...and there is someone saying: “Bus, bus, bus!”

Tallinn-Helsingi lend oli täpselt nii pikk, et kapten jõudis parasjagu oma jutu ära rääkida, stjuuardess šokolaadi jagada ja juba me maandusimegi. Seejärel üritasid Vantaa lennujaama toredad check-in-tädid süsteemi alistada ja meie kotte otse Kuala Lumpurisse saata, mis neil aga lõpuni ei õnnestunud. Vahet iseenesest ei olnud ka, sest niikuinii kästi Hiinas kõigil oma pagas välja võtta, isegi neil, kes olid “connecting flight’il”.
Olgugi, et kõik sebimine Soomes omajagu aega võttis ja passikontrolli järjekorrad närvesöövalt pikad olid, olime varsti väga peenes suures lennukis, vaatega otse vetsuseinale ( Teised hakkasid peale õhkutõusmist usinalt oma meelelahutussüsteeme kasutama (ja seetõttu pidi meeskond selle süsteemi taaskäivitama), aga meil ei olnud väikseid ekraane, kuigi pult oli. Mõtlesime, et äkki meil on mingid odavad piletid, mis ei hõlma endas meelelehutust ja olime pettunud. Aga tegelikult olid meie ekraanid lihtsalt istmete vahel ja kui olime need lõpuks kätte saanud, lõbustasime end järgnevad 8 tundi erinevate filmide ja mängudega :) Vahepeal olid muidugi söögipausid. Väga peen igatahes. Kõige lõbusam oli aga maandumine Shanghais, kui kõigil reisijatel paluti rahulikult kohtadel istuda, sest kohe sisenevad tervishoiutöötajad ning mõõdavad kõigi kehatemperatuuri. Muidugi kujutasime ette, kuidas toredad arstitädid torkavad kõigile kraadiklaas suhu või kaenla alla ja naeratavad, aga tegelikult nägi see aktsioon rohkem välja nagu tuumatehas. Reisijad olid maru põnevil, kui üleni valgetesse kostüümidesse riietatud näomaskidega tüübid kiirelt mööda reavahesid liikusid ja meid mingite laserpüstolitega tulistasid. Temperatuur mõõdeti umbes poole sekundiga. Väga sõge.


Shanghai lennujaam oli ääretult suur ja väga korrapärane. Kõik asjad tundusid olevat paigutatud korduvate mustritena, inimesed sealhulgas. Passikontrollijad ei olnud tähistatud mitte nimede, vaid numbritega. Nt meid teendindas töötaja a la 34218, keda sai pärast nelja palli süsteemis hinnata (väga hea kuni väga halb), selleks pidi letil asuvat nuppu vajutama ning aega oli selleks umbes kaks sekundit. Hiinlaste inglise keel on ka lõbus, aga vähemalt arusaadav, erinevalt malaislaste inglise keelest.



Malaysian Ailines väidab, et neil on maailma parim teenindus. Võib-olla, sest viisakad olid nad tõepoolest ning tavapärase ohutusdemonstratsiooni asemel näidati videot, kus suure naeratusega kena stjuuardess jalutab lennukis pinkide vahel ning ütleb asju nagu “Excuse me, Sir, would you mind moving your bag a bit further under the seat?” ja aitab magavatele lastele turvavööd peale panna. Lennuk oli aga hästi tore värviline ja stjuuard kõnetas kõiki tiitlitega ning varsti olimegi Kuala Lumpuri lennujaamas, mis pidi olema maailma kõige keskkonnasõbralikum.


Seal pidi nt pagasi kättesaamiseks ja passikontrolliks trammiga teise lennujaama ossa sõitma ning taaskord arstitädidele oma tervislikku seisu näitava lehe esitama. Kui kõik see tehtud, olime lõpuks kohal! St kohal kuskil, kus võis kõndida ja ei pidanud enam järgmise lennuki peale tormama. Lennujaamast ei olnud võimalik linnakaarti saada, aga see ei lugenudki, sest kohe haaras meid enda valdusesse üks ülikonnaga kohalik, kes ütles, et linna saab nii takso kui rongiga ning kui me küsisime, mida ta soovitab, siis ütles, et rongi, sest see läheb otse keskusesse ja maksab 35 RM-i. Seejärel viis ta läbi kiire arvutuse (3x35=105 RM) ja leidis, et tegelikult on kõige parem ikkagi buss, mis maksab ainult 10 RM-i. Siis ta silmad läksid särama ja seletas, kuidas bussini jõuda: “Minge siit eskalaatoriga alla, üks korrus, mitte kõige alla. Siis keerake vasakule, minge kõige alumisele korrusele ja seal oodake, et keegi hüüab “bus-bus-bus”.” Tegime nii ja me ei olnud veel kõige alumisele korrusele jõudnud, olime alles poole trepi peal, kui juba all olev mees hakkas paaniliselt hüüdma: “Bus! Bus-bus-bus! Come-come-come!” ja vehkis meeletult kätega ja muudkui hüüdis, et come-come-come! Me arvasime, et on kiire ja kiirendasimegi sammu :D Vehkiv ja hüüdev mees tormas ees, üritas automaatselt avanevaid uksi kiiremini avanema sundida ja juhataski meid seal samas asuva bussini. Päris tore. Buss oli taaskord värviline ja kenade kardinatega.


Ja meie hostel (kuhu takso viis meid keskjaamast umbes 30 krooni eest) on ka üsna tore, kuigi Helenil-Tarvol on ilma aknata tuba ja internet ka ei tööta ja kuulsas Reggae-baaris oli enamus asju otsas. :)




Ikkagi on Malaisia väga äge. Näiteks ühel hetkel on tänaval väga mõnus lõhn, ütleme, et jasmiini, aga järgmisel hetkel midagi haiseb koledasti. Ja siis jõuad hindude pühamuni, kuhu võib siseneda ainult paljajalu ja kus on 66 jumaluse kujud reas ning lõhnab viiruki järele. Mõnus…
Ja nüüd 7-korruselisse tehnikakaubamajja!