Viinamarjanduse aastaring jätkub

Aeg lendab, kui tööd teha. Juba olen kolm nädalat olnud tagasi viinamarjaväätide vahel. Ilm on meil siin selline nagu Eestis kevadel – päeval umbes 13-17 kraadi ja öösel kisub külmaks (3-7 kraadi ilmselt). Päike on soe, tuul on külm, ilm vaheldub nagu ikka siinkandis iga poole tunni tagant ja pidevalt ei oska otsustada, kas riideid juurde panna või ära võtta. Aga kohalikud kiidavad, et nüüd on talv käes (kuuldavasti see ongi praegu minimaalne temperatuur) ja mu vaesed töökaaslased muudkui värisevad ja panevad rohkem riideid selga. Seda eriti filipiinod, kes tegelikult juba enamuses kümneid aastaid siin elavad. No eks tegelikult on mul ka kihte omajagu seljas, aga peamiseks põhjuseks on see, et praeguse töö juures liigume üsna aeglaselt edasi ja tuul on tõesti arktiline. Fliis ja vihmajope kuluvad kogu aeg ära ja talvemütsita ma üldiselt tööd ei tee. Erinevatest kinnastekombinatsioonidest rääkimata.

Tööks on meil jätkuvalt pruunimine ja ülesanded erinevad olenevalt viinamarjablokist. Mõnel pool lõikame ainult vanu oksi läbi, teisal saame oksi ka traatidele kinnitada. Mida me nendega täpsemalt teeme, seda üritan nüüd illustreerida. Esimesel fotol näete ühte juhuslikku viinamarjataime nii, nagu ta praegu välja näeb (tegu üsna noorega). Meie tööks on jätta nii paremale kui ka vasakule poole kaks kandvat oksa, mis peaksid olema piisavalt pikad ja tugevad (no see on ideaaliks). Seda on juba teisel pildil lihtsam näha, aga meie tähelepanu on praegu peamiselt kolmel traadil. Meie ülesandeks on valitud oksad kaarjalt üle ülemiste traatide (vastavalt mõlemal pool siis üks oks üle ühe traadi) alumiseni välja painutada ja sellele kinnitada. Sellisel pruunimismeetodil on mitu nime, aga üks lihtsamaid neist on bow pruning ehk siis eesti keeli oleks seotud vibuga...



Järgmisel pildil näete, kuidas neli valmissäetud oksa välja näevad. Ehkki see ei ole kõige eeskujulikum taim. :) Igatahes tellis Lisle meile neid pisikesi valgeid kinnitusjullasid, mida me kasutame, terve miljoni. Niiet arvutasime... 50 000 näkku! Mul jäävad mõttest juba näpud valusaks.



Ja et see ilm nii vahelduv on, siis vikerkaari näeb küll pea iga päev... Asjaolu, millest ma olen muidugi suures vaimustuses!

Teine asi, mida palju näeb, on lambad. Osadel talledel on veel ägedad pikad sabad alles, aga umbes pooltel on need juba ära lõigatud – puhtalt sanitaarsel ja neile endile kasuks tulevatel põhjustel. Jube ägedad tegelased ikka. Illustratsioonideks teile ka tavalised vaated maja ümbert.