edukam delfiinikütkestaja. Mina aina laulsin ja laulsin (eriti meeldis neile üks Tätte laul), sest jäiste kätega sõrmuse koputamisest ei tulnud midagi välja. Ja siis peale mõnda aega hulpimist, kui asi tundus juba lootusetu, tulid delfiinid ka! : )



Ujusid meie vahel ja mõned tulid ikka päris lähedale, kui oleks käe välja sirutanud, oleks peaaegu katsuda saanud, aga katsuda ei tohtinud, sest nende nahk on väga-väga õrn. Seal külmas vees hulpides oli raske väga pöörasesse eufooriasse sattuda, sest lained olid kohati suured ja kaugele ei näinud, aga pärast piltide pealt vaadates… Neid delfiine oli ikka rohkem ja nad olid lähemal kui ma arvasin! Imeline! Ma olen senini vaimustuses ja juba on 12 tundi möödas : ) Me olime seal vees umbes 40 minutit, misjärel jõime paadis kuuma kakaod ja siis kimasime värisevatena tagasi sadamasse, et kuuma duši alla minna. Enne kohale jõudmist tegi paadimees äkilise kiirenduse ja äkilise kurvi ka, aga tundub, et see oli ka ta enda jaoks liiga äkiline, sest ta lendas rooli tagant minema ja paadi üks külgmine kate lendas eest. Vähemalt hakkas kõigil süda korraks kiiremini lööma : ) Kokkuvõttes delfiinidega ujumisest: imeline ja soovitan kõigile, aga võtke ise kivid kaasa, saate rohkem delfiine enda ümber tiirlema : )

Siin on kaks pilti, mille me grupijuht paadist tegi ja p2rast kalli raha eest maha myys. Aga me ostsime ka :)





Ülejäänud päeva veetsime imearmas Prantsuse mõjutustega Akaroa linnakeses. Kohvikus ja kail. Siis sõitsime Banksi poolsaarele pisikese tiiru peale ja jätkasime oma teed lõuna suunas, paremal taamal Alpid.

Akaroa on:

Selline linn


Kus on sellised majad


Selline kohvi ja kook


Ja selline meri




Selline sõbrapäev siis : ) Ilusat nädalat teile!