Aitab puhkusest, seltsimehed. Asugem tööle!

Tasakaalu huvides kui mõned lähevad puhkama ja reisima, peaks mõni teine tegema tööd. Niisiis olen tagasi Mt Gambieri lähedal viinamarjaridade vahel ja esimene tööpäev ka juba selja taga. Aga sellest natuke postituse lõpupoole, enne jätkaks veel veidi „Kiika Austraaliasse“ teemal.

Oma kuuajase puhkuse lõpetuseks otsustasin Sydneyst tagasi kodu poole liikuda piki maad ja bussidega. Mitte et see ilmselt just eriti odavam tuleks kui lennates, aga see selleks. Tahtsin oma silmaga ära näha Austraalia pealinna (kes siinkohal hakkab juurdlema, et kuidas siis nii, Sydney ongi ju Austraalia pealinn, peab heitma kiire pilgu entsüklopeediasse) Canberra. Pisike osariik (või nime järgi territoorium), mille keskuseks Canberra on, asub keset Uus-Lõuna Walesi (New South Wales) osariiki ja ilmselt jääb nii mõnelgi ränduril lihtsalt vahele. Canberra imago tundub mulle siiani üsna olematu, sest peale selle, et see on pealinn ja seal on valitsus, justkui nagu linnas midagi muud ei peakski olema. Olin kuulnud pettunud ja mittemidagiütlevaid ja ka positiivseid muljeid. Huvitav. Mis siis ikka, kaeme järele!

Ülalt: selline!



Kokku veetsin linnas umbes täpselt kaks päeva ja jäi natuke väheks. Uitasin mööda parke ja botaanikaaeda, käisin linna kohal kõrguvas Telstra tornis, tiirutasin valitsushoonete ümber ja rahvusmuuseumis. Mis mulle tundus? Kuidagi mõnus linn oli. Kodune. Natuke mõtlik. Meenutas Turu linna. Laiade tänavate ja valitsushoonete kandis vahel lausa hiiglaslike muruväljakutega, millel sageli polnudki mingit funktsiooni peale selle, et olla lihtsalt paari teed eraldav muruväljak. Järvel purjetati. Pargid olid sügiseselt kirjud. Kakaduusid olid kõik kohad täis. Põhilised šoppamistänavad õhtul ilusates värvilistes tuledes. Üldse hakkas silma mõnusalt omamoodi tänavakunsti - näiteks kesk tänavat toolil jalad püsti pikutav lammas. Ühel tänaval oleval infotahvlil oli väga uhke pilt kergelt lumisest tänavast ja terve poeem sellest, kuidas kunagi 20-ndatel ükskord niiiii palju lund sadas ja kuidas oldi kuuldud, et lumepalli on võimalik nii suureks veeretada, et ei jõuagi enam lõpuks liigutada, mida tookord ka järele prooviti! See tore lumeülistus võttis mind veidi muigama, aga ilmselt austraallaste jaoks oli tookord tegu tõesti erakordse sündmusega. Kes tahab näha, kuivõrd orienteeritud ja sirged Canberra tänavad on, võiks netis kiire otsingu teha. Mind võttis linnakaart igatahes küll muigama.

Sümmeetriliselt: kõigepealt järvevaade ja siis tänavavaade.





Huvitavat ka. Linnas on kaks parlamendihoonet. Vana ja uus. Ja vana parlamendihoone vastas muruväljakul on aborigeenide telk-saatkond (aboriginal tent embassy). See olla seal vahelduva eduga juba kümneid aastaid. Ja kui ma enne sellise asja olemasolust kuuldes kujutasin ette, et eks seal mingi putka on, aga kindlasti on see lihtsalt põhimõtteliselt seal ja ühtki inimest ei ole, siis kohale jõudes pidin üllatuma. Telk-saatkonna nime kandev putka on küll üsna elutu välimusega, aga selle kõrval pargipuude vilus on tõeline saatkond... umbes 25 telgiga! Ilmselgelt seal elati. Kontrast oli igatahes märkimisväärne. Ühel pool vinks-vonks särama löödud parlamendihooned ja teisal veidi protestivaimuline ja ühtlasi üsna vana ja kulunud välimusega telklaager. Eks see Austraalia on juba kord kontrastide maa...

Pildil uus parlamendihoone. Mõõtmetest nii palju, et lipp pidi olema sama suur kui Inglismaa kahekordne punane buss!



Võrdluspilt. Vasakul vana parlamendihoone ja paremal telklinnak. Pilt kahjuks üsna pime, aga ma lihtsalt pidin jäädvustama.



Aborigeenide telk-saatkond.



Ja lisaks veel üks ehe näide sellest, kuidas Austraalias autojuhi tähelepanu püütakse. Ei mingit keerutamist või tagasihoidlikkust. Nii on.



Nüüd õpin siin viinamarjanduse Hunt Kriimsilma kaheksandat ametit ehk siis pruunimist. Praeguseks on väädid kõik varem ilusad värvilised lehed maha visanud ja maas võib enamasti näha ainult rosinaks kuivanud viinamarju. Seega on alles ainult paljad oksad. Meie tööks on kõik üleliigne ära lõigata, jättes alles ainult tüve ja peamised oksad, mis siis hiljem tuleb traatide ümber põimida, et taim teaks, kuhu kasvada ja kuidas käituda. Praegu ei ole muud kui suured ja väiksed oksakäärid kaasa ja pea tööle – mida võtta, mida jätta, millised on vanad, millised uued oksad, kas need on terved ja kas on pungasid, kas õnnestub traadi ümbert lahti kangutada ja kas on piisavalt oksi... Mul oli tänase päeva lõpus küll tunne, et ma polnud ammu pidanud nii palju mõtlema. Samal ajal kostab kaugemalt pidev määgimine – lambad madalamal häälel ja talled kõrgel lapsehäälel. Jälle on keegi kaotsi läinud. Tallesid on siin ümbruses karjamaadel iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Tunne on nagu lasteaias. Ehk järgmine kord näete pildil ka neid ägedaid pikasabalisi vennikesi. :)

Mina igatahes sukeldun jälle täie hooga töögraafikusse. Omakorda tähendab see, et saate mulle kirjutada ja joonistada jälle endisel Mt Gambieri aadressil. Jään ootama!