Nädala alguses kimasid Cindy ja John bussiga Melbourne’i teiste Taiwani rändurite käest autot ostma. Läksid nad ainult sellepärast, et terve ülejäänud kohalik seltskond põhimõtteliselt sundis neid minema. Asiaadid ei tee vist muidu kunagi midagi “ekstreemset” nagu auto ostmine või lihtsalt tundmatusse kohta reisima minemine. Igatahes maksid nad 2200.- ja said Toyota Camry (wagon), kutsuvad teda Pandaks, sest ta on muidu valget värvi aga ees on üks osa õnnetuse pärast parandatud musta värvi keretükiga. Kaks pandakleepsu on ka autol. Pärast John ütles, et minu pildid Põhja-Austraaliast innustasid teda autot ostma. Väga meeldiv :) Nüüd on nad väga rahul, et auto ostsid, täna näiteks pesid teda tükk aega.
Simon üritas pikemat aega Mattiasega kahepeale autot osta. Millest aga Simon aru ei saanud, oli see, et Mattias ei taha temaga autot osta. Ja kui me olime S-ile korduvalt maininud, et tast ei ole sulle seltsilist ja vaadaku ainult endale auto, leidis ta lõpuks lehest odava autokuulutuse. Juhuslikult teadis Lisle seda meest ja helistas talle kohe, et mis pull on. Selgus, et autot oli varem kasutatud laenusõidukina neile, kes oma auto on remonti andnud. Maksma läks see Mitsubishi Magna 700 raha ja arvestades, et ta on 20 aastat vana, pole ta peaaegu üldse maanteel olnud, kõigest 160000. Muidu väga kena, puhas ja retro. Nüüd on meil siis päkpäkkeritel 4 sõidukit.
Meie Kesk-Euroopa seltskond (mitte prantslane) on oma tavaliselt kämpimiskohalt viinamarjade vahel kolinud ümber õunapuude alla. Aga maha jätsid nad terve hunniku laga, alustades kahest kastitäiest taarast, ümbruskonnas vedelevatest õllekorkidest ja vetsupaberitest, vanast katkisest matkatoolist ja lõpetades hunnikutes olevate munakoortega. Loodame, et nad sealse ümbruskonna ikka ära koristavad.
Kohalikud viinamarjad on meil juba nii suured ja endiselt Heleni lemmikud.
Selle nädala põrutavam uudis puudutab aga meie nüüdseks endist töötajat Chrisi. Mäletate jutte Chrisi meeletutest suusamatkadest ja Road 66 ja Gröönimaa läbimisest ja korduvatest langevarjuhüpetest jne? Jah, nende juttudega on väike aga. Nimelt helistas Chris ühel päeval Tomile, kellele Lisle töötab ja kes on siin suurim boss ja ütles, et lase sa parem Lisle ja Trinity (kes on siin farmis töötanud 7 aastat) lahti, ma hakkan seda farmindust siin ise korraldama. Lisaks oli ta Tomile rääkinud, et meie, päkpäkkerid, oleme oma tööd teinud väga kehvasti ja oleme jätnud koguaeg hulganisti igasuguseid oksi lõikamata ja küll tema peab siis meid kamandama ja uuesti rea vahele oma tööd üle tegema saatma. Tom helistas sellise jutu peale kohe Lislele ja ütles, et homme hommikul olgu see mees meie põldudelt kadunud. Tuli välja, et ta on nupust kergelt nikastatud ja kogu tema jutt on sulaselge väljamõeldis, mida ta ise täiesti siiralt usub. Tegelikult ei ole ta Austraaliast väljaski käinud. Aga niimoodi pettis meid kõiki ära, täiesti hämmastav!
Nüüd nädalavahetusel käisime Matti perel külas ja tänasime neid kogu hea eest kahe pannitäie lasanjega. Kõik kiitsid ja võtsid 2 või 3 korda juurde. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et iga kord kui Mattiga rääkida on tal viimasest vestlemise korrast midagi autodega juhtunud. Näiteks nüüd olid nad nädal aega tagasi ühe oma uunikumi ära registreerinud ja käinud proovisõitu tegemas, kui täiesti ootamatult lendas 100km/h pealt kapott lahti. Jensen oli roolis ja tegid nad mis nad suutsid, aga puu jäi ikkagi ette. Õnneks mitte väga suur ja õnneks ei juhtunud midagi väga hullu ei meestega ega autoga. Peale selle, et Jensenil oli see kuues ninaluumurd ja mõned kanged liigesed ning Matt pidi 3 päeva auto kallal veetma, et viiendik autoninast maha lõigata ja teisest autost see asemele keevitada.
Pärast käisime oma farmiseltskonnaga keeglit mängimas. Erinevalt Eestist müüakse siin sulle üks või kaks mängu ja raha kasseeritakse inimese, mitte raja pealt. Kui igaüks kahe mängu eest 16 dollarit letile oli ladunud, võiski kuulide veeretamine alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar