Joondu, valvel, vasak pool!

Järjekordne töönädal möödus väikeste vahepõigetega meelelahutusmaailmas. Toimus esimene jalkamatš. Teist pole veel järgnenud. Rahvas jooksis maja taga edasi-tagasi ja näod särasid. Lisle ainult imestas, kas siis tõesti elektrikarjus, mille ääres nad palli mängisid, ei tööta. Ilmselt töötas, aga keegi ei märganud. Mina oleks ka spordihoogu sattunud, aga pidime just samal ajal tegelema kiire küpsetamisega, sest Matti pojal Jen(t)sonil oli sünnipäev. Kohale jõudes saime aru, et olime üllatuskülalised, sest teised olid temavanused poisid. Igatahes möödus õhtu seal erinevaid mänge mängides (seekord kargasime batuudil, mängisime piljardit ja õhuhokit ja Guitar Herot) kähku. Guitar Hero DJ versioon nägi ka päris põnev välja, aga kõike korraga ei jõua ja ekspertlikumaid mängijaid oli mitmeid.

Kui teised jätkasid vanamoodi võsude lõikumise ja traatide ülestõstmise lainel, siis see nädal möödus minul uuel tööpõllul. Nimelt tõstis Lisle mu teise töötiimi ümber ja minu uueks tööülesandeks on noorte viinamarjavõsude ‘treenimine’. Sellest siis seekordse postituse pealkiri. :) Töö iseeneses näeb välja selline, et kõik liiguvad silmaga vaadates justkui imeaeglaselt piki ridasid ja nokitsevad taimede kallal. Tegevus lähemalt käib siis nii:
1) kükitad viinamarjataime ette maha
2) viskad ekspertliku pilgu okste peale, et aru saada, millised oleks kõige paremad alles jätmiseks (eesmärgiks oleks, et kahel pool oleks tugev kandev oks ja tüvi oleks korralikult paigas ja sirgu)
3) lõikad maha üleliigsed oksad (sealhulgas ka vanad head võsud maa lähedalt), selleks mõnikord pikalt okstepuntraid lahti harutades, et mitte allesjäävaid oksi kogemata vigastada (need väädid ju kinnitavad ennast teiste okste külge nii kuidas saavad)
4) kinnitad vajadusel tüve korraliku(ma)lt toetuspulga või nööri külge, põimid tulevased kandvad oksad ümber traadi ja paned klõpsude või muu vahendiga kinni
5) lõikad ära viljakobarad ja kõik tulevased uued oksavõrsed teatud kõrguseni
6) tõused püsti ja takseerid oma tööd pikal pilgul, mis mõnikord on rohkem ja mõnikord vähem rahulolev
7) liigud edasi järgmise taime juurde ja kordad sama protseduuri

Vahel lisandub ülesannetesse ka uue toetusnööri üles sidumine (minu lemmikülesanne, sest siis saab kahe uue sõlme tegemist harjutada) või toetuspulga paremasse positsiooni tõstmine või tugevamini maasse löömine. Igatahes on meie töö järel tekkivad read päris ilusad ja korrastatud ja on lootust, et neist hakkab paari aasta pärast saama igati häid viinamarju! Ma kaevasin oma fotoka juba autost välja ja laadisin akud ära, nii et järgmisel nädalal näeb minu uue tööülesande pilte ka. Igatahes on see päris mõnus nokitsemine ja ma olen rahul. :) Meie tiimis on ainult neli bäkpäkkerit – mina ja meie kolm asiaadi-tüdrukut. Ülejäänud on kohalikud ja ehkki neist enamiku moodustavad umbes 40-aastased naised, on kilkamist ja nalja ja viinamarjade loopimist kogu aeg nii mis tapab. Vahepeal paneb mul lausa pead vangutama, sest jääb mulje, nagu oleks tagasi põhikoolis. Pauside ajal istume ühes vanas karavanis ja näkitseme oma võileibu ja salatit ja nii need päevad läevad.

Mis veel? Ühel päeval nägime kaht suurt kängurut. Lambad tõsteti uuele karjamaale ja nüüd üritavad nad jätkuvalt läbi aia murda, et minna tagasi sinna, kus nad enda meelest nagu olema peaksid. Tulemusena jalutavad nad pidevalt meie hoovis ringi ja murravad välja tee peale. Ühel õhtul läks seetõttu Helenil-Tarvol viinamarjaaeda ‘koju’ minemise peale 8 minuti asemel 25, sest tee oli lambaid täis.



Lisaks käisime naabri juures korjamas kirssploome, mida pidi puu all Lisle sõnul vedelema tuhandeid. Tegelikult neid päris nii palju ka ei olnud, aga peale ploomipuu oli seal veel põnevaid puid, millest üks nägi välja nagu kasvaksid mustad vaarikad puu otsas! Imetegu, ma ütlen.



Lisaks käib eksperiment Teod ehk siis korjasime istandusest umbes 30 tigu ja nüüd on nad salatidieedil. Järgmine nädal selgub, kas nad ka süüa kõlbavad.



Meil on farmis nüüd uus imemasin. Mul oli au sellega sõitma õppida ja sain isegi paekivikarjäärist kopatäie paekivipuru teeparanduseks peale võtta, sõita läbi vee ja kitsaste väravaaukude. Väga mugav on selle elukaga keerata.



Täna käisime linnas väiksel ekskursioonil vaatamas üht suurt karstivormi, mis oli põhimõtteliselt nagu alla langenud maapind suures lehtris (mul ei tule nüüd vastav termin meelde). Igatahes oli sinna sisse rajatud lilleaed, kus elab palju mesilasi (hoiatussildid igal pool) ja juhuslikult sattusime ka pulma pealtvaatajateks, aga see oli üsna tuim – inimesed olid enamasti musta värvi riietes, keegi ei hõikunud, keegi ei laulnud, keegi ei naernud ja muusik mängis natuke morbiidselt kitarri ja siis tehti pilte-pilte-pilte. Lisaks ronisime linna kõige kõrgemasse punkti Centenary Toweri juures (grupipildil vasakult mina, Katie, Helen, Tarvo ja Simon). Tee sinna läks vahepeal küll justkui püstloodis üles, aga vaade oli tõesti väga kaugele, ehkki õhk oli kaugemal hägune ja seega ilma päikseprillideta vaadates mitte just väga suur elamus. Igatahes on teisel pildil tipust avanev meile kodune ümbrus.





Ja Mount Gambieri põhilised turismiatraktsioonid on nüüd nähtud. Check!