...taksojuhidki on neegrid, selge seegi...“ Või umbes laulaks Bläck Rokit ilmselt, kui Aafrika asemel oleks teemaks Vanuatu. Sest bussijuhte Vanuatu pealinnas Port Vilas juba jagub! Selle teema juurde lähen hetke pärast, enne teile üldteadmiseks, et Vanuatu on väike saare(-stiku-)riik Vaikses ookeanis Fiji ja Paapua-Uus-Guinea lähedal. Varem kutsuti seda Uus-Hebriidideks ja tegu oli pikka aega prantsuse ja inglise kolooniatega, mis viimased paarkümmend aastat on olnud vabariik. Ametlikke keeli on kolm – bislama, inglise ja prantsuse. Tegelikult räägitakse erinevatel saartel ja erinevates külades kohalikke keeli, millel pole eelnimetatutega suurt pistmist, bislama on aga erinevatelt saartelt pärit inimeste omavaheliseks suhtluskeeleks; selles toimub kõik väga ametlik. Omast kogemusest võin lisada, et kõige kindlam on osata bislamat, sest inglise keelest ei pruugi külades absoluutselt kasu olla. Bislama on pidžinkeel, mis koosneb enamasti ingliskeelsetest sõnadest, ehkki keele struktuur on hoopis teistsugune. Ometi on see nii sarnane inglise keelele, et paari nädalaga hakkab aru saama küll, kui piisavalt aeglaselt räägitakse. Järgnevalt teile paar stiilinäidet.
Üldiselt öeldakse, et bislama keele rääkimiseks tuleb panna ingliskeelsete sõnade vahele lausetesse sõnu „long“ ja „blong“ ja ongi kõik korras. Nii tähendab „man blong Vanuatu“ Vanuatu meest või „laif blong yumi“ meie elu. Ja „bank blong Vanuatu“ ütlevad ka suurenumbrilised rahatähed.
Aga bussid siis. Eriteema Allanile. ;) Bussid olid üks esimesi asju, millega kokku puutusin. Nimelt sattusin, hoolimata varem saadud informatsioonist, segadusse niipea, kui lennujaamast välja astusin. Kõik kohad olid täis mustanahalisi ja iga turist oli selle ajaga, kui mina oma asju ümber pakkisin ja vetsus käisin, juba kuhugi kaduma läinud. Taksosid oli palju, aga buss on odavam, nii et marssisin kõrvalasuva tee äärde bussi kinni pidama. Siis aga hakkasid mulle silma kookospalmid ja muud tundmatud põnevad puud ja otsustasin jalutamise kasuks (teate mind küll) - seda enam, et lennujaam oli linnast ainult paari kilomeetri kaugusel. Iga vastutulija kippus naeratama ja nii mõnigi ütles tere. Ühega neist rääkisin veidi pikemalt ja kui pärast vestluse lõppu oma jalutuskäiku piki teeäärt jätkasin, pidas paari minuti pärast minu kõrval kinni üks buss, kust naeratas vastu kaks musta meest - üks neist seesama, kellega olin just rääkinud. John oli nimelt vahepeal jalutanud koju, oma nõole öelnud, et ta sõber on vaja linna viia ja nii istusidki mehed bussi ja viisid mu linna. No problems. Tegelikult on pea iga teine sõiduk minibuss (numbriplaadil B). Bussisüsteem on lihtne ja paindlik. Neid võib kinni pidada ükskõik kus ja paluda end viia ükskõik kuhu. Linnasiseselt on pilet alati sama – 150 vatut ehk 1 euro. Kui buss on tühi, jõuad ilmselgelt oma sihtkohta kiiresti (olenevalt liiklusest), aga kui bussis on veel palju inimesi, siis üldiselt viiakse nad oma sihtpunktidesse pealetulemise järjekorras. Nii et võib vabalt sõita läbi igasuguste põnevate äärelinnaosade ja tundmatute tänavate. Kui aga näed tänaval veel minimat minibussi, on tegu taksoga, mille võib ära tunda ka T-tähe järgi numbriplaadil. Ja kui numbriplaadil on H, siis on tegu rendiautoga ja mina järeldan sellest, et tuleb ette vaadata, sest tegu võib olla rumala turistiga. :) Lisaks on bussi tundemärgiks see, et see võib peatuda ükskõik kus. Kasvõi keset tänavat (sest tänav on üsna kitsas ja kui buss ka tee äärde tõmbab, ei pruugi olla möödumiseks siiski piisavalt ruumi). Mistõttu liiklus roomab aeg-ajalt üsna aeglaselt. Seejuures ei tundu keegi pahaks panevat; kui keegi ka signaali annab, on see tavaliselt pigem märgiks, et vastassuunas möödub mõni sõber või tuttav. Sellist asja, nagu pahane autojuht, ma ei näinud. Pigem tunduvad nad nautivat võimalust seisva liikluse ajal aknast välja vaadata, tänaval kõndijatele naeratada ja nendega juttu teha.
Pildil veidi udune, kuid klassikaline bussivaade. Juht ajab kellegagi juttu, turvavöid ei kanna keegi ja lakke on kleebitud kanepilehega kleepekas. Üldse on kerge Jamaika teema õhus, Bob Marley pilti näeb ikka inimeste särkidel ja rastavärvides õlakotte tuleb tänaval ka pidevalt ette. Aga ilmselt asi ka selles, et kattub Vanuatu lipuvärvidega. Bussiga sõites võib näha aknast aga igasugust.
Port Vila, Vanuatu pealinn, on kõige „tsiviliseeritum“ koht, kus on uhkelt söögikohti ja öömajasid, tax free poode ja igasuguseid muid võimalikke asutusi. Peamiselt asub kõik kahel tänaval – nendest kaugemale jäävad pigem väikesed tänavad, kus elavad kohalikud. Seejuures on kontrast välismaalaste elukohtade (elasin ühe prantsuse tüdruku korteris) ja kohalike linnaosade vahel meeletu. Minu jaoks kõige huvitavam asi Port Vila juures oli kohalik turg, kust sai osta banaane, kookospähkleid, papaiasid, värskeid maapähkleid, taro- või bataadikrõpse ning igasuguseid muid tuntud ja tundmatuid juurikaid ja puuvilju. Igati põnev. Kui aga juhtusid kõrvalasuvasse supermarketisse minema, siis olid seal hinnad isegi kallimad kui Austraalias.
Saartevahelised lennupiletid on röögatult kallid, nii et piirdusin ainult ühe lennuga. Seegi oli omaette elamus. Järgnev on ehe stiilinäide sellest, kuidas asjad Vanuatus toimivad. Nimelt pidi mu lend minema kl 11 hommikul. Umbes kl 9 helistas mulle keegi lennujaamast ja ütles, et lend läheb tund aega hiljem. Heakene küll, eks siis lähen hiljem lennujaama. Poole tunni pärast helistas mulle keegi teine täpselt sama infoga ega tundunud sugugi üllatunud, kui ütlesin, et keegi juba helistas. Nojah, kl 12 pidi siis lend minema ja tund aega varem olema check-in. Kui kl 11 kohale jõudsin, oli terminal üsna tühi. Check-in koosnes kahest eraldi putkaosast, millel olid erinevad sihtkohasildid. Minu sihtkohaga osas ei istunud kedagi, küll aga kõrvalputkas. Seisin siis natuke aega õige putka juures ja mõtlesin, et äkki pole lihtsalt veel õige aeg, aga umbes viie minuti pärast taipasin, et siin maal asjad nii ei käi, et klient on kuningas. Kui tahad olla teenindatud, siis leia ise moodus. Nii et läksin kõrvalputkasse ja minu küsimise peale öeldi, et okei, nad annavad mulle pileti. Pagas võeti vastu ja kaaluti, sain omale pardapileti ja siis paluti astuda kaalule. Mind pole kunagi varem lennujaamas kaalutud. :D Asi tegelikult selles, et tegu oli väikelennukiga, kus ainult umbes 15 kohta ja üsna range kaalulimiit. Igatahes pidi veel teises putkas maksma 200 vatut maakonnast lahkumise maksu ja siis sai asuda ootama. Tund aega hiljem polnud lennukist veel kippu ega kõppu. Rääkisin ühe šveitsi poisiga ja tema selgitas, et tema neljast lennust jäid kaks ära. Kusjuures tema lend tol päeval jäi ära, ehkki keegi talle seda ei öelnud – pagas võeti vastu ja pilet anti ja see, et lend jääb ära, selgus alles hiljem, vist maakonnamaksu makstes. Igatahes tundusid kohalikud väga rahulikult ringi tsillivat, ainukesed, kes hilinemisest tundusid veidi häiritud, olid valged – paar misjonäri ühelt teiselt saarelt ja üks asiaatide perekond. Lõpuks, kell oli vist umbes 13.45, saabus lennuk, uksed tehti lahti ja inimesed lasti pardale. Kusjuures sinnamaani polnud keegi midagi maininud hilinemise kohta, rahvas lihtsalt istus ja ootas, millal iganes lennuk tulla suvatseb. Lend ise võttis seejuures ainult umbes tund aega, ehkki osa sellest ajast olid mul küll kergelt närvid püsti, sest kui kurss oli otse, siis piloot luges rahumeeles ajalehte. Et ma istusin esimeses reas, siis oli seda raske mitte märgata. Kuuldavasti jäävad vahepeal lennud ära, sest sihtkohaks oleva saare lennujaamast antakse valeinfot ilmaolude osas – või teinekord ei saa maanduda, sest maandumisplats on liiga rohtu kasvanud. Või sööb sellel mõni lehm ja jällegi ei saa maanduda...
Tanna saar, kus viieks päevaks peatusin, on tuntud peamiselt oma aktiivse vulkaani poolest ja ausalt öeldes oli see minu jaoks ka peamine tõmbenumber. Ehkki üheks suureks atraktsiooniks kujunes autosõit läbi saare. Nimelt olin leppinud kokku ühe bungalow omanikega, et tulen nende juurde, ning seega tuli mulle üks neljaveoline auto järele, et mind sinna viia. Distants on tegelikult umbes 20 km, aga aega võttis teekond umbes 3,5 tundi! Miks? Tee on üsna olematus korras, metsikuid auke täis – vahel on osa teest lihtsalt minema uhutud. Mõnel pool parandasid kohalikud poisid teed, labidaga uut mulda aukudesse loopides. Kui neil vedas, viskasid mööduvad autojuhid neile mõne sendi või apelsini. Iga natukese aja tagant tuli auto peale – või hüppas maha - mõni kohalik. Seejuures tuleb mainida, et sisse mahtus viis inimest, aga autokasti ükskõik kui palju. Mõnel hetkel oli seal raudselt inimesi oma kümme tükki, lisaks veel nende kodinad ja kompsud. Aega läks palju ka seepärast, et jõudsin kohale reedel ja reede on turupäev, mistõttu peatusime saare peamises asulas turuleminekuks ja poest toidukraami ostmiseks, lisaks tuli peatuda ka tee peal umbes iga teeäärse müügileti juures, et keegi autokastis või autos sees olija saaks maha karata ja letilt haarata mõne kimbu taro juurikaid või kotitäie apelsine või veel seda ja teist... See kõik oli ekskursioon omaette ja mulle tundus üsna ebareaalne sõita neljaveolise autoga, kus üürgas kohalik vanuatu muusika, piki olematut teed läbi džungli, möödudes kõigist neist väikestest küladest, inimestest tsillimas müügilettide ümber ja teistest jalutamas toidukraami kandes piki teed, üldiselt suur nuga (machete) ühes käes. See oli lihtsalt nii teistmoodi maailm, kuhu ma järsku sattunud olin.
Esimesel pildil on näha minu bungalow ja teisel ülejäänud, kus elas kohalik perekond. Hoovis jooksid ringi umbes 40 kana, kauguses kärgatas vulkaan iga paarikümne minuti tagant ja sääsed tundsid ennast väga rõõmsalt.
Järgmised pildid. Üks. Tuhaväljade vaade, paari minuti kaugusel bungalowst. Kaks. Teel vulkaani juurde, roheline vaade. Kolm. Minu kaks noort giidi, vanem neist 14-aastane, teel üles. Neli. Purskav vulkaan. Iga vähese aja tagant käis justkui suurtükipauk ja tõusis suitsu, enamasti purskas ka. Vahel nii tugevasti, et maa jalge all värises. Aga turistid ei lasknud vulkaani tipus end sellest häirida, vaid tegid suud ammuli pilti. Ronida sai ikka kohe nii lähedale, et nägi erinevate kihtide triipe vulkaani kraatris. Kui pimedaks läks, nägi ainult tulevärki. :)
Vulkaanid on ikka uskumatult võimsad asjad! Ühel õhtul oli ka väike maavärin. Istusin bungalows ja see hakkas kõikuma, algul mõtlesin loomulikult oma naiivsuses, et tuul. :)
Veel paar Tanna pilti. Esimesel küla lähedal asuv rand, kus enamasti uitasid palli mängivad väiksed mustad lapsed ja kala püüdvad täiskasvanud. Rand oli täis kookospähkleid ja kõrval põõsastes nägin jalutamas siga. Teisel džunglisse peidetud küla.
Teine saar, kus käisin, oli pisike saar Efate (saar, kus Port Vila asub) ranniku lähedal. Et sinna saada, tuli linnast võtta rekka. :) Noh, tegelikult iga päeva lõunapaiku sõidavad kastiautod Port Vilast saare muudesse osadesse. Ütle ainult, kuhu lähed, ja istu peale. Tee oli sile ja mugav, aga kulges aina küngastest üles ja alla. Iga ülesmineku ajal tundus, et auto ei vea kuidagi välja ja tossas nagu kole, lisaks haisesid veel bensiinikanistrid, mida oli oma 7-8 tükki.
Seekord ei vaadanud külaelu ega džunglit lähemalt, vaid olin rohkem klassikaline turist ja lugesin rannas raamatut, käisin snorgeldamas ja nautisin kohalikke toite. :) Kaldast paari meetri kaugusel algas korallriff ja see oli ikka uskumatu! Ma olen enne ju piltidel ja filmides näinud koralle, kalu, merikurke ja meritähti küll, aga see pole ikka üldse seesama kui ise pea vee alla pista. Soovitan absoluutselt kõigile! Aga siis, kui järsku korallmoodustiste tagant Suur Sinine paistma hakkas – see koht, kus järsku läheb hästi sügavaks – võttis küll kergelt õõnsaks ja pani kiiresti ümber pöörduma. Paar pilti bungalowidüllist ka.
Üks kõige hämmastavamaid asju, mida ma Nguna saarel nägin ka. Nimelt on tegu värskelt ehitatud lasteaiaga. Vasakul rippuvad pudelid on kätepesuks. Lapsi ei olnud, sest oli laupäev.
Lisaks käisin pühapäeval kohalikus kirikus. Teenistus kestis peaaegu kaks tundi ja enamasti oli mulle arusaamatus kohalikus keeles. Kirikuõpetaja oli must nagu süsi, ainult valged hambad särasid suus. Isegi laulud olid kohalikus keeles, aga selle võrra lauldi neid ikka kõvasti ja meeleolukalt. Värviline linoleum oli maas, kunstlilled altari ees ja kirik täis enamuses nihelevaid lapsi ja lohvakates kirevates kleitides naisi.
Üks pilt teile Port Vila lähedal asuvast kuurortsaarest ka. Umbes sellist pilti näevad suur osa keskealisi austraallastest turiste (kui otsustada sealse kontingendi järgi). Mina läksin saarele snorgeldama ja jäätist sööma.
Minu lend tagasi Austraaliasse lükkus 4,5 tundi kehva nähtavuse tõttu ja lõpuks oli lennujaama maandumisplatsile kogunenud juba terve seltskond töötajaid. Ilmselgelt ootasid kohalikud, et see viimane lend juba maanduks ja nad saaks koju minna. Inimesi lugesin lõpuks kokku umbes 15, mispeale üks naine ütles, et isegi Sydney lennujaamas ei näe nii palju rahvast platsil.
Tulenevalt sellest hilinenud lennust jäin maha oma järgmisest lennust, Pacific Blue vabandas ette ja taha, organiseeris uue lennu järgmiseks päevaks ja suunas kõik inimesed ööseks ühte Gold Coasti peenesse hotelli. Juhei! Mitte ainult ei olnud mul oma peen tuba kahe voodiga ja luksuslik vannituba, vaid võisime toateenindusest 50 dollari eest ka sööki ja alkoholivabu jooke tellida. Ainuke miinus oli see, et hommikul oli vaja 4.15 bussi peale jõuda, mistõttu reaalselt sain oma peent voodit nautida ainult 1,5 tundi. Kui enamus lennukirahvast tundus olevat keskealised paarid, keda selline plaanide muutumine tundus pahaseks muutuvat, siis mina ja üks rootsi poiss olime sillas. Kui sageli üks bäkpäkker ikka taolist luksust kogeb. :) Niisiis istusime 20-ndal korrusel, vaatasime aknast pilvelõhkujate ja ookeaniga öövaadet ja tellisime hõrgutisi kogu raha eest. Peen!
Vanuatust võiks rääkida veel igasuguseid olulisi ja ebaolulisi lugusid, aga kuskile peab piiri tõmbama. Nii et keda miski spetsiifiline huvitab, siis küsige – vastan hea meelega.
Igatahes olen nüüd tagasi Austraalias ja jälle Sydneys Aire juures. Järgmist postitust võite oodata umbes kahe nädala pärast, kui olen jõudnud otsaga Cairnsi. Kui mind vahepeal eriti hästi kätte ei saa, siis ärge muretsege – olen järjekordses meditatsioonilaagris ja maailmast eraldunud. :)
