Liustikest kuumaveeallikateni

Vabandan viivituse pärast, aga me olime lennu(jaama)s ja 40 magamata tundi annab kergelt tunda :)

Veel enne, kui me oma reisijutuga Uus-Meremaaläänerannikule suundume, põikame korraks väga peadpööritavasse puslemaailma Wanakas. See mängu- ja illusioonikeskus ei olnud mitte ainult lastele mõeldud! Juba eesruumis oli nii palju nuputamise mänge, et me ei jõudnud vist kaks tundi pileti ostmiseni: muudkui aga tõstsime kolme pulga otsas asuvaid rõngaid ümber ja üritasime hunnikust puuklotsidest kuupi teha. Seejärel suundusime kahekorruselisse labürinti ekslema ja teed leidma. Õnneks ei pidanud avariiväljapääse kasutama, leidsime niisama kõik kontrollpunktid (ja väljapääsu) üles, aga lihtne see küll ei olnud! Pärast läks veel lõbusamaks, nagu piltidelt näha.

Siin ma seisan täiesti normaalselt trepil.


Ja järgmisel pildil muudan ma vastavalt vajadusele suurust. Seda nippi kasutati muideks Sõrmuste Isanda filmis.



Lisaks sai veel tooliga mööda rullikuid mäest üles sõita ja vaadata, kuidas vesi vastumäge voolab. Aga see kõik oli ainult trikk! Arvake nüüd ära, kuidas nad seda tegid : ) See ei ole üldse raske. Ilmselt veidi keerulisem oli nende hologrammide tuba ja jälgivate nägude tuba. Viimases oli terve sein reljeefseid nägusid täis ning kui seal ringi kõndida, keerasid näod ennast kaasa! Suhteliselt sõge. Ning sellises segikeerutatud olekus asusime Lääneranniku poole teele, et veel rohkem keerutatud saada, sest sealsed teed olid puha serpentiinid.

Ilus on see Uus-Meremaa läänerannik oma uhkete koskede, mägede, liustike ja vihmametsadega. Aga nagu tähelepanelikud loodusesõbrad teavad, ei ole seal mitte troopilised, vaid parasvöötme vihmametsad ning asuvad nad seal seetõttu, et ookeanilt saabuv niiske õhk jääb kohe rannikult kerkivatesse mägedesse piltlikult öeldes kinni. Õhk tõuseb, jahtub ja laseb aga pahinal endas peitunud veeauru vihmana välja. Küll seal võib ikka pilves olla!

Otsige pilv esimese pildi ülaosast : ) See ei ole näide väga pilves ilmast!




Ja niimoodi koskede juures peatudes ja vihmavarju kaasa vedades jõudsimegi väga suurte turismiatraktsioonideni – Fox´i ja Franz Josef’i liustikeni. Kaks liustikuküla asuvad üksteisest umbes pooletunnise autosõiduteekonna kaugusel ja ilmselt seal väga midagi ei toimuks, kui turistid nagu hullud liustikukeeltele peale ei tormaks. Matkaradu on seal mõnusalt palju, aga ükski neist arusaadavatel põhjustel inimesi liustikku katsuma ei lase. Kui seda teha tahad, tuleb suunduda giidiga tuurile. Siiski leidub aeg-ajalt naiivseid, kes tahavad liustikku oma käega katsuda, kui juba nii kaugele tuldud, ja nii nad seal viga saavad. Pealtvaadata uimased liustikud on tegelikult väga ettearvamatud. Näiteks võib mõni lustakas jääkamakas blokeerida liustiku all rõõmsalt vuliseva oja ja siis tekib väike (või ka väga suur) paisjärv. Kui aga see jäätükk (või ka hoopis suur jääpank) enam tema taha kogunenud vett kinni hoida ei suvatse, hakkab väga suur hulk vett korraga sinnapoole liikuma, kus liustikuserva alt välja tulev väike ja rahulik jõgi oru põhjas vookleb ja turiste enda äärde jalutama meelitab. Lisaks on liustikuoru nõlvad väga järsud ja ebastabiilsed ning vihmaperioodidel kipuvad tekkima maalihked, mis ükskord näiteks autoparkla minema pühkisid. Nagu öeldud, on sealkandis peaaegu kogu aeg vihmaperiood, millalgi peab ju see 8 meetrit vett aasta kohta maha sadama : )

Suvised liustikud on veidi räpase välimusega, aga ikka on tore vaadata, kuidas suur jäämass otse vihmametsale peale tungib.



Et liustikku ka suuremas plaanis vaadata, pidid autoga kaugele eemale sõitma ja ootama, et pilved hajuks. Jõime siis teed ja ootasime mis me ootasime, aga täpselt enne päikeseloojangut läksidki pilved oma teed ja siis oli oi-oi kui ilus. Me ei olnud ainukesed, kes nii arvasid : ) Sealt oli Uus-Meremaa kõrgeimat tippu, Mt Cook´i ka näha.





Järgmisel päeval vonklesime Franz Josef´i liustikuni ning seal meeldis mulle liustikust enam hoopis Peetri järv, klassikaline pisike jäänukjärv. 18. sajandil ulatus liustik nimelt palju kaugemale kui praegu, kuid alates sellest ajast on ta suures joones taandunud, jättes maha moreenikuhjasid ja jääkamakaid. Kui üks suurem kamakas jääd moreeni alla maha jäi ja siis pikapeale ära sulas, tekkiski Peetri järv. Sellise nime sai ta ühe 9-aastase poisi järgi, kes 20nda sajandi alguses seal järve ääres täitsa üksinda kämpimas käis ja oli ka üks esimesi inimesi, kes Franz Josef’i liustikku põhjalikumalt avastama hakkas. Kuigi infotahvlite põhjal jäi mulle tegelikult segaseks, kes seda liustikku siis tegelikult uuris ja miks Peetrile nii suurt au osutatakse, kui seal samas oli ka pilt, mis oli liustikust palju varem tehtud kui Peeter seal kämpis. Üleüldse oli seal iga teine pilt erineva Peetri tehtud, võib-olla järve nimi hoopis selle pärast Peetri järv : ) Ilus oli ta igatahes ja peegeldas Franz Josef´i liustikku ka.



Edasi juhtusime mööda sõitma Pannkoogikividest. Väidetavalt ei oska geoloogid väga täpselt öelda, kuidas lubjakivi sellise kihilise kuju võttis, aga nad oskavad öelda, et tegu on lubjakiviga : )



Aju ärgitamiseks teile vahepeal tekstülesanne:
Austraaliast pärit opossum ei ole selline loomake, kes peaks Uus-Meremaal olema. Ta on sinna mõtlematute Eurooplaste poolt sisse toodud ning seejärel on asi kontrolli alt välja läinud. Praegu on Uus-Meremaal umbes 70 miljonit opossumit, kes väga meelsasti maiustavad kohalike vihmametsade kallal. Üks opossum sööb öö jooksul umbes 0,3 kilo väärtuslikke vihmametsa taimede võrseid. Mitu tonni vihmametsa hävitavad opossumid Uus-Meremaal ühe öö jooksul? Vastust natuke ümarada.
Teine küsimus edasijõudnutele (ma otsiks ise vastuse, aga internet on praegu veidi piiratud): Mida tehakse opossumite vastu võitlemiseks ja mis on mürk 1080? (Tee ääres oli päris palju plakateid sõnumitega nagu “1080 – targets possums, kills everything”)





Siis me kõndisime üle Uus-Meremaa pikima rippsilla, vaatasime kullakaevaja onni ja sõitsime üle järjekordse mäe meie lemmiklinna Takaka’ni. Sõit üle mäe pidi muideks olema “scenic drive”, aga seal oli selline udu, et ega ausalt öeldes oma kõrval asuvat kuristikku ei näinud küll



Takaka on meie lemmik seetõttu, et ta on ikka absoluutne hipi- ja loodusinimeste linn! Ja mitte selles mõttes hipilinn, et igaüks on kanepisõber, vaid hoopis selles mõttes, et seal on kõige armsamad kollased kohvikud, kus pakutakse Vabade Kanade mune ja seal on mitu ökopoodi (ainult 1200 elaniku kohta) ja mitu hipiriiete poodi ja teadetetahvlil on kuulutused ökoküla loomise koosoleku kohta ja inimesed istuvad pargis maas, mängivad pilli ja jalutavad lastega. Ning isegi kui vihma sadas nagu pöörane, otsustasid osad inimesed meie jõeäärses ööbimiskohas oma telkidega silla alla kolida ja mängisid ikka pilli. Ja meie kõrvalautos olev mees tinistas ka öösel ukulelelt ja sõi hommikuks avokaadosaia : ) Lisaks on Takaka vahetus läheduses maailma puhtaim allikas, Pupu allikas. Ta puristab endast välja 14000 liitrit vett sekundis ning maailmas on ainult üks koht, kus vesi on veel puhtam: Antarktikas Rossi jääliustiku all. Ühtegi kehaosa ega miskit muud sinna sisse panna ei tohtinud, et takistada väga invasiivse mikroskoopilise vetika levikut, aga vee alla vaatamiseks oli peegel ja rahvast lõbustas putukaid sööv forell, kes tundis end ilmselt nagu paradiisis.







Ja kiirelt tagasi kimades ei saanud siiski sisse põikamata jätta sadamalinna Pictonisse (sinna tulevad kõik Põhja- ja Lõunasaart ühendavad praamid) ja vaalavaatluslinna Kaikourasse (tundsime end selle aja peale piisavalt vaesena, et kallile vaalavaatlusretkele mitte minna). Tee peale jäid järjekordsed hülgekolooniad.







Ja siis lõpuks kuurortlinnake Hanmer Springs, kus looduslikud kuumaveeallikad on turismitööstuse poolt allutatud ja SPA-ks muudetud, kusjuures väga normaalseks ja üldse mitte kalliks SPA-ks! Nii me siis vedelesime seal 35 kuni 41 kraadistes allikates ja pidime tundma, kuidas tervis tuleb, kuigi tegelikult saime hoopis üsna koletu nohu : ) Ja tagatipuks pistis mingi pätt Tarvo päikseprillid ka piistu, aga allikad olid sellegipoolest toredad ja linnas oli parajasti jazz-bluus-gospel-festival, kus nägime sellist vanahärra-pianisti, et ise ka ei usu, kui kiiresti ta käed käisid!



Sellega meie seekordne reis Uus-Meremaal lõppes. Ei, tegelikult kui me auto tagasi andsime, siis rendifirma parklas sõitis teine rendiauto meile tagant sisse :D Me koristasime parajasti autot,kui pauk käis. Need tüdrukud tulid ka parajasti oma autot ära andma. Meie saime kriimu, nemad kaotasid esitule. Kuna meil mõlemal oli täiskindlustus, siis me ei muretsenud.

Uus-Meremaa on väga-väga ilus, aga jõudsime selgusele, et natuke etteaimatav. Austraalia on autoga reisimiseks huvitavam. Aga ma usun, et kui lihtsalt seljakoti ja telgiga minna, siis on Uus-Meremaal väga palju tegemist ja näeb kohti, mida autoga reisija ei näe, sest auto pikemaks ajaks matkaraja algusesse jätmine on üsna riskantne ettevõtmine, eriti kui sul seal arvutid jms kraam laokil on. Aga palun väga, minge Uus-Meremaale hääletama, kohtate palju omasuguseid ja väga lahe tripp on garanteeritud : ) Meie oleme aga tagasi koduses Mt Gambieris ja hakkame nüüd hoogsalt töö otsimisega tegelema, et uute seikluste jaoks finantse koguda.