Nägemiseni, Austraalia!

Viimased kaks nädalat Austraalias olid üsnagi lahkumismeeleolulised. Mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka täitsa praktiliselt: kanda raha erinevatest pensionifondidest ühte kokku (sealjuures avastada, et üks firma läks enne pankrotti kui oma osa ära maksis), saata pakk Eestisse (ning avastada, et didgeridoo on postitamiseks liiga pikk), anda hunnik riideid taaskasutusse ja teine, kohutavalt pleekinud ja kulunud hunnik, prügikasti visata. Need raamatud, mille mööda Austraaliat tiirutades raamatukogude mahakantud asjade lettidelt ostsime, andsime nüüd Muswellbrooki raamatukokku ning kõrvalmajas asuv omavalitsus oli lahkesti nõus paar peotäit patareisid ja mõned akud vastu võtma. Siiski oli meil ka aega looduses käia. Allolevad pildid on tehtud Põleva Mäe rahvuspargis Muswellbrooki lähedal. Seal nimelt on viimased kuus tuhat aastat maa all kivisüsi põlenud. Hetkel põleb ta 30 m sügavusel 1700 kraadi juures ning põlemimiskeskus liigub aastas umbes ühe meetri võrra lõunasse. Meie muidugi ootasime tervet põlevat orgu ning ohtralt tossu, aga tegelikult oli see tossuauk väga pisike ja nägi välja umbes nagu paar tundi tagasi põlemise lõpetanud lõke. Vahva igatahes :)







Ning kõrvalasuvast rahvuspargist looduslik bassein, mida vanasti kasutati lammaste pesemiseks.



Ja üks pilt sellest ka, mis Tarvol töö juures toimus, enne kui ta ära tuli.



Nüüd on aga lugu selline, et meie Tarvoga asusime koduteele (nädalase vahepeatusegaTaimaal) ning Brit, nagu te ilmselt juba teate, naudib jätkuvalt Mt Gambieris maalapse elu ning ei plaani lähiajal sugugi mitte lahkuda :)

Neljapäeva hommikul kell 6 ootasime Muswellbrooki jaamas rongi, et Sydneysse sõita. See oli päris lõbus, sest öösel oli olnud -4 ja hommikul oli ilmselt veel külmem. Kõik värisesid, aga meie sõime jäätist, sest kahju oli head jäätist külmkappi jätta. Naljakas lugu selle Sydneyga – iga kord arvame, et oleme siin viimast korda ja ei vaevu Aire majani viivate busside numbreid meelde jätma, aga tegelikult leiame end ikka ja jälle tuttavalt rõdult linnavaadet nautimast. Seekord ei olnud pererahvast kodus, olid teised Uus-Meremaale suusatama läinud. Aitäh, suusatajad : )



Lühike kokkuvõte meie Austraalia reisist neile, kes ei ole väga usinad lugejad olnud:

Meie seiklus hakkas eelmise aasta 4. juulil ehk siis täna täpselt aasta aega tagasi. Vihmasadu Perthis, kuhu maandusime, andis meile võimaluse vikerkaare alt läbi sõita. Vikerkaare teises otsas oli hostel Cottesloe rannal, kus millegipärast levis tasuta WIFI, vähemalt enamus aega. See tuli vist kõrvalasuvast baarist. Järgmised poolteist päeva tegelesime “refreshimisega”, maakeeli öelduna: otsisime internetist autot, mis tahaks meid ümber Austraalia kanda. Tänu uitmõttele vaadata teises Austraalia osas müüdavaid autosid sattusime Snugi peale, kes oli küll registreeritud Lõuna-Austraaliasse, aga asus meist kõigest 500 km ehk 8 tunni bussisõidu kaugusel Albanys. Meil ei tulnud pähegi, et peaks enne ostmist talle kõhu alla vaatama või pidureid testima. Lugesime aga oma säästud kokku ja põristasime oma uue bussiga minema. Noh, seevastu testis Snug meid korduvalt: mida nad teevad, kui ma keeldun ühtegi käiku sisse panemast, samal ajal vaikselt mäest alla veeredes, aga siis lõpuks ikkagi uuesti tööle hakkan ja lasen end mehaaniku juurde sõidutada, kus selgub, et minuga on kõik korras? Mis nad siis teevad, kui mu rehv keset rahvusparki lõhkeb ja pean selle lombaka jalaga 80 km lähima asulani sõitma? Mis nad siis teevad, kui ma keset parkimisplatsi lihtsalt suure küljeukse eest viskan? Aga siis, kui keset outbacki korraga riiul alla prantsatab või keset Melbourne’i linna siduritross katkeb? Ning tema kõige õõvastavam trikk: mis nad siis teevad, kui ma korraga otsustan, et kõige õigem hetk korduvaks mootori väljasuretamiseks on järsku, kitsast ja kurvilist mägiteed pidi alla sõites (kui mootor on väljas, siis pidurid ei tööta). Aitäh naljamees Snugile, et ta meid 20 tuhande kilomeetri jooksul lõbustas!



Tee viis meid mööda Austraalia läänekallast üles Kununurrasse, meie lemmikkohta sellel mandril. 3 kuud järjepidevat higistamist ja ainult õues elamist on supertore kogemus. Oktoobri lõpus jätsime Lääne-Austraalia maha ning rändasime läbi Põhjaterritooriumi. Kõrb, kõrb, kõrb… Jõudsime Lõuna-Austraaliasse. Kõrb, kõrb, kõrb… Kuidas palun!? Ikka veel kõrb! Ja veel kuumem kui põhjas! Uskumatu, aga tõsi. Mingil hetkel hakkasid ka kultuurmaastikud, mis tundusid lihtsalt igavad ning lisaks sellele oli peale nädalatepikkust rändamist aeg leida töö. Loxton ja apelsinide korjamine tulid meieni kuidagi väga loomulikult. Me ei olnud kurvad, kui meie karjäär kolme päeva pärast lõppes, sest tegu oli ilmselgelt sellise kohaga, kus päkpäkkerid alatult ära kasutatakse. Me kulutasime seal rohkem kui teenisime. Samas oli sinna minek üks meie parimaid otsuseid, sest tänu naljakale Loxtonile kohtasime Matti, kellest sai üks meie parimaid sõpru Austraalias (meenutus: ta hääletas keset tühjust). Tänu sellele, et Mat elab Mt Gambieris ning sellele, et seal samas linnas on väga normaalne infokeskus, leidsime end Lisle’i juures töötamast. Ning päkpäkkeri paradiis võib alata! Sõbralik töökeskkond, tunnipalk, tasuta dušš, tasuta pesupesu (tundus uskumatu)… Üsna kiiresti saab selgeks, et siin majas sellist asja nagu “ainult omakasu” ei tunta. Kodu mis kodu!



Meie Tarvoga põikasime aga korraks Uus-Meremaale ning seejärel kimasime Snugiga Sydney lähedal asuvasse Muswellbrooki, et Tarvo saaks olla tähtis kaevandus-ehitus-geodeet ja mina kannatlik-tubli kodukana. Maikuus reisisime veel Brisbane’st Cairns’i ja sealt Darwinisse ehk võib uhkelt öelda, et ring peal. Kahjuks ei jõudnud me Tasmaaniasse ja vähem kahjuks Pealinnaterritooriumile, aga kuna Brit neis käis, siis panen ikkagi linnukese kirja :)

Põhjalikuma jutu kuulmiseks ja seni avaldamata piltide vaatamiseks tulge meie Eestis külla : )

Aga praegu oleme hoopis Taimaal. Nagu troopikale kohane, on siin 30 kraadi ja õhuniiskus umbes 3000%. Oleme veel natuke kultuurišokis, aga muidu päris rõõmsad. Taimaad kutsutakse naeratuste maaks, aga meie oma siin veedetud loetud tundide jooksul veel väga palju naeratusi näinud ei ole. Lennujaamaa passikontrollis ei tahetud teregi öelda. Katsume nüüd sisse elada, et siis nädala pärast teile adekvaatsemalt kirjeldada, mida Phuketis kui põhilises turistikeskuses kohata võib. Seniks nautige suve! :)