Kununurra

Kaks ja pool nädalat road trip’i (5214,2 km, rehvivahetus, õlivahetus, allakukkunud riiul, bussis ööbimised ja 6-sentimeetrised prussakad vetsudes) ning siin me oleme – imelises Kununurras. Meil oli juba algusest peale selle koha suhtes hea tunne, mida süvendas asjaolu, et linnapiiril võttis meid vastu silt “Free coffee for drivers” ning tore muusikutest paar seal samas bensukas, kus kohvi sai. Muusikud kinnitasid meile, et Kununurra on kõige lahedam koht, kus nad oma 7-kuulise tripi jooksul on peatunud ning jagasid infot backpackerite kogunemiskohtade ja nende harjumuste kohta. Näiteks hakkame ilmselt varsti otsima tüüpi nimega Mark, kes on väga hea mehaanik ning väga hea muusik ja elab valges bussis. Ja lisaks sellele peaks siin liikvel olema kaks rastapatsidega tüüpi, kes teavad kõike kohalikust tööturust ja kes elavad ka valges bussis : ) Tegelikult on siin enamus autosid ja busse valged, seega ei ole “valge buss” väga hea identifitseerimistunnus. Kununurrast kirjutame aga ilmselt pikemalt siis, kui oleme siin juba mõnda aega olnud, sest see on plaan – jääda seniks siia, kui ilm vähegi lubab. Ehk siis kuni tuul pöördub, nagu ütleks Mary Poppins. Tuule pöördumine meie puhul tähendab vihmahooaja algust (eeldatavalt oktoobris), mil teed muutuvad jõgedeks ja muutuvad seega Snugile ilmselt liiga suureks katsumuseks.

Meie vahepealsest reisist veel niipalju, et peale veidike kummalist South Hedlandi leidsime end õige pea Broome’st, täpsemalt Cable beachilt, mida on nimetatud ka maailma üheks ilusaimaks rannaks. See on eriti kuulus oma “kuutrepi” poolest, mida meil kahjuks ei õnnestunud näha, sest ei olnud täiskuu. Küll aga nägime dinosauruse jalajälge, mis ilmub ainult paarkümmned korda või nii aastas lainete alt välja, siis, kui on eriti madal veeseis. Ja meie õnneks oli juuli lõpus justnimelt väga madal veeseis : ) Jälgi oli võimalik vaadata hommikul kl 6, 7 ja 8, mõõna ajal. Läksime kella kaheksasele “seansile”. Päris suur hulk hulljulgeid pensionäre oli kokku tulnud, kõik turnisid mööda libedaid kaljusid alla ja otsisid kolme jalajälge, mis osutusid häbiväärselt väikesteks. Mina ei olnud eriti mõelnud, millised nad olema peaksid, aga Brit ja Tarvo ootasid ikka SUURI jägi, dinosaurus siiski! Seega olid nad veidi pettunud. Aga sellegipoolest oli tore seal merepõhjas ringi ronida.

Cable beach oli tõesti tore koht, selline, mille puhul sa väga pikalt ei mõtle, miks inimestele meeldib rannas käia. Meie siis läksime ka ja nautisime kogu tuule eest. Ujuda seal üldiselt ei saanud, küll aga ookeanilainetes hüpelda. Kaua sa aga ikka hüpled, kui kõik sõidavad hoopis oma moodsate body boardidega! Meil on ka Snugi standardvarustuses üks selline “kehalaud”, aga see töötab tavaliselt hoopis Briti voodi laiendusena ning näeb väga arhailine välja, umbes sama arhailine nagu Snug. Sellegipoolest ei suutnud me enam varsti vastu panna ja tõime ta bussist lainetele hullama. Esialgu osutus ta ainult takistajaks. Kui teised lauad omasid penoplastist katet ja püsisid seega vee peal, siis meie oma töötas pigem uputajana. Lainetel liuglemine ei tahtnud kuidagi õnnestuda ja olime juba alla andmas, kui selgus, et tegelikult peitub saladus hoopis õigel hetkel lainele hüppamises. Ja siis alles hakkas lõbus! Päras keha kipitas soolaveest ja tunne oli nagu keskp

ärasel soolasilgul, aga meel oli rõõmus.

Enne olime pesumajas ka käinud oma garderoobi värskendamas, seal käitus pulbriautomaat nagu klassikaline mündisööja – paned dollari sisse, välja ei tule midagi : ) Päras panime pesu parklas puude vahele kuivama ja olime endiselt rõõmsad! Ja rannas nägime kaamleid ka, aga see ei ole üllatus, sest nad on seal turistide rõõmuks igal õhtul : ) Brit oli kogu aeg tahtnud kaamlit näha, seega läksime lähedale ja nad olid ikka lahedad küll, eriti see, kuidas nad pikali heitsid. Üks oli eriti igavlev ja muudkui haigutas, tal oli ilmselt turistidest täiega siiber ja ootas ainult, et saaks koju heinu näksima.

Broome’s käisime mehaaniku juures ja, “tappetseid” kontrollimas. Me ei tea täpselt, mis see tappets eesti keeles on, aga mingi klapp ta igatahes peaks olema. Öeldi, et tulge homme kl 8.30, siis on vaba aeg. Läksimegi. Meid pandi ootele, mis tähendas sisuliselt seda, et ootasime oma autos värava taga kella 12ni ja siis pika pindakäimise peale tõsteti me auto lõpuks pukile, misjärel töömehed ise lõunale läksid ja meie istusime aias mingi toru peal. Kella neljani õhtul. Täispikk tööpäev. Lõpuks võeti auto alla ja maksime 168 dollarit. Järgmine kord siis 15 000 km pärast sama töö. Pärast läksime bensukasse, kus selgus tõsiasi, et Snugi bensupaak on millegipärast suuremaks muutunud, nimelt mahtus temasse üle 50 l kütust ja siis me juba ehmatasime ning rohkem talle ei andnud, õgard selline! Varemalt läks max 40 : )

Ahjaa, teel Broome’i käisime läbi ka Eighty Mile Beachilt, mis ongi ilmselt nii pikk nagu nimi ütleb : ) See on kuulus oma rannakarpide ja kalastajate poolest, mõlemat ka nägime. Ohtralt. Rannas oli liiv valge ja mujal punane, nagu ikka.

Ja nüüd oleme Kununurras, nagu juba eelnevalt mainitud. Siinkandis on veel kõige rohkem aborigeene alles ning nad on siin elanud juba 30000 aastat. Mõelge nüüd, et Eesti ei ole nii kaua veel alt väljaski olnud! : ) Üks meie eesmärkidest Austraalias oli põlisrahva parem tundmaõppimine, kui see kirjanduse vahendusel võimalik oleks, ning sellega me nüüd algust teemegi. Aborigeenidele on Maa väga tähtis, seetõttu otsustasime, et neilt tuleb luba küsida, kui nende maale siseneme. Tegime seda vaimsel tasandil ja oleme loa saanud. Tarvo näiteks näeb siin väga huvitavaid unenägusid : ) Lisaks vaimsele tutvusele on Brit nendega ka juba füüsilist tutvust sobitanud, nimelt kirjutas üks kergelt joobes aborigeenihärra talle oma nime jalale: Slug. Peaaegu nagu Snug : ) Üldse oli ta Britist väga vaimustuses.

Kununurrasse jõudes marssisime kohe kohalikku tööbüroosse ning meid pandi ootele, 65 inimest on järtsis ning seega tuleb varuda ohtralt kannatust. Tarvo käis lausa kahes büroos, sest tal on CV. Küll aga ei teadnud teise büroo, Grunti, neiu isegi seda, mis see geodeesia on! : ) Tulime autosse tagasi, kui Tarvo telefon helises (umbes kolm tundi peale siia jõudmist) ning ta sai tööle! Alates esmaspäevast hakkab ta maailma suurimas sandalipuu istanduses (kui seda nii nimetatakse) midagi raiuma! Kusjuures ta oli just rääkinud, et tahaks puutööd teha. Tarvo küsis seepeale tööbüroo-neiult: “How did you do it?”, pidades silmas seda, et kuidas ta sai nii kiiresti tööle, mingi tunni ajaga, kui järjekorras on üle 60 nimese!? Öeldi, et tal vedas. “Juhus”, jajaa : )

Vahepala. Poseeriv paabulind teemajakeses.

Ehk siis praegu on elu endiselt ja jätkuvalt imeline ja me lähme varsti randa. Ja kaabusid ostma, sest seda on siin töötamiseks vaja. Olge kõik tublid ja pidage meeles ütlust, mis on Loesje postkaardil ja sobib suurepäraselt Austraaliasse: “Do not oversleep your dreams!”