Great Ocean Road & Melbourne - revisited!

Nüüd juba uutel (ehk tegelikult justkui vanadel) radadel. Mount Gambierist põrutasime Eun Kyungi ja Simoniga piki Uhket Ookeaniteed Melbourne’i. Seekord oli ajastus parem ja turiste teel vähe, nii et isegi õnnestus peatuda ja ringi vaadata. Üldiselt oli kulgemine tsill ja tore, ehkki maastiku osas üllatusmoment seekord täielikult puudus. See-eest olid koaalad! Nimelt oli tee ääres jälle mitu autot kinni pidanud ja peatusime meiegi, sest puu otsas (no nii paar meetrit teeservast) paistis koaala. Aga ohhoo-efekti tekitas see, et tegu polnud mitte ühe (nagu eelmisel korral), vaid nelja koaalaga! Üks neist oli kogu aeg seljaga (paistis, et magas), üks nõjatus unisel ilmel selja taga olevale puuoksale ja mälus eukalüptilehti...aga viimased kaks tükki olid ema ja laps! Pisikest koaalat polnud ma kunagi varem näinud, nii et jälgisime ammuli sui oma kakskümmend minutit. Jube armas! Piltidel siis unine mäluja ja ema lapsega. :) Minu seekordsed Ookeanitee pärlid!





Melbourne’is läksid meie teed lahku ja minu väga pikaaegne toanaaber Eun suundus koos Simoniga edasi ida poole (hetkel peaksid nad esimest korda elus katsetama couch surfingut, mis on põhimõtteliselt lahkete kohalike juures ööbimine). Mina sain kokku oma sugulase Abbiega, kes pakkus mulle öömaja oma värskeltkolitud korteris.
Seekordne Melbourne omas hoopis teistsugust nägu just seetõttu, et oli kohalikke, kellega koos olla ja minu peatuspaigaks polnud kesklinna hostel. Kahekorruseliste majadega Mt Gambierist (rohelistest karjamaadest rääkimata) tulles tulid mulle üllatusena kõrghooned ja tihe liiklus tänavatel (ühe linna normaalsed sümptomid) ja ma imestasin, kuidas inimesed sellises lärmis üldse olla saavad. Aga kõigega harjub ikka väga kiiresti... Kõrghooned rohetavate parkide taustal! Ja Abbie koos kesklinna vaatega Melbourne’i kõrgeimast hoonest (Skytower). Kui ma nüüd ei eksi, oli sellel 88 korrust ja tuule käes võib hoone tipp kõikuda 60 cm! Meil oli hea meel, et me viimast fakti kuulsime alles pärast alla tulemist, sest tuul oli tol päeval tõesti kõva.





Ühel jalakäijate sillal Melbourne’is on faktid kõikide Austraalias elavate eri rahvuste kohta. Teile teadmiseks klaastahvel eestlaste kohta! Taustal jätkuvalt kesklinn.



Ägedamate rajoonide graffiti oli küll vaatamist väärt. Kahjuks kõige ilusamad jäid pildistamata, aga näited on needki. :)





Tegelikult tundsin end seekord Melbourne’is umbes nagu Tartus (just seltskonna mõttes). Reede õhtul käisime sellises ägedas alternatiivmuusika klubis nagu Revolver, mis on lahti terve nädalavahetuse reedest pühapäevani, ja meenutas mulle väga Genklubi, ehkki oli mitu korda suurem ja rahvas oli väga rahvusvaheline. Aga kella viieni tantsida oli küll kodune tunne! Laupäeval sain kokku ühe vana internetituttavaga, käisin teatris ja õhtul tulid külla Abbie-Jamini sõbrad. Täpselt selline hubane Tartu olemine. :) Pühapäeval tuli Abbie pere külla, sest Freddy (tema vanaisa ja minu vanaisa vennapoeg) sai 85! Nii et kõige tipuks olin veel perekondlikul sünnipäeval. :)







Nüüd olen jõudnud otsaga Hobartisse, mis on tuttavlik ja üsna kodune, ehkki wifiga on küll kehvad lood. Nimelt ühel väljakul, kus ma varem wifis istusin, on nüüd 5MB piirang (mis on küll püha ajuvabadus). Tulin siis täna blogi ülespanemise eesmärgil ühte wifiga kohvikusse (kus on muide suurepärased vaarika-valge šokolaadi muffinid ja superhea muusika!), aga siit ei saa Blogspoti lehele minna ega Facebooki korralikult kasutada, nii et ma kohe ei teagi, miks siin lõunamandril interneti kasutamine nii keeruline on. Eks siis paneb mu Eestis viibiv käsilane Helen selle üles, ma loodan. :)
Homme lõunal ootab mind Hobartist umbes 45 minuti kaugusel asuv meditatsioonikeskus, kus järgmise 10 päeva jooksul toimub Vipassana meditatsiooni kursus. Ärge siis paanitsege, kui minuga vahepeal ühendust ei saa. Kuulmiseni pärast seda!