Kununurra

Kaks ja pool nädalat road trip’i (5214,2 km, rehvivahetus, õlivahetus, allakukkunud riiul, bussis ööbimised ja 6-sentimeetrised prussakad vetsudes) ning siin me oleme – imelises Kununurras. Meil oli juba algusest peale selle koha suhtes hea tunne, mida süvendas asjaolu, et linnapiiril võttis meid vastu silt “Free coffee for drivers” ning tore muusikutest paar seal samas bensukas, kus kohvi sai. Muusikud kinnitasid meile, et Kununurra on kõige lahedam koht, kus nad oma 7-kuulise tripi jooksul on peatunud ning jagasid infot backpackerite kogunemiskohtade ja nende harjumuste kohta. Näiteks hakkame ilmselt varsti otsima tüüpi nimega Mark, kes on väga hea mehaanik ning väga hea muusik ja elab valges bussis. Ja lisaks sellele peaks siin liikvel olema kaks rastapatsidega tüüpi, kes teavad kõike kohalikust tööturust ja kes elavad ka valges bussis : ) Tegelikult on siin enamus autosid ja busse valged, seega ei ole “valge buss” väga hea identifitseerimistunnus. Kununurrast kirjutame aga ilmselt pikemalt siis, kui oleme siin juba mõnda aega olnud, sest see on plaan – jääda seniks siia, kui ilm vähegi lubab. Ehk siis kuni tuul pöördub, nagu ütleks Mary Poppins. Tuule pöördumine meie puhul tähendab vihmahooaja algust (eeldatavalt oktoobris), mil teed muutuvad jõgedeks ja muutuvad seega Snugile ilmselt liiga suureks katsumuseks.

Meie vahepealsest reisist veel niipalju, et peale veidike kummalist South Hedlandi leidsime end õige pea Broome’st, täpsemalt Cable beachilt, mida on nimetatud ka maailma üheks ilusaimaks rannaks. See on eriti kuulus oma “kuutrepi” poolest, mida meil kahjuks ei õnnestunud näha, sest ei olnud täiskuu. Küll aga nägime dinosauruse jalajälge, mis ilmub ainult paarkümmned korda või nii aastas lainete alt välja, siis, kui on eriti madal veeseis. Ja meie õnneks oli juuli lõpus justnimelt väga madal veeseis : ) Jälgi oli võimalik vaadata hommikul kl 6, 7 ja 8, mõõna ajal. Läksime kella kaheksasele “seansile”. Päris suur hulk hulljulgeid pensionäre oli kokku tulnud, kõik turnisid mööda libedaid kaljusid alla ja otsisid kolme jalajälge, mis osutusid häbiväärselt väikesteks. Mina ei olnud eriti mõelnud, millised nad olema peaksid, aga Brit ja Tarvo ootasid ikka SUURI jägi, dinosaurus siiski! Seega olid nad veidi pettunud. Aga sellegipoolest oli tore seal merepõhjas ringi ronida.

Cable beach oli tõesti tore koht, selline, mille puhul sa väga pikalt ei mõtle, miks inimestele meeldib rannas käia. Meie siis läksime ka ja nautisime kogu tuule eest. Ujuda seal üldiselt ei saanud, küll aga ookeanilainetes hüpelda. Kaua sa aga ikka hüpled, kui kõik sõidavad hoopis oma moodsate body boardidega! Meil on ka Snugi standardvarustuses üks selline “kehalaud”, aga see töötab tavaliselt hoopis Briti voodi laiendusena ning näeb väga arhailine välja, umbes sama arhailine nagu Snug. Sellegipoolest ei suutnud me enam varsti vastu panna ja tõime ta bussist lainetele hullama. Esialgu osutus ta ainult takistajaks. Kui teised lauad omasid penoplastist katet ja püsisid seega vee peal, siis meie oma töötas pigem uputajana. Lainetel liuglemine ei tahtnud kuidagi õnnestuda ja olime juba alla andmas, kui selgus, et tegelikult peitub saladus hoopis õigel hetkel lainele hüppamises. Ja siis alles hakkas lõbus! Päras keha kipitas soolaveest ja tunne oli nagu keskp

ärasel soolasilgul, aga meel oli rõõmus.

Enne olime pesumajas ka käinud oma garderoobi värskendamas, seal käitus pulbriautomaat nagu klassikaline mündisööja – paned dollari sisse, välja ei tule midagi : ) Päras panime pesu parklas puude vahele kuivama ja olime endiselt rõõmsad! Ja rannas nägime kaamleid ka, aga see ei ole üllatus, sest nad on seal turistide rõõmuks igal õhtul : ) Brit oli kogu aeg tahtnud kaamlit näha, seega läksime lähedale ja nad olid ikka lahedad küll, eriti see, kuidas nad pikali heitsid. Üks oli eriti igavlev ja muudkui haigutas, tal oli ilmselt turistidest täiega siiber ja ootas ainult, et saaks koju heinu näksima.

Broome’s käisime mehaaniku juures ja, “tappetseid” kontrollimas. Me ei tea täpselt, mis see tappets eesti keeles on, aga mingi klapp ta igatahes peaks olema. Öeldi, et tulge homme kl 8.30, siis on vaba aeg. Läksimegi. Meid pandi ootele, mis tähendas sisuliselt seda, et ootasime oma autos värava taga kella 12ni ja siis pika pindakäimise peale tõsteti me auto lõpuks pukile, misjärel töömehed ise lõunale läksid ja meie istusime aias mingi toru peal. Kella neljani õhtul. Täispikk tööpäev. Lõpuks võeti auto alla ja maksime 168 dollarit. Järgmine kord siis 15 000 km pärast sama töö. Pärast läksime bensukasse, kus selgus tõsiasi, et Snugi bensupaak on millegipärast suuremaks muutunud, nimelt mahtus temasse üle 50 l kütust ja siis me juba ehmatasime ning rohkem talle ei andnud, õgard selline! Varemalt läks max 40 : )

Ahjaa, teel Broome’i käisime läbi ka Eighty Mile Beachilt, mis ongi ilmselt nii pikk nagu nimi ütleb : ) See on kuulus oma rannakarpide ja kalastajate poolest, mõlemat ka nägime. Ohtralt. Rannas oli liiv valge ja mujal punane, nagu ikka.

Ja nüüd oleme Kununurras, nagu juba eelnevalt mainitud. Siinkandis on veel kõige rohkem aborigeene alles ning nad on siin elanud juba 30000 aastat. Mõelge nüüd, et Eesti ei ole nii kaua veel alt väljaski olnud! : ) Üks meie eesmärkidest Austraalias oli põlisrahva parem tundmaõppimine, kui see kirjanduse vahendusel võimalik oleks, ning sellega me nüüd algust teemegi. Aborigeenidele on Maa väga tähtis, seetõttu otsustasime, et neilt tuleb luba küsida, kui nende maale siseneme. Tegime seda vaimsel tasandil ja oleme loa saanud. Tarvo näiteks näeb siin väga huvitavaid unenägusid : ) Lisaks vaimsele tutvusele on Brit nendega ka juba füüsilist tutvust sobitanud, nimelt kirjutas üks kergelt joobes aborigeenihärra talle oma nime jalale: Slug. Peaaegu nagu Snug : ) Üldse oli ta Britist väga vaimustuses.

Kununurrasse jõudes marssisime kohe kohalikku tööbüroosse ning meid pandi ootele, 65 inimest on järtsis ning seega tuleb varuda ohtralt kannatust. Tarvo käis lausa kahes büroos, sest tal on CV. Küll aga ei teadnud teise büroo, Grunti, neiu isegi seda, mis see geodeesia on! : ) Tulime autosse tagasi, kui Tarvo telefon helises (umbes kolm tundi peale siia jõudmist) ning ta sai tööle! Alates esmaspäevast hakkab ta maailma suurimas sandalipuu istanduses (kui seda nii nimetatakse) midagi raiuma! Kusjuures ta oli just rääkinud, et tahaks puutööd teha. Tarvo küsis seepeale tööbüroo-neiult: “How did you do it?”, pidades silmas seda, et kuidas ta sai nii kiiresti tööle, mingi tunni ajaga, kui järjekorras on üle 60 nimese!? Öeldi, et tal vedas. “Juhus”, jajaa : )

Vahepala. Poseeriv paabulind teemajakeses.

Ehk siis praegu on elu endiselt ja jätkuvalt imeline ja me lähme varsti randa. Ja kaabusid ostma, sest seda on siin töötamiseks vaja. Olge kõik tublid ja pidage meeles ütlust, mis on Loesje postkaardil ja sobib suurepäraselt Austraaliasse: “Do not oversleep your dreams!”

Selgeltnägijast klienditeenindaja ja jälitav dingo

Seiklused jätkuvad. See postitus siin on kirjutatud näiteks Karijini rahvuspargi kämpingualal ja täna on 23. juuli õhtu. Üles saab siis, kui netti on. :) Mis ei ole siinmail ometi väga levinud nähtus. Aga olgu, et mul pole isegi päris paraja suurusega linnades sageli telefonilevi, siis ei üllata see eriti. Telefon on pigem nagu ese, millelt hommikul kella vaadata ja mis tavapärasel päeval pärast ärkamist välja lülitada. Muhe. Mulle tegelikult meeldib.

Vahepealsetest lustakatest seiklustest niipalju, et Carnarvonis vahetasime õli – ja mitte ainult õli, aga ka õlifiltrit. Tarvo küsis, kas ma ikka mainin seda. Tal oli sinine kostüüm seljas, mille lukk ei töötanud ja käis seega eest pesulõksudega kinni. Meie naersime korralikult, aga mehhaaniku-elukutse proov igatahes kordaläinud. Kui välja arvata see, et üsna korralik loik õli läks maha ka (lupsas üllatuslikult vana õlifiltri kohalt välja) just pärast seda, kui olime bensukamehele kinnitanud, et me ei aja maha, sest meil on ju anum all. Helen ütleb, et tegelikult käib jutt pesulõksudega viinerist. Seda bensukat me kasutasime viimase piirini ja nautisime nende sooja tasuta dušši.



Üleeile kulgesime mööda üht treppisteed Tom Price’i nimelisse asulasse. Päris huvitav koht. Kõik kohad olid peamiselt täis maastureid ja mehi. Hakkas tekkima kahtlus, et seal naisi ei olegi, aga siis selgus, et ikka on. Lihtsalt enamik neist tundusid kaugelt ka päris mehelikud ja kippusid ühte jalga marssima. Linna juures on kaevandus ja linnas mingi pataljon. Turismiinfos oli üks tore venelannast teenindaja, kelle puhul meil tekkis kahtlus, et ta on selgeltnägija. Nimelt edastas ta meile peale kõige asjakohase info ka linnas asuvate rehvitöökodade kohta käiva info. Ja nagu ette plaanitud oli õhtul, pärast seda, kui olime Karijini rahvuspargis väikse tiiru teinud, Snugi tagumine vasak rehv täiesti löss. Ta ikka jätkab meie üllatamist, ehkki tuleb tunnistada, et see ei olnud meile mingi üllatus. Õnneks oli kõrval inimestel pump ja saime korraks turgutatud rehviga rahvuspargi kämpingusse sõita. Nojah, siis selgus asjaolu, et meie lisarehv, hoolimata oma heast seisukorrast, ei olnud sama suur, kui allolevad rehvid. Natuke mõtlemistööd ja tänahommikune suund viis tagasi Tom Price’i (seejuures kahtlustasime pikalt, et selle turismitädi mees äkki töötab rehvitöökojas ja juba ootab meid või et tädi oli hoopis selgeltnägija või tulnukas), kust me mõne aja pärast juba uute rehvidega ja palju kindlamal vurinal tagasi Karijinisse tulime…



Siinsed supluskohad on toredad! Vesi on külm, aga karastav ja mõnus ka, kui muidu dušši alla just eriti sageli ei satu. Meie päevase retke põhipuänt oli ikkagi see, et kohtasime dingot. Tulime parajasti ühe loodusliku basseini äärest tagasi ja samas suunas liikus veel üks perekond, kui järsku nad teatasid, et näe, dingo. Seisis otse meie tee peal ja tundus üsna üllatunud sellest, et keegi samal rajal kõnnib. Või noh, samadel kaljudel. Pereema teatas, et olge rahulikud ja hoiame kokku, aga tundus ise üsna paanikas. Pereisa itsitas ja tahtis dingo poole minna. Kõik tegid pilti ja dingo vaatas segaduses ilmel. Siis otsustati, et hakkame taganema, mille peale muidugi dingo tuli edasi meie poole. Mõne aja pärast tuli kellelgi mõte dingo tee pealt ära minna ja tundus, et dingo läkski rahulikult oma teed basseini poole edasi ja meie hingasime kõik rahulikult ja astusime edasi. Senikaua oli kõik rahulik, kui selgus, et dingo arvas, et meie jälgimine on põnev tegevus. Ta lihtsalt kõndis meil sabas. Uudishimulik kutsu. :) Pereema oli üsna paanikas ja rada läks parajasti orupõhjast otse treppi pidi üles, niiet kihutasime terve tee otse üles, nii et keel vestil. Dingot ei raputanud sabast ka vahepeal olnud redel. :) Aga tuleb tunnistada, et tal oli ka üles jõudes keel vestil. Perekond tegi sääred ja meie vaatasime veel mõnda aega dingoga tõtt. Ilmselt otsustas ta siis, et me pole siiski väga huvitavad ja pöördus ümber, et teisi turiste jälitada. Kui tagasi parklasse jõudsime ja just bussile hääled sisse said, nägime, et üks dingo oli äsja jõudnud naaberauto kõrvale. Seal olev mees oli just rahulikult toolil istudes toitu teinud ja vupsas kohe dingot nähes kiiruga bussi varju. Dingo istus edasi, endal leebe koeranägu peas, ja ootas toitu. Nad on siin tõesti turistidega nii harjunud, et eeldavad juba seda, et küllap neilt inimestelt toitu pudeneb, ega karda põrmugi. Hoiatussilt oli ka, et ärge toitke dingosid, nad harjuvad liiga ära ja muutuvad agressiivseks, kui süüa ei saa.



Eile õhtul kohtasime ühte hüppavat ämblikku ka, kes oli bussi kolinud, aga kelle Tarvo topsiku ja kaardi abil kinni püüdis. Ohtlik ta igatahes ei olnud. Aga üldiselt oleme me kohanud palju linde. Näiteks kädistavaid kakaduuparvesid, kes ei lase hommikul Tom Price’is poe ees parklas rahulikult magada.



Ja lisaks me igatseme väga selle järele, et satuks jälle mõnele sellisele juurviljaturule nagu Perthis, kus on üks igavesti lahe itaallase äri. Ostsime terve kastitäie juurvilju, 3 liitrit mahla ja 12 muna umbes 160 krooni eest. Siiamaani toitume nendest varudest, ehkki nüüd hakkavad tõesti juurikad otsa saama. Ehe juurikaturg oli, tänavale kostis juba kaugelt, kuidas see metsikute lokkidega tüüp karjus “Get your vegetables here! One dollar bag!” ja laulis “O sole mio” kordamööda. Poeg oli tal samamoodi välja treenitud. “Lovely beautiful baby eggplants!”



Üldiselt on see väga tore, et austraallased on nii chillid ja sõbralikud. Isegi kõige karmima välimusega tätoveeringute ja päikseprillidega mees naeratab raudselt tänaval vastu. Eestis ei julgeks talle otsagi vaadata. :) Ainus erand oli Carnarvoni linn – seal oli täpselt üks inimene, kes naeratas. Ülejäänud olid kuidagi sünged ja rusutud. Mujal pole sellist asja kohanud. Ikka lehvitatakse möödasõitjatele ja see, et suvaline inimene sinuga rääkima hakkab, on tavaline asi.

Aga alles üleeile nägin ma lõpuks esimesi kängurusid! Elusaid. Sest surnuid me oleme näinud ikka sadade viisi. Mõned teelõigud nimetasime laibaalleedeks (inglise keeles ilusama terminiga ‘sanctuary roads’) ja ükskord lugesime Tarvoga paarikümne kilomeetri peale kokku 40-50 laipa. Mõne teelõigu peal on lihtsalt kängurusid ja tundmatuid soolikaid iga paarikümne meetri tagant. Hoolimata maalilistest maastikest on mõne koha peal ikka päris jäle sõita, kui ikka silma hakkavad teest paari meetri kaugusel vedelevad ilma peata lehmad või midagi… Mul hakkab veits paha. Aga jätkates maanteede teemal, siis road trainid on siin ikka omamoodi vaatamisväärsus. Ilmselt ei vaata Euroopa rekkaid enam kunagi sama pilguga – need tunduvad raudselt eriti pisikesed transpordivahendid. Kui on ikka õhtu, siis road train valgustab enda ees terve pika tee ära ja kui ta mööda sõidab, siis on nagu Coca Cola jõulureklaamis.
Helen tahab rõhutada, et siin on õhtul ikka väga pime. Aga Linnutee on imeline! Üldiselt on kell kohe 20 ja meil tuleb uneaeg, et jälle virgalt hommikul üleval olla ja põhja poole edasi uhada. Pimedusega on tegelikult ikka naljakas küll, et päevarežiim läheb hoopis teistsuguseks. Päike läheb looja, siis läheb kohe hämaraks, teeme süüa ja sööme ja siis on juba kottpime ja tulebki uni. Hommikul läheb kl 7 uni ära. Minu jaoks uskumatu, aga tõsi.

PS. Käisime veel ära atraktsioonil nimega Austraalia prügimägi. Seal tegime esimese grupipildi. :)

Ja tee ja tee viib edasi...

Asukohaks North West Coastal Highway ääres asuv Billabongi „roadhouse”. Ehk siis oleme teel Perthist üles põhja, sihtkohaks Kununurra. Täna hommikul oleme sõitnud juba 130 km ja nüüd on aeg käes väikseks peatuseks ja hommikusöögiks. Üldiselt oleme mitmendat päeva teel ja enamasti täielikus leviaugus. Mingist wifist või internetist rääkimata. Aga siin seinal näitab silt, et Internet, nii et võib loota, et me saame selle postituse netti. :)
Vahepeal on saanud igasugust nalja. Näiteks otsustas Snug juba teel alt Pembertoni kandist põhja suunas, et ta ei taha käike sisse panna. Trikkidega hakkas ta ikkagi tööle ja nüüdseks oleme tõdenud, et ta on lihtsalt üsna pretensioonikas kodanik. Kui me ta Perthis igaks juhuks mehhaaniku juurde viisime, siis töötas teine nagu kullatükk ja mehhaanik pidi ainult tõdema, et „I wish I could say there was something wrong with it” (ma soovin, et ma saaksin öelda, et sel on midagi viga). Snug ainult säras seepeale, seda oli kaugele näha. Lisaks ei lase ta diivanit voodiks lahti teha, kui Tarvo magamiskott on alles diivani all. Täna oli esimene hommik, kus tal polnud vaja üldse õli juurde panna ja tundub, et tal on hea meel olla teel ja märksa soojemas ja kuivemas kohas kui Albany, kus ta pikalt ühe koha peal kössitama pidi. Ikkagi rännumees! (Olen rännumees, unenäos sinu juurde teel... ma arvan, et kui Snug oskaks laulda paremini kui ainult mürinaga, siis ta laulaks seda laulu) Tundub, et ta hakkab ära harjuma ka meiega, sest eile, kui sõbralike müksude andmiseks läks ja mina oma müksu Snugile edasi andsin, siis lõi ta pärast üsna valusalt Tarvot. Ilmselgelt andis oma müksu ka edasi ja nüüd oleme me päris semud juba. ;)
Praegu on päris täiskohaga ränduri elu. Ärkame hommikul päikesetõusuga, kraamime ja asume teele. Mõne aja pärast on peatus ja hommikusöök. Siis jälle edasi. Kuni millenigi, mis haarab silma ja paneb bussi tee äärde jätma. Siis on paus ja siis jälle edasi kuni hämarani. Täna on meil plaanis minna Shark Bay Marine Parki vaatama, seal pidi olema ilus karbirand. Kihutasime eile halli pilvepiiri alt välja ja praegu on taevas sinineja pilved rõõmsalt valged. Tarvo kraamib bussi põrandat ja varsti hakkame sööma. Ümberringi pargivad karavanid ja uitavad hommikust söövad inimesed. Tee peal olles töötab meil bussis vahepeal Catering ehk siis puhvet. Selleks on tagaistmel olev inimene, kes tellimuse peale võileibu valmistab või mahla kallab. Kui veab, saab küpsiseid või šokolaadi. Hetkel tunneme puudust muusikast, sest kassetikas meil küll on ja kassette ka, aga taga töötab ainult üks kõlar (teise juhe natuke katki) ja see ei suuda üle tagant tuleva müra mängida. Või siis lihtsalt oleks tulemuseks liiga palju müra. Kõige vaiksem tegelane Snug just ei ole. ;)
Perthis sattusime ööbima ühes kummalises backpackerite hostelis kesklinnas, mille nimi oli Aberdeen Lodge. Ilmselt kunagi olnud villa, aga nüüd olid sellest järel ainult nikerdustega laed. Saime omale kolmese toa, milles oli tegelikult narikohti viiele. Naabermajast tulev lärm lõppes alles hommikul ja meie maja elanikud vaatasid terve õhtu ja öö vältel elutoas telekat. Laes oli tiivik, mis õnneks ei pöörelnud, sest selle peal oli 2cm kiht tolmu. Aga rahvas oli tore. Administraator oli punases pusas kutt, kes lubas lahkelt, et võime maksta hommikul ja unustas lõpuks küsida ka võtme tagatisraha. Pärast meie õhtust omaette spekuleerimist, et ilmselt seal majas küll kunagi ei koristata, tuias hommikul majarahvas ringi puhastusaktsioonil - üks pilusilmne neiu pesi nõusid, harjaga punkar imes tolmuimejaga tube ja naeratas möödujatele... Väga külalislahke ja omamoodi koht.
Igatahes oleme me nüüd siin läänes linnatoimetused lõpetanud ja põrutame üles põhjapoole suvele vastu. Tarvo just tuli luureretkelt ja ütles, et siin pidi olema internetipunktis üks arvuti ja seda valvab 70-aastane tädi. Loodetavasti siiski toimiv. Kõigepealt hommikusöök ja siis lähme kaema.
Olge tublid! (juba kaks korda järjest kirjutasin hoopis ´tulbid´)
Heh. P6hinali on see, et siin on Dial-up ja see on metsiku kiirusega. Ymbritsev on natuke nagu 6udusfilmist. Eemal r8gisev t2di ja puruga kaetud lauad. Brr.

“1974 Kombi for sale”

Austraalias on internet luksuskaup, seega ei saa kogu aeg uusi postitusi lubada. Järgnevalt pakun viimase viie päeva lühiülevaadet : )
Kui lennuk Perthis maandus, oli kell kuus hommikul ja ilm keskpäraselt jahe. Hostelisse saamiseks tuli spetsiaalsete lennujaam-linn bussidega kaupa teha, sest tavalised linnaliinibussid üldse rahvusvahelisse lennujaama ei sõida. Toredad Austraalia kaabudega tädid tõmbasid meid kohe rajalt maha ja müüsid pileti (mida rohkem inimesi koos sõidab, seda soodsam!) linna. See oli oigamapanevalt kallis, aga kallidus on üks asi, millega eestlasel Austraalias närvide säästmiseks kiirelt harjuda tuleb. Mina ei ole veel päris harjunud : ) Buss ei sõitnud küll päris sinna, kuhu meil vaja oli, sest selgus, et meie hostel asub kuskil äärelinnas, Tallinnaga võrdluseks a la Vääna-Jõesuus. Tore oli aga see, et Perthi sisse sõites sadas koletult vihma (see ei ole veel tore osa) ja siis hakkas päike paistma. Nende kahe koosmõjul ilmus muidugi meeletult ere vikerkaar, mille alt me läbi sõitsime : ) Kusjuures eriti huvitav on see, et me nägime vikerkaare algust (või siis lõppu, tont seda teab, kummast otsast arvestama peaks)! See oli meist umbes 50 m kaugusel ja lihtsalt rippus sealsamas maa kohal õhus! Igatahes võtsime vikerkaare alt läbi sõitmist kui märki : )

Peale seiklusi ja õige (raud)teeotsa otsinguid ja üsna põhjalikult märjaks saamist jõudsime oma hostelisse, kell 10.30 või umes nii. See aga tähendas, et veel sisse ei saanud kolida, sest koristaja pidi tubades tegutsema. Jajaa… “Koristaja”, nagu hiljem selgus ; ) Nii me siis suundusimegi linna, et veidi asju ajada. Nt ostsime endale telefonikaardid (vt meie uusi numbreid tekstist paremal) ja mina tegin pangakaardi. Austraalias on see huvitav, et ükskõik, mis asju sa ajada tahad, on alati tarvis oma kodune aadress öelda. Ja ma ei räägi mitte Eesti aadressist, vaid aadressist Austraalias. Jajaa! See on iseenesest üsna vaimukas, sest nt on igale kodanikule (ja ka ajutiselt riigis viibivale inimesele, kes tööd tahab teha) kohustuslik Tax File Number. See on midagi taolist nagu isikukood Eestis ehk siis antakse sulle ainult üks kord elus ja selle põhjal peetakse natuke inimeste üle arvet. Põhiliselt on ta muidugi selleks vajalik, et maksudega kõik korras oleks. Kui meie backpackeritena seda nt ei teeks, siis peaks tööandja meie palgast pool kinni hoidma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et TFN saadetakse sulle peale avalduse täitmist postiga koju. Ja põhimõtteliselt ei ole teist võimalust seda saada! No tegelikult on nii, et sa saad ka helistada ja öelda, et sa ei ole kirja saanud ja kas saaksite mu numbri mulle öelda, aga seda ei peaks nii tegema. Ühtlasi saadetakse postiga koju ka pangakaart. Veider. Mulle tehti erand ja ma võin sellele kontorisse järele minna, mis tähendab muidugi, et oleme mõneks ajaks Perthiga seotud. Ka telefonikaardi registreerimisel peab aadressi ütlema! See on lihtsalt uskumatu. Nii me siis kasutamegi Aire aadressi. Aitäh : ) Kõige toredam oli see, kuidas Tarvo pidi oma telefonikaardi regamisel sisestama oma telefoninumbri, mis võis olla ainult Austraalia lauatelefon. Lõbus.

Omaette pärl oli muidugi Perthi hostel! : ) Üldse mitte virisedes, aga see oli ikka üks räpane koht küll! : D Koristajateks olid seal hostelielanikud, kes said selle eest tasuta hostelis elada. Ja need n. ö. koristajad elasid ühtlasi meie toas. Kui me oma asjadega sinna lõpuks sisse saime, siis nägi tuba välja nagu täielik seapesa. Seal tervitas meid sakslanna, kes teatas, et nad just koristasid, et enne oli siin ikka täielik segadus! : ) Me olime päris üllatunud. Aga see ei olnud mitte ainuke üllatus. Läksime kööki süüa tegema ja rääkimata sellest, et see ikka parasjagu rõve välja nägi, olid seal ka igal pool pahases ja ähvardavas toonis sildid, mis ütlesid, et igaüks peab ise oma nõusid pesema ja neil oli köögis kaamera, mis filmis 24 tundi, et nõusid mitte-pesevad kodanikud tabada : D Lisaks sellele ei olnud seal nõusid, need tuli 10-dollarilise tagatise eest rentida. Nali, ma ütlen. Aga me harjusime ära. Kogu aeg ümber voodi ja voodi kohal jalutavate prussakatega harjusime ka ära : ) Kuid ikka oli naljakas, kui Brit üritas ühte prussakat, kellele ta oli korduvaid hoiatusi teinud, lusika ja taskurätiku abil surmata. Ta viskas taskurätiku prussakale peale, aga selleks ajaks, kui ta ükskord lusikaga virutada jõudis, sibas prussakas juba rätiku alt minema.

Olime seal hostelis kolm päeva ja ta asus Cottesloe rannas India ookeani ääres. Rand oli küll superilus! Ükspäev veetsime seal üsna pikalt jalutades aega (siis oli esimene päev, kus ei sadanud nagu hull) ja vaatasime surfari-suppi. Veel jahtisime fotokaga papagoisid, aga nad on ikka maru vilkad ja seega on neid raske kaadrisse saada. Lisaks sellele eelistavad nad hüplemiseks eriti värvilisi puuoksi, tehes sellega pildistaja elu väga raskeks. Tarvo läks juba meeleheitele : ) Aga pole hullu, tal on ju terve aasta aega harjutada.

Loodus on siin hästi huvitav, muudkui käi ja imesta. Kõik hääled on täiesti uued! Nt on siin sellised ronga-sarnased linnud, ainult musta-valgekirjud, kes kõlavad nagu nad hakkaks surema. Alustavad oma kraaksatusi väga hoogsalt ja siis järgneb selline hääbuv hädine “väääääk….” Väga veider. Papagoid on loomulikult eriti häälekad. Nüüdeks oleme ka ühe öö maal veetnud ja seal olid jälle täiesti teistsugused hääled. Imeline.

Hostelis tegelesime põhiliselt “refreshimisega” ehk siis värskendasime pidevalt automüügi-kuulutuste lehekülge. Muidu ei oleks me seda endale lubada saanud, aga õnneks levis meie toas mingi tasuta internet. Hosteli-net maksis 5 dollarit tund. Seda me ei kasutanud, röövimine! Nii ma siis muudkui refreshisin ja refreshisin ka mõnele inimesele helistasime ka, aga ei midagi vapustavat. Ja siis teise refreshimis-päeva õhtul otsustasin vaadata ka teiste piirkondade automüügi-kuulutusi, sest Perthi omad olid juba üsna peas. Tegin Adelaid’i lehe lahti ja seal ta oli! Imeilus kollane hipibuss! Aga nii kaugel. Oeh… Pani kinni. Aga siis kutsusin ikka Briti ka, et ta näeks maailma kõige ilusamat autot ja Tarvi vaatas ka ja hetkega olime kõik pöörases vaimustuses ja otsustasime helistada, sest selgus, et auto on hetkel meist vaid 500 km kaugusel! Ja leppisimegi kokku, et tuleme järgmisel päeval vaatama. No muidugi ilmnes siis asjaolu, et sinna 500 km kaugusele läheb ainult 2 bussi päevas, millest üks sõidab 6 ja teine 8 tundi. Hääletamine jäi ka ära, sest meil olid nii suured kotid. Nii me siis järgmisel päeval lõunasse põrutasimegi : ) Ise armastame öelda nii: “Nägime internetis hipibussi kuulutust, võtsime seda kui märki ja põrutasime lõunasse.”

Ja siin me nüüd oleme! Albanys, Lõuna-Jäämere ääres, 1974. a VW Kombi omanikud : ) Ja ise selle üle jube rõõmsad! Auto on aus ja koosneb väikestest trikkidest. Nt üks uks avaneb trikiga ja teine sulgub trikiga. Konditsioneeri ei ole, aga selle eest on kraanikauss ja diivan-voodi ja lahtikäiv katus ja külmkapp ja lahe kasseti-kogu. Eelmised omanikud olid väga kurvad, et pidid oma autost lahkuma ja meie väga rõõmsad, et ma just õigel ajal seda kuulutust nägin, sest järgmisel päeval sai eelmine omanik Mel vähemalt 6 kõnet auto asjus. Kuna me jõudsime Albanysse kl 9 õhtul ja vihma sadas ja kõik hostelid olid juba suletud, siis olime natuke kodutud. Aga nagu alati, oli parim plaan tegelikult olemas – saime ööbida samade inimeste juures, kus Mel ja Doug. Meie toaks oli ruum selle toas kohal, kus perenaine oma patsiente-kliente vastu võtab, ta tegeleb nimelt reiki ja aura muutmise ja muu sellisega. Väga hea energiaga tuba ja hea uni. Öösel kires kukk, täitsa segane : ) Hommikul ajasime autopaberid korda ja õppisime, kuidas õlivahetust läbi viia ja mida kõike veel kontrollida ja vaadata ja asusimegi teele. Kuna me ei suutnud otsustada, kuhu poole minna, veetsime pool päeva Albanys Woolwarthi parklas. Koristasime natuke oma uut vani (ta nimi on muideks juba ammusest ajast Snug), ostsime paja ja voodikatted ja süüa ja muud huvitavat ja olime rõõmsad ja põnevil. Oleme ju juba aastaid sellist bussi tahtnud! Muideks, meie pulmabuss oli sama mudel : ) Muu hulgas avastasime, et mäest üles ta väga hästi vedada ei taha, aga rahulikuks trippimiseks on absoluutselt sobiv. Siiski ainult 1,8 l mootor, kui kedagi peaks huvitama : ) Mootor uus, mis aga siiski eelmistel omanikel plahvatas ja seega on tal silindripead välja vahetatud (mida iganes see peaks tähendama, seda mu naiseaju hästi ei võta). Lisaks on tal kõiksugu tööriistu ja lauanõud ja piknikutoolid ja piknikulaud ja kalaõnged olid ka, aga neid me ei võtnud, sest me ei ole erilised kalamehed. Ei suuda ussi otsa panna ja pärast kala surmata ; ) Ehk siis saime selle busii kõvasti alla omahinna (juba mootori väljavahetamisele ja parandustele on kulutatud kolm korda rohkem kui meie ta eest maksime). Imeline! Ja millal siis veel kui mitte nüüd sellise bussiga sõita!? : )

Nüüd oleme siis Albanys hostelis, mis on supertore, v. a. asjaolu, et internet on taaskord tasuline, aga 10 min saame tasuta ka! Siin on kõik seinad täis maalitud ja sai tasuta kooki. Ühtegi prussakat ei ole veel näinud ja üleüldse on kõik väga muhe! Nb! Pimedaks läheb õhtul kl 5. Nagu talv. Ja kui on pime, siis on ikka pime, ei mingeid erandeid. Teed on absoluutselt pimedad ja ka maju ei ole teede ääres. Ja telefonilevi ka väga ei ole. v.a asulates. Seega ärge muretsege, kui meid kätte ei saa!

Üks asi veel – inimesed suhtlevad siin täiesti vabalt võõraste inimestega, mis on üsna harjumatu, aga samas lahe : ) Ja bussijuht lobises ka mikrofoni ja inimesed vastasid talle. Vahva.

Ilusat suve!

Suraja mees ja cheese naan ja muidu päris hea bassein

Vetsukülastus tehnikakaubamajas maksis pool ringgitit ja selle raha eest oli neljast kabiinist vaba üks, kus paberi asemel oli dushivoolik ja põrand oli ilusti ühtlaselt mingisuguse vedelikuga kaetud. Täpsemalt ei oska öelda, sest väga lähedale torkima ei läinud. Ja nagu hiljem selgus, sai paberit kohe pärast uksest sisenemist võtta.

Sõitsime tagasi Bangsari - sööma. Nime me muidugi enam ei mäleta aga välja nägi ta selline.

Ja siis, otsisime juba teist päeva taga sellist asutust nagu fish spa. See tähendab kohta, kus väikesed kalad söövad su jalgade küljest vana nahka ja muud taolist. Kõlab ju ahvatlevalt? :) Lõpuks selgus, et selles linnaosas on kalaspaa praeguseks suletud, kuigi 3 kuud tagasi oli ta veel olemas ja see tegi meele ikka väga kurvaks. Pärast sellist väikest pettumust tundus basseinis suplemine väga mõnusa ideena.

Võtsime veel viimast korda suuna samasse söögikohta, kus me juba mõned tunnid varem olime käinud, et proovida cheese naani. Seda oli meile lihtsalt eelmisel õhtul reklaamitud ja tuli ära maitsta. Ja ei saa küll kindel olla aga tundus, et üks kokk tegi neid samu naane kohe peaaegu meie nina all leti taga. See protseduur nägi välja väga lihtsakoeline, kuid meie jaoks huvitav - ta võttis alati umbes käelaba suuruse ja suts alla sentimeetri paksuse taignalataka ja viskas selle 10-15 korraga eriti graatsiliste käeliigutuste abil vähemalt 50 cm läbimõõduga üliõhukeseks laudlina sarnaseks asjanduseks. Edasi võis oletada, et ta pani sinna vahele juustu ja tõstis servad keskele kokku ning sai tavalise taldrikusuuruse naani. Aga võib-olla tegi see kokk ka midagi muud kui naane.

Väikesed märkused seoses Kuala Lumpuriga:

1) Väga tihti juhtub, et jalutades heal kõnniteel saab see lihtsalt kahe suure maantee vahel otsa ja tuleb sooritada hulljulgeid trikke üle maantee, et jälle uuesti kõnniteele saada. Võib ka muidugi kilomeetrise ringi teha.

2) Fakti, et jalakäijal on sebral teed ületades eesõigus ei huvita mitte ühtegi transpordivahendi juhti.

3) Võib vabalt juhtuda, et terrassipealses söögikohas tuleb kerjus almust paluma. Ja hetk hiljem tuleb laua kõrvale väike poiss, kes müüb vildikaid. Selliseid asju juhtub muidugi ka Eestis.

4) Neil on iga asja jaoks keegi. Näiteks mees, kes saju korral hoiab su kohal vihmavarju, kuni sa kaubanduskeskuse uksest oma autoni jõuad. Või lihtsalt mees, kes naeratab sulle kaubanduskeskuse ukse peal. Kohvikutes on eraldi mehed, kes meelitavad sind sisse astuma. Tihtipeale saad sa selle isiku ka endale teenindajaks, kuid on ka lihtsalt meelitajaid.

5) Parimat puuviljamahla saab söögikohast nimega Nirwana. Superhea! Võib ka väga maitsva piimakohvi võtta.

Oodates KL Sentralis lennujaama Skybusis sõidu algust, lõbustasid meid paar selle firma töötajat. Üks näiteks suras sõrmega mu patsis. Teine mees, kes surajat seepeale keelas oli gei. Kui me veel bussis ei olnud, siis ta kudrutas teise mehega. Bussi ees. Tänaval. Teiste inimeste keskel. Aga see on siin, nagu paistab, normaalne. Kui Helen vaatas fotokast päeva jooksul tehtud pilte, siis sõrmega suraja mees oli jälle selja taha hiilinud ja tegi seda sama. Ise itsitas. Siis hakkasid nad alles edvistama ja tahtsid, et me neist pilti teeks. Ja see firma oli saanud mingi aasta auhinna parima klienditeeninduse eest!

"This is a very old church. It's a hundred years old."

Malaisia puhul tundub klassikaline. Arvad, et miski on väga kaugest ajast või juba iidvana traditsioon ja siis selgub, et see on aastast 1900. Väga-väga vana, rõhutavad malaislased ise uhkelt.
Oleme teist päeva Marjami, ühe eesti tüdruku juures. Seltskonda on siin tegelikult rohkem ja enamus neist värvivad praegu suures toas laua taga värviraamatut. Enne siiasaabumist eile (taksoga jälle, seekord läks kallimaks, sest oli tipptund) jõudsime teha nii mõndagi, erirõhuga tiirutamisel (loe: läksime tükk aega vales suunas ja siis korrigeerisime jälle). Kammisime tehnikakaubamajasid parimate objektiivipakkumiste osas, seejuures avastasime Heleniga, et tehnikakaubamaja moeosakond jättis kõvasti soovida. Siiani ei saa aru, mida peaksid naised tegema sel ajal, kui mehed tehnikast vaimustuvad. Võib-olla tänava lõpus asuvas suvalises baaris värskelt pressitud mahla jooma. Litšimahl oli suhkruvee maitsega, tähtvilja oma ka väga magus, seega jäi tol korral esikoht apelsinimahlale, mis siinmail on väga mõnusalt magus. Astusime juhuslikult sisse kohta, mis võis olla hiina tempel, aga võis olla ka teepood. Igatahes sai seal tasuta lonksukese teed enne edasiminekut.




Vahvaid üllatusi on tänavad täis. Mõnikord on üllatuseks geko, mõni teine kord hiir. Motikad on kindlasti. Järgneb piltmõistatus. Leia esimeselt fotolt auto.




Eile õhtuks jõudsime Bangsari, oma praegusse öömajja, ja otsustasime poe üles leida. See õnnestus meil kaardi abil üsna hästi ja olnud varustanud end erinevate tundmatute puuviljade ja muu huvitava toiduga, otsustasime tagasiteel mitte tiirutada ja kaardi järgi otse minna. Osutus mitte nii lihtsaks, kui see algul tundus, sest lähipiirkonnas on 5 Jalan Telawi nimelist tänavat, 5 Jalan Telasek nimelist tänavat, 3 Jalan Ara Kiri nimelist tänavat, 3 Jalan Tempinis Kanan nimelist tänavat... Ajab veidi segadusse, eriti kui tänavanime enamasti ei ole ja kuhu iganes siis ka välja jõuad, on sel tänaval jälle sama nimi mis eelmisel. Täna otsisime ühte kohta, mis pidi olema Jalan Telaseki nimelisel tänaval, aga et aadressist ei olnud aru saada, kas tegu on tänaval nimega Jalan Telasek 4 või tänaval nimega Jalan Telasek, majas number 4. Homme otsime uuesti.
Lisaks on selgeks saanud ilmne tõde, et selline asi nagu "not spicy" (mitte vürtsikas) pole siin olemas. Ja "normal spicy" on meie arusaamise järgi küll pigem väga vürtsikas. Selle peale naeratab ettekandja natuke lõbustatult ja ütleb, et "Sorry."
Täna hommikul sõitsime ühe rongi ja kahe bussiga, et käia Batu koobastes. Hindu pühapaik siis. Seal on hiiglaslik kuldne hindu jumala Murugani kuju. 44 m kõrge. Lisaks veel 272-astmeline trepp, mis viis koobastesse.




Koht iseenesest oli väga vastuoluline. Kuju oli võimas, koobaste loodus ka, aga kogu hindude kujude kirjususe, ringi lippavate ahvide ja lendavate tuvide (valgeid ka mitu tükki) kõrval oli kõigel ka kergelt lagunev ja hoolitsemata olek. Koobastes vedeles suvalist ehituskraami ja sodi, üks tempel haises päris korralikult. Mind võttis lõpuks natuke omaette muigama olukorra klassikalisus. See, mida turismibrošüüris või piltidel näidatakse, on ikkagi ainult reklaamikas. Tegelikkus ei ole nii ühekülgne ja läikiv. Omamoodi on see tore. Ehkki pühapaiga eest võiks ju ikka hoolitseda...






Pärast üritas üks taksojuht meid nöörida, küsides linnamineku eest 40 ringgitit. Võtsime hoopis bussi ja see oli 2 ringgitit. Täna oli üldse mõnusaid bussielamusi. Bussipilet maksab siin 1 ringgit (natuke üle 3 krooni), kui lähed bussi peale, paned oma 1-ringgitise ühest kastipilust sisse ja bussijuht annab pileti. Ootasime ühes suvalises peatuses järgmist bussi, mis meid koobastesse pidi viima. Kolm bussi seisid ja bussijuhid sõid putka kõrval kilekotist rambutane. Meie küsimuse peale ütles üks, et buss läheb 45 minuti pärast. Tegelikult aga 10 minuti pärast hakkasid asjad liikuma, bussijuht vehkis käega, et nüüd on minek, kõik hüppasid bussi ja läks sõiduks. See, et bussi uksed tehakse lahti juba tükk maad enne peatust, on tavaline. Kiirendab peale-maha hüppamist. Viimases bussis, millega sõitsime, kõlkus esiukse peal piletimüüja, kes kõiki peale kiirustas. Seekord polnud kastisüsteemi, vaid kõik lippasid kiiresti bussi ja istusid maha, mille järel piletimüüja igaühele eraldi pileti müüs. Vabal ajal võis ta näiteks hõikuda vabalt kõrvalbussi juhiga juttu rääkida.
Esimest korda meie siinoleku ajal tuli täna lõpuks ka vihma. Ootasime juba pikisilmi ja hakkasime kahtlema kõiges, mida meile kooligeograafias räägitud oli. Välk ja müristamine oli päris vinge, aga vihm ise valmistas meile natuke pettumuse. :)
Täna õhtul käisime söömas ühes lähedalasuvas restoranis. Toit koosnes umbes kümnest eri osast ja need kõik tõsteti banaanilehele. Riis, salatid, kastmed, tšipsid, tofu jm, mida kõike ei suutnud eriti ära määrata. Selge oli see, et enamus neist "normaalselt vürtsikatest" toitudest olid väga vürtsikad. Värskelt pressitud mahlad (seekord ananassi ja apelsini) olid imehead ja piimakohvi (fresh milk coffee) ideaalne. Meid teenindas tore tõmmu poiss nimega Kannan. Ta kandis ikka päris palju ette ka. :)



Nüüd siis jälle öö ja ilmselt läheme varsti majadekompleksi keskel asuvasse basseini ujuma. Tundub ahvatlev mõte. Ilm kisub külmaks, õues on 27,5 kraadi.

...and there is someone saying: “Bus, bus, bus!”

Tallinn-Helsingi lend oli täpselt nii pikk, et kapten jõudis parasjagu oma jutu ära rääkida, stjuuardess šokolaadi jagada ja juba me maandusimegi. Seejärel üritasid Vantaa lennujaama toredad check-in-tädid süsteemi alistada ja meie kotte otse Kuala Lumpurisse saata, mis neil aga lõpuni ei õnnestunud. Vahet iseenesest ei olnud ka, sest niikuinii kästi Hiinas kõigil oma pagas välja võtta, isegi neil, kes olid “connecting flight’il”.
Olgugi, et kõik sebimine Soomes omajagu aega võttis ja passikontrolli järjekorrad närvesöövalt pikad olid, olime varsti väga peenes suures lennukis, vaatega otse vetsuseinale ( Teised hakkasid peale õhkutõusmist usinalt oma meelelahutussüsteeme kasutama (ja seetõttu pidi meeskond selle süsteemi taaskäivitama), aga meil ei olnud väikseid ekraane, kuigi pult oli. Mõtlesime, et äkki meil on mingid odavad piletid, mis ei hõlma endas meelelehutust ja olime pettunud. Aga tegelikult olid meie ekraanid lihtsalt istmete vahel ja kui olime need lõpuks kätte saanud, lõbustasime end järgnevad 8 tundi erinevate filmide ja mängudega :) Vahepeal olid muidugi söögipausid. Väga peen igatahes. Kõige lõbusam oli aga maandumine Shanghais, kui kõigil reisijatel paluti rahulikult kohtadel istuda, sest kohe sisenevad tervishoiutöötajad ning mõõdavad kõigi kehatemperatuuri. Muidugi kujutasime ette, kuidas toredad arstitädid torkavad kõigile kraadiklaas suhu või kaenla alla ja naeratavad, aga tegelikult nägi see aktsioon rohkem välja nagu tuumatehas. Reisijad olid maru põnevil, kui üleni valgetesse kostüümidesse riietatud näomaskidega tüübid kiirelt mööda reavahesid liikusid ja meid mingite laserpüstolitega tulistasid. Temperatuur mõõdeti umbes poole sekundiga. Väga sõge.


Shanghai lennujaam oli ääretult suur ja väga korrapärane. Kõik asjad tundusid olevat paigutatud korduvate mustritena, inimesed sealhulgas. Passikontrollijad ei olnud tähistatud mitte nimede, vaid numbritega. Nt meid teendindas töötaja a la 34218, keda sai pärast nelja palli süsteemis hinnata (väga hea kuni väga halb), selleks pidi letil asuvat nuppu vajutama ning aega oli selleks umbes kaks sekundit. Hiinlaste inglise keel on ka lõbus, aga vähemalt arusaadav, erinevalt malaislaste inglise keelest.



Malaysian Ailines väidab, et neil on maailma parim teenindus. Võib-olla, sest viisakad olid nad tõepoolest ning tavapärase ohutusdemonstratsiooni asemel näidati videot, kus suure naeratusega kena stjuuardess jalutab lennukis pinkide vahel ning ütleb asju nagu “Excuse me, Sir, would you mind moving your bag a bit further under the seat?” ja aitab magavatele lastele turvavööd peale panna. Lennuk oli aga hästi tore värviline ja stjuuard kõnetas kõiki tiitlitega ning varsti olimegi Kuala Lumpuri lennujaamas, mis pidi olema maailma kõige keskkonnasõbralikum.


Seal pidi nt pagasi kättesaamiseks ja passikontrolliks trammiga teise lennujaama ossa sõitma ning taaskord arstitädidele oma tervislikku seisu näitava lehe esitama. Kui kõik see tehtud, olime lõpuks kohal! St kohal kuskil, kus võis kõndida ja ei pidanud enam järgmise lennuki peale tormama. Lennujaamast ei olnud võimalik linnakaarti saada, aga see ei lugenudki, sest kohe haaras meid enda valdusesse üks ülikonnaga kohalik, kes ütles, et linna saab nii takso kui rongiga ning kui me küsisime, mida ta soovitab, siis ütles, et rongi, sest see läheb otse keskusesse ja maksab 35 RM-i. Seejärel viis ta läbi kiire arvutuse (3x35=105 RM) ja leidis, et tegelikult on kõige parem ikkagi buss, mis maksab ainult 10 RM-i. Siis ta silmad läksid särama ja seletas, kuidas bussini jõuda: “Minge siit eskalaatoriga alla, üks korrus, mitte kõige alla. Siis keerake vasakule, minge kõige alumisele korrusele ja seal oodake, et keegi hüüab “bus-bus-bus”.” Tegime nii ja me ei olnud veel kõige alumisele korrusele jõudnud, olime alles poole trepi peal, kui juba all olev mees hakkas paaniliselt hüüdma: “Bus! Bus-bus-bus! Come-come-come!” ja vehkis meeletult kätega ja muudkui hüüdis, et come-come-come! Me arvasime, et on kiire ja kiirendasimegi sammu :D Vehkiv ja hüüdev mees tormas ees, üritas automaatselt avanevaid uksi kiiremini avanema sundida ja juhataski meid seal samas asuva bussini. Päris tore. Buss oli taaskord värviline ja kenade kardinatega.


Ja meie hostel (kuhu takso viis meid keskjaamast umbes 30 krooni eest) on ka üsna tore, kuigi Helenil-Tarvol on ilma aknata tuba ja internet ka ei tööta ja kuulsas Reggae-baaris oli enamus asju otsas. :)




Ikkagi on Malaisia väga äge. Näiteks ühel hetkel on tänaval väga mõnus lõhn, ütleme, et jasmiini, aga järgmisel hetkel midagi haiseb koledasti. Ja siis jõuad hindude pühamuni, kuhu võib siseneda ainult paljajalu ja kus on 66 jumaluse kujud reas ning lõhnab viiruki järele. Mõnus…
Ja nüüd 7-korruselisse tehnikakaubamajja!