Life with Lucky

Jutujärjega tagasi Unenäomandrile! Nüüdsest võite hakata blogil silma peal hoidma kord kahe nädala jooksul, sest üksi iga nädal postitada ei jõua. Puhtalt kasvõi seetõttu, et tööl käies on ka minul siin nn argipäev ega ole alati uudiseid, mida teiega jagada. Aga kord kahe nädala jooksul luban teid oma tegemistega kursis hoida.

Statistikahuvilistele: tänaseks olen Austraalias olnud 1 aasta ja 9 päeva! Põhikohaga jätkan, nagu Helen juba kirjutas, maalapse elu – päeval kaheksa tundi viinamarjaistanduses, ümberringi jätkuvalt karjamaad ja lambad, kodus suuremat sorti kokkamised, meelelahutuseks koduloomad ja raamatukogu dvd-osakond. Tööl pruunime jätkuvalt, kasvatame käelihaseid ja kangestame kaela. Ilusa ilmaga päeval näeb vaade välja selline:



Suurim uudis meil siin on see, et peale kahe koera (Boney M ja Serena) on meil koduloomaks nüüd ka lambatall Lucky (Õnneseen).



Lucky lugu oli selline, et ta kaotas oma ema. Mitte, et too oleks ära surnud, aga sõna otseses mõttes kadus ära. Vihmase-tormise ilmaga juhtub, et talled jäävad emast kuhugi maha ega leiagi pärast enam teineteist üles. Lisle arvab, et Lucky emal olid kaksikud ja nüüd on tal ainult üks alles. Kui meie ta endale saime, oli ta üsna õnnetu, üksik ja natuke räpane. Ilmselt oli ta siis paar päeva vana. Igatahes oli tal, nagu imikule kohane, rohkem nahka kui midagi selle all, aga silmad olid suured ja säravad. Lisle ostis tallede piimasegu, Lucky õppis lutipudelist piima jooma ja nüüd näeb välja nagu lust ja rõõm.

Lucky esimestel päevadel meiega:





Igatahes on talle nüüd selge, et inimesed on tema seltskond. Üks meie töökaaslane pani naljaga pooleks juba terve sugupuu paika... Eun Kyung on ema (see, kes alati süüa annab ja hoolt kannab, kell 5 toitmiseks üles tõuseb ja mida veel – ta on väga pühendunud), Yukari on vanaema, Cindy on tädi, mina olen õde, John on onu, Simon on vanaisa, Lisle on vana-vanaisa... Ülejäänud sugulased on juba kaugemad. Üldiselt jookseb Lucky Eun Kyungi sabas nagu korralik lambatall ikka. Tööl olles istub tema kõrvale maha ja jääb magama. Samal ajal liigume meie ridasid pidi edasi ja mõne aja pärast ta ärkab üles ja kukub määgima. Teinud kindlaks, kuspool Eun Kyung on, tatsab ta rahumeeles temani ja istub jälle maha. Või näksib rohtu. Igatahes toob tema määgimine kõigile töötajatele muige näole ja hüüdnimesid jagub. Mõned neist küll veidi iroonilised – „Barbeque“ ja „Ugg boots“ (need on siis tallenahast soojad jalanõud). Aga Lucky on kõigi lemmik. Kõige ärahellitatum lambatall siinmail.

Järgmisel pildil minu kaastöölised pärast päeva lõppu. Oodates poisse, kes meile autoga järele tuleks.



Nunnumeeter põhja! ;)





Natuke ka toiduklubilistel teemadel... nimelt on meil viimasel ajal pidevalt kavas rahvusköögid ja nende ampluaa aina laieneb. Mitu pühapäeva oli järjest pitsaõhtu. Mitu reedet oli mehhiko köök. Eile oli meil jaapani sushiõhtu (imehea!).



Täna on teemaks hiina köök ja täpsemalt pelmeenid. Vormisime ja valmistasime neid siin kolm tundi (rääkimata sellest, mitu tundi Cindy eile täidist hakkis) ja tulemus on pildil näha... Olgu, tegelikult on pildil näha toore tulemus, sest praegu alles keedame ja varsti ongi õhtusöögi aeg. Kastmekausid on juba laual – sojakastme ja muude salapäraste koostisosade segu.





Järgmisel nädalal on kavas eesti kartulisalat. Aga mida eestipärast pakuksite teie? Ootan soovitusi! :)

Teine teema: kindlasti loevad blogi mõned fotograafiagurud... Mul oleks nimelt soov omale uus fotokas hankida. Järgnevalt kirjeldan naiivselt suurte silmadega, mida ma otsin: Midagi väikest ja lollikindlat, aga et kvaliteet oleks parem, zoom veidi korralikum (mõlema eelneva punkti juures tuleb tõdeda, et võrdluseks on minu praegune iidne Canon Powershot A510), natuke oskaks videot teha ja muidu...ega ma täpselt ei teagi. Tahan teha dok- ja reisipilte. Raha olen nõus kulutama umbestäpselt kuni 5000 krooni. Kogun soovitusi, et nende abil midagi otsustada. Andke nõu, kallis rahvas!

Tervitusi Eesti kuumalainetesse! (Teile muigamiseks, et siin oli täna päeval umbes 8 kraadi.)

Tervitusi toome palmisaarelt (ja džunglist)

Oleme Helsinki lennujaamas. Hurraa! Ja siin on normaalne internet!

Selle postituse kirjutamist alustan rongis, mis peaks sõitma Surat Thanist Bangkokki, aga ei ole tund ja pool peale ettenähtud väljumisaega veel liikuma hakanud. Lisaks sellele lasime enda meelest endale sellised piletid kinni panna, mis sisaldavad magamiskohta, aga tundub, et kuskil tekkis mingi arusaamatus ja peame hoopis öö otsa istuma. Vähemalt anti süüa ja teki saime ka. Kui see väike rongiäpardus välja arvata, on meie Taimaa puhkus olnud väga lõbus. Kaheksa päeva ainult, aga nagu Dan ütles: “Helen, igal pool ei saa ka aasta aega olla!”

Põhilisse turismikohta Phuketisse (Tai lõunaosas asuv väga populaarne saar) jäime plaanitust kauemaks, sest Tarvo avastas, et talle meeldib valge liiv ja sinine meri. Phuketil endal neid väga ei ole, küll aga lähedalasuvatel saartel. Kõige kuulsamad neist on Phi Phi saared. Kui keegi teist on näinud filmi “The Beach”, siis see on suures osas seal filmitud. Kes ei ole näinud, siis lühikokkuvõte on selline: Leonardo DiCaprio on noor ja seiklushimuline Ameerika noor, kes tuleb Taimaale põnevust otsima. Algatuseks joob ta mao verd (sellist asja siin tõepoolest tehakse ja see on illegaalne, sest need maod on tihti ohustatud liigist) ja siis tutvub mingis räpakas hostelis ühe sõgeda mehega, kes räägib talle saarest, kus meri on sinisem ja liiv valgem. Juhtub veel asju, aga lõpuks jõuavadki Leonardo ja tema sõbrad sinna saarele ja liituvad sealse salajase kommuuniga, et aina naudiskleda. Edasi läheb veriseks ja ma enam ei räägi. Aga see rand, kus põhiline tegevus toimub, on tõepoolest imekaunis. Asja juures on ka väike konks: nimelt oli filmi põhiline point selles, et saar peab olema väga salajane, et mingid turistid sinna läbustama ei läheks, aga peale filmi linastumist hordib seal lahesopis (Maya Bay) tuhandeid turiste päevas. Olukord oli hullumeelne! Me olime sellest teadlikud ja ei oodanudki paradiisiranda, aga see inimmass oli ikka uskumatu. Ja praegu ei ole isegi põhiline hooaeg!





Meie lemmiksaareks sai hoopis Raya (Racha) saar. Nagu ikka sealkandis kombeks, on kõige lihtsam viis saarte avastamiseks liituda mõne tuuriga. Tuure vahendavad absoluutselt igal tänavanurgal asuvad “reisibürood” ning hinnad on tugevalt tingitavad. Teine võimalus oleks võtta erapaat, aga lisaks sellele, et see on aeglasem (ja ilma lõunasöögita) variant, on ta ka palju kallim. Raya saare puhul oli meil igatahes hea meel, et justnimelt selle kiirpaadituuri valisime, sest muuhulgas viidi meid ka väga muhedate kohtade peale snorgeldama. Lisaks olid selle tuuri korraldajad Raya saare esimese ning kõige parema koha peal asuva majutusasutuse omanikud ning muidu muhedad mehed. Ning kuna ilm oli üsna tuulevaikne, saime paadiga saare põhiranda sõita. Sinna, kuhu muidu praegusel mussoonhooajal ei saa ja kuhu teised tuurid ka ei tulnud. Kõrghooajal on see lahesopp muidugi paatidest täiesti umbes, aga praegu olime seal ainukesed. Meie olime igatahes jube rõõmsad!







Peale mereelukatega lõunastamist otsustasime Tarvoga natuke omal käel ja jalal ringi jalutada ja pisikest osa saarest uurida. Teadsime, et umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel on üks teine lahesopp, Siam Bay, kus liiv on endiselt valge ja meri sinine, aga turiste pole. See oli küll üks lahe teekond ja veelgi põnevam oli kohale jõuda, sest selgus, et madalhooajal on Siam Bay absoluutselt välja surnud. Seal oli terve hunnik “hoonestust”, mis lagunes ja jättis mulje, et sealt on päeva pealt lahkutud. Baaris olid endiselt õllepudelid laua peal ja toolid väljas, aga põrand oli kultuurkihiga kaetud jne.





Olles saartest keskpäraselt vaimustunud, otsustasime veel ühele tuurile minna. Seekord siis kolm väikest saart ühe hoobiga. Saared olid nunnud, aga reisijuht veidi liiga võimukas noor naine (istu siin, astu sinna, ujuge minu järel), mis oli mõnes mõttes hea, aga kuna meid oli ainult 13, siis mitte ilmvajalik. Vähemalt nägime lõpuks snorgeldades kuulsat kala Nemot ning lausa kolme erinevat värvi! Toredad kalad, mulle meeldivad :) Igatahes hakkas lõpuks vihma sadama ja üleüldse sai meil saartest kõrini ja järgmisel päeval võtsime suuna hoopis džunglisse.



Enne seda käisime aga oma hotelli lähedal kalaspaas. Õigupoolest pandi meid selle salongi ukse tagant, mis kuulutas kalaspaa teenust, hoopis mootorratta külgkorvi ja kimasime salongi teise esindusse, kus lasime kaladel oma jalgu näksida. Isver, kui rõve tunne see oli! Täiesti uskumatu! Kalas sööstsid nii kiiresti me jalgade kallale, nagu poleks elu sees süüa saanud ja esimesed 5-7 minutit olime praktiliselt krampides. Naerust (jube kõdi!) ja jõledusest. Edaspidi harjusime natuke ära, aga päris naermata ja kergete kiljatusteta seda vist üle ei ela.



Veel kohalikest elamustest.
Söömas katsusime alati käia sellises kohas, kus kohalikud ise ka käivad. Mulle meeldis üks koht, millest mitu korda mööda olime käinud ja mina mõtlesin, et sinna küll minna ei julge, aga juba järgmisel hetkel istusime lauas ja vaatasime, kuidas kokk seal samas ruumis meie nuudleid valmistab ja tema naine maas istudes liha ja sibulaid lõigub. Seda muideks ka, et kui välismaal on Tai karrid ja muu toit mahe ja meeldiv, siis “päris” urgastes on see ikka nii vürtsine, et võtab tuld sülgama. Peale esimest rohelise karri kogemust ma rohkem karrisid tellida ei julgenud.





Süüa ostavad kohalikud suures osas turult. Meie hotelli kõrval asuvale tühermaale tekkis näiteks ühel hetkel eriti pirakas turg, kus müüdi igasuguseid imeloomi. Enamus imeloomadest olid surnud ja lebasid letil jää sees, aga eriti pisikesed kilpkonnad olid veel elus ja koos erinevate akvaariumikaladega müügiks mõeldud. Üldiselt haises seal turul väga koledasti ja jasmiinilõhnalisest paradiisirandadega Taimaast oli asi kaugel.





Omaette teema on kohalik liikluskultuur või selle puudumine. Mina ausalt ei tea, kuidas turistid julgevad seal veel motikaid rentida! Ainuüksi Phuketis on 200 tuhat mootorratast ja nad sõidavad seal, kus tahavad. Näiteks võib reeglina vasakpoolne liiklus korraga lihtsalt parempoolseks muutuda ning eesõigus on alati sellel, kes on suurem või kõvemini tuututab. Täielik kaos ja hullumaja, aga ise nad on harjunud. Kiirusepiiranguid kuskil ei ole ja bussid kimavad linnas 80-100 km/h. Turvavöösid nad loomulikult ei kasuta (autodes) ja üldiselt on väga levinud viis liiklemiseks autokastis, kuhu võib ka näiteks kõlar paigutatud olla, et 8 kutti, kes seal pisikeses kastis istuvad, tümmi saaks kuulata. Oo, ja muidugi see ka, et viiekesi motika (ilma külgkorvita) seljas istumine on täiesti normaalne! Mul oli igatahes iga kord väga hirmus, kui meid järjekordselt minibussiga kuskile sõidutati. Eriti hirmus oli siis, kui bensiin otsa hakkas saama ja me bensukasse sisse keerasime, kus tankimiseks kunagi mootorit välja ei lükatud. Kui see esimest korda juhtus, olime ikka väga šokis, aga pärast harjusime ära. No ja Austraalias on bensukate juures kirjas, et lülita mobiiltelefon välja ja neutraliseeri enne tankima hakkamist staatiline elekter…





Ühesõnaga peale kõike seda kiiret tempot ja hullumeelsust oli aeg metsa põgeneda (bussiga, mis terve 4 ja pool tundi, mis me temaga sõitsime, absoluutselt kogu aeg tuututas!). Sihtmärk Khao Sok rahvuspark. Seda kohta soovitan kõigile, sest see oli nii lahe! Ööbimiskohaks valisime natuke külast väljas oleva “hotelli”, mis asus täitsa metsas. Vihmametsas. Ühe öö ööbisime puu otsa ehitatud majas ja ühe öö džunglimajas, mis oli lihtsalt postidel. Üheski majas ei ole seal konditsioneeri ega sooja vett, küll aga ventilaator ja külm vesi. Muudkui aga löö kõik luugid lahti, tõmba sääsevõrk üle voodi ja kuula öise džungli hääli. Vapustavalt tore. Kohe esimese 20 minuti jooksul nägime ahve, kes meie maja kõrval mööda puid sibasid. Hiljem nägin neid teisel pool jõge kaljuseinal turnimas, sealse õrna taimestiku küljes. Pimedas nägime pisikest helendava tagumikuga lendavat tüüpi (putukamaailmast) ja kuulasime hullumeelseid tsikaade (kõlas nagu ketassaag).





Järgmisel päeval polnud aega raisata ja läksime järvetuurile, mis oli ka väga lahe. Sõitsime pikasabalise paadiga üle paisjärve parvmajadeni ja matkasime koopasse, giidideks kaks väga muhedat kohalikku, kes pidevalt kokapuu lehti närisid. Peale meie oli veel üks Hollandi perekond. Paadi mootor oli alguses veidi pirtsakas ja kui ta peale poolt tundi juksimist ikka veel normaaselt ei töötanud, pidime paati vahetama. No ja pärast ukerdasime veel ühes koopas ja vajusime põlvini mutta. Lõbus igatahes ja need karstimäed olid väga ilusad :)











Viimane atraktsioon: kauaoodatud elevandiretk. Retk oli pisike, 2-3 tundi, aga elevandid olid suured! Ja nii nunnud! See vant, kelle seljas meie sõitsime, oli neljakümne aastane ja jube hästi treenitud. Lükkas aga kivi eest ja korjas mahapillatud plastpudeli üles, kui tal seda teha paluti. Väärikas loom, mina olen vaimustuses.





Nüüd aga rong juba mõnda aega sõidab ja hakkame soodastuma. Homse päeva (esmaspäev) veedame Bangkokis ja õhtuks lennujaama.

Järgmisel päeval: Kiirkokkuvõte Bangkokist. Olime liiga uimased, et väga palju avastada ning kukkus välja hoopis nii, et tegelesime päev otsa kauplemisega. Asjade üle, mida me isegi ei tahtnud! Nii me siis sõitsimegi 20 baadi eest tuk-tukiga ja 10 baadi eest taksoga. Üks Tai baat on umbes 0,4 krooni. Nüüd oleme lennujaamas ja jooksime umbes 3 kilomeetrit, et seinakontakti leida. Ja lõpuks kadus internet siiski ära ehk meie jooksmine blogi õigeaegse ülessaamise nimel oli asjatu. Uhke, aga ajuvaba lennujaam. Kohtumiseni päriselt!

Nägemiseni, Austraalia!

Viimased kaks nädalat Austraalias olid üsnagi lahkumismeeleolulised. Mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka täitsa praktiliselt: kanda raha erinevatest pensionifondidest ühte kokku (sealjuures avastada, et üks firma läks enne pankrotti kui oma osa ära maksis), saata pakk Eestisse (ning avastada, et didgeridoo on postitamiseks liiga pikk), anda hunnik riideid taaskasutusse ja teine, kohutavalt pleekinud ja kulunud hunnik, prügikasti visata. Need raamatud, mille mööda Austraaliat tiirutades raamatukogude mahakantud asjade lettidelt ostsime, andsime nüüd Muswellbrooki raamatukokku ning kõrvalmajas asuv omavalitsus oli lahkesti nõus paar peotäit patareisid ja mõned akud vastu võtma. Siiski oli meil ka aega looduses käia. Allolevad pildid on tehtud Põleva Mäe rahvuspargis Muswellbrooki lähedal. Seal nimelt on viimased kuus tuhat aastat maa all kivisüsi põlenud. Hetkel põleb ta 30 m sügavusel 1700 kraadi juures ning põlemimiskeskus liigub aastas umbes ühe meetri võrra lõunasse. Meie muidugi ootasime tervet põlevat orgu ning ohtralt tossu, aga tegelikult oli see tossuauk väga pisike ja nägi välja umbes nagu paar tundi tagasi põlemise lõpetanud lõke. Vahva igatahes :)







Ning kõrvalasuvast rahvuspargist looduslik bassein, mida vanasti kasutati lammaste pesemiseks.



Ja üks pilt sellest ka, mis Tarvol töö juures toimus, enne kui ta ära tuli.



Nüüd on aga lugu selline, et meie Tarvoga asusime koduteele (nädalase vahepeatusegaTaimaal) ning Brit, nagu te ilmselt juba teate, naudib jätkuvalt Mt Gambieris maalapse elu ning ei plaani lähiajal sugugi mitte lahkuda :)

Neljapäeva hommikul kell 6 ootasime Muswellbrooki jaamas rongi, et Sydneysse sõita. See oli päris lõbus, sest öösel oli olnud -4 ja hommikul oli ilmselt veel külmem. Kõik värisesid, aga meie sõime jäätist, sest kahju oli head jäätist külmkappi jätta. Naljakas lugu selle Sydneyga – iga kord arvame, et oleme siin viimast korda ja ei vaevu Aire majani viivate busside numbreid meelde jätma, aga tegelikult leiame end ikka ja jälle tuttavalt rõdult linnavaadet nautimast. Seekord ei olnud pererahvast kodus, olid teised Uus-Meremaale suusatama läinud. Aitäh, suusatajad : )



Lühike kokkuvõte meie Austraalia reisist neile, kes ei ole väga usinad lugejad olnud:

Meie seiklus hakkas eelmise aasta 4. juulil ehk siis täna täpselt aasta aega tagasi. Vihmasadu Perthis, kuhu maandusime, andis meile võimaluse vikerkaare alt läbi sõita. Vikerkaare teises otsas oli hostel Cottesloe rannal, kus millegipärast levis tasuta WIFI, vähemalt enamus aega. See tuli vist kõrvalasuvast baarist. Järgmised poolteist päeva tegelesime “refreshimisega”, maakeeli öelduna: otsisime internetist autot, mis tahaks meid ümber Austraalia kanda. Tänu uitmõttele vaadata teises Austraalia osas müüdavaid autosid sattusime Snugi peale, kes oli küll registreeritud Lõuna-Austraaliasse, aga asus meist kõigest 500 km ehk 8 tunni bussisõidu kaugusel Albanys. Meil ei tulnud pähegi, et peaks enne ostmist talle kõhu alla vaatama või pidureid testima. Lugesime aga oma säästud kokku ja põristasime oma uue bussiga minema. Noh, seevastu testis Snug meid korduvalt: mida nad teevad, kui ma keeldun ühtegi käiku sisse panemast, samal ajal vaikselt mäest alla veeredes, aga siis lõpuks ikkagi uuesti tööle hakkan ja lasen end mehaaniku juurde sõidutada, kus selgub, et minuga on kõik korras? Mis nad siis teevad, kui mu rehv keset rahvusparki lõhkeb ja pean selle lombaka jalaga 80 km lähima asulani sõitma? Mis nad siis teevad, kui ma keset parkimisplatsi lihtsalt suure küljeukse eest viskan? Aga siis, kui keset outbacki korraga riiul alla prantsatab või keset Melbourne’i linna siduritross katkeb? Ning tema kõige õõvastavam trikk: mis nad siis teevad, kui ma korraga otsustan, et kõige õigem hetk korduvaks mootori väljasuretamiseks on järsku, kitsast ja kurvilist mägiteed pidi alla sõites (kui mootor on väljas, siis pidurid ei tööta). Aitäh naljamees Snugile, et ta meid 20 tuhande kilomeetri jooksul lõbustas!



Tee viis meid mööda Austraalia läänekallast üles Kununurrasse, meie lemmikkohta sellel mandril. 3 kuud järjepidevat higistamist ja ainult õues elamist on supertore kogemus. Oktoobri lõpus jätsime Lääne-Austraalia maha ning rändasime läbi Põhjaterritooriumi. Kõrb, kõrb, kõrb… Jõudsime Lõuna-Austraaliasse. Kõrb, kõrb, kõrb… Kuidas palun!? Ikka veel kõrb! Ja veel kuumem kui põhjas! Uskumatu, aga tõsi. Mingil hetkel hakkasid ka kultuurmaastikud, mis tundusid lihtsalt igavad ning lisaks sellele oli peale nädalatepikkust rändamist aeg leida töö. Loxton ja apelsinide korjamine tulid meieni kuidagi väga loomulikult. Me ei olnud kurvad, kui meie karjäär kolme päeva pärast lõppes, sest tegu oli ilmselgelt sellise kohaga, kus päkpäkkerid alatult ära kasutatakse. Me kulutasime seal rohkem kui teenisime. Samas oli sinna minek üks meie parimaid otsuseid, sest tänu naljakale Loxtonile kohtasime Matti, kellest sai üks meie parimaid sõpru Austraalias (meenutus: ta hääletas keset tühjust). Tänu sellele, et Mat elab Mt Gambieris ning sellele, et seal samas linnas on väga normaalne infokeskus, leidsime end Lisle’i juures töötamast. Ning päkpäkkeri paradiis võib alata! Sõbralik töökeskkond, tunnipalk, tasuta dušš, tasuta pesupesu (tundus uskumatu)… Üsna kiiresti saab selgeks, et siin majas sellist asja nagu “ainult omakasu” ei tunta. Kodu mis kodu!



Meie Tarvoga põikasime aga korraks Uus-Meremaale ning seejärel kimasime Snugiga Sydney lähedal asuvasse Muswellbrooki, et Tarvo saaks olla tähtis kaevandus-ehitus-geodeet ja mina kannatlik-tubli kodukana. Maikuus reisisime veel Brisbane’st Cairns’i ja sealt Darwinisse ehk võib uhkelt öelda, et ring peal. Kahjuks ei jõudnud me Tasmaaniasse ja vähem kahjuks Pealinnaterritooriumile, aga kuna Brit neis käis, siis panen ikkagi linnukese kirja :)

Põhjalikuma jutu kuulmiseks ja seni avaldamata piltide vaatamiseks tulge meie Eestis külla : )

Aga praegu oleme hoopis Taimaal. Nagu troopikale kohane, on siin 30 kraadi ja õhuniiskus umbes 3000%. Oleme veel natuke kultuurišokis, aga muidu päris rõõmsad. Taimaad kutsutakse naeratuste maaks, aga meie oma siin veedetud loetud tundide jooksul veel väga palju naeratusi näinud ei ole. Lennujaamaa passikontrollis ei tahetud teregi öelda. Katsume nüüd sisse elada, et siis nädala pärast teile adekvaatsemalt kirjeldada, mida Phuketis kui põhilises turistikeskuses kohata võib. Seniks nautige suve! :)