Launcestonis, kuhu ma eelmise postituse ajaks olin jõudnud, veetsin ainult ühe öö, ajasin kiirelt asjalikke asju ja plaanisin muu hulgas ka natuke ringi vaadata. Jõudsin ära näha Launcestoni suurima vaatamisväärsuse Cataract Gorge (palun tõlkijapreilidel soovitada mõnd eestikeelset vastet), mis siis inimkeeli on järskude seintega jõeorg, mille äärt pidi kulgeb popp jalutusrada.
Sinistest-oranžidest-valgetest toonidest idarannikul olin järsku jõudnud kohta, kus valitsesid pruunid-rohelised-hallid toonid. Ja vihm. Alustas tibutamisega ja jätkas padukaga, nii et minu plaan õhtuselt valgustatud jõeäärt vaatama minna läks luhta. Padukas kärpis ka mu entusiasmi linna rohkem avastada ja seega on muljed üsna napid. Aga bussiliiklus ei ole Tasmaanias just tihe ja aega polnud valida, nii et järgmisel hommikul vara hüppasin bussi peale, et edasi liikuda. Sihtkohaks Cradle Mountaini rahvuspark.
Esmamuljed? Kerge udu ja pidev seenevihm. Edasi-tagasi vuravad lillakirjud rahvuspargi bussid, mis inimesi erinevate radade algpunktidesse viivad. Bussile minekuks peab sul olema pilet. Natuke taustainfoks: Tasmaanias peab rahvusparkides viibimiseks omama rahvuspargi passi, mille saab soetada kas ühe päeva või kahe kuu oma (turistil ilmselt pikemat vaja pole) ja mida pargivaht kontrollida võib., ehkki mina ühtki kontrolli ei kohanud. Kahe kuu pass maksab 30 dollarit (~300 krooni) ja sellega võib siis käia rahvusparkides nii palju kui süda lustib. Igatahes, selleks et bussipilet saada, pead infolauas näitama oma rahvuspargi passi ja seepeale prinditakse sulle 0-dollarine pilet. Seda juhul, kui sul on kahe kuu pass. Ühe päeva passi puhul pead bussipileti saamiseks peale maksma. Süsteem oli veits segane, aga tegelikult toimis kõik hästi ja bussid olid tõesti suurepäraselt organiseeritud, ehkki talvehooaja kohta liikusid nad vast isegi liiga sageli. Mõlemal sealviibimise päeval tulin pargist tagasi eelviimase bussiga ja olin selles ainuke inimene.
Cradle Mountain on muidu tuntud kui Tasmaania põhilise matkaraja Overland Tracki alguspunkt (või lõpp-punkt). Minul ei olnud seekord aega ega varustust viieks kuni seitsmeks päevaks metsikusse loodusse kämpama minna ja leppisin lühemate radadega. Muljed olid siiski ohhoo-d, pidev seenevihm ja udu sobis nagu valatult ja inimesed, kes radadel vastu tulid, särasid rõõmust: „Milline imekena ilm, kas pole?“ („Isn’t it gooooorgeous!“ ütleks siis klassikaline ozzie.) Mina ütleksin, et see on selline Skandinaavia-karva koht värvide poolest. Kodusevõitu. :)
Tahtsin siis kuulsa Cradle Mountaini ära näha, aga enamuse ajast peitis ta ennast pilveteki taga. Mõne korra sai hetkeks ikka pilgu peale ka heita. Mis sa kostad, elegantne mägi teine. Stiilset pilti kahjuks ei saanud, aga selline ta on.

Muul ajal võis vaadata kergetesse pilvedesse mähitud maastikke. Esimesel on minu esimese matkaraja algus. Teisel pildil Dove Lake ja taamal järjekordselt peitu pugenud mäed.
Minu suurimaks vaimustuseks teisel päeval oli härra (või proua) Vombat. Kõndisin mina rahulikult hommikul mööda matkarada, kui järsku läks sagin lahti. Mina teda polnud märganud ja tema oli söömisega ametis ega polnud mind ka enne näinud, kui järsku olin peaaegu ta kõrval. Võtsin siis kiiruga paar sammu tagasi, et oma esimest vombatit paremini vaadata ja et ta liiga ei hirmuks. Ise välimuselt nagu hamster, aga suurus... no kui ma käed ringikujuliselt ette sirutan, nii et sõrmeotsad puutuvad kokku, siis nii suur ta oligi. Õhtul nägin veel ühte – too otsustas ronida laudteele ja edasi pidin liikuma vombatikiirusel, et teda mitte liigselt häirida. Tavaliselt tegi ta umbes 10-15 sammu ja siis sügas ühe jalaga (ükskõik millisega). Siis jälle 10-15 sammu ja sügamine... Üldiselt jäi mul neist mulje, et nad on karvased ja paksukesed, söövad ja sügavad ega lase ennast naljalt kummagi tegevuse juures häirida. Vombatipilte ka!
Maastikud, millest matkarajad läbi lähevad, on üsna mitmekesised... on salapärast roherohelist metsa ja vähem salapärast metsa, suuremaid ja väiksemaid järvi ja jugasid, erivärvilisi kive ja sügiseselt kirevaid mägesid. Ja loomulikult vihma ja vikerkaari! Superluks. Ma panen parem pilte ja lisan, et paljut sellist, mida oleks tahtnud jäädvustada, ei saanud ega osanud pildile püüda. (Aga 'no worries, mates', ma lähen aina osavamaks.)

Tegelikult ma kaalutlesin oma vaimustuses korraks tõsiselt kauemaks paigale jäämist, aga lõpuks liikusin ikka edasi ajalistel kaalutlustel. Buss läänerannikul asuva Strahani suunas, kuhu mul plaan minna, käis kaks korda nädalas ja järgmine kord oleks olnud alles esmaspäeval, aga oli hoopis reede ja mul polnud aega nii kaua oodata. Niisiis kahtlesin mis ma kahtlesin, aga vinnasin vihmasajus omale matkakoti selga ja marssisin rahvuspargist välja suure tee äärde. Õnneks ei pidanud vihma ja tuult kaua taluma, vaid üsna varsti korjas mind peale tore austraallastest pulmareisil olev paarike. Käisime koos tee peale jäävas Zeehanis muuseumis (mis oli minu meelest üsna toredalt ürgne, natuke meenutas kivimiosa mulle meie geoloogia muuseumi ja muidu oli mustmiljon pilti igast kunagi eksisteerinud kaevandusasulast ja inimestest, kes seal olid. No selline infoküllus, et võttis silme eest kirjuks!) ja lõpuks maandusime Strahanis.
Eksprompt käisin õhtul teatris – see oli välietendus kahe näitlejaga, lugu sellest, kuidas lahes asuva vanglasaare pealt kümme meest ära põgenes. Etendus oli superlahe. Lisaks oli sealne majutus nii tühi, et sain tavalise voodikoha hinnaga omale kaheinimese voodiga toa. Enneolematu luksus! Viimati laiutasin niimoodi küll Eestis. :)
Otsustasin siis natuke teistmoodi turismiga tutvuda ja käisin paljukiidetud kruiisil piki Gordoni jõge. Veendusin, et kruiisid on siiski rohkem vanainimeste rida ja minu jaoks oli veidi igav, ehkki teadustajamees oli supermõjus (loe: naljakas), sest ta kippus kõigega liialdama ja korrutas, et me ikka oma kogemusest viimast võtaks („Take the most out of your experience, you know.“). „You know“ oli üldse pea igas lauses, kui ta hoogu sattus – „Hope you enjoyed it, you know.“ „If you liked the cruise, tell your friends about us, you know.“ Igal sammul kinnitas ta meile, kui väga meil tol päeval kõigega vedanud on. Noh, see oli juba atraktsioon omaette. Tegelikult oli põnevat küll:
- see, et nägime jurakaid kalakasvandusi ja seda, kuidas neist kala püüti.
- käisime kunagisel vanglasaarel Sarah Islandil (sama koht, kust need kümme kutti põgenema pääses) ja tutvusime selle müsteeriumidega. Ekskursiooni tegi sama mees, kes eelmisel päeval etenduses mängis. Soovitan kõigile, ta on väga muhe.
- paljukiidetud peegeldused, millest teavitajamees loomulikult suures vaimustuses oli
Eks see kruiis minu jaoks natuke huumor oli, aga nalja peabki saama. Ahsoo, Strahanis oli üks kohalik matkarada ka, mis viis piki jõge läbi vihmametsa Hogarthi kose juurde. See oli päris muhe, ehkki loomulikult vihmane.
Ja teile teadmiseks, et Lääne-Tasmaanias sadavat 300 päeva aastas! Mõni ime siis, et minu sealoleku ajal iga päev sadas... Nüüd on igatahes ring täis ja olen otsaga tagasi Hobartis. Vaatamisväärne poleks sugugi otsas, aga selleks korraks kõik – homme hommikul ootavad Sydney ja Aire. Läks go!
3 kommentaari:
Heipa-heipa!
Nii ilusad kohad jälle, et ah ja oh!
Vombat - nunnu :)
Traatvõrk laudteel - hea idee :)
Cataract Gorge. Mulle igasugu otsingud meeldivad, inglise vallas veel enam :P "Gorge"'i peale tegelikult ei leidnudki praegu midagi enamat kui lihtsalt "kitsas jõeorg". Ehk on erialainimestel mingi peenem väljend, aga seda ma hetkel kusagilt välja ei kaevanud.
Palun edaspidigi mingit mõistatust pingsa koolitöö vahele :)
Kallid-paid!
Pille
Traatvõrk kuluks Eestiski kasvõi rabalaudteedel ära... päris hästi toimib libisemise vastu. Aga nägi välja nagu tükk tööd (ehk siis palju klammerdamist), eriti trepiastmete kohal.
Tere neiud!
Eestis on viimasel paaril aastal nii mitmedki RMK laudteed traatvõrguga kaetud. Viimati nägin Õisu ürgorus.
Brit! Ära väsi kirjutamast. Minu mitmed tuttavad ootavad Austraalia lugusid igal nädalal pikisilmi. Aitäh! Ja suur kalli.
Paps
Postita kommentaar