Autokeskne nädal

Viimane nädal on olnud väga seiklusrikas, eriti autonduse vallas. Kõik algas sellega, kui me Phillip Islandilt lahkudes liiklusummikusse sattusime. Saare teed olid turiste nii täis, et sillale pääsemiseks (umbes 10-15 km) sõitsime enamuse teest esimese ja teise käiguga. Edasise tee vältel Melbourne’i oli liiklus sujuv ja kaart enam-vähem täpne ning olime peagi Briti sugulase onu Freddy juurde jõudmas, kui korraga Snugi siduripedaal käiku vahetades enam üles tagasi ei tulnud. Vajus läbi põranda ja sinna ta jäigi (me ikka nägime teda, aga ta keeldus vabatahtlikult üles-alla liikumast, nagu pedaalile kohane oleks). Keerasime siis järelejäänud hooga ja kerge tagantlükkamisega väiksesse kõrvaltänavasse, suutmata juhtunut uskuda. Onu Freddy tuli meile autoga vastu, aga hoolimata sellest, et tema majani oli ainult 2 km, ei saanud me autot tee äärde vedelema jätta. Parajasti oli laupäev ka ja kõik autoremonditöökojad kinni, lisaks pühad. Ning isegi kui me oleks esmaspäevani oodanud, ei või üldse kindel olla, et lähima 100 km raadiuses kellegi sellise leiad, kes vanade kombi-vännidega tegeleda tahab. Hädaolukorras hakkab ajusopist igasugu teadmisi ilmsiks tulema ja nii siis mulle, vanale auto-asjatundjale, meenuski, et ilma sidurita sõitmine on võimalik. Küll aga ei teadnud ma, kuidas seda täpsemalt teha või millised on kaasnevad ohud. Aga õnneks juhtus ükskord nii, et korjasime tee äärest peale maailma parima hääletaja, Matti, kes teadupärast on päriselt ka autode alal üsna asjatundlik. Kiire kõne Mattile, kes ütles, et probleemi pole, tema sõitis ükskord kolm kuud autoga, millel sidurit polnud ja see häiris teda ainult esimesed kolm päeva! : ) Muudkui aga lükka mootor välja, esimene käik sisse, siis mootor tööle ja juba vuhisedki edasi! Edasine käikude vahetamine on suuresti tunnetuse küsimus. Nii me siis tegimegi eduka proovisõidu Freddy majani. Valgusfoorid on parajad tüütused, sest iga punase tule pärast peab mootori välja suretama, aga muidu pole väga viga. Otsustasime järgmisel päeval koju sõita, aga enne tuli puhata ja süüa. Freddy on imeline kokk! Saime üle tüki aja päris ehtsat eestipärast sealiha hapukapsa ja ahjukartuliga. Mmm… ja kuuldavasti küpsetab Freddy peaaegu iga päev koogi või kaks, mille üle meil oli ainult hea meel. Tore külaskäik : )



Oma teekonda Melbourne’st Mt Gambier’i alustasime hommikul kl 7, et hullemast linnaliiklusest pääseda. Pidime küll umbes 10 korda valgusfoori taga peatuma, aga muidu kulges kõik äpardusteta ja peagi olime jälle maal. Valisime kõige otsema tee koju, sest mägine Great Ocean Road ei tundunud enam väga asjakohane olevat. Siiski pidime mõned künkad ületama, mida Snug neljanda käiguga ei suutnud ja meil olid selle pärast närvid üsna püsti, sest käikude vahetamine ülespoole ei olnud probleem, aga neljandalt kolmandale või teisele saamine oli peaaegu võimatu. Nii me siis jäimegi ühe tõusu peal peaaegu seisma, kui korraga teine käik peale pikki ponnistusi sisse läks ja olime jälle teel : ) Mootori väljasuretamine esimese käigu sissepanemiseks ei olnud seal väga hea mõte, sest me ei olnud kindlad, et Snug kalde peal end niimoodi edasi vedada jaksab. Ta ei ole just kõige võimsam auto, keda ma kunagi näinud olen… Igatahes lõpp hea, kõik hea, ja umbes kella kolmeks jõudsime Matti hoovi ning kella seitsmeks oli auto korras. Selgus, et siduritross oli nii läbi kulunud, et tema purunemine oli vältimatu. Õigupoolest mitte tross ise, vaid metallist kinnitus. Ja õnneks elab Mt Gambieris tore vana hipi, kes oli kunagi selle piirkonna suurim Volkswagenite edasimüüja ja kelle käest me nüüdki 10 dollariga uue varuosa saime. Matt ja Tarvo vahetasid vana katkise trossi uue vastu ja voilaa! Snug on jälle teel ja meie paari tehnilise tarkusetera võrra rikkamad. Järelejäänud õhtutunnid veetsime korvpalli mängides ja rulatades. Pildil viskas Matt parajasti palli käest ära.





Nagu viimaselt pildilt ka näha, omandasime me vahepeal uued soengud. Tarvo lasi juba Phillip Islandil Jaminil ja Abbiel end pügada. Nad mõlemad kinnitasid, et oskavad juukseid lõigata küll ja nad on seda varem teinud. Kui aga Jamin lõpuks käärid kätte võttis ja lõikama hakkas, sattus ta kergelt paanikasse, sest Tarvol oli rohkem juukseid kui ta oli osanud oodata. Nii ta siis võttis jupikese siit ja jupikese sealt, kuni Tarvo hakkas välja nägema nagu McGyver ja siis me olime kõik kergelt mures. Jamin hakkas hoopis kinnitama, et tegelikult ei ole ta ju mitte juuksur, vaid telefonimüüja ja jõudis selgusele, et tuleb kutsuda Abbie. Mõeldud, tehtud. Abbie jättis veidi enesekindlama mulje ning varsti käis selline lõikamine ja trimmimine nagu mõnes filmis. Tulemus oli harjumatu, aga kõigile meeldis : )







Meie Britiga eelistasime Mt Gambieris päris juuksuri juurde minna, kes oli juhuslikult Snugi parandada aidanud Sean’i õde. Paras küla on see koht : ) Igatahes päris põnev, sest mul olid lühikesed juuksed viimati 5-aastaselt. Täid…





Selline oli siis meie jõulupuhkuse lõpp ning alates teisipäevast asusime jälle viinapuude vahele tööle. Ilmad on praegu olnud suviselt kuumad, peaaegu 40-kraadised. Aga ööd ja hommikud on teinekord väga külmad, nii 7-9 kraadi. Pildil üks külm ja udune hommik istanduses.



Tööädal möödus muidu ilma suuremate vahejuhtumiteta. Võib-olla väärib märkimist ainult asjaolu, et üks Lisle’i töötajatest sattus kohaliku ajalehe esikaanele, sest omas kodus käsigranaati ja rohkem kui 50 kanepitaime. Nüüd on tal närvid üsna pingul, ükspäev vandus üksinda traktoriroolis täiesti pidurdamatult. See oli natuke naljakas, aga natuke kurb ka. Igatahes ei taha Lisle, et ta pokrisse pistetaks, sest tal on teda saagikoristusel vaja : )

Eile käisime aga kogu kambaga rannas ja õhtul oli BBQ. Meil oli Snugiga lausa täispikk rannapäev, sest läksime hommikul enne teisi ühte kaugemasse randa, kus saime Mattiga kokku ja ujusime eestilikult soojas ja pisikeste lainetega vees, kui väljas oli umbes 20 kraadi, pilves ja meeletu tuul. Päris külm hakkas. Hiljem läksime aga teise randa, kus kõik meie päkpäkkerid kogunesid. No vot seal oli alles külm vesi! Aga selle eest päike paistis ja saime kõik kerge põletuse. Välja arvatud Cindy, kes terve aja end rätiku all varjas : )

Vasakult: Cindy (Taiwan, rätiku all), Katie (Korea), John (Taiwan), Helen, Brit, Yukari (Jaapan), Simon (Prantsusmaa). Sakslased olid pildi tegemise ajaks juba rannast lahkunud.



Rannast kojusõit väga edukas ei olnud, sest sakslastel hakkas kütus otsa lõppema, aga vedasid ikka koduni välja. Küll aga ei jõudnud tagasi Simoni auto, vaid veeti hoopis äravedaja kukil romulasse. Nimelt sõitis Simon päikesest segase peaga vastassuunas. Selline asi on siin üsna kerge juhtuma, niipea kui sellele ei mõtle, sest kogu liiklus käib meie mõistes valepidi, vasakul. Ning kuna tegu oli pisikese kurvilise kruusateega ning ühtegi autot vastu ei tulnud, mis oleks märku andnud, et vale suund, siis lõppes asi õnnetult. Nimelt lõpuks ikkagi tuli auto vastu, aga seda pimedas kurvis. Õnneks teine auto märkas Simonit enne kui Simon teda ja oli päris põhjalikult pidurdanud, aga kokku põrkasid nad ikkagi ja autod puha sodid. Teise auto kaasreisija sai natuke viga ja viidi haiglasse, aga õnneks vist mitte midagi väga tõsist. Meie omad pääsesid kriimustuste ja ehmatusega. Teises autos olnud juht ja kaasreisija kimasid kohe sõnagi lausumata tagant tulnud autoga minema ning meie jäime ootama (tegelikult meie jõudsime Snugiga mitu minutit hiljem kohale, sest tegelesime enne jalgade liivast puhastamise ja riiete vahetamisega). Helistasime Lisle’le ka, kes tunneb siinkandis nähtavasti kõiki ning varsti tulidki Lisle, tuletõrjeauto, kiirabiauto, päästeteenistus…. ainuke keda ei tulnud ega tulnud, oli politsei, aga lõpuks saabusid nemadki. Ülejäänud autod olid suht kasutud, sest keegi viga ei saanud (see, kes sai, oli juba lahkunud) ning tuleohtu ka ei olnud. sellegipoolest tahtis suures tuletõrjeautos olnud umbes 80-aastane naine oma kiivrit kanda, sest siiski tööpostil olek : ) Igatahes lõppkokkuvõttes sai Simon vales suunas sõitmise eest 250 dollarit trahvi ja ta auto läheb ilmselt mahakandmisele. Muidu üsna õnnelik õnnetus, oleks võinud palju hullemini minna. Kõik on nüüdseks maha rahunenud ja rõõmsad ning edaspidi tähelepanelikumad.

Sellised lood siis siinpool ekvaatorit. Nautige endiselt oma imeilusat talve ja saatke meile paar lumepalli homsesse 40-kraadisesse kuumusesse, sest ilmselt on meil väga palav!