Sipelgasiil Lõuna-Jäämere ääres

Eelmisel laupäeval kutsus Lisle meid majja õhtusöögile. Kiiresti kokku klopsitud austraaliapärane õhtusöök sai kiirete asiaaditüdrukute käte all veel kiiremini valmis kui arvata oli ja meil polnud teha muud kui seda tsirkust pealt vaadata ja teed juua. Isegi Britil polnud enne taldrikutele söögi väljatõstmist midagi muud teha, kui vaadata, kuidas söök valmis sai. Õhtu venis väga pikale, umbes kümneni, sest Lisle muudkui jutustas ja jutustas ja rääkis maailma asjadest. Teised rääkisid muidugi ka, näiteks saime Korea tüdruku käest teada, et neil on kodumaal väga põnev toidumenüü. Hommikusöögiks on supp, riis ja vürtsikas kapsas. Lõunasöögiks on supp, riis ja vürtsikas kapsas ja, et menüü ennast kordama ei hakkaks on õhtusöögiks supp, riis ja vürtsikas kapsas. Ilma naljata! Suppe pidavat neil olema muidugi palju erinevaid ja Eun (see on ta esimene eesnimi ja kõlab umbes nii nagu soomlane ütleks sõna õnn; tal on teine eesnimi ka, aga sellest ei saa keegi aru) ei oska ise suppi keeta, sest ema teeb seda ta eest.





Pühapäeval käisime ilusa ilma (natuke pilves, tuuline ja jahe aga see ongi siin praegu kohalik normaalne ilm) tõttu ookeani, Põhja-Jäämere, ääres. Tüdrukud solberdasid jalgupidi vees ja jalutasime kivikaljude peal. Ja kõige parem üllatus oli ikkagi see, kui ühel hetkel hakkas Brit väga ootamatult ühe koha peal hüppama ja kätega vehkima, ühtegi sõna ütlemata ja endal nägu üle kõrvade. Läksime ka siis lähemalt kaema, mis pull on ja näed, sipelgasiil otse meie nina all! Peitis ennast põõsastesse. Me jälitasime teda ikka oma 15 minutit, sest jube põnev oli. :)







Jätkus tavaline töönädal erinevate viinamarjasortide juures nagu Chardonnay ja Riesling. Eilse päeva lõpetasime Shiraz’iga, mis on väga metsik ja mida Lisle istutas ainult 2 rida (umbes 400 puud) eksperimentaalkorras, et näha, kas saab asja või ei saa. Pärast tööpäeva läksime kõik koos (boss, asiaadid, meie ja sakslased) lambapügamist vaatama. Nimelt on praegu tulnud siia mitu proffi peredega Uus-Meremaalt ja üks siitsamast Austraaliast Queenslandist kolmeks nädalaks lambaid pügama. Ma olin küll näinud paari videot, aga see ei ole ikka päris see. Nüüd olime aktsioonist kahe meetri kaugusel ja päris äge oli vaadata, kuidas ühe lamba pügamisele läheb suts alla pooleteise minuti. Kokku läks parimal pügajal ühe lamba peale umbes 2 minutit: võtad aedikus oleval lambal esijalgadest kinni ja lohistad ta tagumiku või selja peal mõned meetrid õigele kohale, pügad lamba, ajad lamba selja taga olevast majaaugust välja järgmisesse aedikusse, pühid otsa eest higi ja vajutad mingil pisikesel seadeldisel nuppu, mis fikseerib, mitu lammast sa juba püganud oled. Eriti šeff!









Taustaks kuulavad nad väga valjusti väga suurtest kõlaritest tümpsu, vot mis adrenaliin. Palka saadakse tüki pealt, ühe lamba eest 2,70 dollarit. Mis kokku teeb paari tunni eest mõned tuhanded krooni. Edasi lähevad lambad automaatsele kaalule, kus nad jaotatakse kolme rühma: paksud, keskmised ja kõhnad. Masin tegi seda muidugi täpselt kaalu järgi ja vastavalt kaalule avanes lambale õige värav, kuhu ta edasi pidi minema. Igatahes saadetakse kõige rammusamad kehvale heinamaale ja kõhnad väga viljakale heinamaale, et nende kaal normaliseeruks.

Vahepeal käis üks algaja ka lamba kallal ja lõikas päris korralikult sisse, misjärel võttis kohe nõela ja niidi ning õmbles haava kolme pistega kinni ja ilmselt läks ta siis käsi verest puhtaks pesema. Selliseid asju ei olnud väga kena vaadata ja see kaalumise süsteem oli ka tegelikult üsna julm, sest lammas suruti tugevalt masina seinte vastu, et ta rahmima ei hakkaks. Lammaste silmad olid sel ajal väga suurt hirmu täis. Lisle muidugi naeris kõrval ja ütles haavade kohta, et see pole midagi ja nad on väga rõõmsad, sest saavad varsti jälle karjamaale ringi jooksma minna. Aga see õnn ei kesta kaua, sest kui neil on väike kasukas (poole sentimeetrine) jälle selga kasvanud, aetakse kõik vanni, mis peaks eemaldama neilt igasugused võimalikud haigused. Vannis torgatakse pulgaga ka nende pea vee alla ja siis nad peavad sealt ise välja ujuma. Selline elu on siis lammastel!

Iga pügaja juures on abimees, kes korjab kogu villa kokku ja viib masinasse, mis selle kokku surub. Tehakse 198 kg pakid ja saadetakse Melbourne sadamasse, kus villapakid surutakse veel poole väiksemaks kokku ja pannaks teraslindid ümber, et need niisama lahti ei plahvataks. Sadamast saadetakse pakid laevaga Hiinasse, kus sellest konkreetsest villast tehakse vaipu. Enne Hiinat töötles villa Jaapan ja veel varem Inglismaa ja Prantsusmaa. Kui need lambad kunagi tapetakse, siis liha saadetakse Araabiamaadesse, sest nende lammaste liha on veidi vintske ja mitte üldse nii hea kui võiks olla ja pealegi süüakse seal koletul kombel lambaliha. Ilmselt nad väga kvaliteedist ei hooli. Kõige kvaliteetsem ja kallim lambavill Austraalias on bushilammastel, sest neil on väga raske elu ja nende vill saadetakse Itaaliasse, kus tehakse kalleid firmamantleid ja muud miljonärikraami.



Lisle rääkis, et 60 aastat tagasi oli Austraalias lambaid praegusest kaks korda rohkem ja siis oli ka lambavilla kõrgaeg, sest sünteetika ei olnud veel kasutuses. Siis teenisid lambapügajad paremini ja lambakasvataja sai rohkem raha ja üldse oli lambamajandus paremas seisus kui tänapäeval. Neil oli seal villamajas üks puust kast ka, kuhu pandi iga päev üks lammas, kes õhtul ära söödi. Aga praegu enam sellist luksust nautida ei saa, sest iga viimanegi lammas on hinnas ja seepärast vedeleb see väga vana puust kast lihtsalt lae all.

Ja eelmise nädala ilm oli meil põhimõtteliselt umbes selline:


Esmaspäevast tulevad meile appi kaks prantslast ja teisipäeval Taiwani tüdruku peika, kes saabub mingist teisest linnast. Ühesõnaga dušijärjekord venib ilmselt kolme-tunniseks, aga me saame oma tööga kiiremini valmis.