Minu esimeseks peatuspaigaks sai Tasmaania suurim linn Hobart – lihtsalt tunne oli selline ega vedanud alt. Plaanitud kahe päeva asemel jäin sinna hoopis viieks. Taustainfoks niipalju, et Hobart on Sydney järel Austraalia vanuselt teine linn ja seda on ka näha – sel on kohe tuntavamalt ajaloolisem ilme kui enamusel Austraalia asulatel. Rõhutamaks ajalugu (või siis kriminaalset minevikku, sest Tasmaaniasse leidis teed palju vange ja sunnitöölisi) on siin igasugused kummituslikud ekskursioonid väga hinnas. Mina pole ühelegi läinud ega plaani ka minna, liiga õudne. Nii ja naa segaste emotsioonide ajel olen siiani jätnud ka vahele Hobarti lähedal asuva ühe Tasmaania ’põhiatraktsiooni’ Port Arthuri, mis on üks vana vangla ja sunnitööliste tallermaa või no kuidas seda nüüd ilusti eesti keelde panna. Selle kurikuulsa ja üsna kurva koha asemel olen keskendunud rõõmsamatele kohtadele nagu näiteks...
* Hobarti imeilusad vaated majadega kaetud küngastest üles ja alla, sinisele veele ja tagasi. Minu lemmikud on alati tuled pimedas (või äärmisel juhul hämaras) ja nii sattusin ka korduvalt õhtul vee ääres uitama.
* Battery Pointi nimeline linnaosa oma vanade puitmajadega, mis tekitas mõnusalt koduse tunde. Aga pidevalt hämmastusin, kuidas autod nii suure kalde all olevatel tänavatel parkida oskavad. :)
*Hobarti kohal kõrguv Mount Wellington, millelt avaneb linnale hea vaade. Aga vaatest poole parem on matk selle tippu. 5-6 tundi üles-alla. Ja kui need esimesed vaated ilmuvad... aaa! (Esimesel pildil tee tippu, teisel mina Hobarti kohal kõrgumas ja kolmandal üks esimesi täisvaateid)
*Botaanikaaed ja muidu toredad pargid linna sees. Jalutamist jagub. Ja ma olen vahetevahel ka enda hämmastuseks jalutamise suhtes tõeline maniakk.
*Ühel Hobarti-päeval põikasin tegelikult kõrvalasuvasse ’ajaloolisse asulasse’ nimega Richmond. Seal veedetud tunnid osutusid natuke pikaks, sest muu peale kena vana kiriku, surnuaia ja paljude lindudega jõe mind eriti ei köitnud ja koht oli veidi liigagi turistikeskne (loe: kõik maksab).
Igatahes, kui ma end lõpuks olin suutnud Hobartist lahti rebida (omamoodi mängisid rolli ka talvehooajal harvemini liikuvad bussid ja seega logistika klapitamine), seadsin suuna Tasmaania idarannikut piki põhja poole. Esimeseks peatuspaigaks oli Coles Bay, kust Freycinet’ rahvusparki on kiviga visata. (Järgmistel piltidel üks Coles Bay tänav ja vaade rahvuspargile)
Või noh, tegelikult on siiski nii, et kiviga viskamiseks peaks tegelikult ikka auto olema. Mina jätsin oma asjad hostelisse ja otsustasin jalutada rahvuspargi infokeskusse (sest buss ju maksab ja põhimõtteliselt tahtsin ma jalutada), mis pidi justkui olema paari kilomeetri kaugusel. Ja sellest veel 5,5 km kaugusel üks tuletorn, mille juurest pidi avanema hea vaade... Igatahes pidin tõdema, et auto olemasolu on ülitähtis, sest mitte keegi – mitte keegi peale minu – ei jaluta. Vähemalt mitte enne ametlikku matkaradade alguse autoparki jõudmist. Tee on käänuline ja ainult asfalt, autodele nähtav olemiseks pidin pidevalt teepooli vahetama ja pingsalt kuulatama. See oli vahepeal üsna väsitav. Lõpetasin tol päeval hoopis poole tee peal tuletorni Sleepy Bay nimelises kivises rannas, mis polnud mu algne sihtkoht, aga ilmselt sellest veelgi parem.
Järgmisel päeval võtsin ette veel ühe Tasmaania ’must-do’ vaatamisväärsuse ja nägin ära rahvuspargi põhiatraktsiooni - sini-sinise Wineglass Bay. Ma olen ilmselt natuke ära hellitatud igasuguste uudsustega, aga väga ahhaa-ohhoo-efekti ei tekkinudki. Ilus oli muidu küll, vesi oli sinine ja liiv peenike... Aga nagu ikka, meeldis mulle teekond sinna palju rohkem. No vaadake milline tore Austraalia poku. :)
Järgmine pilt on pühendatud Kadrile. :) Kujutage sinna ette juurde, et vesi on üsna jäine ja päike nii palju ei soojenda, et liiv tahaks jalgade küljest hiljem lahti kuivada...
Kuulus Wineglass Bay ülaltpoolt vaadatuna siis ka.
Pühapäeval hüppasin järjekordsele bussile (mille juht tundus väga morjendatud seekordsest reisijate hulgast, ei saanudki ta varem koju minna) ja suundusin St Helensisse, mis on ainult paarkümmend kilomeetrit lõuna pool Bay of Fires (Tulede Laht) nimelisest rannaalast, mis oli minu sihtmärgiks. Bäkpäkkeris peetud õhtuste vestluste tulemusena juhtus nii, et esmaspäeval ajas viiene seltskond (üks austraallane, üks iirlane, kaks sakslast ja mina) end enne kukke ja koitu üles ja kobisime veel hämaruse varjus ühte neeme tippu päikesetõusu vaatama. Külm oli küll ja uni ja köök oli lukus (jah, see oli esmakordselt, kui ma kuulen, et bäkpäkkerite hostelis pannakse köögiuks ööseks füüsiliselt lukku ja avatakse hommikul kell 8), nii et keegi ei saanud hommikust süüa või isegi oma toidukraami teele kaasa krabada. Aga tunne oli ikkagi eriline.
Pärast vaatasime veel Tulede Lahte siit ja sealtpoolt ja tulime hommikust sööma. Sellised rannad siis:
Aga turist ei puhka kaua! Nii et väikese puhkuse järel ja varustatuna hosteli manageri nõuannetega suundusime järgmiseid kohti vaatama. Columba Falls oli ilmselt ka kõigi teiste turistide soovituste nimekirjas ja seega rahvast lühikesel 20-minutisel rajal jagus. Kõrged sõnajalad aga hämmastavad mind iga kord. Vihmametsas oli külm ja niiske, ehkki väljas säras päike.
Blue Tier Forest Reserve (metsakaitseala) oli meie järgmine külastuskoht ja erines eelmisest täiesti. 20 km kruusateed garanteeris selle, et nägime ainult kahte autot ja ükski neist ei viibinud pargis meiega samal ajal. Tulemus: garanteeritud vaikus. Ronisime piki roherohelist mäenõlva (mul tekkis pidevalt tunne, nagu oleks pargis) pidi minevat matkarada üles ja ümberringi olid ainult puud, kivid ja igast põnevad taimed, mida ma kõiki näppida ja vaadata tahtsin. Kaasasoleval fotograafil oli ka klõpsimist küllaga; ta jäi pidevalt maha midagi läbi objektiivi imetlema. Tegelikult soovitan seda kaitseala küll kõigile, kes siiakanti satuvad. On teine üsna uus ja turistidele tundmatu – seega veel on võimalik nautida.
Blogi postitamise ajaks teisipäeval olen jõudnud juba otsaga Tasmaania suuruselt teise linna üleval põhjas – Launcestoni. Aga sellest ja lääneosast juba järgmises postituses.
Küsite: kas siis meeldib? Vastan: Jaa! Ja pilte võiksin näidata kohe palju-palju rohkem.
5 kommentaari:
See on küll üks hirmus asi, kui tee ääres korralikult jalutada ei saa - selliseid paiku ei tohiks kohe eriti ollagi.
Kuidaski jätkuvalt tore on niimoodi pildi peal ja teksti kaudu rännata - te ju kutsute nii hästi endaga kaasa. Käisin just Raadil linnulaulu kuulamas, ja minu jaoks on ikka veel üsna hommik; ja see, kuidas need mitu maailma ja paika (peas ja otse käeulatuses) kohtuvad, see on lihtsalt vahva.
Kilpkonn, muide, läeb sügisel Indiasse. Pärandasin ta Maarjale, ühele töökaaslasele. Kus ta käinud on? Türgi, eks, Itaalia, Soome, Ungari...? Kus veel?
Hei, Brit!
Küll elul on ikka toredad mustrid! :) Täpselt aasta tagasi samal ajal olin ka mina Tasmaanias (algus ja lõpp Launcestonis, elu autos). Nüüd, aasta hiljem olen teel Norrasse koos Tasmaania reisikaaslase, ühe Austraalia Andresega ning püsiva fänni Andrisega. Koht tuttavas bussis oleks olemas Sinulgi..., kuid usun ka, et sügis koos oma jahedusega (või soojusega) on peaaegu (:P) sama tore kui meie Skandinaavia kevad oma soojusega (või ka jahedusega). Meie asukohad teineteise suhtes saavad küll vist nüüd eriti vastandlikud või hoopis teatud mõttes sarnased olema - oleme üksteise suhtes peaaegu täpselt Maakera teises otsas/ääres ehk otse maa all :)
Tasmaania parimad palad ootavad Sind alles ees. Idaosas jäi ka meile meelde Bay of Fires oma valgete liivadega (eriti sürr roosa madala päikese korral), kuid Veiniklaas jäi meil vist küll põhjusega vahele.
Kui Sa nüüd edaspidi satud kellegi liikurvahendiga liikuma, siis soovitaks kindlasti üsna eemal-asuvat paika nagu Devils Marbles (oli vist?) kaeda - kõrge tuuline vaade, mida sai ise nii õhtul kui hommikul omamoodi energiaga vaadatud. Üldse oli seal piirkonnas selliseid teistlaadi paiku oma sõnajala-metsade ning põnevate kaljude ning tippudega. 1/3 Tasmaania suurune rahvuspark jäi meil avastamata, kuid kui Sul aega (ja raha) on, siis võib see ka vägev oma sügisärvides olla. Ja kui Sa Hobartisse tagasi lähed, siis edasi-tagasi tripina annab veel rohkem lõunasse minna, kus 5 dollari eest saab väikesel termaal-alal sooja vett nautida.
Peaksin Sulle ÜHEL päeval pikemalt muust elust ka kirjutama...
Suur kallistus läbi Maa filtrite! (distantsilt otsem kui ringiga maa pealt ;))
v. Allan
Ja veel! Launcestoni lennujaama juurde on mul ära peidetud väga väärtuslik VARANDUS! Aardekirst on aga küllaltki suur ja vajaks neljal rattal vedamist. Samas sisaldab see ka mõningasi üksikobjekte, mida vabal ajal kasutada annaks. Anna sõnumiga teada, kui vajad täpsemaid koordinaate! ;)
Oi oi! Ma tänan pühenduse eest, väga harukordne - aga seda meeldivam juhus. Pildi peal küll vesi väga külm ei tundu, just vastupidi, väga ahvatlev-hullutav.
Kallid sulle sinna kaugele!
Moon - kilpkonna eelmised reisid on mulle mõistatuseks. Ilmselt teab ta ainult ise, kus ta käinud on. :) Aga India meeldib talle kindlasti!
Allan - Devils Marbles on nüüd küll Austraalia keskkõrbes. :P Ilmselt mõtlesid ikka midagi muud... Tegelikult sõltusin edasi kahjuks ikka enamasti ühistranspordist ja seekord olid peatused seega üsna limiteeritud. Aga ilmselt ei jää see viimaseks korraks, kui Tasmaanias olen, sest käimist-nägemist siin jaguks veel ja veel. Aarded mulle meeldivad! Aga nüüd olen juba otsaga Hobartis. Ma usun, et teie Skandinaavia on peaaegu sama hea kui Tasmaania. :P Isegi kõlab sarnaselt! Jään siis ühel päeval tulevat kirja ootama (ilmselt mitte varem kui 12 kuu pärast oleks reaalne :P).
Nüüd hüppan edasi järgmisse postitusse!
Postita kommentaar