Ongi lõpp. Ongi algus.

Ühes viinamarjaistanduses töötades võib juhtuda, et...
... tigu tabab su pead ja inimene kolme rea kaugusel vilistab süütult.
... sinu poolelijäänud rida tähistav oks liigub salapärasel kombel valele reale, mispeale sa piki rida tagasi jalutades eeldad, et kõik teised on vales kohas.
... märkad oma reakaaslast ümisemas või kergeid tantsusamme tegemas. Pärast ajab ta kogu asja tuule süüks.
... keegi seob märkamatult su vöökoti sinu selja taga oleva posti ümber. Loomulikult ei taipa sa seda enne, kui üritad kuhugipoole astuma hakata.
... su reakaaslane kihutab suure hooga tööd teha ja siis hõikab sulle üle õla: „Hei! Me läheme SINNApoole!“
... ninakas lammas kargab karavani uksest sisse ja nõuab inimeste najale hüpates toitu nagu koer. :)
... sind eksitatakse, aetakse segadusse, sulle räägitakse sadu nalju ja ilmtingimata tõmmatakse sind haneks. Iga päev.
Viimati juhtus nii, et üks inimene ajas teist oma kunsthammastega taga. Pidin naerukrambid saama.

Kõige tipuks võib juhtuda, et kodu, töö ja töökaaslased saavad nii armsaks, et lahkumismõte teeb meele väga kurvaks. Ehkki siinsetest keegi ei mõistaks mu blogi lugeda, ütlen siinkohal aitäh! Aitäh, et õpetasite mulle, et täiskasvanud ei pea sootuks tõsimeelsed olema ja et hoolimata keerdkäikudest on elu täis nalja ja naeru. Need siin on inimesed, kellel on kõigil nii omanäolised lood ja mul on ääretult hea meel, et mul on olnud võimalus neid tundma õppida. Ja seeläbi teada saada ühtlasi palju uut iseenda kohta.

Järgmistel piltidel on kõik mu siinsed töökaaslased, vanustes 17 kuni 72 ja päritoludelt peamiselt austraallased ja filipiinod (ehkki mõiste „austraallane“ tähendab reaalselt nii ehk naa vabalt võttes ükskõik mida).













Tööl lõpetasime kogu pruunimishooaja kolmapäeval. Kõik viinamarjablokid on nüüd uueks aastaks valmis ja lihtsalt lust on vaadata, kuidas lehed vohavad ja lähevad üha rohelisemaks! Ja õunapuud on õites... kõik on valge ja lõhnab imehästi!









Nüüd on siis ring igatpidi täis ja aeg teha kokkuvõtteid. Saabusin siia, Mt Gamberi lähistele, koos Heleni ja Tarvoga eelmise novembri lõpus. Kui vahepealsed puhkused kõrvale heita, olen siin nüüdseks olnud 11 kuud ja näinud tervet aastaringi! Käes on kevad, eelnenu hakkab otsa lõppema ja aeg on uuteks algusteks. Pidin näiteks ära viskama enamuse tööriietest, sest hoolimata parimatest kavatsustest oli neil õnnestunud liiga auklikuks kuluda.



Viimased päevad on olnud täis tegevust. Reedel käisime kahe töökaaslasega ookeaniäärsetes kohtades (Kingston, Robe, Beachport) tuuritamas. Algul oli ilm väga ilus, aga kui ookeani äärde jõudsime, siis kiskus pilve ja tuuliseks ja vahepeal sadas vihma ka. Laupäeval käisin Jodie ja lastega Mt Gamberi iga-aastasel kevadshow’l. Peamiselt seisnes see lõbustuspargi atraktsioonides – noh, ilmselt suured inimesed vaatasid lähedalasuvaid põllumajandusatribuutika- ja muid müügilette, aga mina nendeni suurt ei jõudnud. Aga igasuguste enam ja vähem hirmsate karussellidega sai sõita ja see oli väga lõbus, ehkki vahepeal hakkas kergelt süda ka pahaks minema ja pidin atraktsioonidest puhkama. Nii palju kirevaid värve ja melu pole ammu näinud. Justkui oleks tsirkus linna jõudnud!









Pärast seda eile käisime töökaaslastega veel väljas õhtust söömas ja kohvi joomas ning õhtu lõpetasime Eun Kyungi ja Simoniga kellegi kuuri katuse serval ilutulestikku vaadates. Kuu oli täis, kõik oli pime ja ilus ja selline tunne oli, et see ilutulestik oli seal peamiselt meie, mitte kevadshow tarvis.

Nüüd sorteerime, pakime ja valmistame vaimu ette, sest teisipäeva hommikul on suund taaskord Great Ocean Road ja Melbourne. 1. novembriks on mul lennupilet Hobartisse. Järgmist postitust uutest tuultest võite oodata 2-3. novembril!