“Working hard” Kongorongi lähedal veiniistanduses

Tere vihmasest Mt Gambierist. Mulle juba tundub, et ükskõik, kuhu me ka Austraalias saabume, öeldakse alati, et see ilm nüüd küll normaalne ei ole! Näiteks eile oli meil hirmus äikesetorm ja meeletu vihmasadu, kuigi peaks olema kuum ja kuiv. Ma küll ei ütleks, et kuum on, pusa ja kampsun ja sall peavad ikka seljas olema, aga see võib olla tingitud ka sellest, et me seal Põhjas kuumaga nii ära harjusime. Eile oli korraks üsna soe, 25 kraadi, ja siis kohalikud kurtsid, et hirmus palav ja tuleb rohkem puhkepause teha, et maha jahtuda :D

Me töötame praegu veiniistanduses, kus lisaks viinamarjadele on ka õunad ja lambad, seega peaks meil elu üsna mitmekülgne olema. Istanduse põhiboss, mees nimega Lisle, on väga vahva härrasmees, kuigi tema huumorisoonega harjumine võtab mõned päevad aega. Kõik teised töölised kiidavad teda kui väga hoolitsevat ja heatahtlikku inimest, mida ta ka näib olevat. Sellel nädalal rabasime viinapuude vahel ainult mina ja Brit, Tarvo tšillis linnas, aga esmaspäevast tuleb ka tema meile abiks, sest selgus, et Mt Gambieri geodeetidel on kitsas käes ja tööd ei ole endalgi, seega nad kedagi juurde ei taha, aga kui tööd tuleb, lubasid helistada. Igatahes on Tarvo rõõmus, et saab ka meie juurde tööle, sest siis ei pea iga päev linna kimama (umbes poole tunni tee). Meil saab seal põllul päris palju nalja, kuigi vahepeal ei ole ka naljakas, sest selg jääb valusaks ja röövikud kukuvad selga ja näkku ja ämblikud ka ja vahel on nii märg, et vääna iga veerand tunni tagant kinnastest ja sokkidest vett välja. Aga tegelikult on ikkagi lõbus, sest hetkel tegime tööd ainult kuuekesi (ülejäänud naiskond oli teisel põllul teist tööd tegemas): meie, üks saksa poiss Andy ja üks saksa tüdruk Melanie ning kohalikud mehed Chris ja Colin.

Pildil triibuline tööline olen mina ja tagumine kübaraga on Melanie.



See Chris on hirmus naljahammas ja rõõmurull ja tundub seetõttu noorem, kui ta tegelikult on. Peale selle on ta kange rännusell ja maailmale enam-vähem tiiru peale teinud. Veel meeldib talle lumelauaga sõita ja ta väidab, et ega temaga tõsist õnnetust juhtunud ei olegi, ainult üks kord on laviini alla jäänud, nii et ta sõber ta välja kaevama pidi, umbes kümme korda on põlve välja väänanud ja paar korda õla liigesest välja kukkunud. Et siis ei midagi tõsist! :D Chris on meist kõige kiirem tööline, sest tal on juba umbes 20 aastat kogemust ka selle tööga. Colin on vanaisa kuuele lapse-lapsele. Tal on alati sokkide küljes väga palju seemneid ja muud prahti, mis ta kummikutesse kukub. Siis ta vaatab neid sokke ja ütleb, et näed, lapse-lapsed tulevad külla, saavad sokkide küljest seemned ära nokkida! : ) Ma ei oska öelda, kas ta päriselt ka laseb neil seda teha. Chris ja Colin armastavad pättusi teha ja teistele kägu ajada. Näiteks ükskord riputas Chris viinapuu otsa neid madu-usse, mida kommipoest saab. Kui siis üks tüdruk paha-aimamatult hakkas sellel puul oksi kärpima, karjatas ta ehmatusest, kui usse nägi. Ja kui siis Chris tuli ja kiirelt sellel maol pea otsast ära hammustas, pistis tüdruk karjudes jooksu. Hiljem sai ta muidugi teada ja siis ta jälitas Chrisi pool reavahet (rida on 400 meetrit pikk). Teda jälitatakse üldse tihti… Vot sellised mehed siis. Väga toredad.

Üks pilt töötavast Britist ka.



Praegu on meie tööks traatide tõstmine ja viinapuude puhastamine tüvele ja selle ümber kasvanud võrsetest. Traadid hoiavad viinapuude oksi murdumast, kui saak kunagi valmib. Praegu viinamarjad alles õitsevad, ei ole veel magusat suutäit loota, aga saak peaks tulema uhke, sest Lisle käib aina ridade vahel ringi ja ütleb: “Good wine this year!” Veiniteadjatele niipalju, et sellel põllul, kus me praegu töötame, kasvab Pinot Noir ja konkreetse piirkonna veini teeb eriliseks lubjakivi, mida meie kui tööliste nuhtluseks siin väga ohtralt leidub. Samas on huvitav, et viinamarjadel lastakse nimelt kivide peal kasvada, sest mida rohkem nad peavad rabelema, et vett kätte saada, seda tugevama juurestiku nad endale kasvatavad ja mida tugevam juurestik, seda tugevamad pealsed, mis kobarate raskuse all ära ei murdu. Ehk siis nagu Chris ütles, et mida rohkem neile stressi tekitada, seda paremad taimed :) Veel on hästi tore see, et viinamarjaridade otstes on ilusad suured roositaimed. Mina mõtlesin, et küll ikka veinitootjad on esteetilised, aga tegelikult on asi selles, et roositaim on haigustele palju vastuvõtlikum kui viinapuu ja seega on ta väga hea indikaator. Kui roos jääb haigeks, tuleb hakata kähku viinapuid ravima, enne kui neil haigus välja lööb. Igatahes on elu seal viinapuude vahel väga ilus : ) Välja arvatud eile hommikul, kui oli nii märg, et kole kohe. Aga täna ma kavatsen endale kummikud osta ja siis läheb jälle paremaks : ) Kes siis ikka Austraaliasse kummikuid ja vihmapükse kaasa vedama hakkas, ega me lollid ei ole! Siin on ju igavene suvi :p

Tööst veel nii palju, et me teeme kogu aeg hirmus palju pause ja ei pinguta väga üle. Tegelikult me päris nii palju puhkama ei peaks, aga Chris ja Colin võtavad lõdvalt. Eile meil oli näiteks veel 10 minutit tööpäeva lõpuni ja siis Chris arvas, et kõnnime siis lihtsalt rea keskele ja tagasi :D Tegimegi nii. Aga kui kuuleme koerte haukumist, siis hakkame kiirelt tööle, sest see tähendab, et Lisle tuleb. Tal on nimelt kaks autosõidumaniakist koera, Bonnie M ja Sharina (?). Need koerad on küll inimese kõige suuremad sõbrad : ) Ja kui Lisle tuleb ridade vahele, siis ta ikka naeratab ja küsib, kas me ikka töötame ta heaks kõvasti ja meie vastame, et jajaa. Ja räägib veel juttu ja teeb nalja ja siis läheb jälle ära. Ükspäev oli ühe tüdruku ärasaatmispidu pausi ajal ja siis vohmisime ennast head ja paremat täis ja paus venis poole pikemaks, aga Lisle ei pahandanud, pakkus aga veel kooki. Selline elu on meil siis tööpõllul.



Brit on nüüd lausa sulavõis. Nimelt kolis ta majja. Lislel on selline süsteem, et need, kellel vaja, saavad majas elada. Ma kahlustan, et nüüd on tal kõik toad täis, sest seal elab praegu lisaks temale 4 tüdrukut. Brit jagab oma imeilusat suurt peegelsein-kapiga-kaks-seina-klaasist tuba korealannaga ning teises toas elavad jaapanlanna ja tüdruk Taiwanist. Üüri maksavad nad 70 dollarit nädalas, aga see kõik läheb söögi ostmiseks ja süüa teevad nad koos. Laupäev on suur šopingupäev, siis nad viiakse poodi ja ostavad kogu üüriraha eest söögi nädalaks ette. Söögikorrad on kolmekäigulised ja me ei oska tunda muud kui kadedust, kui me kuuleme, mida nad seal kõike söövad. Neil on ju ahi! Ja leivamasin. Lisaks sellele on Aasia päritolu tüdrukud meeletult punktuaalsed ja teavad näiteks täpselt, mitu viilu leiba on vaja nädalaks osta. Ühesõnaga elu nagu meepotis. Peab ainult teadma, milline on bossi tugitool ja milline tee ja mis ajal talle meeldib, siis on kõik korras : ) Ja ta lubab vahel vaeseid päkpäkkereid (nagu meid ja saksalasi) ka tuppa, siis saab teed ja küpsist. Ja duši all saab ka iga päev käia, ainult liiga kaua ei või liguneda, sest siis saab soe vesi otsa. Ühesõnaga väga normaalsed tingimused. Meie Tarvoga magame endiselt autos, mille me pargime kuskile viinapuude lähedusse (aga me saame ikka duši all käia ja vist ka pesu pesta ja teha neid teisi normaalseid asju). Kusjuures, esimesel korral, kui boss meile näitas, kus me töötama hakkame, ütles ta, et toon teile siia kohe vetsu ka. Me arvasime, et see on nali, aga ei olnud! Põllu kõrvale toimetatigi teisaldatav veega kemps! Ja täna öösel, kui oli hirmus torm, ajasime oma auto varju alla, kus tavaliselt on traktor, siis ei sadanud katus läbi. Ehk siis luksust küllaga : ) Ja jõulude ajal saame kaks nädalat puhkust!

Ahjaa! Kõigile teadmiseks, et kui on äike, siis tuleb viinamarjaistanudusest eemale hoida, sest seal on nii palju traati, et väga lihtne on saada piksest tabatud. On teada ka surmajuhtumeid. Seega lahkume ridade vahelt niipea, kui kuuleme müristamist. Iga muu ilmaga läheb töö edasi.



Mt Gambier on ka väga tore linn! Ükspäev käisime nt järve ääres piknikku pidamas. Seal on hästi palju vahvaid linde ja laste mänguväljak, kus on arvestatud isegi puuetega lastega ning eraldi on nt kiik ratastooli jaoks! Kahjuks oli seal ka üks väga totakas mees, kes leidis pisikese mao ja siis selle asemel, et madu rahule jätta, hakkas teda liiva ja kividega loopima, ja torkis pulgaga! Laus-idioot! Ta poeg tegi samamoodi. Võiks ometi eeldada, et täiskasvanud inimesel on rohkem mõistust peas, aga ei. Nii me siis nüüd siin elame. Viis päeva nädalas on tööd, 8 tundi päevas, ja siis on nädalavahetus. Kui ilm läheb soojemaks, lähme randa ka, see on lähedal. Ja üldse on siin ilus ja me oleme rõõmsad.

Esimesel pildil on rumal mees ja teisel vahva saba paremalt vasakule õõtsutav lind Willie Wagtail.





Ja vaadake viimast Eesti Loodust ka, seal on Brit kuulsaks saanud oma Piirisaare jutuga.

Märgid näitavad teed ja apelsinidest saavad õunad ja viinamarjad

Ütleme nii, et Adelaidist alates kulgeme justkui piki mingeid märke, mis ei ole alati väga arusaadavad, aga tee on ilmselgelt maha märgitud. Alati tuleb õige vihje õigel ajal. Hea on nii kulgeda. :) Siin vist teistmoodi ei saagi.

Meie apelsinikorjamiskarjäär jäi üsna lühikeseks ehk siis korralikult käisime tööl ainult ühe päeva. Esimene päev oli väga lühike nagu Tarvo juba kirjutas, teisel päeval uhasime 10 tundi korjata ja olime apelsinipuu ridade vahel viimased töötajad, kolmandal päeval jagus tööd ainult kaheks tunniks, nii et tegelikult kulutasime tööle sõitmiseks rohkem raha bensiini ja jää ostmise pärast kui tagasi teenida jõudsime. Meile öeldi, et me helistaks õhtul sellele mehele, kes meile tööd organiseeris, et teada saada, kas järgmisel päeval tööd on, aga hoolimata umbes kaheksast telefonikõnest ei võtnud ta enam telefoni ega helistanud tagasi. Ka sõnum ei läinud läbi, nii et mees tegi haihtumistriki. Mis siis ikka… otsustasime, et see töö olekski meile üsna kalliks maksma läinud ja et Loxton polnud meile eriti sümpaatne. Linnas polnud isegi pesumaja!





Selline on siis ‘bin’, mis tuleb täis korjata ja mille eest saab 24 dollarit, maksud maha. Minul läks täis korjamiseks igatahes 5 tundi.



Sellel pildil on parempoolne selline apelsin, mida tuleb korjata ja vasakul eelmise aasta apelsin. Jajah, ma olen küll poest selliseid vanu apelsine teinekord saanud…



Sellel pildil on tagumises reas paremal poeapelsin, keskel tavaline apelsin, mida me korjasime, vasakul eriti suur apelsin. Keskmises reas on kõik erinevat värvi apelsinid. Ja ees on vasakul mandariin, mida ei tohtinud korjata ja paremal sidrun, mida ei tohtinud ka korjata. :)



Tegime siis ka kadumistriki ja suundusime järgmisel hommikul Berri poole, kus pidi olema paljukiidetud hostel. Kohapeal saime teada, et tegelikult seal üks-kaks ööd ööbimist ei soosita, sest tegelikult on tegu ikka tööhosteliga. Norrakast tore omanik oleks meile siiski üheks ööks öömaja andnud, aga meie tegime natuke kalkulatsioone ja leidsime, et enne sellises toredas hostelis pikutamist peaks ikka rikkaks saama (loe: natuke raha teenima). Vaatasime kaarti ja võtsime suuna Great Ocean Roadi poole ehk siis läksime tagasi Loxtonisse ja suundusime sealt edasi lõunasse. Umbes 20 km linnast nägime tee ääres üht hääletajat. Matt oli käinud Barmeras autot ära müümas ja lootnud uue osta; ostust ei tulnud aga midagi välja ja nii juhtus, et ta hakkas suure hurraaga kodu poole hääletama, kaks pudelit vett näpus ja kaltsukast paari dollariga ostetud kaabu peas. Kui meie ta peale korjasime, hakkas ta ilmselt juba aru saama, et oli veekogusega mööda pannud, sest päike huugas nagu pöörane ja ta hakkas juba kuulma olematuid autosid. Panime ta järgmises linnas maha, kus tegime väikse puhkepausi ja kui teed jätkasime, jõudis temagi just jälle tee äärde. Niisiis lahkusime oma hääletajast jälle järgmises linnas, Bordertownis, kus meie läksime karavanparki ja tema pidi helistama, et keegi talle järele tuleks, sest pärit oli ta Mount Gambierist ja sinna oli veel umbes 200 km. Igatahes andis ta meile oma nimekaardi ja ütles, et üks ta sõber on kombiekspert ja kui me Mt Gambieri jõuame, et me siis talle helistaks.

Nii me siis nihverdasime end Bordertownis kolm kahe hinnaga järjekordsesse karavanparki ja mina ei mõelnud enam hääletamisele ega millelegi muule peale korraliku duši ja pesupesu.

Järgmiseks lõunaks jõudsime Mt Gambieri ja ahhetasime, sest linn oli üllatavalt kodune ja ilus, siin on isegi (harjumatu asi pärast kõike seda bushi) kivimajad ja kena arhitektuur. Mmmõnusalt roheline linn ühtlasi. Ümbritsev maastik on üsna euroopalik nii värvide kui taimede väljanägemise poolest – meie esimese öö öömajaks olnud puhkeala ümber rividena istutatud kuuskede taolised puud tekitasid küll väga koduse tunde. Sellises looduses ei oska üldse mõelda sellele, et siin elavad tegelikult väga teistsugused loomad või et kuskil võiks hiilida mõni ohtlik madu või ämblik.



Igatahes sattusime esimese asjana sihitult läbi linna sõites ja infopunkti otsides hoopis ühe suure sini-sinise vulkaanilist päritolu järve äärde (Blue Lake on selle nimi). Imeilus! Otsustasime, et see linn on nii sümpaatne, et siia me jääme ja võtsime ette infopunkti ja tööbürood. Üks väga hea märk linna kohta on see, et inimesed tänaval naeratavad-naeratavad ja tervitavad. Lisaks tundub, et siin linnas ei ole backpackerite üleküllust, mis on ka üks väga hea asi, sest muidu kipub inimestel tekkima eelarvamusi.

Järgmisel päeval tulime Mattile külla, kes lubas oma kombispetsialistist sõbra kutsuda meie bussi üle vaatama. Kukkus välja nii, et olime neil külas kaks ööd, sõime ja lõbustasime lapsi (või lõbustusime ise) ja meie Kombi pandi palju paremini tööle. Selgus, et viimati Broome’is mehaaniku juures käies saime rohkem tünga, kui arvasime, sest mehaanikud, kes pidid meie bussi ‘tappetseid’ (ei tea eestikeelset terminit) reguleerima, polnud oma tööd teinud. Ühe poole omasid olid nad vist kontrollinud, aga teise poole omad olid täiesti reguleerimata. Lisaks võtsid nad meilt palju rohkem raha, kui oleks pidanud. Shawn (kombispetsialist) ainult vangutas pead selle peale ja ütles, et sellised inimesed ei tohiks tööd teha. Meie tsirkuseatribuutika igatahes läks kohalikele (ema-isa, neli last, koer ja kass, eile õhtul veel neli inimest lisaks) hästi peale ja peaaegu terve perekond on žongleerimisest või devil stickside loopimisest kergelt sõltuvusse sattunud.





Vahepealsetest lõbustustest veel nii palju, et eile hommikul käisime kohalikul jõuluparaadil. Jah, novembri keskpaigas! Tundus, et kõik linna lapsed oma vanematega olid kokku tulnud ja kesklinna parkimiskohad olid paksult täis. Umbes sama palju lapsi kui pealtvaatajate hulgas tundus olevat erinevateks loomadeks või päkapikkudeks riietatuna ka rongkäigus olevat, ehkki nende ilme oli enamasti igavlev. Tundus küll rohkem lasteüritus, aga "Redback on the Toilet Seat" võttis vist iga täiskasvanu muigama. Teadmiseks, et see on siin väga tuntud laul, kahjuks ise pole seda kuulnud. Poed on ka üsna jõululainel ja Loxtonis panid kohalikud aktiivsed pensionärid juba jõulukaunistusi üles, kui me sealt ära läksime. Suure suve tõttu ei saa meie küll kuidagi aru, miks peaks praegu jõulud lähenema…







Täna pidime alustama tööd ühes Kalangadoo õunafarmis. Ma ütlen 'pidime', sest kui me eile oma kokkulepitud majutuskohta jõudsime (mis oli ühes kalafarmis, kes organiseeris õunafarmerile tööd - jah, on küll keeruline), siis selgus, et see, miks kalafarm end reklaamib kui "not your ordinary farmstay" (mitte tavaline farmiöömaja) on see, et liiga kõrge tasu eest pakuvad nad viletsat ja ligu-logu elukohta, lisaks erinevad imelikud nõudmised nagu 4 dollarit kellegi teise autos tööle minemise eest (pluss bensiiniraha), 50 dollarit deposiiti kastikese nõude ja teki eest, oma magamiskoti bussist välja võtmise keeld (sest nad kardavad bäkpäkkerite räpaseid lutikaid)... Lisaks asus see koht Mt Gambierist, kus Tarvo üritab täna tööd leida, liiga kaugel - 54 km kogu aeg edasi-tagasi sõita üsna mõttetu. Nii siis tulime sama targalt tulema.

Täna ootab meid aga ookeani poole linnast kohas nimega Kongorong üks farmer, kellel peaks olema ka nii õunu kui viinamarju ja tundub, et ta väga vajab tööjõudu oma kolmele sakslasele lisaks, igatahes on ta telefonitorus olnud väga optimistlik. Eks pärastlõunal näeme! Kohanimed on siin igatahes tõesti naljakad - ma ei saa siiamaani üle sellest, et üks mustikafarm otsis töölisi (rääkimata siis sellest, et mustikad väidetavalt kasvavad kuni kahemeetriste taimede otsas) kohas nimega Tumbarumba!

Woodstocki lainel apelsinipuu otsa

Port Augustast viis tee meid edasi Adelaide´i. Nägime pärast pikka kõrbesõitu jälle ookeani ja käisime suplemas ka! Juhuslikult leidsime kalda pealt meritähe, erkoranži värvi ja kuigi me ei teadnud midagi ta meditsiinilisest seisundist, arvasime otsekohe, et ta vajab abi ja asusime seepeale talle veekanaleid kaevama, samal ajal kätega vett meritähele endale peale loopides. Vette ta igatahes jõudis ja kuidas tal edasi olema sai teab vaid lähem vee-elanikkond.



Ja nagu ikka on suurlinnades probleem majutuskohtadega. Parklaid, ilusaid ja paremaid, on küll, aga sellise palavusega ei saa ööseks uksi-aknaid kinni jätta ja pidime otsima karavanpargi. Karavanpargi sissepääs oli tõkkepuuga, mille kõrval „telefon” nagu suurte kortermajade alumiste peauste kõrval. Helistasin nuppu ja järgnes umbes-täpselt taoline dialoog:
Tarvo: ”Tere, sooviks veeta siin ühe öö.”
Keegi mees: ”Üks hetk, vaatan kuidas meil ruumiga on. (Paus). Meil pole ühtegi kohta.”
T: ” Teate ehk mõnda teist karavanparki siin lähedal?”
Km: ”Jah, minge tagasi sinna kust te tulite ja pöörake vasakule!”
T: ”Ma jõudsin alles linna ja ei saa väga hästi aru kus ma olen, kuhu tagasi?”
Km (ärritunud toonil): „Mine tagasi põhitänavale (Main roadile) ja keera vasakule!”
T (segaduses): „Mis selle põhitänava nimi on?”
Km (kergelt karjudes): ”Ära mängi minuga ninatarka! (Don´t play smartass with me!)”
Mispeale ütlesin ma talle natuke kehvasti ja läksime ära. Leidsime selle teise karavanpargi ka üles, mille registratsioonitädi oli juba ära läinud. Vähemalt lubas ta meid telefonikõne kaudu sisse minna ja endale suvaline koht valida, et hommikul klaarime rahaasjad. Ja kui oli vaja vetsu minna, selgus, et kõik uksed on lukus, võtme saab sisse registreerides. Õnneks tuli tädi pärast ise uuesti parki, et meile võti tuua.

Adelaide'i taga mägedes.


Järgmisel päeval käisime garaažis, et remondimees Snugi kõhu alt sügaks. Talle meeldivad sellised asjad, aegajalt. Vahetati pidurivedelik ja kõrvaldati õlileke. Mulle jäi järjekordne õli ja –filtrivahetus. Siis sai Brit ühendust kellegi farmeriga, kes lubas meile alates pühapäevast Waikeries tööd anda, tsitrusefarmis. Probleem oli selles, et kui me tahtsime talle tagasi helistada, et kinnitada meie tulemist ja küsida mõningaid täpsustavaid küsimusi, ei võetud enam kõnet vastu. Isegi sõnumid ei läinud kohale. Asusime teele ja Adelaidest itta sõites hakkas maastik väga muutuma. Kõigepealt väga mägised ja kurvilised teed, Snug liikus ainult teise käiguga, mäenõlvad olid täis viinapuid ja kus oli ruumi, vohas korralik eukalüptimets. Mõnekümned kilomeetrid edasi oli nii kaugele kui silm ulatus näha ainult viljapõlde. Ja viljapõlde. Ja ilmselt oli nende taga veel mõned viljapõllud. Reljeef oli nii mõnusasti ümar ja kergete laugjate joontega, kaunistatud kuldse kattega.



Waikerie tööbüroos öeldi meile konkreetselt, et ühtegi vaba farmitöökohta ei ole. Ja juba mõnda aega pole olnud. Mis puutub sellesse farmerisse, kes meile alguses tööd lubas, otsustaski ta kõnesid enam mitte vastu võtta. Proua tööbüroos teadis toda farmerit ja ütles ,et see võib olla üsna tavaline, et farmerid ei võta kõnesid vastu kui neil on kohad täidetud. Ja lõppude lõpuks, kui me ise läksime raamatukokku tasuta internetti (kus ei tohtinud läpaka toitejuhet seina panna, turvalisuse ja tervishoiu regulatsiooni tõttu), siis leidsime kohe apelsinikorjaja ameti Loxtonis, mis ka pärast telefonikõnet farmerile kinnitatud sai. Muidu läbib Waikeriet, ja üldse siinkandi väikelinnasid, Murray jõgi, kus on superluks ennast jahutamas käia, kuigi vesi seal läbi ei paista. Aga vähemalt pole krokodille! Tööotsimise teemadest kurnatuna, istusime jõekaldal murul, kui mööda kõndis kahe koeraga purgikorjajamees. Vaatab meid ja ütleb, „Te peaks olema praegu Moorooki rokifestivalil, nad üritavad seal taaselustada Woodstocki!” No tõepoolest, mida me jõekaldal peesitame kui kohe-kohe on algamas 40km kaugusel 3 päeva kestev Woodstocki sarnane üritus.
Olime kohal enne algust, sissepääs oli kuldmünt, mis tähendab kas ühe või –kahedollarilist. Sissepääsu kõrval silt, mis mainis igasuguseid tolleaegseid legende, nagu Jimi jaThe Who ja mida kõike 3 päeva jooksul mängima hakatakse. Päriselt oli aga lugu teistsugune. Enamasti olid kohal vanad peerud oma karavanidega, noori oli käputäis ja suurema osa ajast olime meie pealavale kõige lähemal asuvad „kuulajad”. Nii umbes 60m kaugusel, lähemale ei saanud minna, sest muidu oleks elevandikari kõrva peale hüpanud. Põhiliselt mängisid bändid, kes sobiksid Inju KEKi soojendajaks. Ilma naljata! Ja samal ajal armastas helimees teistega plastiktopsi kokku lüüa, mistõttu oli heli veel kohutavam kui bändid. Õnneks oli olemas ka väike lava, kus esinesid head muusikud, näiteks kitarriga Valmari sarnane noormees ja Jenna sarnane laulja. Muidu nägime veel Kreeta ja muid Silveri sõpru. :) Päris viimasena (huvitav, kas need olid kaugelt mujalt osariikidest kohale kutsutud) mängisid kaks bändi, kes suutsid isegi „Purple haze´i” ja muidu toredat hispaaniamuusikat mängida. Samal ajal lõid karavanipensionärid lava ees sellist tantsu, et maa müdises.

Loxtonis ootas meid täiesti ebanormaalselt keeruline liiklussüsteem. Vähemalt on siin seesama Murray jõgi ja pitsabaaris tasuta internet. Täna hommikul alustasime apelsinidekorjajatena. Töö muidu tore, tuleb apelsinilõhnases keskkonnas redeli abil puu otsas turnida ja apelsine kõhu peal olevasse kotti korjata. Kui kott täis, tuleb see viia suurde kasti (nimetatakse bin´iks), mille umbkaudsed mõõdud on 80x80x50cm. Igal korjajal on oma bin ja kui bin kunagi servani täis saab, oled teeninud brutona 24 raha, mis teeb kätte suts alla 17 dollari. Kuna apelsine saab korjata ainult kuni 36 soojakraadini, siis tehakse tööd nii kaua, kuni ilmataat temperatuuri annab. Täna lubati maksimumi 44 kraadi ja tegime tööd ka ainult natuke. Korjasime kolmepeale kokku 2 binitäit ja teenisime kätte 33,6 dollarit, nelja tunniga. Tunnihind, nagu te näete, on masendavalt väike (2,8 raha). Et võrreldavat pilti tuua, siis Helen teenis oafarmis 12 dollarit tunnis kätte. Ja et tähistada tänast tööpäeva, lõime kogu teenitud raha pitsabaaris laiaks! :) Loodame, et homme liiguvad meie käed nagu ahvil ja teenime veidi rohkem.

“Emu on Austraalia rahvuslind ja emu teeb seda, mis ta tahab!”

Notabee! Eelmise sissekande juurde on ilmunud mõned uued pildid. Et nad ikka õige koha peal oleks :)

Alates viimase sissekande postitamisest oleme 8 päeva jooksul liikunud 2418 km lõunasse ja sõitnud 3106,6 km. Sellest tulenevalt on meil nüüd Austraalia keskosa kohta nii mõndagi öelda. Looduslikult on see kaks ja pool tuhat kilomeetrit poolkõrb ja kõrb ja täielik kõrb : ) Asustuse osas ei ole peale Alice Springsi ja Coober Pedy tee peal mitte midagi. No faktiliselt tegelikult on, kaardi peal on asulad täitsa olemas nii mõnesaja kilomeetri tagant, aga kui sinna kohale jõuda, siis selgub, et tegu on külaga, kus on bensukas, kolm maja, pood ja kärbsed. Pood on tõenäoliselt nädalavahetusel suletud ja loomulikult jõuad sa sinna pühapäeva hommikul, lootes müsli peale piima osta. Ilmselgelt jääb müsli ära. Sööd moosisai. Snug nõuab ka hommikusööki ja tuleb suunduda ühte kolmest bensukast. Valik on lihtne, sest kaks neist on eksisteerimise lõpetanud. Siis selgub, et bensiinijaamas ikkagi müüakse piima, aga liiter maksab 5 dollarit. Meenub, et moosisai on tegelikult päris hea : ) Peale mitmekülgset ja kosutavat hommikusööki kimad kõrbekuumuses edasi ja satud aeg-ajalt mõnda järjekordsesse maailmalõpu välimusega asulasse. Nende nägemine ei muuda just eriti ärksaks.



Selles konkreetses pildil olevas kohas oli tegelikult päris põnev, sest vetsud käisid lukus ja võtme sai baarist. Baarimees oli aga täiesti fanaatiline tegelane, kogus erinevate riikide rahasid ja näitas meile seinale kleebitud Eesti kroone. Vetsud olid muidugi omaette ooper: neljast kabiinist töötas üks ja seegi vaevaliselt. Teise ustel olid sildid nagu “Out of order”, “Please don’t use, will be repaired” ja “Also out of order” : ) (“Ei tööta/töökorrast väljas”, “Palun ära kasuta, varsti parandatakse ära” ja “Samuti ei tööta”)

Mõned kõrbekülad on muidugi sellised, mis mõnusalt muigama panevad. Näiteks Wycliffe Well, mis pidi olema väga kuulus tulnukavaatluste poolest. Ei leidnud meie selle kohta infot, kui palju seal siis vaatlusi sooritatud on või mida nähti. Lonely Planet väidab ainult, et tulnukate nägemine pidi olema tavaline ja kohalikud infotahvlid rääkisid hoopis krabist, kes imekombel kõrbes elab ja suudab aasta aega söömata olla.





Enne kui me päris kõrbe jõudsime, veetsime öö täiesti imelises tee-äärses puhkealas. See asus kõrbe ja poolkõrbe piiril ümbritsevast maastikust omajagu kõrgemal ning vaated olid seetõttu uhked, eriti päikeseloojang ja öine äike. Äike läks õnneks meist veidi mööda, saime ainult tiba vihma, aga tuul oli selle eest vägev ja kauguses sähvivad välgud ka. Tuul pidi peaaegu teki pealt puhuma : ) Ja siis algas kõrb…





Looduslikest vaatamisväärsustest oli peale kõrbe veel koht, mida kutsutakse Devil’s Marbles. Oma eripärasuse tõttu on ta ka osa aborigeenide Unenägemise ajastust.



Lõpuks jõudsime Alice Springsi, mis oli ka üle tüki aja esimene koht, kus telefonil levi oli. Veider linn. Asub ta täitsa keset Austraaliat ja keset tühjust. Esmapilgul jättis väga sümpaatse mulje, aga kui siis selgus, et seal on kõik vetsud tasulised ja mõned neist veel ei tööta ka ja McDonalds on oma tasuta interneti aja limiteerinud 20 minutiga, läksime pahaseks! Ja siis muidugi tavapärane parkimisprobleem jne… Hea meel oli jälle linnast välja bushi saada : )

Edasi viis meie tee Austraalia sümboli Uluruni. Rääkigu inimesed mis tahavad, aga see oli tõesti uhke. Tegime siis ka klassikalisi turistide asju ja vaatasime suurt kivi päikeseloojangul ja päikesetõusul. Viimase tarbeks pidime kell 4 hommikul tõusma, et õigeks ajaks kohale jõuda ja olime nii-nii unised ja väljas oli nii-nii külm! Mul oli kaks pusa seljas ja ikka värisesin! Värvide mäng oli tõesti huvitav : ) Aga kõige huvitavam oli hommikune kohaliku töötaja juhitud ekskursioon, kus räägiti Uluru ja aborigeenide seostest ja aborigeenide toidust ja elu-olust jms. See ei tulnud meile muidugi uudisena, et tegu on nende jaoks püha kohaga, aga et väikese sõrme suurune valge tõuk, mida nad söövad, sisaldab umbes sama palju valku kui kolm suurt lihakäntsakat ja 30 sellist tõuku on ühe lehma toiteväärtusega, see oli küll suur üllatus! Praegu nad enam loomulikult nii ei toitu, nende elu on valgete tulekuga kardinaalselt muutunud ja aborigeenid elavad samasugustest majades nagu valged ja sõidavad autodega jms, aga Uluru-Kata Tjuta rahvuspargis on see tore, et vanu traditsioone hoitakse ikka au sees ja lastele õpetatakse, kuidas bushis toitu leida ja kausse valmistada jne, aga seda ainult kogemuse ja lõbu pärast, see ei ole enam elulise tähtsusega.





Üks väga tundlik teema on Uluru otsa ronimine. Ükski aborigeen sinna kunagi ei roni, sest nende pärimus räägib, kuidas ükskord väga ennemuistsel ajal kaks nende esivanemat ainukesena sinna ronisid, et panna üles nikerdatud sambad, mis tähistavad rituaali läbiviimist. Ehk siis kui teised hõimud kaugemalt tulid ja nägid, et sambad on mäe otsas, jäid nad ootama, kuni teised oma rituaali lõpetavad. Kuna see kõik oli nii ammu ja sellele rituaalile järgnenud lugu (mida ma hetkel ümber jutustama ei hakka) on ülioluline, on need kaks meest natuke nagu jumalused ning kui nüüd keegi sinna kivi otsa ronib, käib ta sisuliselt jumalate jälgedes. See on väga suur asi ja sellepärast ükski aborigeen sinna ei roni. Küll aga teevad seda valged, sest neid miski Püha ei huvita ja Ulurut võetakse nagu mingit lõbustuskohta. Kivi otsa ronimine ei ole iseenesest keelatud, aga igal pool on kirjas, et selle maa pärisomanikud (ehk siis aborigeenid, täpsemalt kaks hõimu) paluvad mitte ronida. Samas on ronijatele paigaldatud köis, millest kinni hoida. See tekitabki pidevat poleemikat, et kui ei taheta, et inimesed roniksid, miks siis see rada üldse loodud on? Lihtne on aru saada, et kui rada ka ei oleks, roniksid inimesed ikka. Lisaks ei taha rahvuspark luua muljet, et tegu on politseiriigiga, a la “Keelan, käsen, poon ja lasen”. Seda asja arutatakse vist iga 10 aasta tagant, kaalutledes kolme faktorit: usulis-kultuurilised põhjused, ohutus ja keskkond. Keskkonna faktor tuli mulle üllatusena ja on lihtsakoelisem kui ma eeldasin (esimesed mõtted käisid kohe tallamise suunal). Nimelt külastab Ulurut aastas umbes 400 000 inimest, kellest umbes 40% ronib kivi otsa. Ja võib arvata, et seal üleval vetsu ei ole, samuti mitte prügikaste. Seega siis inimesed kükitavadki peale rikkalikku hommikusööki ja pingutavat ronimist kuskile kivilohukesse ja ajavad oma asju. Lisaks pidavat seal üleval vedelema hunnikutes suitsukonisid ja muud kraami, mis sinna ei kuulu. Selle kõige tagajärjel on veeaugud Uluru ümbruses reostunud ja kui varemalt käisid kõrvalasuva kommuuni lapsed seal ujumas (rääkimata vee kasutamisest joomiseks), siis enam ei ole see võimalik. Koormus keskkonnale on liiga suur. Ärge ronige Uluru otsa, kui sinna satute! See ei ole lihtsalt eetiline, kuigi nägi tõesti väga põnev välja! Ning lisaks eetilistele asjaoludele võiks ka meeles pidada, et ainuüksi ametlikel andmetel on peaaegu 40 inimest ronides (või pigem kukkudes) surma saanud!

Üks põnev atraktsioon Uluru külastuskeskuses oli “Sorry Book” (Vabanduste raamat). Nimelt meeldib inimestele suveniire koguda ja paljud Uluru külastajad on endale tükikese sellest kivist kaasa võtnud. Hiljem on nad teada saanud, et tegu on püha kohaga ja et igasugune Uluru laialitassimine on keelatud (kus nende silmad ja kõrvad varem olid?). Siis nad veel hakkavad oma ebaõnne selle kivitükiga seostama ja lõpuks saadavad ta Ulurusse tagasi, lisades vabandava ja selgitava kirja ning paluvad, et keegi kivitükikese oma õigele kohale tagasi asetaks. Seal oli nii selliseid inimesi, kes tõesti moraalsetel kaalutlustel seda tegid, kui ka neid, kes lisasid pika nimekirja asjadest, mis kõik valesti on läinud, peale seda kui nad Uluru koju tassisid. Ühe mehe lugu oli päris omapärane. Nimelt oli ta Uluru juures käinud vihmaga ja punane muda oli ta saabaste külge kinni jäänud. Pärast kodus pudenes see maha ja ta otsustas mudast suveniiri teha. Siis aga ilmnesid tal järjestikku neerupuudulikkus ja muud haigused ja naine jättis ta maha ja ta saatis liiva tagasi. Loodetavasti see siis aitas! Külastuskeskus saab mitmeid pakke nädalas : )

Uluru-Kata Tjuta rahvuspargi teine ja palju vähem kuulus atraktsioon on Kata-Tjuta. Kui Uluru on üks liivakivist monoliit, siis Kata Tjuta oli alguses ka üks, aga kuna ta koosnes mitte peenest liivast, vaid kruusast ja sisaldas rohkem vett ning oli seetõttu ilmastikule vähem vastupidav, on temast aja jooksul saanud 36 mäetükikest. Väga tore näeb välja, aga me päris kivide vahele uitama ei läinud, vesi, söök ja aeg said otsa. Lisaks hakkas Snug õli välja ajama ja tahtsime kähku mehaanikult nõu küsida, seega vaatasime Kata Tjutat 20 km kauguselt.



Niipea kui Uluru silmapiirilt kadus, algasid lõbusad juhtumised. Esimese öö kavatsesime veeta ühes tasuta karavanpargis. See nägi üsna kohutav välja, aga oli talutav. Suur tühi plats kõrbes, kuhu võis oma auto parkida ja magada. Dušš ja vetsud olid ka, aga näiteks duširuumi kvaliteet ei vääri pikemaid kommentaare : D Vähemalt pesta sai : ) Igatahes on see koht selle poolest väga “huvitav”, et seal on kõikjal keelavad-ähvardavad sildid ja nad peavad lemmikloomana vabalt ringi jalutavat emu. Emu on teadupärast väga suur lind ja üsna rumal lind (kas ta aju ei pidavat mitte olema hernetera suurune?). Igatahes ühel hetkel, kui me parajasti pesu väänasime (see käis 4-dollarilises pesumasinas, mis oli nii kapriisne, et ebaühtlaselt paigutunud laadungi tõttu keeldus tsentrifuugimast ja loomulikult oli kõrval silt, et kui selline asi juhtub, siis on see puhtalt ja ainult kliendi süü, sest tema vastutab pesukoorma tasakaalustamise eest ja kui miski pekki läheb, siis raha tagasi ei maksta), et seda kuivama riputada, tuli see emu oma järjekordsele nillimisretkele. Me pidime hakkama süüa tegema ja seega oli meie viimane pakk makarone kinnisena laual. Enne kui me aru saime, haaras emu makaronid ja hakkas pakki vastu maad taguma ja nokaga peksma. Ja kui emu on juba otsustanud midagi ära võtta, siis nii jääb. Kuidas sa ikka selle tugeva noka ja teravate küünistega peletise vastu astud? Tarvo üritas õhtusööki päästa ja andis ülbele linnule fotoka statiiviga kerge vopsu, et teda eemale peletada, aga emu ainult korises selle peale natuke ja sõi makarone edasi (tal ei võtnud väga palju aega, et pakk lahti saada. Ma usun, et mul oleks ilma noata kauem läinud). Vedas, et Lind väga pahas tujus ei olnud, muidu oleks Tarvo ise talt vopsu saanud! Otsustasime proovida teda saiaga eemale meelitada, aga emu ei olnud saiast huvitatud. Siis viskasime talle pooliku pajatäie vett kaela, aga hoolimata sellest, et emu on kõrbelind, oli see ikka nagu hane selga vesi ja ta sõi edasi. Täpselt meie auto kõrval, meie viimast sööki! Lõpuks ta solvus, et me nii vaenulikud oleme ja jalutas minema. Makaronid olid rikutud ja nüüd olid juba sipelgad ka nende kallal. Ilmselgelt söömiseks kõlbmatud. Me olime näljased ja pahased, otsustasime protestida sellise lemmiklooma vastu. Tarvo marssis otsustaval sammul baar-retseptsiooni, aga ta visati valjuhäälse sõimamise saatel välja, sest tal ei olnud särki seljas. Siis ta pani demonstratiivselt särgi selga ja läks tagasi, seekord võeti vastumeelselt jutule. Dialoog olevat olnud umbes selline:

Tarvo (viisakalt): “Teil on siin üks emu, nagu te ilmselt teate.”
Baaridaam (kuigi ma teda kõnepruugi järgi daamiks küll ei nimetaks): “Jah?”
T: “See emu sõi just meie makaronid ära.”
BD (ilmselgelt ärritunult): “Mis ma siis teen, lasen ta maha või?”
T: “Kui Teil püss on, siis laske käia!”
BD (väga häiritud Tarvo liiga julgest vastusest, mis oli puhtalt tobedast olukorrast tingitud) sogab midagi selle kohta, et siis peame me kõik pärast ise selle laga see elama.

Samal ajal istus teisel pool baariletti veel üks vanamees, kes ei kuulnud väga hästi ja palus kogu aeg Baaridaamil üle korrata, mida Tarvo just öelnud oli. Lõpuks ta kinnitas Tarvole, et emu on Austraalia rahvuslind ja emu teeb, mis ta ise tahab. Hoolimata sellest, et ta elab karavanpargis ja häirib külastajaid. Lõpuks küsis Tarvo, kas neil on olemas kaebuste raamat, mille peale ta juhatati rauduksega tuppa, mille peal oli kirjas “Kaebused” ja kus sees oli telefon. Juures olid seletused, et kui on ametlik kaebus, siis helista sellised numbril ja kui on muu kaebus, siis sellisel numbril. Kõne salvestatakse ja filmitakse : ) Tarvo ei hakanud helistama, aga tundub, et see ei olnud mitte esimene kord, kui emu kellegi toidu nahka pani, et selline klientide vihavalamise ruum ehitatud on. Igatahes olid nad seal väga ebaviisakad ja me läksime minema, teeäärsesse puhkekohta ööbima. Ei tahtnud, et emu öösel pea autosse paneb ja makaronidele lisa hakkab nõudma.

Edasi ületasime Põhjaterritooriumi ja Lõuna-Austraalia piiri ja järgmine huvitav koht oli maailma opaalipealinn Coober Pedy. Proovisime ka meie seal opaaliotsijatena õnne, aga kahjuks jäi suurem rikkus seekord tulemata. Küll aga leidsime pool supikausitäit väheväärtuslikke opaalitükke, millest mõned päris toredalt läigivad : ) Lihtrahvas saab opaale otsida kaevandusest välja veetud jääkide seast (ega seal midagi väga väärtuslikku tõenäoliselt ei ole, kuigi on üliharva leitud). Töövahenditena kasutas Helen kruvikeerajat, Brit tellitavat mutrivõtit ja Tarvo metallist võret. Kõik need asjad toimisid kaevamisabimehena. Suurtel aheraineväljadel tuhnides me eriti midagi ei leidnud, küll aga autoparklas, kust ilmselt varem keegi otsinud ei olnud : )

See linn nägi tõesti välja nagu Maailma Lõpp ja kuuldavasti on seal ka mitmeid vastava teemaga filme vändatud. Ütleks, et Igav Liiv ja Üleskaevatud väli. Linnas oli meeletult silte, meeletult! Absoluutselt ei jõudnud kõike haarata! Linna kohal asuva mäe otsas üritas aga Hong Kongi päritoluga kaevur (ja ilmselt poole kohaga veidrik) meile hunnikutes opaale pähe määrida. Mõne kivi oli ta nimetanud õnnekiviks ja see maksis kolm dollarit, mõnest oli teinud ehteid ja need oli kallimad. Ta jube lootis, et Tarvol on kaks tüdrukut, et ostku ta neile midagi. Ta oli pettunud, et on ainult üks ja seegi tahab oma opaale ise otsida. Aga meil ei olnud ta kive vaja, üks mees tänaval juba enne andis meie viis ilusat pisikest opaali, millel ilmselt turuväärtust ei olnud : ) Hong-Kongi mees omas roosat kassa-aparaati, tegi prügist kujusid ja arvas järjepidevalt, et me oleme Sloveeniast. Igatahes oli Coober Pedy väga huvitav linn ja me natuke nagu oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, et aru saada, kuidas see opaalimajandus toimib, aga ma ei teagi, miks me ei jäänud…





Ja lõpuks nägime soolajärvesid ka. Seal vett ei olnud, aga soola oli selle eest ikka omajagu. Oli küll soolane. Ja need kärbsed! Täiesti hullumeelne! Neid oli terves Kesk-Austraalias selliste hordidena, et ma ei usuks ka, kui ei oleks ise näinud. Ronisid ninna ja suhu.





Nüüd oleme Port Augusta karavanpargis ja naudime Austraalia kõige mõnusamat dušiluksust : ) Pool postitust kirjutasin meie Darwini turult soetatud võrkkiigest (ilmselt parim ost siinmail peale Snugi ja sääsevõrgu). Vähem kui kaks nädalat tagasi olime Austraalia põhjarannikul Timori mere ääres, siis olime täielikus kõrbes ja “outbackis”, homme kastame varbad Lõuna-Jäämere loodetavasti mitte jäisesse vette. Ja ühtlasi algab siit tsivilisatsioon. Võib-olla tabate meid nüüd veidi tihemini telefonilevist : ) Kehv on aga see, et loodetud jahedust me siit ei leidnud. Suvi on ka Lõuna-Austraaliasse jõudnud.

Karavanpargi väliköögis kokku klopsitud veidi logisev vemmalvärss meie nädalast

Kui lahkusime Kununurrast, itta viis meid tee
Väike põige – pilk vaja heita üle Argyle’i järve vee



Seejärel tee meil itta jätkus, ookeani poole veel
Lääs maha jäi ja Põhjaterritoorium ootas ees





Siin termiidipesad kõrgemad ja väiksed palmipuud
Darwinisse päevaks-paariks oli meie suund





Puhkealadel siinkandis tünnist tuleb vett,
Ent teadmatuks jääb, kuhu kadunud on nendest tualett
Territooriumi Wildlife Parkis kulus mitu-setu tundi
Känguru meil lakkus kätt, silitada sai kakaduu sulgi











Darwinis meid jälitasid parkimise hädad
Ka internetti saamisega kõikjal miskit mäda
Politsei seal hiilib justkui ümber iga maja
Eramaa pealt ööbimast ta meidki ära ajas
Sestap ööbisime rannas, kus ka olla ei tohi
Kerge mendiärevus pole just parim unerohi
Osariigi rahvusmuuseum see-eest väga vahva
ja kus Mindali ranna laat toob alles kokku rahva!
Seal sõjaväeorkester svingis täies hoos,
Trummid, bongod ja didgeridoo rokkisid kõik koos
Maodemonstratsiooni mees sai näkku hammustada
Tsirkusemees aga suutis kogu rahvast naerutada
Kui pool nimekirja nähtud, sai meil küllalt linnaelust
Kus igal pool on valgusfoorid, ristmikud ja melu
Pine Creeki kullakaevanduslinna vaatasime lähemalt
80-ndatest pärit infotahvleid ja lukus raudteejaama vähemalt



Nüüd jälle oleme jõudnud Katherine’i nimelisse linna
Väike puhkus karavanpargis ja aeg edasi minna
Edasi suund lõunasse, ees ootab Alice Springs
Paljukiidetud (?) Uluru ja many other things
Ahsoo, siinne kuumaveeallikas selgus olevat soojaveeallikas
Natuke vees seisime, siis meid minema peletas
Pea kohal miljon nahkhiirt, vette sulpsatav sitt
Seekordse ülekande toimetas teieni Brit

PS. Tarvol monitor ei tööta, ilmselt vanadus on käes
Ja sellepärast mitmeid pilte seekord te ei näe :(