Lugu tuhandest lambatallest

Seekord räägime lambatalledest ja sellest, mis nendega tehakse. Suured loomasõbrad ja inimesed, kes kergelt šokeeruvad, olgu ette hoiatatud, et kirjutan asjadest nii, nagu need on. Siinkohal teile rahustuseks, et mina olen ka suur loomasõber!

Niisiis talled. Neid kepsleb meil siin karjamaadel umbes tuhande ringis ja praegu on nad üks ja pool kuud kuni üks päev vanad, mõned veel sündimata. Nagu ma eelmine kord rõhutasin, on neil algul toredad pikad sabad (ilmselt olid osad teist targemad kui mina ja teadsid seda juba varem). Viimaste nädalate jooksul on jõudnud kätte aeg, mil neist saavad sabatud. Talledest etteruttavalt veel nii palju, et neil on siin ringi kepsutades tore elu umbes täpselt maikuust novembrini, mil nad kõik minema saadetakse. Taevastele karjamaadele. Ja Colesi lihaletti, kus keegi enam ei erista, kas see oli see poole musta peaga tall või hoopis suurte kõrvadega. Või äkki see tüüp, kes kogu aeg koha peal neli jalga korraga hüpata armastas.

Talleprotseduurid alata! Kõigepealt aetakse nad karjamaadelt kokku (loomulikult mitte kõik korraga, sest nad on erivanused ja võetakse ette erineval ajal – siiani umbes 200-500 tükki kuskil kord nädalas), eraldatakse lammastest ja pannakse aedikusse. Peale sabalõikuse ootab neid ees veel mitu protseduuri: neile antakse ussirohtu ja vaktsiini erinevate haiguste vastu, pannakse kõrva külge märgis, väikestest poistest tehakse väikesed mitte-poisid ja lõpuks lõigatakse maha saba. Sellest kõigest kohe lähemalt. Kes tahab, võib nüüd blogi kinni panna ja minna hoopis võileiba sööma. :)

Kõigepealt on aedik ja on tallepüüdjad. Esimesel pildil talled aedikus, taamal murelikud emad. John demonstreerib aedikut ja Simon talle ülestõstmisvõtet.







Nagu näha, haaratakse tallel kahest jalast ja tõstetakse ta järgmisel pildil oleva pöörleva karusselli peale. Selle üks metallist osa on liikuv, et tall liiga palju siputada ei saaks. Niisiis tõstavad tallepüüdjad looma karussellile ja sõit võib alata.



Esimene peatuspunkt on arstionu, kelleks tol korral oli Tony (pildil vuntsidega]. Tema ülesandeks on anda vaktsiinisüst ja ussirohtu - sama asi, mida ma olen ka teinud ja millest juba kirjutanud. Üldiselt on talled rahulikumad kui lambad, sest nendega pole seda varem tehtud ja nad ei oska paanitseda. Pildil annab Cindy tallele ussirohtu ja on ilmselgelt ise asjast palju ehmunum kui tall. :)



Karussell pöörleb edasi. Järgmine peatus: kõrvaaugustaja, karussellipildil teeb seda tööd Jimmy. Selle töö tegemiseks on spetsiaalne püstol, no umbes nagu selline, millega kõrvaaukegi tehakse. Ainult et kõrvarõngad on jämedamad. Esimesel pildil on näha siinsed märgised. Ja teisel demonstreerib Simon augustamisvõtet. Selleks tuleb püstol panna talle kõrva otsa ümber ja vajutada kõvasti. Tõesti kõvasti, sest ühe käega ei ulata hästi kinni hoidma. Aga talled on paigal ega protesteeri. Ja töö on kiire ja korralik, verd ei tule ja kõik okei. Igatahes on märgised kohustuslikud, et tuvastada, kust farmist täpselt loom pärit on. Number on alati peal sama, aga värv on erinev olenevalt aastast. Seekord siis oranž.





Märgiste süsteem on üldse huvitav, sest näiteks pannakse eraldi märgis lambale, kes tiineks ei jää või kelle tall sureb. Esimesel aastal, kui temaga see juhtub, saab ta selle ühe märgise oma esimesele lisaks. Kui sama lugu kordub temaga mõnel teisel aastal, läheb ta lihaturule. Selline ühe hoiatuse süsteem ongi.

Järgmine (ja viimane) peatus karussellil, seekord Lisle käe all. Allpool oleval pildil on näha esimese ülesande tööriistad, milleks on kummirõngad ja instrument, millega nad alguses laiali venitatakse. Need on ainult väikeste poiste pärusmaa. Nimelt venitatakse see pisike kummirõngas suureks ja pannakse ümber nende munandite, kus see jälle lahti lastakse ja seega tagasi väga väikseks tõmbub. Algul pidi valus olema, aga siis tuimestub ära. Jääb üle ainult oodata, kuni kõik üleliigne ühel päeval lihtsalt maha kukub... Mõned farmerid kasutavad sama meetodit ka sabade puhul, nagu siin üle tee oleva lambakarja omanik. Aga tagasi kummirõngaste juurde – küsite äkki, milleks? Tallepoiste liha pidi minema vintskemaks ja seega ei meeldiks kodanik Tarbijale. Nii ongi.



Järgmine protseduur puudutab ka talletüdrukuid. Jõudsimegi lõpuks sabalõikuseni. Seda tehakse tulikuuma gaasiga kuumutatava noaga. Tuli selleks, et haava desinfitseerida. Süsteem on lihtne – hoiad talle sabaotsast kinni ja vajutad noa kaks poolt kinni. Ja ongi läinud! Tundub liigagi lihtne. Mõne tall näeb välja nagu ikka, ainult sabatu, mõnel tuleb natuke verd, mõnel purskab verejuga otse õhku. Igatahes näeb sabalõikaja päeva lõpuks välja nagu kirvemõrtsukas. Alumisel pildil John kätt veriseks saamas. Teisel pildil Cindy koos erinevate sabadega. Pildid sabasid täis kotist ja kirvemõrtsuka välimusega sabalõikajast jätan üles laadimata, mõnel lugejal ehk ajaks südame pahaks. Ütleme nii, et Boney M maiustas päeva lõpuks mõne maitsva sabaga...mine sa võta kinni nende koerte toidueelistusi.





Jällegi – milleks? Küsimus selles, et kui talledele sabad alles jätta, lähevad need väga-väga räpaseks. See aga meelitab ligi kärbseid, keda -nagu te ehk mäletate - on siin soojemal hooajal mustmiljon tükki. Kärbsed muneksid hea meelega oma munad tallede räpastele sabadele ja nii saaks loomast neile elav toidulaud...olevat väga jäle vaatepilt.

Saba maha lõigatud, lükatakse tall karussellilt maha ja juba ta jooksebki lammaste poole, kes karussellist ohutus kauguses lastel silma peal hoiavad ja vahepeal murelikult määgivad. Et olin fotograafi rollis, ise protseduure tehes pildile ei jäänud, aga muidu proovisin kõik järele. Video pealt tundub kõik palju hullem kui reaalselt kohapeal.

Selline siis seekordne ülekanne teie farmitööliselt. Olge toredad, hoolige teineteisest ja oma loomadest!

Rahvusparkidega vaim puhtaks

Viimase kahe nädala suurim avastus oli see, et Muswellbrooki ümbrus on fantastiliselt kena. Seda ei saa muidugi öelda Muswellbrooki enda kohta, mis on ehitatud puhtalt kaevanduslinnaks, aga see selleks. Ümbrus on väga kaunis ja päris kurb, et niimoodi igale poole kevandusi rajatakse, maa täiesti pahupidi keeratakse ja mitte midagi loomulikku ega looduslikku alles ei jää.

Kuna Kuningannal oli jälle sünnipäev (ei mäleta enam mitmes tal see juba aasta jooksul oli) saime lisaks oma kolmele puhkusepäevale veel neljanda lisaks ja veetsime nendest kaks erinevates ümbruskonna rahvusparkides.

Kõigepealt sõitsime siit mitte väga kaugele (ehk 80 km) Goulburn Riveri rahvusparki, kus meid saatis igal sammul meeletu vaikus ja kenad vaated. Kolmandik teest oli kruusakas ja kuigi oleks selle tee ka Snugiga sõidetud saanud, poleks kindlasti väga mugav olnud. :) Meie töödžiibiga (mis on maasturite maailmas ikka üks paras käkk, sest ta on Mitsubishi ja mitte Toyota) oli sedavõrda mugavam, et ei pidanud kogu aeg tee suurte ebatasasuste pärast pidurdama või pehme teeserva pärast muretsema. Igatahes, tegime aeg-ajalt pause ja käisime väikestel matkaradadel. Ühel, enne päikeseloojangut, sattusime päris toredasse metsa ja nägime uutsuguseid heinapuid. Tagasi koju jõudsime pimedas ja terve tagasitee nägime teeservades karjade kaupa känguruid, kaugemal naeris Kookaburra ja nägu oli heast päevast naerul.





Teine rahvuspark, Barrington Tops, on päris meeletu. Asub see Muswellbrookist umbes 150 km kaugusel, kuid see-eest on seal üle kilomeetri kõrgused mäed, suured metsad, kruusateed, puhas ja värske ja karge (seda küll jaheda ilma tõttu) õhk, palju jõgesid. Ja meil oli väga ilus päikesepaisteline ilm.

Alustasime sellise teega (esimene pilt) ja jõudsime välja üsna ummikusse, kuid leidsime koha, mis näeb välja nagu päris maakoht (teine pilt). Veel oli seal väike punastest tellistest kirik ja hiiglama palju lehmi-hobuseid.





Siis hakkas tee mäkke tõusma… ja ta tõusis ja tõusis ja tõusis. Kuni avaldus heinapuumäe vaade, Helen nägi heinapuudest kolme sõpra ja kohe pärast neid nägemisi blokeerisid meie kitsa ajutise asfalttee 150 lammast.







Üleval kõrgel mägede vahel jõudsime Austraalia mõistes paksu metsa ja just siis hakkas nälg näpistama nii koledasti, et pidime esimeses kõige päikesepaistelisemas kohas pikniku tegema. Ja oma kaasa tehtud pitsat sööma. Parkisime ühe auto taha, kelle rehv oli täiesti toss. Ise tulid nad nad rahulikult matkarajalt tagasi, teadmata, et midagi oleks juhtunud ja eest ootas neid ebameeldiv üllatus. Täpselt samamoodi nagu meil Snugiga Karijini rahvuspargis. Ega need treppis kruusateed mõjuvad ikka kõigile samamoodi! Õnneks olid neil vajalikud vahendid rehvivahetuseks olemas. :)





Tee peale jäi veel Austraalias üsna haruldane pinnavorm, nimelt raba. Seal oli paarikilomeetrine jalutusrada. Kuna päike hakkas vaikselt loojuma, siis oli nii jahedaks läinud, et pidi ikka fliisi peale panema ja kogu meeleolu meenutas Eestit. Oh, kodu, kallis kodu.



Küll aga polnud meil veel õrna aimugi, et päeva ilusaim osa oli alles ees. Sõitsime läbi kuulsa dingo fence’i ja just kui päike oli oma kõige magusamal kõrgusel sattusime peale Barrington Tops’i kõige parema vaatega kohtadele. Oo!





Mis puutub kaevandusse, siis oli olukord selle kolme puhkusenädalaga päris palju muutunud. Aga seal muutubki olukord iga päevaga. Aaron läks samal päeval, kui me Heleniga tagasi jõudsime, kaheks nädalaks puhkusele ja tagasi ta enam ei tulnudki. Nimelt oli tal puhkuse ajaks planeeritud kaks tööintervjuud ja läks niimoodi, et puhkus jäi hoopis ära, sest pidi kohe uue tööga alustama. Meie firma boss oli väga rõõmus, et Aaronist lahti sai. Firma, kellele me töötame, on natuke ära keeranud ja nõuavad aegajalt totakaid asju (näiteks kella 19ni töötamist, kuigi me alustame 6.30 hommikul), ei suuda tähtsaid otsuseid adekvaatselt vastu võtta ja suhtumine on meisse muutunud kergelt alandavaks. Pealegi on nende “supervisorid” lihtsalt ametikõrgendust saanud puutööline ja betoonivalaja. Komandandile kohastest oskustest on asi kaugel. Pidevalt valdab tööpõldu totaalne kaos ja geodeetidelt nõutakse (loe: eeldatakse) üliinimlikke võimeid ja oskusi olla peale geodeedi veel näiteks metallimees. Puutööliste tööd teeme me niikuinii aegajalt ise, sest lihtsam on kelleltki puur või saag ära näpata ja asi korda ajada kui minna 500m kaugusele õiget meest otsima. Muidu töötan koos Dennyga (järjekordne sakslane), kes tuli siia mind asendama, aga kuna nüüd Aaron on läinud, siis pidi ka tema siia jääma. Meie igapäevaseks tööks on poltidele puuraukude märkimine ja pärast, kui poldid juba kohal on, ka nende kontrollimine, mutrivõtmega nende kinni keeramine ja “last shot’i” tegemine. Ja polte pole vähe. Nimelt tuleb sinna 500 m pikkune raudtee, mille peal hakkab jooksma atribuut, mis sütt ladustamishunnikusse tõstab. 500 m trass koosneb kahest rööpast, millede all on iga poole meetri tagant poldid. See teeb 2000 polti. Kui tegeleda terve päev ainult poltide märkimisega, siis jõuab ära teha umbes 35 m. Lisaks on kahe rööpa vahel iga kolme meetri tagant veel neli polti reas, mille otstarbekusest pole mul halli aimu ka. Mõnel hetkel on see töö nii igav, et igatsen lausa Elva kaevude uurimist. Aga ei nurise ka, igast päevast leiab rõõmu :) Näiteks just praegu vaatasime läbi instrumendi (tahhümeetri) Kuud.

Kui parasjagu raske on, mõtlen nii: “All of life comes to me with ease and joy and glory.”

Viinamarjanduse aastaring jätkub

Aeg lendab, kui tööd teha. Juba olen kolm nädalat olnud tagasi viinamarjaväätide vahel. Ilm on meil siin selline nagu Eestis kevadel – päeval umbes 13-17 kraadi ja öösel kisub külmaks (3-7 kraadi ilmselt). Päike on soe, tuul on külm, ilm vaheldub nagu ikka siinkandis iga poole tunni tagant ja pidevalt ei oska otsustada, kas riideid juurde panna või ära võtta. Aga kohalikud kiidavad, et nüüd on talv käes (kuuldavasti see ongi praegu minimaalne temperatuur) ja mu vaesed töökaaslased muudkui värisevad ja panevad rohkem riideid selga. Seda eriti filipiinod, kes tegelikult juba enamuses kümneid aastaid siin elavad. No eks tegelikult on mul ka kihte omajagu seljas, aga peamiseks põhjuseks on see, et praeguse töö juures liigume üsna aeglaselt edasi ja tuul on tõesti arktiline. Fliis ja vihmajope kuluvad kogu aeg ära ja talvemütsita ma üldiselt tööd ei tee. Erinevatest kinnastekombinatsioonidest rääkimata.

Tööks on meil jätkuvalt pruunimine ja ülesanded erinevad olenevalt viinamarjablokist. Mõnel pool lõikame ainult vanu oksi läbi, teisal saame oksi ka traatidele kinnitada. Mida me nendega täpsemalt teeme, seda üritan nüüd illustreerida. Esimesel fotol näete ühte juhuslikku viinamarjataime nii, nagu ta praegu välja näeb (tegu üsna noorega). Meie tööks on jätta nii paremale kui ka vasakule poole kaks kandvat oksa, mis peaksid olema piisavalt pikad ja tugevad (no see on ideaaliks). Seda on juba teisel pildil lihtsam näha, aga meie tähelepanu on praegu peamiselt kolmel traadil. Meie ülesandeks on valitud oksad kaarjalt üle ülemiste traatide (vastavalt mõlemal pool siis üks oks üle ühe traadi) alumiseni välja painutada ja sellele kinnitada. Sellisel pruunimismeetodil on mitu nime, aga üks lihtsamaid neist on bow pruning ehk siis eesti keeli oleks seotud vibuga...



Järgmisel pildil näete, kuidas neli valmissäetud oksa välja näevad. Ehkki see ei ole kõige eeskujulikum taim. :) Igatahes tellis Lisle meile neid pisikesi valgeid kinnitusjullasid, mida me kasutame, terve miljoni. Niiet arvutasime... 50 000 näkku! Mul jäävad mõttest juba näpud valusaks.



Ja et see ilm nii vahelduv on, siis vikerkaari näeb küll pea iga päev... Asjaolu, millest ma olen muidugi suures vaimustuses!

Teine asi, mida palju näeb, on lambad. Osadel talledel on veel ägedad pikad sabad alles, aga umbes pooltel on need juba ära lõigatud – puhtalt sanitaarsel ja neile endile kasuks tulevatel põhjustel. Jube ägedad tegelased ikka. Illustratsioonideks teile ka tavalised vaated maja ümbert.

Mõnus Top End

Eelmise postituse kohta olgu veel öeldud, et panin seda üles mündiinternetis, mille sarnased on siin üsna tavalised. Paned aga raha sisse ja (teoreetiliselt) kukud surfama. Tol korral nt tuli 10 minuti interneti eest 2 dollarit välja käia ning ühe postituse üleslaadimine võtab aega umbes 20 minutit, sõltuvalt interneti kiirusest (tavaliselt aeglane, te ei kujuta ettegi) ja piltide hulgast (tavaliselt palju :p). Igatahes kui me raha sisse panime, ei juhtunud midagi ja ekraan jäi pimedaks. Lõpuks tuli pilt, aga ühendust ikka ei tulnud ja pahane baariletimees seal roadhouse’is pidi ruuterile restardi tegema. Selle aja peale oli muidugi juba 5 minutit möödas, mida ka mündimasina peal jooksvad punased numbrid näitasid. Vähemalt anti meile üks dollar tagasi. Aga kui see masin hiljem uuesti kinni kiilus ja arvuti end seejärel 4 minutit käivitas, ei saanud me midagi tagasi. See jutt oli teile teadmiseks, et ei ole see blogipidamine siin midagi nii lihtne! :p

Kui stressirohke suhtlus internetimasinaga läbi, kimasime muudkui mööda teed edasi. Oli teine pikk ja sirge nagu muiste, aga kohti, kuhu sisse põigata, oli ka piisavalt. Näiteks Mataranka kuumaveeallikad, kus meil eelmine kord käimata jäi, sest olime juba Katherine’s kuumaveeallikaga kokku puutunud. Kui te aga Briti luuletusest mäletate, siis seal Katherine’is ei oodanud meid ees mitte mõnus allikas ja laisk vedelemine, vaid hoopis lugematu hulk nahkhiiri ja paras ports haisu ning s*tta. Vesi oli ka leige. Mataranka on aga hoopis teine tera. Ilus, puhas, soe… Kahjuks ei ole mul ühtegi pilti, sest Tarvo võttis küll fotoka kaasa, aga unustas aku autosse… Võite aga ette kujutada väga läbipaistva helesinise veega allikat, mis asub palmide all. Ta oli umbes kaks meetrit sügav ning parasjagu suur, kümme inimest sai üsna rahulikult ringi ujuda. Ühele poole allikat oli selline trepi moodi asjandus ka tehtud betoonist, et oleks mugav ja ohutu sisse-välja käia ja ei peaks poris püherdama ning allika äärt hävitama. Meil oli seal igatahes tore, päike paistis ja pärast tuli üks noormees, kes didgeridood mängis. Nägime seda sama kutti veel pärast erinevates kohtades 4-5 korda, tal olid silmapaistvad lokid. Muideks, asjasse puutuvad isikud, kas see allikas oli seesama, kus konn koledal kombel Siimu ehmatas?

Allikametsas oli pisike matkarada ka ja meil on väga hea meel, et sinna läksime, sest lisaks kenale jalutuskäigule juhtusime peale põnevale linnuintsidendile. Nimelt oli üks väga veetleva välimusega kakk kuskilt nahkhiire pihta pannud. Ilmselt kõlkus see varese suurune loomake pahaaimamatult pea alaspidi oksa küljes, kui ta äkiliselt tabati. Võib arvata, et kakul oli oma saagi üle hea meel, aga ega see rõõm kaua kestnud. Millegipärast ei meeldinud kaku tegu teistele lindudele, kes ümbruskonnas elutsesid. Ehk siis kuulsime korraga hirmsat kisa ning nägime lendavat kakku, nahkhiir jalgade küljes tolknemas, ning kakku jälitavat linnukampa. Seal oli suuri ja väikseid sulelisi, kõige agressiivsemad olid ühed ronga moodi linnud. Ma pean vabandama, aga ma tõesti ei tea, kes nad täpselt olid, sest siin Austraaliamaal on neid suuri ja musti linde ikka igasuguseid, minu meelest paljud neid kannavad haraka nime. Igatahes maandus kakk kohe meie ette kõrge puu tippu ning need ronk-harakad ja teised maandusid ka sinna ning hakkasid täitsa otsekoheselt kakku ründama. Tümitasid teist nokaga, kuni nahkhiir maha kukkus. Selle peale lendasid osad linnud minema, aga neile suurtele mustadele ei andnud kogu lugu ikka veel rahu. Üks neist hüppas kakule selga ja peksis nokaga, teised julgustasid valjude kraaksatustega kõrvalokstelt kaasa. Ja see kakk oli neist suurem! Kakk vahetas lõpuks isegi puud, aga ikkagi olid need mustad linnud tal kannul ja lähenesid talle vaheldumisi, et nokaga üks hea tou anda. Kakk kannatas seda kõike üsna alandlikult. Täitsa veider lugu igatahes. Oleks põnev teada, kust kakk nahkhiire pätsas ja miks teised nii kurjad olid.
Pöördudes tagasi didgeridoo teemale, siis Tarvo otsustas seal allika ääres, et tal on ikka ka seda pilli vaja. Tal oli isegi ühe aborigeenipoisi telefoni number, kelle isa seal samas kandis, kus me parajasti olime, didgeridoosid teeb. Kahjuks see number ei vastanud ning pidime minema kommertslikumat teed, ostes pilli kunstigaleriist. See galerii asus küll linnast väljas ning väravas lehvis aborigeenide lipp, aga päris head muljet meile ei jäänud. Pigem tundus, et aborigeenidest kunstnikke hoitakse seal kui orjasid ning valged saavad kogu tulu endale. Kahjuks on see vist tihtipeale nii… Kui Tarvo alguses kohe sammud sinnapoole seadis, kus ta kunstnikku nägi, et temaga rääkida, juhatati ta ühe kurja valge naise poolt, kes parajasti musta kunstnikuga pahandas, väga konkreetselt otse suveniiripoodi. Seal teenindas meid võltsnaeratusega valge mees, ilmselt galerii teine omanik. Ta ei olnud nii tõre kui naine, aga kui Tarvo ütles, et ta tahaks siiski, et mõni aborigeen talle näitaks, mis häält need pillid teha suudavad, hakkas mees keerutama. “Ta näitab sulle niikuinii ainult paari traditsioonilist rütmi” ja “Ta maalib praegu” ei olnud meie jaoks piisavad vabandused. Mees nõustus aborigeenimehe, kelle nimi oli vist Manuel, “välja tooma”. Tundus nagu tegu oleks loomaaiaga, kus ei taheta ohtlikku lõvi puurist välja lubada. Manuel oli väga tore ja aitas pilli valida, misjärel ta pidi kiiresti oma maalimise juurde tagasi pöörduma. Võib arvata, et kui tema maalid kord maha müüakse, on tema osaks võib-olla 10% tulust. Me ei oleks ilmselt sellisest kohast midagi ostnud, aga meie reis siin mandril hakkab lõppema ja me ei olnud kindlad, et enam võimalus avaneb. Ja võib-olla oli kodanike tõre tuju tingitud lihtsalt sellest, et nad astusid vale jalaga voodist välja ja tegelikult oli see tore koht : )

Tegelikult on normaalseid galeriisid ka olemas. Selliseid, mida omavad päriselt ka aborigeenid ise ja kogu tulu läheb nende kogukonna toetamiseks. Kununurras oli üks selline. No igatahes pilli saime toreda ja pärast Darwinis sattusime ka ühte ülivahvasse kunstipoodi, kus pool-aborigeenist müüja Tarvole ilma küsimata õiget didgeridoo mängimise tehnikat õpetas. Kui ma seal natuke itsitasin, siis ta ütles mulle lõbusalt, et ära sa naera siin midagi, mul on poes palju pille ja kindlasti leian ka sulle ühe sobiva suurusega! Ehk siis pisikese… Didgeridoo mängimise juures on oluline, et ta oleks inimese pikkusele sobiva suurusega. Mida väiksem pill, seda lihtsam mängida, aga iseasi on see, et kui oled juba natuke osavam, tahad ikka suuremat : )

Muideks, kes ei tea, siis didgeridoo tegemine on väga põnev protsess. Nimelt tuleb kõigepealt leida õige puu. Selleks jalutatakse bushis ning koputatakse kaikaga vastu teatud liiki puid. Kui õigesti kõmiseb, on järelikult termiidid puu seest tühjaks söönud ning see ongi õige pillipuu. Jääb vaid üle puu maha võtta ja pulgaga seest puhastada. Puhastada võib ka lihtsalt pud vastu maad koputades. (Kõlab lihtsalt, aga me kohtasime Kununurras kahte kutti, kes olid juba kuude kaupa üritanud õiget puud leida. Edutult.) Järgneb viimistlustöö. Huuliku pool kaetakse mesilasvahaga, mis ühest küljest annab võimaluse ava suurust reguleerida ja mugavamalt mängida, aga teiselt poolt on ka väga hea desinfitseerija. Ehk siis haige inimesega võib koos vabalt sama pilli mängida. Didgeridoo kaunistati traditsioonilselt looduslike ookervärvidega. Praegu kasutatakse ilmselt keemilisi värve, mis ei kulu kunagi ja pildid omavad ilmselt ainult dekoratiivset tähendust, samas kui originaalis maaliti pillile selle hõimu tootemloomi ja toitu, kes pilli kasutas. Ning veel teadmiseks, et samuti nagu täpistiilis maalimine ei ole omane terve Austraalia aborigeenidele, vaid ainult kõrbepiirkonnale, ei ole ka didgeridoo kõikidele hõimudele tuntud, vaid ainult Kimberley (Loode-Austraalia) ja Põhja-Austraalia aborigeenidele. Ehk siis sellele osale, kus on lugematu hulk termiidipesasid ja termiite, kes sobivaid puid toodavad. Meie kohta aga nii palju, et egas nüüd ei jää muud üle, kui tuleb hakata ringhingamist harjutama!

Termiidid, termiidid… Üks piirkond, kus meil oma eelmisel tuuril käimata jäi, oli Litchfield’i rahvuspark Darwini lähedal. Seekord pühendasime talle päeva, et vaadata koskesid, termiidipesasid ja imelist bushi. Litchfield’is saab nimelt näha magnetiliste termiitide pesasid. Need targad loomakesed nimelt orienteerivad oma pesamajad ilmakaarte suhtes alati ühte moodi, et pesas temperatuuri reguleerida. Mul nüüd täpselt meelde ei jäänud, milles see süsteem oli, aga pesad nägid välja nagu suured seinad, kõik ühte pidi paigutatud. Lisaks olid infotahvlil välja toodud erinevad pesaliigid, mida erinevad termiitidest arhitektuurikoolkonnad püstitada armastavad. Näiteks üleujutatavatel aladel on pesad väiksed ja madalad, mõned ehitusmeistrid toetavad oma ehitise puu najale jne. Igatahes on see uskumatu, millega need tüübid hakkama saavad. Näevad välja nagu tavalised sipelgad, aga püstitavad täielikke kõrghooneid.

Esimesel pildil siis magneetiliselt orienteeritud pesad (umbes 2 m kõrged) ja teisel üks väga suur teist tüüpi pesa.





Kosed olid kenad nagu ikka ja ühes kosealuses looduslikus basseinis sai ujuda ka. Vesi oli ebaharilikult soe. Võrdlusmomendiks on kõik need teised veeaugud, kus me käinud oleme. Mõnus igatahes, kui välja arvata see, et Tarvot hammustas tige kala. Täitsa tüki võttis jalast välja! Kogu looduspargi kõige popima kose all ujumine oli aga ära keelatud, sest vett oli peale vihmahooaja lõppu veel nii palju, et ujumine oli ohtlik. Hoiatussildil seisis, et ujumine keelatud kõrge veeseisu ja krokodillide olemasolu tõttu. Seda me ei saanudki teada, kas seal siis päriselt ka ohtlikke krokodille oli, aga ühte freshyt nägime küll! Sulistas seal basseini suubuvas ojas, kui Kalle pilk ta tabas. Tükk aega vaatasime, enne kui ta põõsaste vahele kadus ja ennast meile nähtamatuks muutis. Kirjas oli, et nende nägemine on väga harukordne, kuigi nad seal elavad. Meil vedas. Ühtlasi oli teises kohas kirjas, et lühikese-kõrvaliste kivi-vallabite nägemine on väga harukordne, aga neid nägime me ka ja kohe täitsa mitut. Hea päev. Krokodillihoiatusi tuleb aga tõsiselt võtta, sest nad on vihmahooajal väga liikuvad ja armastavad piki veerohkeid jõgesid rännata. Nii nad satuvadki igasugustesse kohtadesse, kus neid olema ei peaks. Turistirohketes kohtades muidugi tehakse peale märja lõppu monitooring ja püütakse liiga ambitsioonikad krokud kinni.







Meie reisi viimane sihtpunkt: Darwin. Põhiline atraktsioon: krokodillipark. Atraktsioon nr 2: Mindil beach market. Atraktsioon nr 3: mõnus soe ilm ja vesi, kuniks seda veel oli. Krokodillipargis oli ikka meeletu hulk neid elajaid, väga meeletu hulk. Kui koaalapargis oli Asta põhiline huviline, siis nüüd läks Kalev üsna pöördesse. Tema päev läks korda, sest ta sai pulga otsast rõvedalt pirakat krokodilli sööta ja pärast väikest krokodilli käes hoida. Väk, mina ei tahtnud.









Sellel korral Darwinis käisime ka kesklinnas asuvas lainebasseinis, kus Kalle ja Kalev boogyboardiga sõitma õppisid ja kõik kutid end vastu teravat põhja rohkem või vähem katki tegid, aga üldiselt oli see väga lõbus. Võite küll imestada, et kes siis soojas troopikas basseini ronib, kui meri on 100 m kaugusel, aga lubage meelde tuletada, et kurjade millimallikate hooaeg ei ole veel läbi ning lisaks elab Darwini ümbruses umbes 75 tuhat kurja krokodilli. Ei kõla nagu koht, kus vette hüpata… Eriti kuna krokodillirünnaku iseloom on filmides ja reaalsuses üsna erinev. Krokodill võib umbes tund aega vee all olla, ilma et ta peaks hingama tulema ning kui ta saaki ründab, siis ta kindlasti mitte ei tule nina veel peal. Ei, ta jääb seni märkamatuks kuni on juba liiga hilja põgeneda. Ehk siis hetkeni, mil ta veest välja hüppab, et oma saagi järele söösta. Ja nad hüppavad kõrgele! Huh, päris hirmus loom…





Ning nüüd kiire kokkuvõte. Turg oli tore nagu eelmisel korral ning sisustas meeldivalt meie aega enne hilisöist (varahommikust) lendu Sydneysse. Milline ajastus! Darwin õhust vaadatuna oli ka väga super, samuti Sydney. Ooperimaja ja sadamasild kõrgelt ülevalt on sama lahedad kui alt : ) Sydney ise oli aga maailma kõige vihmasem koht ning parim hetk oli see, kui me rahulikult ooperimaja treppidel istusime ja lennukist kaasa võetud müslit sõime, kui korraga hakkas täiesti lambist eriti hullu padukat sadama. Ilma ühegi hoiatava piisata! See oli uskumatu! Jaapani turistid hakkasid äkitselt kiljuma ja jooksma ning siis jooksime meie ka, teisele poole ooperimaja, kus maja kalle meid natuke vihma eest kaitses. Konutasime siis seal nagu kodutud. Päris naljakas. Teisel pool klaasi oli uhke restoran ja kajakad nillisid meie sööki. Kui hiljem botaanikaaias ka lõputuna näiva paduka eest varjuma pidime, otsustasime, et on aeg linnast lahkuda. Kes lennujaama, kes rongijaama. Lennujaamakamp sai veel kord üle Darwini sõita ja on nüüdseks kodus ning rongijaamakamp käis teel olles ühes eriti muhedas kohvikus! Ma arvan, et Newcastle on Austraalia kohvikupealinn : )

Nüüd oleme tagasi Muswellbrookis. Siin on üldiselt külm ja paha. Aga kui päike paistab, on ok. Pidime kolima teise tuppa, sest inimesed vahetuvad siin nii kiiresti. Nüüd elame maja ainukeses toas, kuhu ei paista kunagi päike. Suvel oleks see hea, aga talvel, kui toas on 16-18 kraadi, kuluks veidi päikest ära. Nüüdki istun arvutiga õues, sest toas hakkas liiga külm, et trükkida. Alguses tagasi tulles olime üsna suures šokis, sest ilmselt elame me koos maailma kõige suuremate sigadega, kes ei ole kunagi kuulnud põhimõtet “Puhtus ja kord elunormiks”. Aga inimesed on erinevad ja kurta pole midagi. Vähemalt on need notsud muidu normaalsed. Endiselt hämmastab ka saksa noormees, kes vihkab ilmselt pea kogu maailma, kaasa arvatud Tarvot. Ta leiutab üha uusi meetodeid, kuidas Tarvoga mitte rääkida (nt on ta üle läinud saksa keeles suhtlemisele) ning süüdistab teda tagaselja nt instrumendi paneeli lõhkumises. Selle sama paneeli, mille ta ise kuskile auku kukutas ja mis tuli pika metallpulgaga sealt välja koukida. Hmm… Ilmselt on ikka Tarvo olemus süüdi, et see katki läks :D Naljatilgad koos, ma ütlen!

Nii, ümber minu kõnnib suur musta-valgekirju lind. Nende uudishimul pole piire, ta tuleb vähem kui meetri kaugusele ja passib mind. Natuke hirmus ka, tal on jube suur nokk.

Ps. Kui teie seal Tartus teate mõnda toredat väljaüüritavat korter-pesa, siis me oleme juulis tagasi ja tahame kannatamatult kuskil elada.Kuskil, kus puid ahju pannes saab soojust reguleerida ja dušist tuleb kuuma vett ja päike ka paistab. Ehk siis kohta, mis oleks kodu :) Teate küll, mis meile meeldib, meenutage Oa tänavat ;)