Rahvusparkidega vaim puhtaks

Viimase kahe nädala suurim avastus oli see, et Muswellbrooki ümbrus on fantastiliselt kena. Seda ei saa muidugi öelda Muswellbrooki enda kohta, mis on ehitatud puhtalt kaevanduslinnaks, aga see selleks. Ümbrus on väga kaunis ja päris kurb, et niimoodi igale poole kevandusi rajatakse, maa täiesti pahupidi keeratakse ja mitte midagi loomulikku ega looduslikku alles ei jää.

Kuna Kuningannal oli jälle sünnipäev (ei mäleta enam mitmes tal see juba aasta jooksul oli) saime lisaks oma kolmele puhkusepäevale veel neljanda lisaks ja veetsime nendest kaks erinevates ümbruskonna rahvusparkides.

Kõigepealt sõitsime siit mitte väga kaugele (ehk 80 km) Goulburn Riveri rahvusparki, kus meid saatis igal sammul meeletu vaikus ja kenad vaated. Kolmandik teest oli kruusakas ja kuigi oleks selle tee ka Snugiga sõidetud saanud, poleks kindlasti väga mugav olnud. :) Meie töödžiibiga (mis on maasturite maailmas ikka üks paras käkk, sest ta on Mitsubishi ja mitte Toyota) oli sedavõrda mugavam, et ei pidanud kogu aeg tee suurte ebatasasuste pärast pidurdama või pehme teeserva pärast muretsema. Igatahes, tegime aeg-ajalt pause ja käisime väikestel matkaradadel. Ühel, enne päikeseloojangut, sattusime päris toredasse metsa ja nägime uutsuguseid heinapuid. Tagasi koju jõudsime pimedas ja terve tagasitee nägime teeservades karjade kaupa känguruid, kaugemal naeris Kookaburra ja nägu oli heast päevast naerul.





Teine rahvuspark, Barrington Tops, on päris meeletu. Asub see Muswellbrookist umbes 150 km kaugusel, kuid see-eest on seal üle kilomeetri kõrgused mäed, suured metsad, kruusateed, puhas ja värske ja karge (seda küll jaheda ilma tõttu) õhk, palju jõgesid. Ja meil oli väga ilus päikesepaisteline ilm.

Alustasime sellise teega (esimene pilt) ja jõudsime välja üsna ummikusse, kuid leidsime koha, mis näeb välja nagu päris maakoht (teine pilt). Veel oli seal väike punastest tellistest kirik ja hiiglama palju lehmi-hobuseid.





Siis hakkas tee mäkke tõusma… ja ta tõusis ja tõusis ja tõusis. Kuni avaldus heinapuumäe vaade, Helen nägi heinapuudest kolme sõpra ja kohe pärast neid nägemisi blokeerisid meie kitsa ajutise asfalttee 150 lammast.







Üleval kõrgel mägede vahel jõudsime Austraalia mõistes paksu metsa ja just siis hakkas nälg näpistama nii koledasti, et pidime esimeses kõige päikesepaistelisemas kohas pikniku tegema. Ja oma kaasa tehtud pitsat sööma. Parkisime ühe auto taha, kelle rehv oli täiesti toss. Ise tulid nad nad rahulikult matkarajalt tagasi, teadmata, et midagi oleks juhtunud ja eest ootas neid ebameeldiv üllatus. Täpselt samamoodi nagu meil Snugiga Karijini rahvuspargis. Ega need treppis kruusateed mõjuvad ikka kõigile samamoodi! Õnneks olid neil vajalikud vahendid rehvivahetuseks olemas. :)





Tee peale jäi veel Austraalias üsna haruldane pinnavorm, nimelt raba. Seal oli paarikilomeetrine jalutusrada. Kuna päike hakkas vaikselt loojuma, siis oli nii jahedaks läinud, et pidi ikka fliisi peale panema ja kogu meeleolu meenutas Eestit. Oh, kodu, kallis kodu.



Küll aga polnud meil veel õrna aimugi, et päeva ilusaim osa oli alles ees. Sõitsime läbi kuulsa dingo fence’i ja just kui päike oli oma kõige magusamal kõrgusel sattusime peale Barrington Tops’i kõige parema vaatega kohtadele. Oo!





Mis puutub kaevandusse, siis oli olukord selle kolme puhkusenädalaga päris palju muutunud. Aga seal muutubki olukord iga päevaga. Aaron läks samal päeval, kui me Heleniga tagasi jõudsime, kaheks nädalaks puhkusele ja tagasi ta enam ei tulnudki. Nimelt oli tal puhkuse ajaks planeeritud kaks tööintervjuud ja läks niimoodi, et puhkus jäi hoopis ära, sest pidi kohe uue tööga alustama. Meie firma boss oli väga rõõmus, et Aaronist lahti sai. Firma, kellele me töötame, on natuke ära keeranud ja nõuavad aegajalt totakaid asju (näiteks kella 19ni töötamist, kuigi me alustame 6.30 hommikul), ei suuda tähtsaid otsuseid adekvaatselt vastu võtta ja suhtumine on meisse muutunud kergelt alandavaks. Pealegi on nende “supervisorid” lihtsalt ametikõrgendust saanud puutööline ja betoonivalaja. Komandandile kohastest oskustest on asi kaugel. Pidevalt valdab tööpõldu totaalne kaos ja geodeetidelt nõutakse (loe: eeldatakse) üliinimlikke võimeid ja oskusi olla peale geodeedi veel näiteks metallimees. Puutööliste tööd teeme me niikuinii aegajalt ise, sest lihtsam on kelleltki puur või saag ära näpata ja asi korda ajada kui minna 500m kaugusele õiget meest otsima. Muidu töötan koos Dennyga (järjekordne sakslane), kes tuli siia mind asendama, aga kuna nüüd Aaron on läinud, siis pidi ka tema siia jääma. Meie igapäevaseks tööks on poltidele puuraukude märkimine ja pärast, kui poldid juba kohal on, ka nende kontrollimine, mutrivõtmega nende kinni keeramine ja “last shot’i” tegemine. Ja polte pole vähe. Nimelt tuleb sinna 500 m pikkune raudtee, mille peal hakkab jooksma atribuut, mis sütt ladustamishunnikusse tõstab. 500 m trass koosneb kahest rööpast, millede all on iga poole meetri tagant poldid. See teeb 2000 polti. Kui tegeleda terve päev ainult poltide märkimisega, siis jõuab ära teha umbes 35 m. Lisaks on kahe rööpa vahel iga kolme meetri tagant veel neli polti reas, mille otstarbekusest pole mul halli aimu ka. Mõnel hetkel on see töö nii igav, et igatsen lausa Elva kaevude uurimist. Aga ei nurise ka, igast päevast leiab rõõmu :) Näiteks just praegu vaatasime läbi instrumendi (tahhümeetri) Kuud.

Kui parasjagu raske on, mõtlen nii: “All of life comes to me with ease and joy and glory.”