Sind miski siin ei hoia – tuleb võõras tuul, võtab kanda...

Vahepeal on see tuul hakanud eriti kõvasti puhuma, suutes mu Hobartisse haakunud juured lahti kangutada ja toonud endaga kaasa hästi värvikad ja põnevad ajad (või ütleme nii, et nende alguse), millest üritan teha lühikokkuvõtte ja hoiatan ette, et kui mul on parajasti väga huvitav, siis unustan ma pildistamise ära. Nii et mõned pildid mul selle postituse jaoks on, aga needki loodusvaated ja postituse lõpupoole. Mis siis vahepeal toimunud on?

Käisin Cygnetis (mis on Hobartile lähedal asuv linnake) folgifestivalil. Seekord ma ei vabatahtlikustunud (ehkki tagantjärele tarkusena oleks siiski võinud seda teha), vaid nautisin niisama muusikat ja tantsimist. Viljandi folgile sarnaselt oli festivali haaratud kogu asula ja üritused-kontserdid toimusid nii parkides, pubides, raekojas kui koolis, aga linn ise on palju-palju väiksem. Mis mind veidi häiris, oli see, et peamiselt oli arvestatud publiku paigal istumisega. Päevased kontserdid olid suuresti siseruumides, ainuke õuelava oli ühes pargis ja sealgi oli kallak üsna suur, nii et ehkki lava ees natuke ruumi oli, oli seal tantsimine üsna keerukas (aga mitte võimatu!). Siseruumides aga olid toolid kohe esinejate nina alla pandud, nii et jällegi tantsuruumi ei olnud. Tantsijatega arvestati ainult õhtustel kontsertidel, kus toolid kokku kraamiti ja ekstra ruumi tehti. Mulle tundus see igatahes veidi kammitsev, nii et Kirsimäed ja Kaevumäed ja üldse välislavad on ikka poole etemad. Lisaks oli minu meelest üldse puudus haaravamat muusikat mängivatest ansamblitest, sest Viljandi folgil saab ikka korralikult tantsu keerutada ja labajalavalsitseda, aga Cygnetis kuidagi oli põhirõhk sellisel veidi kantrilikul raskemeelsusel, mille järgi saab küll rahulikult istudes jalga üles-alla nõksutada ja õlut juua, aga minusse selline muusika erilist energiat küll ei süsti. Nii oli minu suureks lemmikuks hoopis umbes 15-liikmeline Lõuna-Ameerika trummibänd ja üks mustlasmuusikat mängiv Austraalia bänd. Üldiselt vaatan, et hindan pidevalt kontserte selle põhjal, kuivõrd nad suudavad mind haarata ja kuivõrd tantsitavad on rütmid. Aeglast muusikat olen nõus kodus kirjutamise ja hommikusöögi kõrvale kuulama, aga nende pärast ma kontserdile üldiselt ei tüki. :) Aga et mitte festivalile liiga teha, pean ütlema, et kuulsin tegelikult palju head ja paremat ja olin väga rahul! Ehkki ainult kahe magatud tunni tõttu olin laupäeval pidevalt valmis püsti seistes silmi kinni panema.

Kuidagi sattusin telklas juhuslikult (jah, juhuslikult. mitmemõtteline.) telkima ühe Falls Festivalilt tuttava seltskonna (või ütleme nii, et mõni nägu oli tuttav ja mõni mitte) lähistele ja jäin folkima veel üheks päevaks pärast tegeliku folgi lõppu. Öösel lõi telklas end köögiansambel, kõik mängisid seda, mis parajasti kätte sattus – olgu siis selleks sojakastme pudel ja kahvlid või akordionikast – lärm oli suur, aga jam oli meeleolukas. Et festival oli läbi, siis üldiselt oli telkla tühi, ainult meie lähistel oli veel üks karavan, kus vanem abielupaar jõi kombekalt teed. Kuskil keset pimedust tulid nad meie juurde ja kõik muretsesid, et oleme liiga lärmakad olnud ja peaks vaiksemaks võtma. Aga ei! Nad tõid hoopis oma akordioni ja lusikad ja lõid kampa!

Pärast folgi lõppu jätkus muusikafestival Hobartis, kus parajasti toimus uue ja vana kunsti muuseumi avamispidu ja festival tasuta kontsertidega, mis kestsid vist umbes kuus päeva. Kogu selle tramburai taga oli üks multimiljonär, kes on oma raha teeninud, kui ma nüüd ei eksi, kasiinodes või kihlveokontorite läbi (ma nüüd ei mäleta, kummaga tegu) ja nüüd avas ta oma kulu ja kirjadega uhke muuseumi. Kaugelt näeb see küll üsna kosmiline välja, aga tegu pidigi olema üsna ekstravagantse kohaga...igatahes on kunstisõbrad elevil. Et aga jätkata minu kulgemiste teemat, siis peatusin üheks õhtuks Hobartis ja kuidagi juhtus nii, et järgmisel päeval kutsus Michael (kes oli ka üks köögiansambli liikmetest ja tuttav juba veidi varemalt) mind nende seltskonnaga Tasmaania põhjaossa. Sellest oli enne ka juttu olnud ja ma olin huvitatud, aga neil oli auto täis ja ega ma ei arvanud, et see tühjeneks, nii et olin vaikselt alternatiivplaane kudunud. Aga et järsku otsustasid osad jääda Hobartisse, oli autos ruumi, ja nii rallisin oma seljakotti kokku panna, lõunat süüa, asju kasti pakkida (sest et otsustasin üle minna matkarežiimile ja seega oma toa kellele iganes muule isikule – hetkel Leanne’i tütrele, kes on Queenslandist külas - loovutada), kraamida ja kõike seda korraga. Õnneks läks neil minuni jõudmisega ekstreemselt kaua aega ja jõudsin absoluutselt kõik valmis. Aga ega aega üle ka ei jäänud. :) Niisiis suundusime Tasmaania põhjaossa Cradle Mountaini (millest on juttu olnud eelmise aasta mais) lähedal asuvasse Lorinna-nimelisse väikekülla, kus elavad Michaeli ema ja kasuisa.

Koht ise on peidetud mägede ja metsade taha, sinna viib hetkel ainult üks käänuline kruusatee, ja inimesi elab seal umbes 50 (kusjuures needki on suutnud kahte leeri paigutuda). Rahvas oli nii sõbralik ja võttis väliskülalised rõõmsalt vastu. Minu esimeseks muljeks oli see, et üks täiesti tundmatu inimene tuli meie poole, tutvustas end ja kallistas kõiki teretulemast. Üritused, milleks me sinna sisse sadasime, olid ühel õhtul toimuv ülekülaline pitsaõhtu külakeskuses ja järgmisel õhtul toimuv kontsert (esinejaid oli õigemini suisa mitu ja need olid tõesti head!). Folgifestivalilt Lorinnasse kontserdile meelitatud seltskonnas (kuhu ka mina kuulusin) oli vist umbes 10 inimest, kellest pea ükski polnud Tasmaaniast pärit – tulijad olid Brisbane’ist, Sydneyst, Canberrast, Hollandist ja tõesti- üks poiss oli ka Launcestonist, nii et Tasmaania oli siiski esindatud. Kes tegi hernehirmutist, kes nokitses aias, kes mängis pilli või tegi süüa...ükskord veetsime vist küll terve päeva umbes 15-minutise metsajalutuskäigu kaugusel järve ääres. Lorinna tundus hästi muhe ja sõbralik; küngaste vahel tekkis mul täielik Lõuna-Eesti tunne ja ümberringi oli ainult vaikus, linnulaul ja metsahääled. Viimasel ööl magasin väljas verandal ja ärkasin hommikul kisendavate kookaburrade ja kakaduude peale. Sellistes kohtades on kuidagi nii kerge ajal lennata, et ei märkagi päevade möödumist.

Lorinna teile paaris pildis ka. Üks ja kaks: hommikused äikesepilved põllu kohal. Raheterad olid minu väikese sõrme küüne suurused! Kolm: pärast toda ühte hommikut päike aina säras ja ilm oli ilus.







Neli: uppunud puudega järv. Nimelt rajati kunagi tamm ja osa metsast (ja kuuldavasti ka küla mõni maja) ujutati üle. Nii nad siis nüüd seisavad. Kui hästi navigeerida, võid keset ujumist peatuda mõnel kännul ja päikest võtta. Viis. Kontakt-žongleerimispall. Kas teie olete näinud? Minul esimene kord sellist asja kohata. Kuus. Külakeskus. Paremal olevas majas on saal, kus toimus kontsert. Vasakul olev väikese varjualuse all on kividest laotud pitsaahi. Njämm, pitsa oli imehea!







Lorinnast suundusin kolme Brisbane’ist pärit hipiga Launcestoni kuulama Berti (kes on see Launcestoni poiss, kes meiega ühines) luuletuse lugemist ühe kunstinäituse avamisel. Õhtu kulmineerus vanamoodi (mulle meenutas keskkooliaegset aega) jam-sessioniga, kus kõik mängisid kõike. Järgmise päeval üks tore kohvikuskäik Masakoga (jaapani tüdruk, kellega Falls Festivalil kohtusin) ja esmakordselt üle tüki aja tundsin, et pean minema tee äärde ja hääletama... kolm toredat autojuhti ja olengi tagasi Hobartis, et oma asjad siin natuke paremasse korda seada, kiirelt hinge tõmmata ja luua järgmine plaan. Juba sellel nädalavahetusel suundun tagasi põhjaossa kämpima – seekord koos Kylie (kellega kohtusin meditatsioonikursusel) ja tema lastega. Aga enne seda? Eks näis, milleks aega jagub.

Igatahes kannab praegu puhuv tuul sinna ja tänna matkama ja kämpima, aga toob aeg-ajalt otsaga jälle tagasi Hobartisse. Seega saate jätkuvalt kasutada mu siinset aadressi tuviposti tarvis. Ja arvestage siis sellega, et ma ei vaata eriti sageli meile, ei suuda olla väga täpse blogiajastusega ning väga võimalik on, et mu telefon ei ole levis – see on siin väga kerge juhtuma. Ikkagi metsiku looduse saar. :)

Festivalilainetel

Tere, kõik see pere! Uue aasta esimene postitus! Käes on suur suvi ja mina tunnen ennast nagu korralik suvepuhkuslane, ehkki ujuma olen jõudnud ainult korra (viga, mis vajab parandamist). Ilm on muidu Hobartis nagu Eesti suvel, temperatuur jääb 20-30 vahele (aga viimast küll ainult enne suurt vihma) ja tundub mõnus. Vahe on ainult päikese intensiivsuses – kui ta ikka pilve tagant väljas on, siis ma ilma mingisuguse peakatteta naljalt väga kaua õues olla ei taha, päike on lihtsalt nii tugev (ilma et seejuures palavgi oleks), et ma saan sellest peavalu. Aga niipea kui päike loojas, läheb jahedaks ka ja öösel jahtub ikka korralikult. Peale selle on vihm ka üsna üllatuslik ja ootamatu. Nii et kokkuvõtteks, kui tahad terveks päevaks kodust välja minna, siis on vaja kaasa võtta kõikvõimalikud riided ja vihmavari, sest kunagi ei tea. Siin (nagu ka Melbourne’is ja Mt Gambieris) räägitakse ikka neljast aastaajast ühe päeva jooksul.

Uus aasta tuli minuni Tasmaania idarannikul Falls Festivali nimelisel muusikaüritusel, kuhu olin The Wilderness Society kaudu end vabatahtlikuks organiseerinud. Asi kujutas endast kolme päeva bände, esinejaid, kunsti, rannaskäike, tantsulöömist ja muidu tsillimist. Meie meeskonna (mille keegi geniaalselt on nimetanud Loo Crew’ks) ülesandeks oli hoida korras festivali vetsud (umbes 250 tükki või nii). Eks need sobivad rohelistele ka propaganda mõttes ideaalselt, sest vee asemel kasutatakse saepuru ja kõik tahkem materjal läheb kompostiks (mida siis kohalikud farmerid hiljem kasutada saavad). Säästab metsikult vett ja on muidu praktiline. Üldse tuleb öelda, et võrreldes tavaliselt festivalidel olevate ajutiste plastmasskuubikutega, mis hirmsasti haisema lähevad, kus vesi saab otsa ja üldse on kaos, olid vetsud üllatavalt korralikud ja inimesed aina kiitsid meid! Ehkki iga natukese aja tagant tuli keegi kergelt napsune festivalikülaline ja ütles meile kurval häälel: „You’ve got the worst job in the world!“, mis ajas naerma. Igatahes tegime tööd neli tundi päevas ja ülejäänud aega oli enam kui küllalt niisama tsillimiseks. Mind pealava artistid jätsid üsna külmaks, aga alternatiivlavadel sattusin nii mõndagi head ja tantsitavat kuulama. Tuleb öelda, et keskmine festivalikülaline on küll minust noorem ja veedab enamuse ajast laagriplatsil oma sõpradega, ehkki mulle jääb müstikaks, miks seejuhul üldse kuhugi pilet osta...

Natuke festivali ka pildis. Üks. Päeval on lavaesine üsna hõre. Kaks. Loomulikult olid end üles seadnud kõikvõimalikku kraami (üldiselt toitu, riideid või muud kasulikku) müüvad putkad. Kolm. Uusaastaks valmistas osa rahvast omale kostüümid ja aitas teha rongkäiguks atribuutikat – selle aasta teemaks oli Seitse Surmapattu ja pildil on ilmselt Iha või midagi sellist.







Neli. Laagriplatsil olid kõik pead-jalad segi. Viis. Meie peamine töökoht. Kuus. Festivaliplatsilt 20 minuti jalutuskäigu kaugusel oli mmmõnus rand.







Aastavahetusel olin parajasti all laagriplatsidel tööl, aga võtsime kella kaheteistkümneks pausi, et minna bändi kuulama ja mina lootsin näha ilutulestikku. Kuidagi müstilisel kombel vahetus see aga nii kiiresti, et mina küll täpselt ära ei tabanud seda hetke ja ka ilutulestikku polnud. Milline kummaline aastavahetus. Lihtsalt järsku soovisid inimesed teineteisele uut aastat. Nojah, meie jätkasime siis oma pausi, kuulasime bändi või uitasime niisama ringi ja mõne aja pärast läksime tagasi tööle. Minu vahetus lõppes kl 3 hommikul ja siis jäin veel öise vahetusega tsillima, kuidagi märkamatult veel tund ja pool tööd tehes. Plaanisime minna kuhugi kuud vaatama, aga hommik oli juba nii tulekul, et läksime hoopis rannale päikesetõusu vaatama. Vesi oli külm ja liiv veel külmem, värvid olid sellised impressionistlikult pastelsed, oli kerge udu ja päike oli ookeanist tõustes ime-imeilus. Praeguse seisuga on see kõige ilusam päiksetõus, mida ma kunagi näinud olen.

Nüüd kuidagi sattus nii, et ka möödunud nädalavahetuse veetsin kahel festivalil, mis seekord toimusid Hobartis. Meie seltskond korraldas jälle vetsusid ja seekord ka prügindust. Laupäeval oli noorte pidu ja koht oli täielik kaos – seda enam, et lõunapaiku hakkas vihma kallama ja pealava esine muutus suureks porimülkaks. Tulemusena olid kõik kohad täis pealaest jalatallani poriseid (aga õnnelikke) inimesi, kellest paljud üritasid end vetsus veidi pesta, lainetades kõik kohad poriveega kokku tehes. Ja siis öeldi meile, et vetsud olevat räpased. Tõesti või? :P Laupäev oli täielik kaos, prügi vedeles igal pool lademetes, nii et korjasime ainult valikuliselt nii palju, kui jõudsime. Pühapäevane üritus samas kohas oli täiesti vastupidine. Tegu oli pereüritusega, nii et lastele oli palju atraktsioone ja vanematele inimestele päev otsa muusikat. Umbestäpselt nägi pilt välja selline, et perekonnad tulid, suured kompsud kaenlas ja sättisid end lava (õnneks mitte selle mudamülka, vaid teise) ette maha – laotasid oma tekid murule, panid piknikutoolid püsti ja pakkisid oma toidu-joogivaliku lahti ja enamasti istusid samal kohal kuni õhtuni. Milline tsiviliseeritud rahvas! Meie kuulutasime selle puhkepäevaks ja kruiisisime rahulikult ringi, sest tööd võrreldes eelmise päevaga oli nii vähe, et oli endalgi aega bände kuulata ja niisama rahulikult lõunat süüa. Pärast kahte päeva ööni festivalitsemist olen igatahes kergelt sooda, aga rahul.

Festivalide teemal jätkates oli aastavahetusel Hobartis ka toidumess, kuhu ma viimaseks päevaks jõudsin – ehkki hoidsin end kallist toidust eemale ja vaatasin päev otsa hoopis tänavakunstnike etteasteid. Järgmisel nädalavahetusel on tulekul folgifestival (mida ma ilmselt mõttes kindlasti Viljandi folgiga võrdlema hakkan), kuhu plaanin kaheks päevaks lihtsalt kuulajana minna, et võtta väike puhkus ja rohkem muusikat ja tantsu ammutada. Samal ajal on Hobartis veel üks muusika- ja kunstifestival ja veebruari algul peaks üks muusikafestival olema suisa põlismetsas (säärases nagu see, millest hiljuti kirjutasin). Igatahes on Tasmaania suvel väga festivalirohke! Lisaks loodan lähinädalatesse mahutada veel ja enam muusikat, tantsimist ning ehk jõuan ka matkamiseni. Kindel ei ole siin midagi, sest plaanimisest hoolimata lähen lõpuks ikka tuultega kaasa, sest need juba teavad, kuhu viia.

Teile kõigile saadan lõunast suviste tuultega terviseid! Olge rõõmsad!