11-3 süsteemiga kaevanduses

Nagu varasemates kirjutises mainitud sai, töötan mina jälle geodeedina, kaevanduses. Mangoola söekaevanduses. Kuigi päris kaevandamist siin veel ei käi. Hetkel toimub kõikide vajalikke hoonete, söeseguruumide, sorteerimisjaamade jms jaoks vundamentide ja poltide rajamine. Meie, geodeetide, töö seisneb ehitajatele vajalikke punktide mahamärkimises, mille täpsus kõigub olenevalt asjadest 0-3 mm vahel. Mõned vähemtähtsamad punktid/jooned, nagu näiteks betooni kaldejooned või kopale punktide märkimine, võivad ka vabalt olla 10 mm sees. Kasutame Trimble S6-te ja väikest prismat, kuid praegu toodi meile asenduseks S8 kuniks meie vana teeninduses on.

Teisel pildil on peidus üks meie kontrollpunktidest (väike kollane prisma)ja kolmandal pildil orienteerin instrumenti.







Töö toimub kõikidele (mõne väikese erandiga sekretäridele jt taolistele isikutele) kaevanduses olijatele 11-3 süsteemi järgi, mis tähendab, et ollakse 11 päeva järjest objektil ja siis saad 3 päeva vabaks. Igal hommikul stardime kodust umbes 6.20, sest kaevandus asub ca 20 km kaugusel ja tööeelne koosolek algab 7.00. See toimub igal hommikul ning seal räägitakse läbi päevaplaan , võimalikud ohud ja nende ohtude vältimine ja ka eelmisel päeval pekki läinud tegemised (kui neid oli). Pärast koosolekut tuleb anda alkotest ja allkiri, et osalesid koosolekul. Hommikul tuleb veel teha autole väike ülevaatus (tuled, õlitase, rehvid, kojamehed, jahutusvedelik) ja täita paber. Lisaks tuleb enne töö alustamist allkirjastada JSA (Job Safety Analysis), millega kinnitatakse, et sa teadvustad endale võimalikke ohuallikaid ja väldid neid igal võimalikul juhul (reaalsuses on seal mitu lehekülge teksti ja tabeleid). Samuti on meil olemas väikesed taskusuurused “Take 5” märkmikud, mida peab ametlikult iga erineva tööülesande juures täitma. Kuna meie töö on peaaegu alati ühesugune (väljamärkimine), siis me teeme ühe “Take 5” kolmepeale päevas ja täidame kõik kastid nii, nagu kõik oleks ideaalne. Vastasel juhul tuleb hakata igat tööohtu pikemalt lahti kirjutama ja seletada, kuidas sa oma tegevuse võimalikult ohutuks teed. Päeva jooksul on kaks 20 min pausi (mida meie võimaluse korral pooletunniseks või rohkemaks venitame) ja ametlik lõpp on 18.00 (st, et siis peab objektilt lahkuma). Ega me tavaliselt väga enne kuut objektilt lahkuda pole jõudnud. Ahjaa, pühapäeviti on töö 8st 16ni.

Meie kontoriputkad, kus mehed söövad lõunat ja sekretärid ajavad asju ja mõned kontrollivad jooniseid.



Üleüldse on kaevandustesse jube raske ligi pääseda. Tundub, et meie firmal, Geo-Metric-ul oli väga ühte töötajat juurde vaja. Ja ilmselt ainult minust ei piisanud, sest teisipäeval tuleb üks iirlane ka veel, kes on geodeesia praktikaga ehitusinsener. Siis on meid siin majas juba kokku 5. Igatahes, kaevandustesse sissepääsemisest. Et Austraalias üldse kuskil ehitusel töötada on vaja teha endale sinine kaart, mis läheb sulle (loe: tööandjale) maksma 80 dollarit ja mille käigus peab vaatama umbes 100 lühivideoklippi turvalisusest, bürokraatiast ja ohutusnõuetest. Pärast igat videoklippi peab vastama küsimusele ja kui vastata valesti lähed 2 küsimust tagasi. Selline pull võttis mul aega pool päeva. Seejärel tuleb teha hunnik koolitusi kaevanduse enda juures. Meil siin Muswellbrookis peavad kõik, kes soovivad minna Mangoola kaevandusse tööle, tegema läbi üldise ohutuskoolituse, mis võtab aega umbes 5 tundi (maksab seejuures umbes 300 dollarit) ja millega lastakse sind küll kaevandusse sisse, aga mitte veel objektile. Seda koolitust teeb kaevanduse omanik. Seejärel, kuna meie firma on all-all(-all)töövõtja kaevanduse omanikule, tuleb teha tunniajane koolitus meie otsese tööandja juures (ehitusfirma), mis lubab sind objektile tööd tegema. Ja viimane koolitus kontorirottidele (projekteerijatele), kes annavad sulle pärast koolituse läbimist kiivrile kleepsu, mille peal on kirjas nende firma nimi. Mida iganes.

Ma saan aru küll, et mingeid koolitusi on vaja teha, sest kõik peavad teadma ohutusnõudeid, aga kas neid puhtalt kaevanduse juurde käivaid koolitusi peab olema just kolm. Kusjuures kõik need olid peaaegu ühesuguste küsimustega. Arusaamatu, aga selline on reegel ja siin käib kõik reeglite järgi.

Näited erinevatest täpsusklassidest. Esimesel pildil peab betoonikast olema loodis ja 2-3mm paigas, teisel pildil olevad poldid on soovituslikult 0mm-st kuni maksimaalse 2mm-ni ja viimasel pildil olevad poldid, mis hakkavad kinni hoidma 36m kõrgust kraanat, 0mm. Nende märkimiseks-paigaldamiseks-kontrollimiseks-kontrollimiseks-kontrollimiseks läks 1,5 päeva.







Siia tuleb mingil hetkel eriti suur tünn, kus süsi segatakse kemikaalide ja muu tavaariga.



Töönõuetest veel niipalju, et kõik peavad kandma kiivrit, plastikust kaitseprille, kindaid, metallist ninaga saapaid ja oranži helkuritega hi-vis (high-visibility) särki. Objektil kõnnivad ringi “ohutusmehed”, kes on kullisilmadega ja kui nendele vahele jääda kisub asi jamaks. Õnneks kõik teavad, kes on “ohutusmehed” ja saab neid kaugelt nähes väikeseid muudatusi teha (kui näiteks parajasti kindaid käes polnud, või unustasid hommikus JSA täita). Lisaks on kaevandusalal kiirusepiirangud, mida tuleb rangelt järgida. Kuulsin, et paaril juhul on mõned persoonid saanud kiiruseületamise pärast (20 alas 40ga või 60 alas 80ga) kaevandusalale sisenemiskeelu, mis nende jaoks tähendas sellel objektil töö lõppu. Igal hommikul tuleb veel, enne kui koosolek algab, kaevanduse peaväravas ennast sisse logida. See toimub nii, et kõigepealt sisestatakse oma 5-kohaline kood, siis kontrollib masin sinu sõrmejälge ja kui klapib, siis väljastab sulle loa, mis tuleb kleepida rinnale. Loal on sinu pilt ja muud andmed, mis ütlevad, kes sa oled. Masin valib ka igal hommikul suvalised 50 inimest, kellele tehakse alkotest ja vist kümmekond kes saavad narkotesti osaliseks. Kui kellelgi avastatakse joove, siis jäetakse see persoon peaväravasse, kuni ta on saanud kaineks ja samal ajal teavitatakse tema ülemust. Koju ei saa joobnut lasta, sest kui ta teel koju õnnetuse teeb, on kaevandusfirma asjasse segatud ja seda ei saa lasta juhtuda.

Sellised karmid nõuded siis ja ilm on meil veel ikka kuum (päeval 35), kuigi peaks juba sügis olema.

Helen on pisikese akadeemilise karjääriga kodukana. :)

Distance is only a state of mind

Sellist mõttetera sattusin eile lugema. Ja tõsi ta on.

Vahepeal olen mina siin olnud õunade ja viinamarjade lainetel. Õunakorjamine, millega me üle nädala tegelesime, oli lust ja lillepidu. Aeg lendas, binnid täitusid, inimesed ajasid juttu ja olid rõõmsad. Korjasime rohkem ja vähem punaseid Gala õunu, sõitsime traktorite ja muude abivahenditega piki ridasid, turnisime redelitel ja lasime kätel käia. Puud olid üsna madalad, nii et redelit läks üldiselt vaja ainult ladvaõunade tarvis. Piltidel demonstreerib Yukari üht esmaklassilist madalat õunapuud ja mina õunade punasust. Ja pöörake tähelepanu meie trendikatele Joey korjamiskottidele. Joeyks kutsutakse teatavasti Austraalias kängurupoegi.





Ükskord juhtus nii, et Max (üks kohalik koer) tõi meile kodulooma. Pärast seda, kui kõik olid tükk aega imetlenud, üritas Colin koos oma uue lemmikuga tööd teha. Korjamisega sai ta hakkama, aga kui õuntekoti tühjendamiseks läks, pidin ma lapsehoidjat mängima. Varsti ilmnes, et jänesega koos ikka tööd teha ei saa ja panime ta koerte eest kivide varju peitu tagasi.



Ja kui oli vaja õuntebinne puude vahelt ära transportida, mis siis muud kui tšikid traktorite rooli! (Tegelikult ka, need ei ole ainult poseeritud pildid.)





Pärast õunte lõppemist läksime tagasi viinamarjavagude vahele, aga neljapäeval sai sealgi töö otsa. Esimese smoko (inimkeeli: pausi) ajal mugisime meie tehtud juustuküpsiseid ja šokolaadikooki ja filipiinode tehtud puuviljasalatit ja lõunaks oligi kõik. Jätsime kõigiga hüvasti ja nii suundusidki kõik töötajad puhkusele. Tulime koju ja tundsime end teistmoodi. Ja magasime hommikul parajasti rahuga, kui kell 8 ajas boss meid üles, sest selgus, et kibekiiresti on vaja hakata viinamarjade seast hallitanuid välja lõikama. Harvest on samal õhtul ja enne on vaja kähku vastav blokk üle käia - selline eksprompt ootamatus nagu farmipidamises tavaline olema pidi. Nojah, kähku hommikusöök kõhtu ja tassike teed, vastpestud tööriided jälle selga ja viinamarjavagude vahele tagasi! Puhkuse asemel tegime 10,5 tundi tööd – seni kuni läks pimedaks ja viinamarju enam ei näinud, hallitusest rääkimata. Samamoodi jätkasime ka laupäeval ja täna ja...see nädal teeme siis veel jätkuvalt veel tööd ega puhka sugugi!

Töö ise on analoogne viinamarjade korjamisele, ainult et ära tuleb lõigata ainult hallitanud kobarad (selle haiguse nimi on Botrytis, kui kellelegi huvi pakub) ja visata saab nad lihtsalt maha. Tegemist ei ole mingi imehaigusega, vaid see pidi olema tavaline ja igas viinamarjaistanduses – sõltub lihtsalt sordist ja muudest tingimustest, kas ta lööb välja ja kui tugevalt. Üldiselt on meie viinamarjad siin ikka rõõmsad ja terved! Ja rõõmsad on ka teod ja kõrvahargid ja tõugud ja ussikesed ja nälkjad ja ämblikud ja jänesed ja rebased ja muud mutukad-putukad, keda siin kohata võib. Alljärgneval pildil kobarad, mida üks farmer rõõmuga oma saagi hulgas näeb ja kobarad, mida ta hea meelega ei näe.





Siinkohal pean mainima, et tegelikult tehakse sellise hallitusega viinamarjadest vahel ekstra magusaid dessertveine...kas ahvatleb mekkima?

Welcome to Paradise

Nagu Brit eelmisel korral kirjutas, asusime me Snugiga Sydney suunas teele, kavatsusega seda linna seekord vältida ja minna otse Newcastle’isse, aga… plaanid muutusid. Tegime paar rekordsõidupäeva (neljas ja viies koht meie ja Snugi ühises ajaloos, peaaegu 500 km päevas :)) ning seega olime veidi graafikust ees. Mis siis muud kui Airele külla! Hämmastaval kombel leidis kibekiire Aire meile natuke aega ja me oleme selle üle väga rõõmsad : ) Sydney kaarti meil muidugi ei olnud ja Snug oli veidi tujukas, seega ei olnud see sõit seal metropolitänavatel mitte käkitegu vaid tõsine pingutus, aga peale mõningast ekslemist ja GPS-Airega konsulteerimist õnnestus meil ülikoolihoone leida ja lausa parkimiskoha leidsime, kuigi see oli kellegi värava ees. Parkimine on Sydneys muideks väga problemaatiline ja tihtipeale diskrimineeritakse üle kahe meetri kõrguseid autosid, mida me ka tunda saime. Nimelt kui me hakkasime Aire maja alusesse parklasse sõitma, oli seal mõõdupuu, mille peal kirjas, et kaks meetrit. Kahtlustasime, et Snug on kõrgem, aga Aire oli enne öelnud, et sõitke me aga tema järel garaaži ja nii me tegimegi. Siis käis ilge kolakas ja Snug lõi selle rippuva metallist mõõdupuu korralikult kõikuma. Ise ta väga viga ei saanud, üks katuseraami toru läks veidi kõveraks, aga sinna peale niikuinii midagi panna ei saa. Ja siis sees läks garaaž muidugi veel madalamaks ja me parem väljusime sealt enne, kui me oleks kinni jäänud.



Niisiis, Sydney. Meile väga meeldis! Sydney on kuidagi selline muhe linn. Seal on väga kõrged hooned ja meri ja igal pool on palju rohelust ja palju erinevaid inimesi ja massiliselt suuri nahkhiiri, kes hämaruse saabudes ringi uhama hakkavad. Ja kui pimedaks läheb, siis saab linn täitsa uue ilme. Vaatasime Aire ülikooli (väga suur ja väga eksitav) ja tema töötuba ja ma pean ütlema, et need, kes on arvanud, et see, mis ta teeb, on lootusetult keeruline, eksivad. Teostus võib olla keeruline, aga kogu töö mõte on lihtne ja huvitav, las ta näitab teile pilte : ) Kogu selle ülikoolis tiirutamise peale oleks me peaaegu oma õhtusele kinoseansile hiljaks jäänud – “Alice” maailma suurimal ekraanil. Seal pidi ikka pead keerama, et näha, mis ekraani teises osas toimub ja kuna me ostsime piletid väga viimasel hetkel, olid meie “parimad saadaolevad kohad” teises reas. Seega 3D tegelased sõitsid meile üsna sisse, aga lahe oli ikkagi. Kes lugenud on, siis Irvikkass oli mu lemmiktegelane :) 3D prillid andsid kõvasti juurde ja ega ilma nendeta oligi pilt udune (tuletage fotogramm-meetria prakse meelde, sama efekt). Kui film läbi, oli öös käes ja siis oli aeg suunduda maailmakuulsale Bondi rannale, õigupoolest sellele väga lähedal asuvasse kebabi-putkasse ja siis randa sööma. Bondi beach – check!

Järgmisel päeval tiirutasime Tarvoga linnas, samal ajal kui Aire ja Mahmoud koolis tööd teha vihtusid. Need inimesed ikka ei puhka väga palju, aga ma võin oma vaatluste põhjal kinnitada, et nad on rõõmsad ja rahul. Meile jäid aga botaanikaaed, Ooperimaja, Sadamasild… Pildistasime Ooperimaja ja silda iga nurga alt ja tõepoolest, need on vapustavad ehitised. Ooperimaja ehitamine oli keerukam kui algul plaanitud ja eelarve läks miljonites dollarites lõhki, aga nüüd on see ligikaudu 800 ruumiga ja apelsinilõikudest inspireeritud katusega hoone Austraalia üks ikoone. Kusjuures taanlasest arhitekt Jǿrn Utzon ei näinudki kunagi oma loomingut valmis kujul. Ja siis Harbour bridge. Rohkem kui kilomeetri pikkune sild, mis ühendab Põhja-Sydneyt ja kesklinna sai valmis juba 1932. aastal ning selle ehitamine maksis 20 miljonit dollarit, mille maksmine võttis Lonely Planeti andmetel linnal 60 aastat. Sydneyst lahkudes oli ka Snugil au üle Sadamasilla sõita – väga uhke tunne.

Snug sõidab üle Sadamasilla.


Botaanikaaias oli üks nahkhiir ennast väga madalale riputanud ja vaatas möödakäijaid põnevusest vilavate silmadega. Pärast oli tal muidugi häda majas, sest katsu sa lendu tõusta, kui tiivad peaaegu maad puutuvad.


Ja Tarvo vaatas suure põnevusega arhitektuuri




Jäime lausa plaanitust kauemaks Sydneysse, et ikka pimedat linna ka näha. Pikutasime Ooperi baari kõrval, kuulasime seal esinevat bändi ning nautisime sooja Sydney õhtut. Mõnus. Ning Toiduklubilistele tuleb mainida, et autentse kokaga Iraani köök – check! : )

Esimesel pildil veab paat Ooperimaja seljas ja viimase pildi tiiger oli päriselt ka nii punane nagu pildil.











Kuna vahepeal selgus, et Tarvo ei peagi enam Newcastleisse minema, vaid otse Muswellbrooki, oli meil veel veidi aega täita vaja. Vaatasime siis veel veidike idarannikut ja lõpetasime sellises kohas nagu Shoal Bay. Imeilus rand, imeilusad vaated, aga väga kehv teetähistus (mis on Austraaliale tüüpiline). Seega, kui me seal lõpuks paradiisi-poolsaarelt lahkuda tahtsime, osutus see peaaegu võimatuks. Kõigepealt jõudsime McDonaldsini, kus ei olnud meie suureks pettumuseks internetti (kes ei tea, siis seesamune kiirtoidukoht on Austraalias reeglina väga mõnus tasuta Wifi allikas. Muudkui aga pargi nende ukse taha ja kuku surfama). Hakkasime siis Newcastle’i poole sõitma ja mitte ükski koht ei tulnud tuttav ette, kui nägime korraga silti, et internet ja kõrval kohe McDonalds. Võtsin siis jälle arvuti välja, aga selles McDonaldsis ka ei olnud internetti. Tarvo läks netiputkasse ja tagasitulles teatas, et see on muideks täpselt see sama McDonalds, kus me enne käisime ja mis veel hullem, me tulime täpselt sama teed, kust me enne tulime, kuigi me tulime enda meelest täitsa teisest suunast! Ma ei suuda siiani uskuda, kuidas see võimalik on.

Ronisime mäe otsa, et poolsaarest selgemat pilti saada, sest erinevalt sellest pelikanist puuduvad meil tiivad. Kahju.





Peale mõnusat puhkust Sydneys ja Shoal Bays oli aeg Snugi esiots jälle sisemaa poole keerata ja siin me nüüd oleme, Muswellbrookis, Sydney’st umbes kahe ja poole saja kilomeetri kaugusel, 10 000 elanikuga linnakeses. Tarvo hakkab homme tööle ja mina hakkan tööd otsima. Infopunkti mees ütles, et see ei saa kerge olema, aga ta oli üldse natuke veider. Me elame äärelinnas ja siin on täitsa kena. Täna oli maailma kõige värvilisem papagoi tagahoovis ja mäed on ka silmapiiril. Meil on siin kolme magamistoa ja veel mõne toaga ühekordne maja, mis sisaldab endas ka korralikku vannituba. Kui oled ikka kaheksa kuud autos elanud, siis oskas sellist asja hinnata! Snugi saab garaaži sõita ja ta mahub täitsa hästi, üks sentimeeter on isegi lae ja Snugi katuseraudade vahel ruumi : ) Hetkel on maja veel sisse elamata ja mööbel on osaliselt kastides. Peale meie hakkab siin elama veel kaks geodeeti, kes iga hetk jõudma peaks, seega ma ei oska nende kohta midagi öelda. Loodetavasti saab meil siis tore olema : ) Täpsustused juba kahe nädala pärast, kui asjad veidi settinud on.

Meil on nüüd postiaadress ka: 29 Bloodwood Road, Muswellbrook, NSW 2333, Australia

Ahjaa... seekordne pealkiri on katkend meile maja lauale jäetud kirjast. Eks näis, eks näis... :)

Kahte lehte minevad teed

Jutujärg jälle minu käes ehk siis kirjapulk Kongorongi viinamarjaistanduses. Palju on vahepeal toimunud, aga praegu on ilmselgelt kõige olulisem mainida, et käes on muutuste aeg. Nii oleme teinud muutusi ka oma elukorralduses ja edaspidi saate lugeda postitusi üks nädal minu käest ja teine nädal Heleni-Tarvo käest. Põhjus selleks on lihtne: täna asusid Helen ja Tarvo ja Snug teele Sydney lähistel asuva Newcastle’i poole, kus ootab Tarvot uus geodeedikarjäär. Aga eks nad sellest kirjutavad järgmisel nädalal ise. Mina aga jätkan praegu vanamoodi ja olen siin ilmselt veel mõnda aega – kui kaua? Kes seda teab, sest info vaheldub ja lõppude lõpuks sõltub kõik tööjõunõudlus ilmast. Katsun siis hakata oma fotokaga ilupilte tootma. :)

Praegu on igatahes farmis toimumas paljut. Eelmisel nädalal algas viinamarjakorje. See käib jupiti, nii kuidas tellijad viinamarjaproovidega rahul on ja mõne bloki korjamist nõuavad. Algus on igatahes tehtud ja seekord sai tühjaks korjatud kõige pisem Pinot Noir blokk. Alguses käis sellest üle harvester ja pärast veetsime meie ühes kõigi kohalike töötajatega reedel umbes 8 tundi harvesterist maha jäänud viinamarju korjates. Lõbus töö! Jube kiiresti läks igatahes. Aga et harvester oli enne ridadest üle käinud ja kõike peksnud, siis olid viinamarjad ka kahjustada saanud ja käed (ja riided) kleepisid pärast nagu pöörased. Aga harvester on ikka üks uhke masin! Saime selle otsa ronida ja sõita paar rida edasi-tagasi, et näha, kuidas kõik käib.







Harvester ise oma hiilguses.





Homsest paneme mõneks ajaks oma vana viinamarjavääditöö maha ja läheme õunte kallale. Selle ettevalmistamiseks sain täna sõita Lisle utega kuni ta traktori roolis istus ja pärast traktoriga liigelda. Viisime vetsud ja karavanid ja binnid ja korjamiskotid ja kõik muu tavaari valmis. Nüüd pole homme hommikul muud kui tööle minna. Õunad on suured ja punased (Galad, kui kellelegi huvi pakub) ja saak on sel aastal vinge. Meie tööks on korjamine, aga sellest juba järgmine kord!

Siin on muidu olnud viimasel ajal tore sünnipäevahooaeg. Kolm tükki, nende hulgas minu oma, on möödas ja üks tulemas sel reedel. Käinud on suur ettevalmistamine ja hiilimine ja salatsemine ja öösel küpsetamine ja kaartide nikerdamine ja... Põnevust jagub. Mul oli igatahes väga eriline sünnipäev! Siiani ei tea, mis mu kaardi peal kirjas on, sest kõik kirjutasid oma keeles. Vajan tõlke prantsuse, jaapani, korea ja hiina keele osas. :)

Juba väga koduseks saanud siinne perekond hakkab laiali minema – peale Heleni-Tarvo on nüüdseks läinud ka meie Taiwani sõbrad ja maja on poole tühjem. Alles on kolm ja pool bäkpäkkerit (pool sest tegelikult ta töötab mujal, aga on poole ajast ikka meie juures).

Hommikuti on meil sageli imeilus udu, ma lausa pean sellest pilte panema. (Kas mu jutt ei tundu seekord natuke hüplik? Mulle tundub.)





Muidu on sügis hoogsalt lähenemas. Saagikoristus ja sügisesed pilved ja kolletama kippuvad lehed ja õunalõhn puude vahel. Kui suvest ma siin väga täpselt aru ei saanud, sest minu bioloogiline kell väitis, et parajasti on talv, siis sügisetunne hakkab mul küll tulema palju ehedam. Igatahes jätkan ma praegu vanamoodi koduselt ja sügisestes meeleoludes. Aga plaanid juba tiksuvad.

Liustikest kuumaveeallikateni

Vabandan viivituse pärast, aga me olime lennu(jaama)s ja 40 magamata tundi annab kergelt tunda :)

Veel enne, kui me oma reisijutuga Uus-Meremaaläänerannikule suundume, põikame korraks väga peadpööritavasse puslemaailma Wanakas. See mängu- ja illusioonikeskus ei olnud mitte ainult lastele mõeldud! Juba eesruumis oli nii palju nuputamise mänge, et me ei jõudnud vist kaks tundi pileti ostmiseni: muudkui aga tõstsime kolme pulga otsas asuvaid rõngaid ümber ja üritasime hunnikust puuklotsidest kuupi teha. Seejärel suundusime kahekorruselisse labürinti ekslema ja teed leidma. Õnneks ei pidanud avariiväljapääse kasutama, leidsime niisama kõik kontrollpunktid (ja väljapääsu) üles, aga lihtne see küll ei olnud! Pärast läks veel lõbusamaks, nagu piltidelt näha.

Siin ma seisan täiesti normaalselt trepil.


Ja järgmisel pildil muudan ma vastavalt vajadusele suurust. Seda nippi kasutati muideks Sõrmuste Isanda filmis.



Lisaks sai veel tooliga mööda rullikuid mäest üles sõita ja vaadata, kuidas vesi vastumäge voolab. Aga see kõik oli ainult trikk! Arvake nüüd ära, kuidas nad seda tegid : ) See ei ole üldse raske. Ilmselt veidi keerulisem oli nende hologrammide tuba ja jälgivate nägude tuba. Viimases oli terve sein reljeefseid nägusid täis ning kui seal ringi kõndida, keerasid näod ennast kaasa! Suhteliselt sõge. Ning sellises segikeerutatud olekus asusime Lääneranniku poole teele, et veel rohkem keerutatud saada, sest sealsed teed olid puha serpentiinid.

Ilus on see Uus-Meremaa läänerannik oma uhkete koskede, mägede, liustike ja vihmametsadega. Aga nagu tähelepanelikud loodusesõbrad teavad, ei ole seal mitte troopilised, vaid parasvöötme vihmametsad ning asuvad nad seal seetõttu, et ookeanilt saabuv niiske õhk jääb kohe rannikult kerkivatesse mägedesse piltlikult öeldes kinni. Õhk tõuseb, jahtub ja laseb aga pahinal endas peitunud veeauru vihmana välja. Küll seal võib ikka pilves olla!

Otsige pilv esimese pildi ülaosast : ) See ei ole näide väga pilves ilmast!




Ja niimoodi koskede juures peatudes ja vihmavarju kaasa vedades jõudsimegi väga suurte turismiatraktsioonideni – Fox´i ja Franz Josef’i liustikeni. Kaks liustikuküla asuvad üksteisest umbes pooletunnise autosõiduteekonna kaugusel ja ilmselt seal väga midagi ei toimuks, kui turistid nagu hullud liustikukeeltele peale ei tormaks. Matkaradu on seal mõnusalt palju, aga ükski neist arusaadavatel põhjustel inimesi liustikku katsuma ei lase. Kui seda teha tahad, tuleb suunduda giidiga tuurile. Siiski leidub aeg-ajalt naiivseid, kes tahavad liustikku oma käega katsuda, kui juba nii kaugele tuldud, ja nii nad seal viga saavad. Pealtvaadata uimased liustikud on tegelikult väga ettearvamatud. Näiteks võib mõni lustakas jääkamakas blokeerida liustiku all rõõmsalt vuliseva oja ja siis tekib väike (või ka väga suur) paisjärv. Kui aga see jäätükk (või ka hoopis suur jääpank) enam tema taha kogunenud vett kinni hoida ei suvatse, hakkab väga suur hulk vett korraga sinnapoole liikuma, kus liustikuserva alt välja tulev väike ja rahulik jõgi oru põhjas vookleb ja turiste enda äärde jalutama meelitab. Lisaks on liustikuoru nõlvad väga järsud ja ebastabiilsed ning vihmaperioodidel kipuvad tekkima maalihked, mis ükskord näiteks autoparkla minema pühkisid. Nagu öeldud, on sealkandis peaaegu kogu aeg vihmaperiood, millalgi peab ju see 8 meetrit vett aasta kohta maha sadama : )

Suvised liustikud on veidi räpase välimusega, aga ikka on tore vaadata, kuidas suur jäämass otse vihmametsale peale tungib.



Et liustikku ka suuremas plaanis vaadata, pidid autoga kaugele eemale sõitma ja ootama, et pilved hajuks. Jõime siis teed ja ootasime mis me ootasime, aga täpselt enne päikeseloojangut läksidki pilved oma teed ja siis oli oi-oi kui ilus. Me ei olnud ainukesed, kes nii arvasid : ) Sealt oli Uus-Meremaa kõrgeimat tippu, Mt Cook´i ka näha.





Järgmisel päeval vonklesime Franz Josef´i liustikuni ning seal meeldis mulle liustikust enam hoopis Peetri järv, klassikaline pisike jäänukjärv. 18. sajandil ulatus liustik nimelt palju kaugemale kui praegu, kuid alates sellest ajast on ta suures joones taandunud, jättes maha moreenikuhjasid ja jääkamakaid. Kui üks suurem kamakas jääd moreeni alla maha jäi ja siis pikapeale ära sulas, tekkiski Peetri järv. Sellise nime sai ta ühe 9-aastase poisi järgi, kes 20nda sajandi alguses seal järve ääres täitsa üksinda kämpimas käis ja oli ka üks esimesi inimesi, kes Franz Josef’i liustikku põhjalikumalt avastama hakkas. Kuigi infotahvlite põhjal jäi mulle tegelikult segaseks, kes seda liustikku siis tegelikult uuris ja miks Peetrile nii suurt au osutatakse, kui seal samas oli ka pilt, mis oli liustikust palju varem tehtud kui Peeter seal kämpis. Üleüldse oli seal iga teine pilt erineva Peetri tehtud, võib-olla järve nimi hoopis selle pärast Peetri järv : ) Ilus oli ta igatahes ja peegeldas Franz Josef´i liustikku ka.



Edasi juhtusime mööda sõitma Pannkoogikividest. Väidetavalt ei oska geoloogid väga täpselt öelda, kuidas lubjakivi sellise kihilise kuju võttis, aga nad oskavad öelda, et tegu on lubjakiviga : )



Aju ärgitamiseks teile vahepeal tekstülesanne:
Austraaliast pärit opossum ei ole selline loomake, kes peaks Uus-Meremaal olema. Ta on sinna mõtlematute Eurooplaste poolt sisse toodud ning seejärel on asi kontrolli alt välja läinud. Praegu on Uus-Meremaal umbes 70 miljonit opossumit, kes väga meelsasti maiustavad kohalike vihmametsade kallal. Üks opossum sööb öö jooksul umbes 0,3 kilo väärtuslikke vihmametsa taimede võrseid. Mitu tonni vihmametsa hävitavad opossumid Uus-Meremaal ühe öö jooksul? Vastust natuke ümarada.
Teine küsimus edasijõudnutele (ma otsiks ise vastuse, aga internet on praegu veidi piiratud): Mida tehakse opossumite vastu võitlemiseks ja mis on mürk 1080? (Tee ääres oli päris palju plakateid sõnumitega nagu “1080 – targets possums, kills everything”)





Siis me kõndisime üle Uus-Meremaa pikima rippsilla, vaatasime kullakaevaja onni ja sõitsime üle järjekordse mäe meie lemmiklinna Takaka’ni. Sõit üle mäe pidi muideks olema “scenic drive”, aga seal oli selline udu, et ega ausalt öeldes oma kõrval asuvat kuristikku ei näinud küll



Takaka on meie lemmik seetõttu, et ta on ikka absoluutne hipi- ja loodusinimeste linn! Ja mitte selles mõttes hipilinn, et igaüks on kanepisõber, vaid hoopis selles mõttes, et seal on kõige armsamad kollased kohvikud, kus pakutakse Vabade Kanade mune ja seal on mitu ökopoodi (ainult 1200 elaniku kohta) ja mitu hipiriiete poodi ja teadetetahvlil on kuulutused ökoküla loomise koosoleku kohta ja inimesed istuvad pargis maas, mängivad pilli ja jalutavad lastega. Ning isegi kui vihma sadas nagu pöörane, otsustasid osad inimesed meie jõeäärses ööbimiskohas oma telkidega silla alla kolida ja mängisid ikka pilli. Ja meie kõrvalautos olev mees tinistas ka öösel ukulelelt ja sõi hommikuks avokaadosaia : ) Lisaks on Takaka vahetus läheduses maailma puhtaim allikas, Pupu allikas. Ta puristab endast välja 14000 liitrit vett sekundis ning maailmas on ainult üks koht, kus vesi on veel puhtam: Antarktikas Rossi jääliustiku all. Ühtegi kehaosa ega miskit muud sinna sisse panna ei tohtinud, et takistada väga invasiivse mikroskoopilise vetika levikut, aga vee alla vaatamiseks oli peegel ja rahvast lõbustas putukaid sööv forell, kes tundis end ilmselt nagu paradiisis.







Ja kiirelt tagasi kimades ei saanud siiski sisse põikamata jätta sadamalinna Pictonisse (sinna tulevad kõik Põhja- ja Lõunasaart ühendavad praamid) ja vaalavaatluslinna Kaikourasse (tundsime end selle aja peale piisavalt vaesena, et kallile vaalavaatlusretkele mitte minna). Tee peale jäid järjekordsed hülgekolooniad.







Ja siis lõpuks kuurortlinnake Hanmer Springs, kus looduslikud kuumaveeallikad on turismitööstuse poolt allutatud ja SPA-ks muudetud, kusjuures väga normaalseks ja üldse mitte kalliks SPA-ks! Nii me siis vedelesime seal 35 kuni 41 kraadistes allikates ja pidime tundma, kuidas tervis tuleb, kuigi tegelikult saime hoopis üsna koletu nohu : ) Ja tagatipuks pistis mingi pätt Tarvo päikseprillid ka piistu, aga allikad olid sellegipoolest toredad ja linnas oli parajasti jazz-bluus-gospel-festival, kus nägime sellist vanahärra-pianisti, et ise ka ei usu, kui kiiresti ta käed käisid!



Sellega meie seekordne reis Uus-Meremaal lõppes. Ei, tegelikult kui me auto tagasi andsime, siis rendifirma parklas sõitis teine rendiauto meile tagant sisse :D Me koristasime parajasti autot,kui pauk käis. Need tüdrukud tulid ka parajasti oma autot ära andma. Meie saime kriimu, nemad kaotasid esitule. Kuna meil mõlemal oli täiskindlustus, siis me ei muretsenud.

Uus-Meremaa on väga-väga ilus, aga jõudsime selgusele, et natuke etteaimatav. Austraalia on autoga reisimiseks huvitavam. Aga ma usun, et kui lihtsalt seljakoti ja telgiga minna, siis on Uus-Meremaal väga palju tegemist ja näeb kohti, mida autoga reisija ei näe, sest auto pikemaks ajaks matkaraja algusesse jätmine on üsna riskantne ettevõtmine, eriti kui sul seal arvutid jms kraam laokil on. Aga palun väga, minge Uus-Meremaale hääletama, kohtate palju omasuguseid ja väga lahe tripp on garanteeritud : ) Meie oleme aga tagasi koduses Mt Gambieris ja hakkame nüüd hoogsalt töö otsimisega tegelema, et uute seikluste jaoks finantse koguda.