Minu tööülesanded olid nii- ja naasugused, hoolimata positsioonist oli segadus garanteeritud... Esimene õhtu ja teine hommik olin piletimüügis, mis kujutas endast terve minu sealoleku ala lihtsalt hullumaja. :) Kolmandal päeval pidin olema infopunktis, kuhu algul keegi päris korraldajatest jõuda ei suvatsenudki – tund aega hiljem tilkusid veidi asjalikumad inimesed ka kohale, info ise ei jõudnud kunagi pärale. Hiilisin vaikselt telgi tahaotsa, sest piinlik oli külastajate igale küsimusele vastata, et ei tea. Infotelk ilma infota. Hea nali! :P Õnneks rabati poole vahetuse pealt mind hoopis lavatagust valvama, nii et kaks tundi seisin väravavalves ja üritasin taibata, keda sisse lasta ja keda mitte. Neljandal päeval pidin ühes foorumtelgis olema, aga seal polnud midagi vaja teha. Öeldi, et istu ja räägi meiega. Tund ja pool hiljem hakkas mul väga igav, nii et jalutasin minema ja veetsin vahetuse teise poole nn. infotelgis särke ja festivalinänni müües (mis oli kõige normaalsem töö!). Kunagi varem pole ma festivalil vabatahtlik olles tajunud, et minu tegevuse mõttekus on niivõrd küsitav. Ja ühtlasi, et ma ise leian korralduse niivõrd küsitava olevat. Ja kui tegu oleks kultuuriliste erinevustega, siis ma saaks aru, aga meie korraldajameeskond olid kõik valged austraallased, mitte aborigeenid. Tantsijad ja nende sõbrad-sugulased ning muidukülastajad tundusid kõik aga rõõmsad ja rahul ning eks see oligi eesmärgiks. Hea, et kaos siseringist välja ei lekkinud. Üldiselt soovitan 100% festivalile minna, aga...minge külastajana. Siis saate päriselt nautida!
Päeva jooksul tegid oma tantsuetteasteid erinevad kommuunid, õhtuti mängisid kohalikud bändid (lisaks jammis laagriplatsil igas nurgas mõni seltskond), näidati filme, toimus kunstinäitus ja võistutantsimine. Nagu ikka, olid kohal igasugused toidu- ja suveniiri- ja infoputkad. Ütlen ausalt, et peale mõningase tantsimise, kunstinäituse ja putkade ma suurt muud vaatama ei jõudnudki. Kuidagi lihtsalt aeg kadus kätte ära - täpselt ei teagi, miks ja kuidas. Aga ka need mõned tunnid, mis ma tantsimist vaatasin, olid nii-nii erilised – pilguheit täiesti teise maailma. (Eestlaste labajalavalsi võib küll seal ära unustada) Kehamaalingud tehti vist küll igaks tantsukorraks uued, sest pärast esinemist oli duššide juures alati meeletu järjekord. :) Mul on kaks väga lühikest tantsuvideojuppi (mille puhul on mu lemmikosa tegelikult heli), mida hea meelega näitaks, aga ilmselt on nad üles laadimiseks liiga suured. Küsige siis!
Aga festival siis piltides.
Veel tühi telkimisala. Hiljem oli telk telgis ja auto autos kinni kuni teeperveni. Aga ikka oli ruumi lõkete tegemiseks ja niisama peesitamiseks. :)
Reggae ja Bob Marley tundub olevat sobiv ka aborigeenide festivalil...mina tõmbasin paralleele Vanuatuga, aga äkki ongi asi lihtsalt mustas nahavärvis, armastuse ja rahu sõnumis?
Imehea kookospähkliroog! Riivitud kookospähkel, küpsetatud kookospähkel (see pruun osa), rosinad ja noore kookospähkli mahl kokku segatud. Mmmm...
Vaateid tantsuplatsile. Tantsijatel oli alati taustaks kas bänd või oli lauljaks üks neist endist. Taustaks olid üldiselt erinevad häälitsused, mille järgi kogu tants käis. Vahel olid tantsijatel ka kõlapulgad.
Vaatamisest väsinud, ehitasime oma bussi ja telgi vahele privaatse tantsuala ning panime mängima Aafrika trummirütmid! Telkla-alal käis teistmoodi elu.
Selline ehk üpris napisõnaline tuli see postitus. Ilmselt kogetu suuresti veel seedib ja hästi nagu ei oskagi midagi öelda, aga piltidega üritan meeleolu teieni edastada. Sellise eheda bushi ja tolmu keskel möödus minu Austraalia-elu viimane nädal. Kaks aastat – tsups ja valmis! No mine võta kinni, kas nutta või naerda.
Enne Eestisse tagasi jõudmist loodan üles saada ka Taivaani-eriväljaande (eriti väikseks kokku pakitud, sest sellest annaks kirjutada suisa eraldi blogi). Aga muidu kohtumiseni juba põhjapoolkeral!
