Sweet Home Kununurra

Küsite, mis teoksil? Tarvo käib muudkui tööl ja väidab, et aeg lendab. Helen on paar päeva nüüd tema assistendina ka Valentine Fallsis käinud. Mina askeldasin neljapäeval Whelansi kontoris, kraamisin ja sorteerisin failidehunnikuid ja põnevaid geodeediasju täis kappe (mõne asja puhul jäi mul funktsioon täiesti teadmatuks). Et Whelans ajab oma tööasju Grunti tööbüroo kaudu, pidime neile täitma portsu pabereid, vaatama naljakat videot tööohutusest ja pärast küsimustele vastama. Üldiselt veel ei tea, kauaks Helenil assistenditööd jagub (seniks, kuni on paaristöö) ja minul püsitegevust ei ole. Seoses mangohooajaootusega on tööbüroo järjekord veelgi pikemaks veninud (ehkki me peaks selle eesotsas olema). Teadmiseks ka teistele, et tööbüroo väide “Järgmisel nädalal kindlasti hakkab!” ei pruugi eriti palju tähendada, pigem on selle eesmärk inimesi optimistlikult ühe koha peal hoida. Õnneks ei ela meie hostelis, nii et mittetöötatud päevast pole finantsiliselt väga kahju.

Vahepeal käis Tarvo bushis, alal, mida nimetatakse Speedwah oruks. Selline koht, kuhu ei lasta inimesi ligi, kui neil puudub aborigeenidelt eriluba, mille saab raha eest. Aga et seal tehakse geoloogilisi uuringuid, oli neil juba luba olemas. “Väga ehtne ehe bush,” ütleb Tarvo selle kohta (vaadake alljärgnevat maastikupilti!). Iga kord, kui Mark seal käib, loodab ta lasta mõne bush turkey (eestikeelset nime ei tea) ja meile oli ta juba ette pikalt kiitnud, kui hea maitsega lind see ikka on. Seekord üritas ka ühte kätte saada, aga lask läks mööda. Tarvo ei saanudki teada, kuidas bush turkey maitseb. :) Selle eest kohtas ta oma telgis redbacki ehk siis üht Austraalia kahest kõige ohtlikumast ämblikust. Too elas võrgus voodi all ja ehkki Mark algul tükk aega ei uskunud, et sellises kohas võib üldse redback olla, tundub, et Tarvol on ohtlike loomade kohtamise peale annet. Igatahes läks kõik hästi ja ämblik on nüüd taevasel ämblikuvõrgul taevaseid putukaid püüdmas.





Et tekitada mingi visioon ka kohast, kus me viimased mitu kuud elanud oleme ja mis on juba nii-nii koduseks on saanud, natuke illustratsioone teile. Ajaloohuvilistele nii palju, et Kununurra rajati 1960-ndate alguses siinse farminduspiirkonna keskuseks. Praeguseks elab siin infobrošüüri andmeil umbes 6000 inimest. Enamik linna majadest on ühekorruselised ja kaovad nende ümber kõrguvate puude varju. Linnaäärse mäe otsas olevalt vaateplatvormilt tehtud pildil on ‘linnakeskus’ näha vasakul pool, paremal on ühe aborigeenide kommuuni hajutatult paiknevad majad.



Linnatänavad on üldiselt käänulised ja ägedate pisikeste ringteedega. Haljastuses on igal pool muhedaid mangopuid, nagu järgmisel pildil kohtumaja ees. (Vasakul on politseimaja ja selle kõrval puude taga, pildil põhimõtteliselt nähtamatu, on kohtumaja. Järgmisel pildil on see mangopuu lähemalt. Need mangod on veel pisikesed.) Selle kohtumaja kohta kirjutati lehes just, et see on uskumatult tilluke (kohtusaal 5x3,6 meetrit – kutsutakse cupboardiks) ja ohtlik, sest kriminaalid ja nende ohvrid ja ametnikud on kõik nii ninapidi koos, et kui keegi agressiivseks muutub, on jama majas. Rääkimata siis sellest, et õigustest hoolimata ei saa publik kohtusaali kuulama minna, sest lihtsalt ei mahu. Isegi kannatanu perekond ei pruugi mahtuda.





Järgmine majarodu on täis kõige olulisemaid asutusi nagu kaks kaltsukat (Red Cross ja Salvation Army), kaks tööbürood (Grunt ja Jobshop) ja internetipunkt.



Järgmisel pildil on Whelansi kontor, millega me üsna tugevasti seotud oleme.



Ja järgmisel pildil võib teadja suuta puude taga tuvastada IGA toidupoe, turismiinfokeskuse ja teise internetipunkti. Aga üldiselt illustreerib see, kui roheline Kununurra on. :)



Vahepeal käisime filmifestivalil. Või õigemini käis filmifestival Kununurras. Siin on ümbruskonna suurim välikino ja see on tõesti elamus omaette. :) Sõidad autoga väravatest sisse, pargid kuskile platsile, võtad oma toolid ja soovi korral laua, toidu ja joogi välja ja sätid end sisse, kuhu tahad. Kohapeal on ka tegelikult rivide viisi mõnusaid toole, et ka jalgsi tulnud saaksid kuskile istuda. Ehkki tuleb öelda, et ka jalgsi tulnutel oli minu meelest enamustel oma toolid üle õla. Kokkupandavad muidugi, mitte tavalised kontoritoolid. :)





Filme oli kokku seitse, meie käisime vaatamas kahte – animatsiooni nimega “Mary & Max” ja aborigeeni-teemalist filmi “Samson & Delilah”. Soovitame soojalt! “Mary & Max” on tõestisündinud lugu kummalistest kirjasõpradest – 9-aastasest austraalia tüdrukust ja 44-aastasest ameerika mehest. Minu meelest oli selles midagi “Amélie”-laadset - just selles, kuidas lugu jutustati läbi paljude pisidetailide. Ja muidugi see, et see animatsioon ei ole arvutiga tehtud, mis on super omaette. :) “Samson & Delilah” räägib aborigeeninoorte elust; seal on vägivalda ja bensiininuusutamist ja lootusetust ja päris palju üksildust, aga see on väga tõeline ja liigutav.

Mina tegin veel kohaliku kultuuriga tutvust ja käisin koos Gleni (meie naabri) ja tema sõpradega kohalikus baaris. Ei olnud üldse selline urgas, nagu ma arvanud olin, vaid hoopis suur ja õhuline koht. Lauad olid katuse all, aga seinad olid lahti; nurgas voolas vesi ja aia ääres kasvas palmipuu. Kolmapäeva õhtu oli karaoke õhtu ja mõni kohalik tüse meesterahvas ei suutnud ennast kuidagi lavalt eemal hoida, vaid käis muudkui romantilisi laule laulmas. (Ja ühed välismaalased laulsid "Sweet Home Kununurrat") Muuseas kohtasin tol õhtul Buddhat. Talle meeldib hüpata ja lakkuda. Ehk siis ta on koer.

Aga jõudes jutuga meie koduni, siis illustreeriks ka seda. Järgnev vaade avaneb hoovi sisse sõites. Otse ees on näha Marki maja, paremat kätt kollase triibuga on Gleni karavan, mille taga on Marki suur majabuss (ehk siis buss, mille sees on ruutmeetreid rohkem kui meie Oa tänava korteris oli), mille taga omakorda pesitseme meie. Praegu pilti meie nurgast ei ole.



Üle-eelmise korra piltmõistatuse osas veel paranduseks: pesaehitajaks on üks herilase-moodi putukas (aga vaablase suurune). Tabasime ta seekord teolt, kui ta usinalt samasugust pesa laua alla ehitas. Seejuures teeb ta seda väga kiiresti. Toob pallikese liiva, määrib selle osavalt laiali ja muudkui ehitab. Professionaalne. Ehitab terve maja valmis ja jätab ainult ühe augu sisse, siis toob oma vastsed ja topib need august sisse. Seejärel mätsib augu liivaga kinni.

Lõpetuseks teile järjekordne piltmõistatus turgutamaks loovat mõtlemist. Keda või mida näete pildil?

Erialarubriik

Eelmise nädala küsimuse vastus on termiidikodu. Või vähemalt me arvame nii, Mark nimetab neid igatahes white ants`ideks. Pärast pildi tegemist koristasin selle kodu ära ja järgmisel hommikul oli täpselt sama kohapeal täpselt samasugune maja uuesti olemas. On ikka püüdlik tüüp. Kolmandat korda pole ta enam tagasi tulnud. Muidu on siin nende tegelastega suured probleemid. Nad ehitavad oma pesasid igale poole, kasvõi näiteks auto järelkäru konksu külge. Ja et Gerda uuris vetsupotikonnade kohta, siis elavad nad seal hästi :) Kui lasta terve paagitäis vett, siis enamasti keerlevad nad natuke aega vees ja üritavad ennast tagasi poti ääre alla tõmmata (kus nad enamasti aega veedavad ja elavad). Väiksemad konnad lähevad lihtsalt veega alla ja tulevad mõne aja pärast tagasi. Tundub, et nad ise on rahul. Ja konnad ei ole mitte ainult meie maja probleem. Tundub, et nad on siin igalpool vetsudes – majades, hotellides, kontorites, turismikeskuste tualettruumides jne. Seetõttu on ka 90% torumeeste väljakutsete põhjusteks konnade ummistus. Teemajätkuks, mis te arvate, kes sellise asjaga Wyndhami hotellis hakkama sai?



Edasi geodeesia erialarubriigi juurde. Kogu tavaar, mis siin geodeetidel kasutada on teeb Eesti maamõõtjatele korralikult silmad ette. Muidugi on siin ka teistsugune maastik, mis nõuabki teistsugust varustust, aga siiski. Suuremad asjad on 4,2 l maastur, atv ja järelkäru, et atv-d või matkaasju vedada kui parasjagu bushi tööle minnakse.



Mark on auto tagumisse otsa ehitanud korraliku panipaiga, kuhu mahuvad suurepäraselt järgmised asjad: 25l veekanister kätepesuks (kraan paikneb eriti mugavalt järelkärukonksu kõrval), 15l külmajoogikast (kuhu me lisame igal hommikul 3,5kg jääd), suur haamer, väike haamer, labidas, maasse augutegemise piik, alati on autos vähemalt üks paar ja peaaegu alati 3 paari kolmjalgu, külmajoogikasti alla sahtlisse mahub kümmekond metallvaia (pollaks), pooltosinat tähekujulist pollat (piiripunkti märkimiseks), umbes viit erinevat sorti geodeedinaelu (kõiki 10-30), kolme tooni spreivärvi (kõiki vähemalt 2 purki), isoleerteipi (punast, sinist, musta, kollase-rohelise triibulist vaiadele kõrguste märkimiseks ja kõiki mitu rulli), flagging`ut (roosat ja oranži värvi tähistuslint), markereid (sinist ja rohelist kokku 5), 3 plumb-bobi, 3 mõõdulinti (1 asub gepsukastis ja nii Markil kui mul on oma), 3 prismat ja 2 treegerit ja prismasau, Sokkia tahhümeeter, nivelliir, kaks 50m mõõdulinti, raadiosaatjad, saag, kiin, seep, paar joogitassi, spordijoogipulber ja spordijoogikontsentraat (et kui ikka päevas 2-5 l higistada, siis peab kuskilt soolasid tagasi saama), tööriistakast, mitmekümneid meetreid köit, venivat kinnitusnööri, 2 suurt tekki, paar matkapatja, ellujäämisvöökott (kõige tarvilikuga, et paar päeva sügavas bushis ellu jääda, Mark kasutab seda siis kui läheb autost kaugele mäkke ronima). Tagaistmel ja põrandal on nivellilatt (koti sees), gepsusau, geps, metalliotsija (karbi sees), kaks matkatooli (kus me igal lõunal jalga puhkame ja lõunat sööme), raadio ja –antenn gepsusignaali võimendamiseks, baas (mille paneme igapäev üles, sest siin pole sellist vahvat teenust nagu Geosoft Eestis pakub). Autokatusel on rehvivahetamise ja –parandamise asjad, lisarehv (teine lisarehv on auto all), 2 tungrauda ja suurem labidas (kui autos). + pisiasjad nagu patareid, poole meetri kõrgune paberihunnik (vajaminevad dokumendid objektide kohta), paar rulli traati, väikesed alumiiniumplaadid (3x3 ja 5x5 cm) katastripunktide jaoks ja templid nendele plaatidele märkide tegemiseks.



Suurema osa ajast veedame Valentine Falls`is (15km Kununurrast), mis saab olema uus ja uhke elurajoon 110 krundiga. Valmis ehitatakse teed, kraavid ja elektrivõrk ning meie varustame ehitajaid kõikide geodeetiliste töödega. Näiteks tuleb asendada kopameeste poolt mahasõidetud vaiu, kontrollida vaiadele mõõdetud lõplikku asfaldi kõrgust või märkida 18m laiune ja 3m sügavune kraav maha (kui tegu on suurte kraavidega, siis nii suured nad ongi). Kuna Mark peab aegajalt kontoritööd tegema, siis pidin mina vahepeal üksi väljas käima, 3 päeva järjest. Sain objektijuhi Trevori käest ülesandeid ja suhtlesin muidu toredate ehitusmeestega. Kuna esmaspäeval-teisipäeval oleme Markiga 100km kaugusel maanteest bushis, siis tahtis Trevor, et ma ka nädalavahetusel töötaksin. Ja et pühapäeval on kõige parem lisatunnitasu (laupäeval on esimesed 2h 1,5kordsed ja pühapäeval on kõik tunnid kahekordsed), siis ei olnud otsus raske tulema. Helen tuleb ka pühapäeval proovipäevale kaasa :) Ja kõige tagatipuks pidi Mark endale autolaenutusest sedaani võtma, sest mina pean ju maasturiga objektil käima :D

Üldiselt saab geodeet Austraalias väga kindlasti tööd. Kõige paremini just Western Australias, sest siin on kõige rohkem maavarasid (võrreldes ülejäänud Austraaliaga) ning siin on väga palju ja väga suuri kaevandusi. Mitte, et geodeet peaks siin kohe kaevandusse tööle minema, ka ehitus on endiselt väga populaarne, aga kaevandus on lihtsalt kindla peale minek. Suurimad rahad liiguvad Port Hedlandi ja Karratha kandis, kus näiteks kaevanduses töötav veoautojuht teenib aastas 120000-130000 dollarit (u. 1,1 mln eesti raha). Eelmisel nädalal olevat lehes olnud artikkel ka, kus räägiti, et kui teised Austraalia osariigid on veel kergelt majanduskriisis või hakkavad juba tasakaalustuma siis WA on olnud koguaeg tõusuteel ja näiteks Whelans otsib kogu aeg töötajaid juurde. Mida kinnitavad ka Marki pidevad mainimised, et kui ma tahaks kunagi Austraaliasse pikemaks tulla (või lausa elama), siis Whelans võtaks mind kindlasti tööle ja võimalik, et sponsoreeriks isegi elamist. Ja idarannikul pidavat olema palk ikka veidi madalam tugeva konkurentsi tõttu. Siin, Kununurras, on meil lähim korralik konkurent 800 km kaugusel ja ka sellises olukorras käib tööde pärast kõva võitlus.

Peale selle, et Helen võib saada geodeedi assistendiks, ootavad tüdrukud mangohooaja algust, mis pidi algama olnud nädalal, kuid loodetavasti ei lükku rohkem edasi kui tuleva nädala alguseni.

Meil oli paar päeva järjest kombi kõrval puu otsas uus naaber ka. Öökullipoiss Trevor (ei ole seotud objektijuhi Trevoriga), kes istus ja puhkas päev läbi ühe koha peal. Umbes poole kuuest õhtul hakkas ta jalalt jalale tammuma ja sulestikku puhastama, mille peale Helen teatab:”Suurepärane sulestik.” 10 min enne kuut (kaks päeva järjest) läks Trevor jahile ja hommikul kui ärkasime (viiest) oli ta juba uuesti sama oksa peal tagasi. „Igavesti armas sulepall,” ütleb Helen. Lisaks lähevad Helenil silmad särama, kui Trevorist räägib: „Ta on väga, väga kannatlik. Ta talus väga hästi olukorda, kui ma statiiviga ümber tema hiilisin ja üritasin pilti teha aga ma ei osanud statiivi kasutada.” Nüüd on Helen muidugi natuke kurb, sest täna (laupäeva) hommikul Trevorit enam oksa peal polnud, „Võib-olla ta läks oma tüdruksõbra juurde nädalavahetust veetma,” arvas Helen. Igatahes loodetakse, et Trevor toob varsti oma pojad siia oksa peale meile vaatamiseks.

Wyndham, East-Kimberley vanim linn

Meie viimane nädal on olnud väga tihedalt seotud Wyndhamiga, linnakesega, mis asub Kununurrast u. 100 km lääne poole Cambridge’i lahe ääres. Austraallased ütlevad nii: “Cambridge Bay is the asshole of the World and Wyndham is 60 miles up to it” (viisakas tõlge puudub, võib lugeda kui “Meie, austraallased, leiame, et Wyndham on imekaunis linnake maalilise Cambridge’i lahe ääres!”) Tegelikult on lugu selline, et mainitud laht on tõusu-mõõna suure mõju tõttu tõepoolest väga sogase veega, mis aga meeldib väga soolase vee krokodillidele. Kaugel-kaugel lahepäras asub aga pisike Wyndham, mis on veel kuumem ning veel palju kordi pisem kui Kununurra. Õigupoolest ega seal palju muud olegi kui paar tänavat, üks motell, üks kiirsöögikoht, paar surnuaeda, aborigeenide Unenägemise Aja park, imeilusa vaatega mägi, siinse piirkonna suurim baobab, krokodillifarm ning väga suur krokodilli kuju. Tõenäoliselt ka sadam. Kõik need vaatamisväärsused jagunevad veel omakorda kahe Wyndhami vahel. Nagu ma aru sain, siis päris Wyndham, see, mis asutati 19. sajandi lõpus, asub merele lähemal ning seal oligi motell ja kiirsöögikoht. Temast paar kilomeetrit Kununurra poole on uus Wyndham, mis koosneb põhiliselt väga käänulistest pisikestest tänavatest, kus elab palju aborigeene, “supermarketist”, postkontorist ja alkoholipoest. Mõlema Wyndhami kohal kõrgub u 400 m kõrgune mägi, kuhu otsa viib kohe päris serpentiin ja imekombel sai Snug sealt isegi üles!

Niisiis, Wyndham ja tema mudaväljad mäe otsast. Roheline oaasike vasakul on krokodillifarm.



Teadupärast on Tarvo ja Mark siinkandis ainukesed geodeedid ja seega väga nõutud mehed. Eelmisel nädalal hakkasid ka Wyndhami inimesed neid igatsema ning nii nad jälle oma kodinad autosse pakkisid ja läksid kaheks päevaks sealstele mudaväljadele lustima. Nimelt hakkab Austraalia varsti Wyndhami-alustest maagaasivarudest tulu teenima, rajatakse kaevandus. Sellega seoses tuli teha täitsa tavaline topo plaan. Mudaväljad Cambridge’i lahe ääres on tõepoolest üsna pirakad ning täitsa vee ääres on veel mangroov ka. Seega said geodeedid üsna mudaseks, kui oma ATV selga istusid, GPSi ka kaasa võtsid ja neil üüratutel väljadel ringi põristasid. Lõbus igatahes : )

Motellielu oli ka üsna meeleolukas olnud. Nimelt rajati see majutusasutus kuuekümnendatel ning Tarvo arvab, et ega seal peale seda midagi tehtud küll ei ole peale koristamise. Väga retro. Muuhulgas on ühe baaripingi alla maetud mees, kes 30 aastat järjest seal igal õhtul istus ning kelle viimane soov oli sinna maetud saada. Omanikud töötavad ise vahetustega köögis ning on väga toredad vanainimesed, rääkisid Tarvole kogu põhilise ja mitte nii põhilise info ära, Mark tundis neid juba varem. Üks oluline infokild on näiteks see, et pool regiooni, milles praegu viibime (East-Kimberley), oli üles ehitanud Eesti päritolu mees, Hugo Austla. Ise ei ole veel guugeldada saanud, aga kui keegi tema kohta midagi leiab või ta kellegi sugulane on, siis andke teada : ) Olevat teine umbes 50 aastat tagasi siiakanti tulnud. Muuhulgas oli tema see, kes rajas selle serpentiin-tee, mida enne mainisin ning tee kannabki kohe nime Hugo Austla Drive. Uhke. Uue nädala alguses on Wyndhami-kandis jälle midagi mõõta vaja, võib-olla saab siis Tarvo veel midagi huvitavat neilt motelli-inimestelt teada : )

(Siin peaks nüüd olema pilt motelli retro-raadiost, aga see on Briti fotokas ja jäi koju)

Meil Britiga sai nüüd oatöö päriselt otsa, rohkem ube ei ole. Eelmine kord jäi võib-olla veidi selgusetuks, et kuidas mina korraga sinna ubade hulka tagasi sattusin, aga lugu oli lihtsalt selles, et meie esialgne öövahetus kaotati ära ja tavavahetus jäi alles. Siis läks aga keegi tavavahetusest ära ja kuna olime farmerile oma kontaktandmed jätnud, siis ta helistas ja küsis, kas ma saan ja tahan kohe alustada. Tahtsin küll ja olingi poole tunni pärast jälle liini taga : ) Siis läks veel keegi ära ja Brit sai ka tagasi tulla. Aga siis sai enam kui kaks kuud kestnud ubade hooaeg läbi ja kõik “koondati”. Seega oleme hetkel jälle töötud, aga loodame uuel nädalal algavale mangohooajale, mis nõuab palju tööjõudu. Meie töötuolek tähendas vaba nädalavahetust, hurraa! Ja meie muidugi otsustasime seepeale Wyndhamit avastama minna : ) Tarvo võtsime giidiks ja autojuhiks. Täitsa lahe ühepäevane väljasõit oli, vaatasime kõik eelpool mainitud vaatamisväärsused ära.

Aborigeenikujud


Pirakas baobab


Krokukuju (et te teaksite, kui suur see on)



Eriti põnevil olime krokodillifarmi pärast, sest neil pidi seal eriti pirakaid krokusid olema. Hiljem selgus küll, et kõige suurem, 6-meetrine, oli ära surnud, aga peaaegu viiene oli alles kuigi ta keeldus veest välja tulemast ja ainuke võimalus tema suurust hinnata oli see, et bassein oli talle liiga väike : ) Saba tilpnes teisel kaldal, kui meiepoolselt kaldalt oma lihatükki õngitses. Õnneks nad väga sageli turiste ei söö, sest iga päev kl 11 on neil söötmisaeg. See on ka põhiline aeg, mil tasub sinna minna, siis on lootust hüppavaid krokodille näha. Kuigi tõepoolest, nad on seal nii hea elu peal, et ega nad ei viitsi seda lihakäntsakat isegi siis väga süüa, kui see neile nina peale pannakse. Mõni siiski natuke hüppas ka, üks emane oli eriti näljane : )



Krokodillid (jutt oli enamasti saltydest) elavad vabaduses umbes 70 aastaseks, peale seda ei kasva neil enam uusi hambaid ja nad jäävad pikapeale nälga. Vangistuses võivad elada ka sajaseks, sest ega neil närimiseks hambaid vaja ei ole, ainult rebimiseks. Kui juba sobiva suurusega lihatükk suus, siis nad kugistavad selle lihtsalt üsna matslikult alla ja lähevad jälle pikutama. Üks tüüp oli neil seal 70-aastane, ilma hammasteta ja ainult kolme jalaga, aga muidu tegija isane, igal aastal on ta isaks tervele pesakonnale väikestele krokodillidele. Samas see kõige suurem kroku seal rohkem emaseid ei näe. Talle on kahte näidatud ning mõlemal korral arvas ta, et peaks daami ära tapma. Samas tema kõrvalpuuris elutsev härra on selline džentelmen, et lasi emasel endale vabalt kolki anda ning kaotas silma. Ja siis järgmises puuris oli jällegi selline naistemees, kes murdis läbi telliskiviseina, et naisterahvani pääseda. Nüüd on nad armunud ja õnnelikud : )



Ühesõnaga on need krokodillid neil seal iseloomuga loomad. Ühele meeldib näiteks rohkem puupulki püüda kui liha süüa ja mõned lihtsalt lebavad varjulises kohas ning tuulutavad end suu kaudu. Neil suva. Krokodill võib aasta aega söömata olla. Ja siis lõpuks tehakse osadest krokudest käekotte. Krokunahk maksab umbes 200-300 dollarit (minu meelest häbitult odav), aga kui terve krokodill realiseerida, siis on 2000 dollarit. Ja kui skelett ka maha müüa, siis on 6000, sest millegipärast on mõned inimesed maniakaalsed ja tahavad endale koju krokodilli pealuud riputada.



Naljakad linnud olid seal ka : )





Enne Wyndhamist lahkumist katsetasime veel kohaliku kulinaariaga ning astusime sisse (st õuele) “Fish and Chips” kohta. Sõime barra-burgerit, mis oli uskumatult hea! Barra tähistab “ausside” slängis barramundit ehk siis ühte kuulsamat ja paremat kala siinkandis. Minu meelest maitses natuke nagu ahven, aga ma ei ole just väga suur kalaspets. Igatahes: barramundi on proovitud.

Päeva kõige lahedam vaatamisväärsus oli minu meelest aga ikkagi väike looduslik spa ehk siis pisike kosk ja selle all asuv bassein palmide vahel. Sinna ühtegi viita ei näita, aga Mark tegi meile skeemi, kuidas sinna minna. Asub ta Kununurrast umbes 30 km kaugusel ning on seega kohalikele hästi teada. Imeilus koht! Ja vesi oli just paraja soojusega, mitte selline supp nagu Kununurra järves. Veekeskusesse jõudmiseks pidi Snug jälle veidike tema klassist väljas olevaid teid läbima, liiva ja kive. Muidu me vast ei oleks sellist teed pidi sõitma hakanud, aga Mark ütles, et see on iga autoga normaalselt läbitav ja me jäime teda uskuma. Hmm… Aga jah. Imeilus!



Ja nii viltu oli meie MITTE-maastur (see ei pruugi välja paista, aga ta oli tegelikult päris viltu!)


Ja selline kena vaade oli meil küljeaknast


Teistest uudistest veel niipalju, et konnad on vetsus uuele tasemele läinud, nüüd elavad kaks neist lihtsalt vannitoas, mitte enam potis. Üks on suur ja teine väike. Suurt tabas ükspäev häbistav saatus, sest ta suvatses istuda kraanikausis, kui me parajasti hambaid pesema läksime. Siis ta üritas end äravooluauku peita, aga see kohe kindlasti ei õnnestunud. Üleüldse oli ta mööda põrandat trallimisest karvaseks läinud ja Brit leidis, et tuleks ta ära pesta. Püüdis aga konna kinni ja enam ei aidanud mingi siplemine, tuli kannatada, kuni vesi kraanist pähe soriseb. Pärast oli ta nii solvunud, et ajas ilmselt kättemaksuks öösel Briti šampoonipudelid pikali : )

Tarvo on oma tööga väga rahul, eriti siis, kui saab üksi objektile minna. Ütleb, et on päris tähtis tunne, kui suured kopamehed tema järgi ootavad. Kõik tahavad seal kogu aeg midagi saada ja üks geodeet ei saa kõike korraga teha, seega ta muudkui räägib kõigiga ja ütleb, et jah, ma tegelen sinu probleemiga niipea, kui olen selle kraaviga lõpetanud. Pidevalt on kiire, aga tundub, et on põnev. Täna, pühapäeval, on Tarvo ka pool päeva tööl ja siis pärast tuleb meil Eesti õhtu. Teeme kartulisalatit ja kirjut koera. Mmm… Elu läks ikka poole helgemaks, kui poest peaaegu päris hapukoore leidsime! : )

Olge siis seal toredad ja nautige oma kliimat, kus igal ärkveloleku hetkel higistama ei pea : )

Ja piltmõistatus ka - mille leidis Tarvo pliidi alt? (Mitte tiku)

How ya feelin’? – Hot Hot Hot!

Kevad on käes. Seejuures pidavat see olema sel aastal keskmisest 4 kraadi soojem. 32 kraadi keskmise asemel 36. See meid rõõmustab. :) Lisaks rõõmustab meid hetkel ka ilus täiskuu. Aga seekord pole septembrikuus kõik-kõik uus, vähemalt mingis mõttes, nimelt lähen homsest tagasi Helenile seltsiks ubade juurde. Karjäär sandalipuuistanduses jäi lühikeseks, oad kutsuvad jälle. Pole aimugi, kus neil kõik need oapõllud on, sest ube ei pidavat veel vähemaks jääma. Lisaks sain pika bürokraatia lõpuks omale transpordiametist Learner’s Permiti ehk siis sõiduõppimisloa. Tähendas seda, et pidi tegema teooriatesti ja nüüd, eeldusel, et autol on kollane L-täht peal, võin ma Snugiga sõitma õppida. Eeldusel, et Helen (kui isik, kel on 4 aastat load käes) on mu kõrvalistmel. Snug on muidugi trikiauto, aga kui õppida, siis õppida!



Selle nädala piltmõistatus. Kellega käib Tarvo koos duši all? Lähem vastus postituse lõpus.



Täna (laupäeval) on meil olnud nimekirjapäev. Tegime hommikul nimekirja, mida vaja teha või osta ja uhasime linna. Enamus kohti pandi kell 12 kinni, nii et mingil hetkel tuli teha valik, kuhu minna. Turu-eri – apelsinid ja avokaadod. IGA (üks kahest toidupoest) laupäevane eri – kohapeal tehtud suhkru ja kaneeliga sõõrikud (mmm…). Muuks see pood hea ei ole, sest hinnad on Coles’ist (linna teine toidupood ja üks suur poekett) palju kallimad. Olude sunnil käime Coles’is toidukraami varumas ja natuke igatseme Woolworths’i järele, aga siin palju valida ei ole. Coles’i juures lõbustab see, et neil on oma toodete sari, kus on etikettidel erinevad inimesed, kes ütlevad erinevaid tobedaid (enamasti ülimalt ilmselgeid ja üllatusevabu) asju. Stiilinäiteid (vabandust, ainult inglise keeles):

1) lemon mineral water (kusjuures mineraale ei sisalda)
“It’s so much easier to just grab a drink.” - Tom, bright and vibrant
2) apricot jam
“Mmmm… yum!” – Jacob, feeling fruity
3) sliced green beans
“An absolute must for my delicious bean salad.” – Felicity, full of food ideas
4) diet dry ginger ale
“Whether I’m relaxing or enjoying myself, this drink always hits the spot.” – Stacy, loves socializing
5) cotton pillowcase
“I never want to get out of bed.” – Susan, bed lover





Coles’i kõrval on ka apteek/fotopood, kust hea otsimise korral on võimalik leida paari sorti näokreemi. Ökošampooni ja –palsami leidsin suurema vaevata (ja need on tõesti head), aga sellisest asjast nagu ökohambapasta nad vähemalt Kununurras kuulnud ei ole. Eks mõnest suuremas kohas teen kunagi Pillele eriülekande ökokauba olukorrast riigis. :) Meil on praegu purgitäis ökoloogilist maisi näiteks. Coles’i oma ja jälle mingi naeratava naisterahva pildiga.

Muidu läheb pilvisemaks ja putukad-loomad aktiviseeruvad. Meie aianurgas tuterdavad nüüd ringi mõnusad suured sisalikud (blue-tongued lizard ehk siis maakeeli sinise keelega sisalik), kes vahepeal sahistavad puude all lehtedes ja vahepeal peidavad ennast raudkola alla. Ühel hommikul nägin, kuidas kaks suurt sisalikku teineteist taga ajasid. Muudkui kolistasid ja rabistasid ringiratast joosta ja pugeda maas vedelevate katusejuppide all. Ise on nad minu silmamõõdu järgi kuskil 40 cm pikad ja 6 cm läbimõõduga, mõni üleni hall ja mõni natuke triibuga.



Ja piltmõistatuse vastus: