Head uut aastat, kallid lugejad!

2010 on just täpselt õige aasta oma unistuste täideviimiseks! Või kui unistusi veel ei ole, siis on õige aeg võtta üks vaba hetk ja hakata unistama. Üks-kaks-kolm ja läks!

Ja enne muud juttu soovin Piretile palju-palju õnne ja saadan kalli Tallinna poole!



Meil on olnud suurepärane suvepuhkus siiamaani. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. See oli paljutõotav, sest juba enne Great Ocean Roadile jõudmist kohtasime tee ääres koaalat! Tegelikult nägi olukord välja rohkem nii, et tee ääres peatus mitu autot ja inimesed vahtisid üht puutüve. Loomulikult pöörasime siis ka meie pärast mööda uhamist otsa ümber ja ühinesime imetlejate seltskonnaga. Küll ikka on armas karvaloom! Näeb täpselt selline välja, et tahaks minna pai tegema, aga tegelikult me teame küll, et koaalal on väga teravad küüned. Ikkagi karu! Niisiis leppisime kaugelt ahhetamisega ja tõmbasime mõttes nähtute nimekirja ühe uue linnukese. “Koaala – check!”



Great Ocean Roadi suhtes on minul tunded nii ja naa. Nii, sest peale meie olid otsustanud veel absoluutselt kõik teised puhkusel olevad inimesed sinna tulla ja autosid vooris nagu oleks järsku sattunud Sõpruse puiesteele maalilise ookeanitee asemel. Sildistus andis kõvasti soovida ja ka tee äärde tõmbamise võimalusi suunal Warrnambool-Torquai oli napilt (teises suunas seevastu palju). Infobrošüür osutus üsna kasutuks, sest seal oli näiteks kirjas küll, et ookeanitee ääres asuvas looduspargis on palju matkaradu – ja neist olid mõned ka loetletud ja juures pildid -, küll aga jäeti targu juurde panemata mõni kaart või täpsustus, kus need siis olla võivad. Kõige selle tulemusena oli imelihtne huvitavatest kohtadest mööda kihutada. Ja autorodu kindlustas selle, et ümber pöörata lähimate kilomeetrite jooksul oli võimatu. Peale selle tuleb öelda, et põhimõtteliselt on Suurel Ookeaniteel võimalik vetsus käia ühes kohas – 12 Apostli juures. See, et inimesed tahaksid mõne matkaraja või vaatepunkti juures muidu ka vetsus käia kui põõsastes (ehkki targu on üleval sildid, et “hoia meie taimestikku ja ära ometi nendel trambi”), pole ilmselt maailmakuulsa tee puhul kellelegi pähe tulnud. Kriitika kriitikaks. Kui ma nüüd jõuan tunnete naa-osani, siis ilus oli küll. Ookean oli sinine ja lained võimsad, liivarannad ilusad, aga pankrannad mulle rohkem muljet avaldavad. Ühe kalju varjus pikutas hüljes ja ma jälgisin teda kõrgelt tükk aega, mõeldes et kas ta on terve või mitte. Ilmselt tundis ta end väga hästi, sest kui Heleni-Tarvo vaatama vedada jõudsin, oli ta juba vette ukerdanud ja silmapiirilt kadunud. 12 Apostlit jätsid mind üsna külmaks, sest rahvast oli liiga palju, lisaks oli nii mõnigi ‘tavaline’ ookeanivaade palju ilusam. Matkarada viis meid ka nii puukõrguste sõnajalgade alla kui vähese veega koseni. Üldiselt soovitan aga kõigil nii suurte pühade ajal mitte sinna Ookeaniteele tikkuda, sest metsik rahvamass, kes seal liigub, takistab päris tublisti tee tegeliku ilu nautimist. Aga vaadake pilte! On ju ilus!





Sõnajalamets ka pildile püütult.



Suur Ookeanitee lõppes Torquais, mis on siinkandis tuntud surfiparadiis. Kaesime ka siis selle ranna ära. Palju oli üsna algajaid, aga üks mees surfas meie üllatuseks aeruga. Muudkui ajas end oma lauale püsti, võttis aeru kätte ja siis uhas risti ja piki laineid nagu Veneetsia paadimees. Lõbus vaadata. Aga pildil on surfajad.



Meie peatus Melbourne’is ei olnud väga pikk. Mina tahtsin omale osta telefonikrediiti. Pood pandi napilt nina ees kinni. Tarvo tahtis minna fotopoodi. See oli ka kinni. Selgus, et on jõulude jätkupüha ja kohad ei ole eriti kaua lahti. Nii me siis natuke kõndisime siin ja seal, aga enamuse meie ajast (ja ilmselt oli see ka põhjuseks, miks me igasse poodi hiljaks jäime) võttis linnatuuri tegev tramm, mis oli tasuta. Mõtlesime, et kaks ühes – läheme trammiga infopunkti juurde ja siis edasi poodidesse, ühtlasi näeme linna ka ära ja saame targemaks. Mõeldud-tehtud. Alles sõitu alustades ilmnes, et tegu on maailma kõige aeglasema trammiga, mis peatub kauem, kui sõidab ja mis läheb puupüsti täis, sest eks ka linlased tahavad tasuta trammiga ühest kohast teise sõita. Meie kõrval oli kaks asiaati. Mees filmis kogu trammireisi üles ja naine magas. Ilmselt teadis, et peab pärast kogu reisi niikuinii filmi pealt vaatama. :)



Melbourne’ile kiire pilk heidetud, suundusime edasi Phillip Islandile, kus elavad mu sugulased, kellele olime lubanud külla tulla. Siin oleme me veel praegugi, ehkki homme hommikul ootab meid nüüd tõesti tagasitee Melbourne’i suunas ja veel kaugemal meie kodune viinamarjaistandus. Igatahes on siin päevad möödunud tõelise suvepuhkuse kombel enamasti rannas lainete vahel hüpeldes, vahel niisama, vahel instrumentidega. Rand on üldiselt 50 meetri kaugusel, mistõttu kõik satuvad sinna vähemalt paar korda päevas. Kohalikud otsustasid kohe, et meile on vaja surfitund korraldada ja majapidamises oligi üks päris surfitreener omast käest võtta. Dan tegi meile järgmisel päeval kiirelt liiva peal teooria selgeks ja kolm eestlast suundusid lainetesse. Alguses tuli lihtsalt õigel ajal surfilauale heita ja lainega kaasa minna, aga kui see käppa sai, õpetas ta meile püsti saamist. Tarvo, kes algul tõrkus, et tema surfama õppida ei taha, osutus loomulikuks talendiks, meie Heleniga ei olnud päris nii edukad ja oleme järgnevatel päevadel oma karjääri üles ehitanud pigem bodyboardidele, millega sõita on ka lõbus ja poole lihtsam. Ma pidin siia kohta kirjutama ka, et Tarvo on nüüd surfanud koos stingray’ga ja te võite ise netist vaadata, mis kala see on. Siin pole üldiselt karta midagi, ainult kõva tuulega oli vastu jalgu peksev liiv eile rannas üsna ebameeldiv. :)







Veel üks linnuke on meil kirjas ehk siis käisime saare lääneosas asuvas kohas, mille nimeks on The Nobbies. Peamiselt on sinna minnes lootust näha pingviine ja kahte me nägimegi, ehkki nad olid end peitnud väga hästi urgudesse ja näha oli ainult päid. Ilmselt oli kõigi inimeste trampimine nad ära hirmutanud. Täna käisime ka eukalüptimetsas, kus võib olla lootust koaalat näha, aga seekord me ei näinud. Ainult ühte wallabit ja ühte sipelgasiili ja naervaid kookaburrasid. Eukalüptid lõhnavad küll hästi! Piltidel on The Nobbies, pingviin ja wallabi. Kedagi nägime veel. Keda? (Vt. kõige alumist pilti!)









Aastavahetus möödus erakorraliselt kodus. Siseruumis. Majas. Kuidas seda iganes nimetada. Kõik kohalikud olid ära ja nii me sõime pastat, jõime veini ja vaatasime looduslikku ilutulestikku. Nimelt pärast kõiki neid päikselisi päevi tuli eile torm ja välgutas päris korralikult. Jätsime seepärast linna ilutulestikku vaatama mineku ära ja vaatasime siseruumist hoopis välku. Hea vaheldus, et ei pea väljas olles vihma ja äikest vaatama. Barney (koer) oli paugutajate peale palju pahasem kui välgu peale, urises ärritatult ja kui algul rõdul oli, kippus pahaselt haukudes ühest rõdu otsast teise jooksma.





Igatahes tuli meil see aasta 9 tundi varem kui Eestis ja selleks ajaks, kui pidu eestlasteni jõudis, magasime me juba sügavalt ega planeerinud veel üles ärkamist. Uuel aasta alguses oleme rõõmsad ja rahul ja ümbritsetud toredatest inimestest. Olge teie ka!