Snug korda

Kõigepealt, Helen jahib endiselt papagoisid. Küll aga ei anna papagoid ennast ikka veel korralikult näole. On ikka ettevaatlikud tüübid.



Me oleme siin majas nüüd esimesed, kellel keegi külas on käinud :) Eelmisel nädalal sõitis Matt oma perega nädalaselt puhkuselt tagasi kodu poole ja kuna Muswellbrook jäi niikuinii peaaegu tee peale, astusid nad ka mõneks tunniks siit läbi. Pakkusime neile spinatipitsat ja kaneelirulle. Ahju omada on ikka suur luksus! Pärast läksime mänguväljakut otsima, aga leidsime hoopis veetorni, kus lastel oli niigi lõbus.



Väike juhtum veel varasemast ajast, mis paneb siiani imestama. Ühel õhtul ilmus ukse taha noormees (Aaron vestles temaga), kes tutvustas mingit koristusfirmat uue tehnoloogiaga, mis pidavat puhastama ka suurima pleki ja mustuse vaibast välja. Reklaami mõttes lubasid koristada ühe toa põranda tasuta. Nädal möödas ja lubatud kellaajal ilmus ukse taha kõige glämmim noormees, keda ma Austraalias näinud olen. Tereva ninaga kingad, triiksärk, musta värvi uhke poolpikk mantel (ilmselt küttis ta auto seest talveks) jne. Astub sisse ja räägib, et 15 min pärast tulevad musta töö tegijad ja asuvad teie toa vaiba kallale (tuletan meelde, et meie elutoa vaip on väga ebameeldiv, et mitte öelda lihtsalt rõve). Küll aga oli ta väga üllatunud näoga, kuuldes, et ma tahame, et just elutoa vaip puhastataks. Igatahes, lubas veel umbes kuus korda, et 15 min pärast tulevad töötegijad ja tema on ainult infomees. Niikui härra glämm oli kadunud, pole siiamaani mingitest põrandapuhastajatest haisu ka olnud. Vot siis sulle uut tehnoloogiat ja paremaid masinaid!

Praegu on meil käsil projekt “Snug korda”. Käisime eelmise nädala alguses Newcastle’i lähedal professionaalsete kombimeeste juures. Neil on seal väike töökoda, kus terve pere mitmes põlvkonnas asju ajab. Kõige vanem, umbes 120 aastane, on sekretär. Tore tädi, muudkui naerab. :) Ülejäänud, ma oletan, on tema lapsed ja lapselapsed. Ütlesid, et Snugil on väga hea mootor (mis siis, et ta aegajalt ei tööta, ta on kombi) ja olevat olnud näha, et teda pole aastaid hooldatud.

Teame nüüd kindlalt, et siiamaani on kõikide vigade põhjusteks olnud väga väikesed asjad. Näiteks vasakpoolse karburaatori küljes oleva kruvi tihend on läbi, mistõttu auklikel teedel vajub kruvi liiga sügavale. Tagajärjeks sureb mootor kogu aeg välja. Niimoodi sõitsime siit Muswellbrookist remonditöökotta ka. Omandasin uue sõidustiili: ettevaatliku ja ilma pidurita, sest kui mootor ei tööta, siis pidur niikuinii ei tööta. Kõik oli ideaalne kuni eilseni, kui tahtsime veidi ümbruskonda sõitma minna. Snug lihtsalt ei käivitunud. Proovisime igatmoodi ja ei mingit tulemust. Vaatasin küll, et gaasitross on veidi lõtv, aga ei tahtnud selle süüks ka asja kohe ajada. Täna hommikul proovisime uuesti ja nii, et Helen keeras võtit ja mängis gaasiga, kui ma samal ajal gaasitrossi veidi pingumale tõmbasin. Ja voilaa, mootor nurrus nagu ennemuiste. :) Lähme nüüd teisipäeval tagasi töökotta, et veel mõned nipet-näpet asjad lasta vahetada.

Kuna Snug eile ei käivitunud, siis nurjus meie autoekskursiooni plaan ning jalutasime hoopis ühte linnaservas asuvasse parki. Selline on meil siin loodus, kakaduud ja meie kohendatud soengud.









Ahjaa, see juuksur, kus me käisime. Newcastle’is. Seal töötas kaks meest. Helenil lõikas vuntsidega vanem härrasmees, kes kasutas ainult kääre, kammi ja žiletti. Isegi juukseid ei teinud tal märjaks enne, kui soeng oli peaaegu valmis. Kui tal kamm maha kukkus (korduvalt), siis ei teinud ta sellega muud, kui jätkas lõikust. Kammi maas olnud karvadest puhtaks puhuma või pesema ta ei vaevunud. Minul lõikas noorem kõhuga mees, kes oli just kiiresti lõunat söönud ja siis üritas pidevalt köhides kurku kinni jäänud viimasest ampsust vabaneda. Ta kasutas masinat ka ja tegi isegi juuksed märjaks. “Salong” ise oli uhke, vanaaegse hõngu, kõrge laega, suurte peeglite ja mugavate toolidega. Kuigi tundus, et need mehed koristavad kord päevas (loodetavasti), sest terve põrand, kaasaarvatud pistikupesad, olid korralikult juukseid täis. Lokkis ja tumedaid juukseid.

Tee suu lahti ja ütle: „Aa!“

Eelmisel nädalal saime võimaluse mängida lammastele arstitädi. Nimelt on kohe-kohe kätte jõudmas tallede hooaeg ja enne seda tehakse lammastega (neid elab meil siin umbes 1300) protseduure. Kõik lambad aetakse kokku, et nende villased taguotsad puhtaks pügada, et oleks lihtsam sünnitada. Lisaks veel vaktsineeritakse ja antakse ussirohtu. Kokku tegeleb lammastega korraga neli inimest. Kaks ajavad lambaid aedikust õigesse kohta, üks pügab ja üks mängib arstitädi. Ühel päeval oli Eun Kyung arstitädi ja teisel päeval olin mina. Süstisime vaktsiini ja teise suurema süstlaga lasime suhu ussirohtu.

Pildil on lambad, kes ootavad protseduure.



Ja süstal, mis oli arstitädi üks põhilistest tööriistadest.



Protseduuride läbiviimiseks utsitati lambad ühte metallatribuuti, mis on natuke puuri kujuga, aga kahel pool on liikuvad uksed. Selles surutakse püsti seisev lammas kahe ’seina’ vahele ja ühe liigutusega pööratakse masinat nii, et enne püsti seisnud lammas on järsku selili, jalad püsti taeva poole. Nii pääseb talle paremini ligi, lisaks hoiab masin teda üldjuhul (kui just mehaanika alt ei vea, mida ka üks-kaks korda juhtus) paigal, et ta pügamise ajal haiget ei saaks. Kui lammas selili pööratud, pügab üks inimene ta taguotsa puhtaks ja teine arstib.

Mina tundsin ennast küll nagu lastearst. Iga lammas oli nii isemoodi, aga ikka tahtsin vägisi neile öelda, et „Tubli tüdruk“ või „Tee nüüd suu lahti“. Mõni lammas oli stoiline ega pannud pahaks, kui ma talle nõela sisse torkasin või ussirohtu andsin. Mõni teine kartis kohutaval moel ja kippus pead rapsima. Teda ma üritasin siis kiiresti rahustada. Iga lammas sai süsti, ussirohtu ja kui aega üle jäi, natuke sügada või pai. Seda viimast mu tööülesanded küll ette ei näinud, aga ilmselgelt oli vajalik. Mõni lammas, kes miskipärast selili pikemalt ootama pidi (näiteks oli mingi tehniline tõke ja pügamismasin vajas kohendamist), hakkas talitsematult värisema, nii et ma pidasin oma ülesandeks ka nende rahustamist. Mõni lammas saabus selili palvetajapoosis, jalad tihedasti näo ees. Mõni teine oli täiesti alla andnud positsioonis, jalad sirgelt püsti. Kolmas üritas pea väga kaugele põranda poole ajada, et ma temani ei ulataks. Aga neil kõigil olid armsad siirad silmad.

Stiilinäide esmaklassiliselt sirgelt välja sirutatud jalgadest.



Paremal on Ken, professionaalne pügaja. Ja mina annan järjekordsele lambale ussirohtu.





Samal ajal ootasid teised lambad kannatlikult järjekorras.



Samal ajal, kui üks lammas abitult selili on, aetakse teine seinte vahele ja ühe masinaliigutusega vahetavad lambad kohad – see, kes oli selili, on jälle püsti ja lastakse vabaks; see, kes oli püsti, keeratakse selili. Sama protseduur kordub. Ja nii kuskil 100 lammast tunnis. Seejuures pügajale makstakse lamba pealt 85 senti (umbes 8,5 krooni siis).

Nüüd jääme siis tallesid ootama! Kuu aja pärast peaks neid siin olema 1300!

Lõppu üks tehniline ja hoopis teisel teemal küsimus ka – kas keegi teab soovitada mõnd vabavarana saadavat panoraamide tegemise programmi? Ma ei vaja midagi ülivõimast, aga kui suudaks 2-4 pilti kokku panna, oleks bueno. Ootan vastukaja!

Maalt ja hobusega – sõna otseses mõttes

Seekordne lugu tuleb läbi väga aeglase interneti linnast, mis on meile praegu koduks – Muswellbrookist. Natuke tuleb meie lähimast “suurlinnast”, Newcastle’ist, ka.

Kellel koha nimi meelde ei jää, ärgu kartku süüdistusi – ka mul endal läks nädalake, enne kui suutsin seda probleemideta ja mõtlemata öelda ning kirjutamine kipub endiselt vahel sassi minema, üks “s” saab tihtipeale liiga palju. Aga imestada ei ole siin midagi, sest muu hulgas on linnakese nimi olnud ka Mussell Creek, Muscle Creek, Muscelbrook, Muscle Brook, Muswell Brook, Musceltown.

Kuulus on siinne piirkond kolme asja poolest: kivisüsi, hobused ja vein. Elanikke on siin mitme nimega linnas umbes 11 ja pool tuhat ning eelmist lauset vaadates ei ole väga imestada, et suur osa neist töötab kaevandustes. Kohe linna külje all minu teada ühtegi kaevandust ei ole, aga sellegipoolest on meie aknalaud ja kõik ülejäänud kohad üsna usinad peenikese musta tolmuga kattuma. Kui aga ranniku poolt siia sõita, siis jäävad söetehased kohe tee äärde. Küll seal on pirakaid maju ja masinaid! Selline asi on natuke kõhedust tekitav, sest loodus on siin väga kena (mitte et me sinna veel väga jõudnud oleks, aga auto aknast oleme näinud, jajaa!) ja siis korraga ilmuvad eriti jõletud suured korstnad ja lindid ja tornid ja… Õnneks linna nad ei paista, nii et oma aknast naudin ikkagi… No kui nüüd aus olla, siis vastasmaja katuse vaadet :p Aga kui tänavale minna, siis on mägesid näha!

Selle koera poolest on ka Muswellbrook kuulus! Nimelt on see tõug siinkandis aretatud, aga ma ei mäleta, mis tõug see on…



Meie elame linna ääreosas madalate eramajade piirkonnas. Kui nüüd aus olla, siis ega siin teistsuguseid äärelinnu ei olegi. On ainult kesklinn (umbes 1tänav) ja siis äärelinnad, mis on väga sarnased. Ma nägin ükspäev teel kesklinnast tagasi väga ilusat puust nikerdustega valget maja ka, aga ilmselgelt ei ole sellised siin popid, sest sellel olid aknad sisse löödud ja maja prügi täis tassitud. Ja ühte aborigeenide kommuunile iseloomulikku maja olen ka näinud (hoov oli Coca-cola purke täis), aga kõik muu on väga sarnane: sissesõidutee, kuhu mahub parkima üks auto, suur garaažiuks, mille küljes on ühekorruseline maja ja rohelisest plekist aed. Majad on tellistest laotud ja kõigil on hoovis täpselt samasugune roheline pesukuivatus-keerutaja (mis mulle muideks oma funktsionaalsuselt väga meeldib). Tänava ääres on postkastid, aga sinna pannakse ainult kirju (arveid) ja üksikuid reklaamlehti. Ajaleht keeratakse rulli ja selle viskab postiljon lahtisest autoaknast sõidu pealt välja, sissesõiduteele. Vahel läheb vist veidi mööda ka, aga enamasti on nad üsna täpsed. Seda ma küll ei tea, kes meie naabritele ühe rulli katusele viskas… Ja kui vihma sajab, on leht kilekotis. Lehe asemel võib sissesõiduteel vedeleda ka kümneid rulliks keeratud reklaamlehti. Siis ei loe mingi kiri postkastil, et palun reklaami mitte tuua.

Siin piltidel vaated meie tänavast, majast ja tagahoovist.







Kui ma alguses linna peal tööd otsides ringi jalutasin (linna on meie juurest 50 min jalutada), panin ma tähele järgnevaid asju:

Inimestel ei ole aedades üldiselt midagi peale muru ja sipelgate, mõnel on papagoisid ka. Ja mõnel on koerad, kes on üldiselt väga viisakad ning ei haugu öösiti. Näiteks meie naabritel on kaks koera, aga ma ei ole neid veel kordagi asjatult haukumas kuulnud.

Inimestele meeldib meie naabruskonnas oma maja ees väljas istuda. Millegipärast lausa hoovist väljas peaaegu sõidutee äärel (kõnniteid siin ei ole, v.a suurte sõiduteede ääres). Võta nüüd näpust, miks nad seda tegid… Võib-olla ootasid bussi, sest ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt peaks siin mingi buss käima. Mõned mängisid lastega ka. Ja see ei olnud mitte ühel korral nii!

Mehed üldiselt keset päeva kodus ei ole, naised aga küll. Ja mitte ainult väikeste lastega naised. Üldiselt olen ma siin oma loomulikust intelligentsist järelduse teinud, et ju siis kaevandus on mehed päevaseks ajaks endale võitnud, aga naistel pole miskit teha peale teeäärel istumise. See samune asjaolu muidugi muutis ka minu tööotsingud üsna keeruliseks, sest õige pea sain aru, et ma ei ole siin ainuke naine, kellel tööd ei ole. Ja õige varsti ma lakkasin otsimast ka, sest mis sa ikka rabeled, kui kõik ütlevad, et jaaaa! Siinkandis on ikka väga raske tööd saada! Mis muidugi ei tähenda, et mul nüüd igav või kurb oleks, sest ometi on ju olemas Tartu Ülikool ning internet. Kui need kaks asja kokku panna, siis taraa! Saabki teiselt pool maakera natuke ajupingutust nõudvat tööd teha : ) Mina olen rõõmus ja ausalt öeldes ei ole mul kohe tükk aega nii kiire olnud kui viimastel nädalatel! Hoolimata sellest, et ma enamasti terve päeva kodus olen (vahel käin ikka jalutamas ka ja iga päev käin end kasvõi ukse peal päikse käes soojendamas), läheb aeg nii kiiresti, et ei märkagi, kui juba kell pool seitse on ja teised koju tulevad. Kusjuures ma ärkan enne seitset hommikul!

Kui on õhtu või nädalavahetus, siis näevad tänavad hoopis teistsugused välja kui päeval! Nimelt tulevad mehed koju ja siis on iga maja ees maastur või isegi mitu. Paljudel on lipukesed ka küljes, sellised pika varda otsas olevad väikesed oranžid lipud, mis suurte masinate juhtidel kaevanduses väikeste (haah! “väikeste”) autode nägemist hõlbustavad. Meie maja ees on ka siis kaks autot (aga sellel pildil on ainult üks parajasti. Teine on muidu täpselt samasugune!) :) Ja siis pannakse pesu nööridele: suures enamuses oranžid töösärgid ja sinised püksid. Meil on samamoodi, kuigi siniseid pükse kellelgi ei ole.



Veel üks tore tähelepanek: poe lähedal on punane postkast, kuhu saab oma kirju postitada. Aga selles ei ole midagi erilist. Selle postkasti kõrval on üks hall plekist kapp. Ma ei tea, mis selle otstarve algupäraselt on, aga igatahes praegu hoiab postimees seal oma lõunat. Ma olen kaks korda näinud, kuidas ta kapist võileiba sööb! Tore habetunud postimees. Ei tea, kas ta naine viib söögi sinna… : )

Kohe esimesel päeval, kui ma välja jalutama läksin, nägin, kuidas väga uhke tutt-tuvi autolt löögi sai. Ta lendas tee peale ja kudrutas rõõmsalt ja siis järgmisel hetkel vuhh!kops! ja tuvi veeres sulepallina natuke edasi. Ma olin poolšokis, sest juht isegi ei võtnud jalga gaasipedaalilt ära! Hiljem tagasi kõndides ma aga tuvi laipa ei näinud, võib-olla ta pääses ainult ehmatusega ja lendas hiljem minema. Ma loodan, sest see oli väga ilus tuvi. Siin väga palju linde ei ole (pole miskit imestada, sest mis nad puhta muru ja plekkaia pealt ikka otsivad), aga vahel ikka näen teiste hulgas erakordselt kirjusid papagoisid! Aga ma ei ole neid veel korralikult pildile saanud, sest nad on meeletult arad! Isegi fotoka klõpsu peale lendavad ära! Tavaliselt ma näen neid läbi akna, aga kui akent või ust avama hakkan, on nad läinud. Siiski on siin üks natuke hädine pilt, aga põhiline on see, et ma tahan teiega neid värvipalle jagada : )



Viimane asi veel Muswellbrookist, enne kui Newcastle peateemaks saab: “Maalt ja hobusega” ei ole siin mingi kõnekäänd! Käisime Tarvoga kohalikult suursündmusel, “Show’l”. Sisuliselt oli see nagu ränd-Tivoli (sõitsime ühe karusselliga ka). Lisaks romuralli ja nähtavasti ka rodeo, sest kui me platsi tagumise osa kaudu koju hakkasime minema, oli igal pool sõnniku hais. Õige pea selgus, et see ei olnud me kujutlusvõime, vaid seal oli tõsiselt palju hobuseid! Ja hoopis teistsugune rahvas kui karussellide vahel! Kaabud, kannused… Elasid nad karavanides, mille vahel oli vist rohkem hobuseid kui autosid. Päris sõge tunne oli. Lisaks pidi vaatama, et s*ta sisse ei astu. Loomulikult hobused ei kapanud ise kohale, selles on suured ja väiksed treilerid, mida siin kogu aeg näha saab. Ja sõnnikuhais kesklinnas ei ole absoluutselt midagi, mille üle imestada! Harjub ära.

Sellised autod veavad siin hobuseid. Pilt tehtud meie naabruses, seega lõpuks näete neid mägesid, millest ma räägin, et on näha!



Ja selline näeb välja meie pisike tuba. Ja suur tuba. Kõik on hirmus koletut värvi, aga pole parata…Katsun ikka värvilisi komponente lisada :)





Niisiis Newcastle. Oleme seal kahel korral üheks päevaks käinud ja kokkuvõte on selline, et tegu on väga mõnusa linnaga. Näiteks käisime me India kiir-restoranis ja muhedas kohvikus. Kohvikus! Mis päriselt andis kohviku mõõdu välja. Ja veel üks uskumatu asi – joogi ostmisega sai seal tasuta Wifisse! See oli muidugi vist ka ainuke kord, kui me Austraalias olles tasuta neti võimaluse kasutama oleme jätnud, sest kohvik oli niigi tore. Ja rannas käisime ka ja veel jalutasime väikse poolsaare tippu. Teisel päeval oli rannas väga tuuline, aga selle eest nägime vikerkaart : )





Ning veel - looduspargis, kus eksponeeriti ka loomi. Sai põhjalikult koaalat imetleda :) Nad on armsad küll, aga samas parajad lödimokad ikka ka. Mõnel oli ilus hele manisk puha rohelist läbinäritud eukalüptilöga täis! Vaadake neid imelisi tibulinde ka! Nad olid juba Darwinis loomapargis mu lemmikud.





Rannas vaatasime aga surf-vetelpäästjaid, kes on ikka uskumatud tüübid. Nagu “Baywatch”! Nägime ühte päästmisaktsiooni ka, kuigi ma ei tea, kas päästmine oli tegelikult vajalik. Ilmselt ohu ennetamiseks kindlasti. Nimelt üks seltskond oli oma surfilaudadega liiga kaugele hulpinud (laine ilmselt kandis) ja kaldaäär oli kivine. Nii nad seal siis konutasid kuni tuli pisikese auto-käruga vetelpääste, viskas surfilaua vette, hüppas ise järele ja ujus nagu meeletu! Ja siis varsti tuli paat ka ja hulpijad pandi paati, vetelpääste lohises oma lauaga taga. Ja siis surfas kaldale. Pärast nägime teda veel kaldaliival külma rahuga umbes sajandat treeningringi jooksmas. Ta ei hingeldanud. Uhke on vaadata, kuidas nad end lainetes koduselt tunnevad ja jõuliselt edasi liiguvad. Meid viskas küll isegi kaldaäärne “pisike” laine kõvasti tagasi, nii et nalja nabani. Lisaks tavalisele rannale, mida on Newcastle’is mitmeid, on seal mere ääres ka soolase vee basseinid.





Muidu on Newcastle tööstus- ja sadamalinn. Võib arvata, et põhiliseks ekspordiartikliks on kivisüsi. Ja kui tehaste vahele satud, siis oi-oi.. Sellised masinad, ma ikka ei lakka imestamast! Muideks meil on siin nüüd uus noormees ka geodeesiatööd tegemas, John Iirimaalt. Kui me talle rääkisime, et käisime rannas ja kohvikus, siis ta oli väga üllatunud ja ütles, et tema nägi küll ainult kivisütt, kust te selle ranna leidsite!? : )

Pildid tehtud kahes erinevas linnaosas. Ilmselgelt.





Aitab ka linnadest, kuigi rääkida võiks veel palju. Annan hoopis kiired märksõnad inimestest, kellega Tarvo iga päev väga palju tunde koos on ja keda mina õhtul mõneks hetkeks näen:

Aaron, 28 – pärit Austraaliast, aga isa on sakslane. Saksa keelt ei räägi. Tal on enamus aega üsna ükskõik. Kõigest. Ja ta on töö osas veidi lohakas, aga vallaliste naiste seas populaarne. Sööb külmutatud valmistoitu, mille peal on kirjas “Healthy Choice” (tervislik valik).

Michael, u 30 – pärit Saksamaalt, aga tahab mõned aastad Austraalias elada. Tema on siin kõige suurema vastutusega isik. Lisaks on ta enamus aega depressiivne ja istub oma toas. Kuna tal on oma vannituba ka, siis ta väga välja ei tulegi. Talle meeldivad vist küll kõik saledad naisterahvad ja ta ei suuda seda üldse varjata! Vaatab ja ohkab järele. See on omamoodi päris naljakas. Sööb külmutatud, kuiv- või purgitoitu.

John, midagi alla 30 vist – Iirimaalt, aga tahab Austraaliasse elama jääda. Tema on enamuse ajast lõbus ja temaga on tore rääkida (sest erinevalt teistest ta räägib). Natuke on unustaja ka. Teeb iga päev korralikult süüa, tubli poiss.

Ja siis mina ja Tarvo – ikka rõõmsad ja ei mossita, vingu ega ropenda. Naudime toas elamist, praeahju, piimavahustajat ja internetti. Suuname teisi vaikselt prügi sorteerimisele ja riidest poekoti kasutamisele. Vahel on tunne, et oleks nagu Karlsson Katuselt – Näime võib-olla teistele naiivsete ja liiga mängulistena, aga Rahu, ainult rahu. Pole mingit põhjust siin depressiivne olla : )

No ja kõige tähtsamad asjad unustasin muidugi esimese hooga ära: sünnipäevapoiss tunneb end hästi ja õnnesoovid võite hilinenult, aga isiklikult edastada Tallinna Lennu jaamas 13. juulil kl 12.15 : )

Hehee… Panen siia ühe pildi Tarvost ka : ) Meeletu tukk tuules!

Minu lühipuhkus kolme sõnaga

Sel nädalal piirdun nappide sõnadega, sest vastasel juhul lükkuvad igasugused sõnad liiga kaugele edasi. Napid sõnad kirjeldavad minu lihavõtteid Adelaidis Cindy-Johni juures. Lisainfona olen praegu tagasi oma vanal tööpostil ja homme hakkan teist sorti õunu korjama (seekord on sihikul Fuji). Tööd tuleb aina juurde. Ja see just ongi hea. :)

Sõna nr. 1. Delfiinid
Lühidalt: Käisime delfiinide vaatlemise kruiisil Port Adelaidis. Delfiin tiirutas ümber laeva kruiisi alguses ja lõpus. Muul ajal võis neid näha ainult kaugel omaette veemõnusid nautimas. Rahvas kiikas igatahes usinalt vette.





Sõna nr. 2. Pingviinid
Lühidalt: Victor Harboris on selline saar nagu Granite Island, kus saab õhtuti giidi saatel pingviine uurida. Meie sulandusime edukalt pimeduse varjus turistigruppide sekka ja saime tasuta pisikesi pingviine. Pealekauba vees mõnulev hüljes ja imelik rott (?), kes jooksis piki rannaliiva. Saar ise ja üle vee paistvad tuled öös olid imeilusad. Huvilised võisid sõita hobutrammiga, mida meie ei teinud. Meie lihtsalt vaatasime hobust ja trammi ja tegime pilti.







Sõna nr. 3. Asiaadid
Lühidalt: Enamuse ajast tuuritasime ringi suure ja suurema seltskonnaga Taiwanist, mistõttu Austraalia asemel puutusin rohkem kokku Aasia kultuuriga. Pildil siinsetele suurlinnadele tavaline Hiinalinna nimeline linnaosa, kuhu tasub minna odavamaid lõunasöögidiile otsima. Ja teisel pildil olev grupp on umbkaudne suurusjärk. Mandariini keel ei ole jätkuvalt mu kõige tugevam külg. :) Aga seltskond ise oli värskendav ja tore! Minust vasakul on John ja Cindy, ülejäänud on nende majakaaslased ja sõbrad ja sõprade sõbrad ja sõprade sõprade sõbrad.





Adelaidi juures võiks tegelikult kõvasti rohkem sõnu kulutada, sest linn on jätab mulle igati sõbraliku ja toreda mulje, aga seekordne pildike oli siis selline. Napisõnaline, aga rõõmus. Olge toredad ja leidke ikka mahti puhata ja mängida!