Niisiis talled. Neid kepsleb meil siin karjamaadel umbes tuhande ringis ja praegu on nad üks ja pool kuud kuni üks päev vanad, mõned veel sündimata. Nagu ma eelmine kord rõhutasin, on neil algul toredad pikad sabad (ilmselt olid osad teist targemad kui mina ja teadsid seda juba varem). Viimaste nädalate jooksul on jõudnud kätte aeg, mil neist saavad sabatud. Talledest etteruttavalt veel nii palju, et neil on siin ringi kepsutades tore elu umbes täpselt maikuust novembrini, mil nad kõik minema saadetakse. Taevastele karjamaadele. Ja Colesi lihaletti, kus keegi enam ei erista, kas see oli see poole musta peaga tall või hoopis suurte kõrvadega. Või äkki see tüüp, kes kogu aeg koha peal neli jalga korraga hüpata armastas.
Talleprotseduurid alata! Kõigepealt aetakse nad karjamaadelt kokku (loomulikult mitte kõik korraga, sest nad on erivanused ja võetakse ette erineval ajal – siiani umbes 200-500 tükki kuskil kord nädalas), eraldatakse lammastest ja pannakse aedikusse. Peale sabalõikuse ootab neid ees veel mitu protseduuri: neile antakse ussirohtu ja vaktsiini erinevate haiguste vastu, pannakse kõrva külge märgis, väikestest poistest tehakse väikesed mitte-poisid ja lõpuks lõigatakse maha saba. Sellest kõigest kohe lähemalt. Kes tahab, võib nüüd blogi kinni panna ja minna hoopis võileiba sööma. :)
Kõigepealt on aedik ja on tallepüüdjad. Esimesel pildil talled aedikus, taamal murelikud emad. John demonstreerib aedikut ja Simon talle ülestõstmisvõtet.
Nagu näha, haaratakse tallel kahest jalast ja tõstetakse ta järgmisel pildil oleva pöörleva karusselli peale. Selle üks metallist osa on liikuv, et tall liiga palju siputada ei saaks. Niisiis tõstavad tallepüüdjad looma karussellile ja sõit võib alata.
Esimene peatuspunkt on arstionu, kelleks tol korral oli Tony (pildil vuntsidega]. Tema ülesandeks on anda vaktsiinisüst ja ussirohtu - sama asi, mida ma olen ka teinud ja millest juba kirjutanud. Üldiselt on talled rahulikumad kui lambad, sest nendega pole seda varem tehtud ja nad ei oska paanitseda. Pildil annab Cindy tallele ussirohtu ja on ilmselgelt ise asjast palju ehmunum kui tall. :)
Karussell pöörleb edasi. Järgmine peatus: kõrvaaugustaja, karussellipildil teeb seda tööd Jimmy. Selle töö tegemiseks on spetsiaalne püstol, no umbes nagu selline, millega kõrvaaukegi tehakse. Ainult et kõrvarõngad on jämedamad. Esimesel pildil on näha siinsed märgised. Ja teisel demonstreerib Simon augustamisvõtet. Selleks tuleb püstol panna talle kõrva otsa ümber ja vajutada kõvasti. Tõesti kõvasti, sest ühe käega ei ulata hästi kinni hoidma. Aga talled on paigal ega protesteeri. Ja töö on kiire ja korralik, verd ei tule ja kõik okei. Igatahes on märgised kohustuslikud, et tuvastada, kust farmist täpselt loom pärit on. Number on alati peal sama, aga värv on erinev olenevalt aastast. Seekord siis oranž.
Märgiste süsteem on üldse huvitav, sest näiteks pannakse eraldi märgis lambale, kes tiineks ei jää või kelle tall sureb. Esimesel aastal, kui temaga see juhtub, saab ta selle ühe märgise oma esimesele lisaks. Kui sama lugu kordub temaga mõnel teisel aastal, läheb ta lihaturule. Selline ühe hoiatuse süsteem ongi.
Järgmine (ja viimane) peatus karussellil, seekord Lisle käe all. Allpool oleval pildil on näha esimese ülesande tööriistad, milleks on kummirõngad ja instrument, millega nad alguses laiali venitatakse. Need on ainult väikeste poiste pärusmaa. Nimelt venitatakse see pisike kummirõngas suureks ja pannakse ümber nende munandite, kus see jälle lahti lastakse ja seega tagasi väga väikseks tõmbub. Algul pidi valus olema, aga siis tuimestub ära. Jääb üle ainult oodata, kuni kõik üleliigne ühel päeval lihtsalt maha kukub... Mõned farmerid kasutavad sama meetodit ka sabade puhul, nagu siin üle tee oleva lambakarja omanik. Aga tagasi kummirõngaste juurde – küsite äkki, milleks? Tallepoiste liha pidi minema vintskemaks ja seega ei meeldiks kodanik Tarbijale. Nii ongi.
Järgmine protseduur puudutab ka talletüdrukuid. Jõudsimegi lõpuks sabalõikuseni. Seda tehakse tulikuuma gaasiga kuumutatava noaga. Tuli selleks, et haava desinfitseerida. Süsteem on lihtne – hoiad talle sabaotsast kinni ja vajutad noa kaks poolt kinni. Ja ongi läinud! Tundub liigagi lihtne. Mõne tall näeb välja nagu ikka, ainult sabatu, mõnel tuleb natuke verd, mõnel purskab verejuga otse õhku. Igatahes näeb sabalõikaja päeva lõpuks välja nagu kirvemõrtsukas. Alumisel pildil John kätt veriseks saamas. Teisel pildil Cindy koos erinevate sabadega. Pildid sabasid täis kotist ja kirvemõrtsuka välimusega sabalõikajast jätan üles laadimata, mõnel lugejal ehk ajaks südame pahaks. Ütleme nii, et Boney M maiustas päeva lõpuks mõne maitsva sabaga...mine sa võta kinni nende koerte toidueelistusi.
Jällegi – milleks? Küsimus selles, et kui talledele sabad alles jätta, lähevad need väga-väga räpaseks. See aga meelitab ligi kärbseid, keda -nagu te ehk mäletate - on siin soojemal hooajal mustmiljon tükki. Kärbsed muneksid hea meelega oma munad tallede räpastele sabadele ja nii saaks loomast neile elav toidulaud...olevat väga jäle vaatepilt.
Saba maha lõigatud, lükatakse tall karussellilt maha ja juba ta jooksebki lammaste poole, kes karussellist ohutus kauguses lastel silma peal hoiavad ja vahepeal murelikult määgivad. Et olin fotograafi rollis, ise protseduure tehes pildile ei jäänud, aga muidu proovisin kõik järele. Video pealt tundub kõik palju hullem kui reaalselt kohapeal.
Selline siis seekordne ülekanne teie farmitööliselt. Olge toredad, hoolige teineteisest ja oma loomadest!
5 kommentaari:
Oh, jah. Ei oskagi midagi öelda. Esialgu (kuni ma veel liha söön) peaksin omale ilmselt söögipalve välja mõtlema... olen seda juba pikemat aega muidu mõelnud. Ja ilmselt kuluks see ka lihata dieedi puhul ära. Ja see suurtootmine? Inimesed elavad ikka nii paganama mugavat elu. Kui koolikiire möödas, hakkan ennast taas veidi ümber programmeerima, et oma elu veel natuke vähemmugavaks muuta :) Väiksem mugavus = suurem loomingulisus :P Ja selleks on vaja aega, mis tähendab, et loominguliselt tuleb suhtuda ka töösse ja lasteaeda ja kooli. Ja minu arvates ongi nende asjadega vähemalt Eestis üsna nihusti - enamiku ajast on isad-emad tööl, lapsed lasteaias ja koolis. Milliseid väärtusi selline ellusuhtumine endas kannab ka? On ikka süsteem ma ütlen! Mina tallan sisse oma raja, pange tähele! :D
Pardoon pika jutu pärast, kuid kõvahäälselt mõtlemine on minu puhul tüüpiline.
Mõnusat talve sinna! (On ikka talv või? :P)
Üritab vähemalt talv olla. :) Täna oli tõesti nii vihmane, tuuline ja külm, et tegime ainult 5 tundi tööd.
Siin on veel leebe suurtootmine, sest lambad on siiski karjamaal, söövad korralikku rohtu ja elavad vabalt. Ei ole mingeid ühte suurde majja topitust ja mõttetut toitu. Oma silmaga olen näinud, et nad on rahul. :)
Ma olen väga palju viimasel ajal mõelnud perekondade ja nende hästi-toimimise peale. Vahepeal on hea näha väga elutervelt toimivaid perekondi ja inimesi nagu minu siinsed sõbrad. Minu usk on igatahes kasvanud. :) Asi ainult selles, et on vaja välja mõelda, kuidas neid kõige paremaid lahendusi täide saata...
Oi, Britikene! Hakkasin kohe päris mitmele poole mõtlema.
Esiteks, et loomi ma küll ei söö, aga nt munade märgistust (et oleks vabamad ja rõõmsamad, kukke näinud kanad), peaks (uuesti) jälgima hakkama küll. Võtma ennast kokku ja toetama võimalikult palju inimlikumaid ja loomasõbralikumaid tootmismeetodeid. Aga eks see natuke selline linnatüdruku bläku-bläku on, sest kui laiskus (ei viitsi kaupsi minna, kus minu teada vaat et ainsana rõõmsate kanade mune müüakse) või raha-vähesus (mis on ju kogu aeg aktuaalne) peale tuleb, lähevad kõik üllad ideed üle parda.
Käisin just Obinitsas, Setumaal, personaal-välitöödel ja arvan, et nägin kõrvalt rahulikuma tempoga elurütmi ja heas, lihtsas, mitte-magusas mõttes perekonnaidülli. Üldse lihtsust on maal vast rohkem, arvab mu romantiseerimisaldis tähelepanekute-tegemise süsteem. Tegelikult ma ei ole üldse maaelu-ülistaja ega idealiseerija, ennast ma ei kujutaks kuskil rahus ja vaikuses ja ikkagi suhteliselt vähemate võimaluste (ja teiste, nende võimaluste, mis on mulle võõrad) maal elamas ette. Mulle on Tartu täpselt paras.
Ühesõnaga - käisin Terje Lillmaad intervjueerimas, ja tundsin ennast väga hästi vastuvõetuna. Ja nende peresüsteem tundus kõrvalt kuidaski ilmatu lihtsalt ja enesestmõistetavalt hooliv ja hästitoimiv.
Vähemalt ei räägi minus siinkohal mitte niivõrd kadedus, kuivõrd imetlus. Sest kui hästi järgi mõelda, siis minu peresüsteem on kah päris hea. Igatahes väga meie nägu, meile omaste puuduste ja plussidega. Ja plussid on igal juhul suured. Hirmsat head muljet väljaspoolt vaadates vast ei jäta - või vahel jätab ka - aga see muljete-asi on üldse jube kahtlane, muljed võivad petta mis kole. Ja pole tegelikult üldse nii tähtsad kui vahel tundub.
Aga mis elutervetesse süsteemidesse puutub, siis mulle tundub, et ainus, mis aitab, on ennast hoida ja elutervust püüda ja ise olla. Nii, et hea oleks. Muudmoodi lihtsalt pole võimalik midagi head üles ehitada. St - katki oleme niikuinii, see kuulub asja juurde, aga sellesse ei tohi kinni jääda. Ja päris kindlasti ei saa elutervust teeselda, mängida, näida. See ei aita ega mõju kohe teps.
Vot selline manifest sedakorda.
PS Su vastukiri ootab kapi peal poolikuna, kui vaim peale tuleb, kirjutan ja saadan ära ka.
Nende yllaste ideede elushoidmisega on jah t2pselt sellised lood, nagu sa kirjutasid... Mind on samad p6hjused takistanud.
Muidu olen kahe k2ega su manifesti poolt. :) K6igepealt on oluline olla ise eluterve ja k6ik muu tuleb riburada pidi. Ja katkiolek ei takista elutervedust. Pigem soosib selle poole pyrgimist. V2hemalt mulle tundub nii. Kuidagi motiveeriv.
J22n su kirja ootama! Kallistustega lammastemaalt, j2rgmine kord kui jutuj2rg minu k2es, tuleb teistes toonides postitus, aga seotud teemal :)
Postita kommentaar