Packsaddle Springs ja kümme miljonit kriimustust

Kununurras on vaikselt alanud selline hooaeg nagu “build-up” ehk siis ilm hakkab samm-sammult niiskemaks ja kuumemaks minema. Eriti annab see tunda öösiti. Põhimõtteliselt tähendab see, et kunagi tuleb suur wet season (märg aasta-aeg), kus muudkui sajab ja sajab, aga enne tuleb läbida build-up ehk kerge treening : ) Meie oleme juba treeninguga alustanud ja paar tõsist vihmasahmakat kaela saanud. Aga sellest juba lähemalt meie erakordselt sisutiheda nädala ülevaates.

Tundub, et tööd jääb Kununurras ühe vähemaks ja vähemaks, sest mangohooaeg on sellel aastal väga kehv ja muid hooaegasid praegu ei ole. Üllatuslikult sai isegi Tarvol töö üsna otsa ning Mark on talle erinevaid ülesandeid välja mõelnud, et ikka sünnis arv tunde nädalas kirja saada. Näiteks esmaspäeval otsustas Mark realiseerida oma kauaaegse idee ning kasutada Tarvot fotograafina. Ise on ta täielik fotovõhik ja tema ainuke katse endast looduskaunis kohas pilti teha kulmineerus sellega, et uljas tuulehoog pühkis ta pisikese digifotoka kivi pealt maha ning see purunes kümneks tükiks, objektiiv sealhulgas. Inseneriharidusega Mark pani muidugi fotoka uuesti kokku ja kasutab siiamaani, kuigi objektiivi kate jäigi kadunuks. Nüüd aga leidis ta, et kuna selline “flash varustus” ja “professionaalne fotograaf” siia kaugele Põhja on jõudnud, siis peab seda ära kasutama ja laskma firmale mõningaid reklaampilte teha, sest viimased turundust ergutavad pildid on tehtud 10 aastat tagasi ja seega jätavad nad Whelans’ist mulje, et kasutatakse aegunud varustust. Meie Britiga võisime ka fotosessioonile kaasa minna, sest plaan oli külastada siinse piirkonna põhilisi sümbolkohti (lõpuks muidugi selgus, et kõige ilusam koht on ikkagi Marki maja taga bushis, aga see selleks). Minu meelest sõitsime me enamus aeg teid mööda, kus oli iga mõne meetri tagant silt, et “Võõrastel läbipääs keelatud” ja solistasime jalgupidi kanalis, mille ääres oli vähemalt 3 silti, et ujumine rangelt keelatud. Mark ütles selle peale, et kui siinkandis iga silti vaatama hakata, siis ei saa enam hingata ka, ja lisaks tunneb ta kõiki korravalvureid : ) Ma ei imesta, kui ta on 17 aastat kohalik olnud, aga sildid on ilmselgelt uuemad.



Igatahes oli meie esimene vaatamisväärsus juba tuttav Diversion Dam, aga sedapuhku altpoolt vaadatuna. Järgmiseks käisime ühe keelatud kanali ääres ja lõpuks Ivanhoe crossing’ul. (Pildid allpool samas järjekorras.) Viimane on siinkandis väga kuulus koht ja seal on ka filmitud linateose “Australia” avastseen (see, kus ratsanikud ületavad jõge ja siis Nullah on vee all ja laip kukub vette ja veri voolab). Põhimõtteliselt on tegu kohaga, kus maantee läheb läbi jõe ja jätkub teisel pool. Haruldane on ta selle tõttu, et seal on alati vett ning märjal hooajal on ta läbimatu. Isegi praegu, kuival ajal, oli seal tõesti väga-väga palju vett, täpselt selle piirini, et veel sai autoga läbi, nii et vool ära ei viinud. Loomulikult neljaveolise autoga ja väga ettevaatlikult, sest seal on ülimalt libe põhi. Lisaks on seal kurjad krokodillid, vähemalt üks, kes pikutas kivi peal ja kellest me mööda sõitsime, aga pilti teha ei saanud, sest voolavas vees ei ole väga hea hakata autoga peatuma. Veel nägime vesi-monitori. On selline loom, suure sisaliku sarnane. Igatahes jättis see kuulus koht mulle väga muheda mulje.









Ning nagu juba mainitud, õhtul käisime meie mõnusas majataguses bushis, juba tuttava mäe otsas, kus tehti viimased reklaampildid. Pildil teeskleb Mark, et töötab : ) Tal tuli töötava näoilme manamine üldiselt väga hästi välja.



Kuna Tarvol ka teisipäeval geodeesia-alast tööd ei olnud, siis sai ta vaba päeva, mille sisustasime veel ühe kohaliku sala-vaatamisväärsuse avastamisega: Packsaddle Springs. Ise-enesest oli tegu järjekordse märja kohaga siinses savanni-maastikus, aga eriliseks teeb ta asjaolu, et puuduvad igasugused viidad ja sissetallatud rajad ehk siis tavaline turist ei leia seda kunagi. Mark seletas meile, kuidas sinna saada, printis Google Earthist välja kaardi, joonistas skeemi ja paljundas topokaardi (järjekordselt üsna kasutu, sest mõõtkava on 1: 100 000). Pidi sõitma mööda treppis kruusateed, mööduma aborigeenude kommuunist ja parkima suvalisele heinamaale, seejärel umbes tund aega jalutama ning kõige lõpuks veemõnusid nautima. Kõik kõlas ideaalselt ja meid ei heidutanud väga asjaolu, et me esialgu päris täpselt aru ei saanud, kuhu me parkima peaks. Kuna tegu pidi olema üsna lihtsa meeldiva jalutuskäiguga, panime heaks juhuks jalga matkasaapad (neid läheb väga tihti vaja), aga kuuma ilma (üllatus!) tõttu ei hakanud end pikkade pükstega vaevama. Terve tee pidi minema mööda jõeäärt/kuiva jõepõhja. Tõepoolest, esimesed kakssada meetrit olid tingimused ideaalsed, aga siis ei saanud enam hästi aru, kuhu minema peaks, sest nagu juba mainitud, sissetallutud rada ei olnud. Tarvol oli meeles, et Mark oleks justkui öelnud, et hoidke kogu aeg paremale kaldale, sest sinna peate te pärast minema. Tegime siis nii, aga varsti muutus jõeäärne võpsik üsna läbimatuks ja me hakkasime kannatust kaotama. Siiski läksime edasi, sest pidime ju ometi sellel kaldal püsima! Jõeäärne kaldabush koosnes roostikust, mida rikastavad erinevad torkivad ja nõelavad taimed ning mis kasvab lahtistel kivirahnudel. Vahepeal üritasime natuke mööda kõrvalasuvat mäenõlva üles ronida, et roostikust välja saada, aga ka sellest polnud eriti kasu, sest nõlv oli kivine ja järsk. Otsustasime minna teisele kaldale. Jõge ümbritses aga eriline tihe džungel, millest me läbi ei saanud ja kui kohati sai, siis oli jõgi mitu meetri sügav ja järskude kallastega. Lõpuks leidsime mööda kängurute (jah, see käändub tõepoolest nii!) radasid liikudes hea kitsa koha, kus sai läbi vee minna. Kõigile oma teadmistele tuginedes jõudsime selgusele, et krokodillid seal ei ela, läksime üle ning edaspidi oli lust ja lillepidu, puha liiv ja lage : )



Muidugi olime selle aja peale juba saanud miljoneid kriimustusi ja mu jalad näevad siiamaani sellised välja, nagu oleks põldmarjapõllul paljasääri ringi jooksnud, aga see on omamoodi tore. Eriti siis, kui enam ei kipitanud : ) Sihtmärgini jõudmiseks pidime uuesti jõe ületama. Selles osas oli ta umbes 20 m lai ja 3 meetrit sügav, aga üks koht oli veidi kitsam ja seal oli kividest “purre”. Igatahes lõpuks jõudsime välja sellise kohani, kus vesi tuli mäest kaskaadina alla. Ma ei tea, kui palju seal erinevaid astmeid oli, me ei jaksanud lõpuni minna, aga igal astmel oli oma väike bassein ja kosk. Väga uhke. Praegusel aastaajal seal küll väga palju vett ei olnud ja nagu selgus, olid pisikesed kaanid end seal basseinides koduselt tundma hakanud. Saime neid pärast kümnete kaupa enda küljest nokkida, väk, aga muidu oli lahe ja tagasitee oli ikka eriti lihtne! Siis me juba teadsime, milline on õige kallas : )



Järgnevatel päevadel veetsime Britiga suure osa ajast raamatukogus, mis oli eriti muhe. Boonuseks oli konditsioneer : ) Tarvo ja Mark olid neljapäeval-reedel jälle Halls Creekis komandeeringus. Pärast nad muidugi kahtsesid, sest meil Britiga oli palju põnevam, nimelt tabas meid ööl vastu reedet troopiline äikesetorm! See tuli jube järsku! Nägime korraga silmapiiril välgutamist ja siis tunni aja pärast oli meil selline äike, et oi-oi. Jõudsin veel parasjagu hambad ära pesta ja bussil aknad üles kerida, kui tuul hakkas tõusma. Siis ütlesin Britile, et kui tal väga hirmus hakkab, võib telgist minu juurde autosse tulla ja peale esimest kiiremat tuuleiili ta tuli ka : ) Ehk siis kohe. Ja siis hetke pärast juba tuli paar vihmapiiska, mille peale ma kähku välja hüppasin ja bussi tagaluugi kinni panin ning enne kui ma jõudsin küljeukse ja kinni virutada (muidu ta ei lähe), saime juba sahmaka liiva silma. See on siin väga huvitav, et enne vihma ja välku tuleb alati meeletu liivatorm, suuri kive lendab. Igatahes olid järgmised umbes 30-40 minutit sisustatud voodil istumisega ja vaatemängu nautimisega. Nagu õudusfilmis, kuulus naudingu hulka ka kerge hirm, sest tuul oli ikka meeletu ja buss puu alla pargitud. Õnneks kukkusid meie lähedal ainult mõned väiksemad oksad (kaugemal tuli päris suuri ka). Välku lõi nii tihti, et kahe sähvatuse vahel kaheni lugeda ei jõudnud. Varsti hakkas jala peale vett tilkuma – meie kõrbetingimustele mõeldud buss hakkas katuseluugi vahelt vett läbi laskma ja põrandale tekkis korralik loik. Kui suurem mürgel üle läks, söandasime jälle ukse lahti teha. Teele olid kohati tekkinud väikesed ojad ja mõnes kohas ka loigud. Siin ei ole loik nii kerge tekkima kui Eestis, sest pinnas koosneb üsna jämedateralisest liivast, mis vee hästi läbi laseb. Heaks juhuks otsustasin piiluda ka meie “elutuppa” ehk siis katuse alla, kus kõik me asjad on. Ma olin üsna šokis, kui selgus, et meie katusealusesse on tekkinud bassein! Laua peal olevates tassides oli 4 cm vett, aga õnneks see osa lauast, kus olid arvutid ja fotokas, et olnud eriti märg (seinale kõige lähemal ja seega ei jõudnud tuul sinna nii palju vett keerutada). Absoluutselt kõik oli vee all! Näiteks pliidi peal olnud pann oli ääreni vett täis : ) Oh, see oli nii põnev! Ja loodus hakkas korraga lõhnama eukalüptide ja mingi tundmatu puu järele. Eriti vahva oli see, et konnad hakkasid krooksuma nagu hullumeelsed. Üks neist leotas end meie katusealuses basseinis ja ei kavatsenudki liigutada, kui ma ta ümbert vett kokku pühkisin. See koht sai talle muidugi saatuslikuks, sest eile, kui ta siin jälle pikutas, tuli põõsast rahumeelselt suur sisalik (u. 40 cm kehapikkust), haaras konna hambusse ja hakkas teda edasi-tagasi vastu maad nühkima. See ei olnud lõbustuspark, vähemalt mitte konna jaoks, sest varsti paistsid sisaliku rahuloleva irve vahelt välja ainult konna tagajalad, mille ta ka tasapisi alla kugistas. Selline troopika siis. Tormist veel niipalju, et tunni ajaga oli kogu vaatemäng läbi ja ilm vaikne nagu muiste. Ainult õuekonnad krooksusid rõõmust, vannitoas elavad konnad üritasid end läbi akna välja murda ja puud lõhnasid mõnusalt.

Nüüd aga kavatseme me sellele imelisele loodusele öelda nägemist ja homme (esmaspäeval) edasi liikuda. Järgmine sihtpunkt Darwin ja seejärel… kes teab? : ) Suund lõunasse. Seega pean teid informeerima, et ärge sattuge paanikasse, kui järgmine postitus ei tule täpselt nädala pärast pühapäeval. Ilmselt ei suuda me garanteerida, et satume läbi kõrbe sõites täpselt pühapäevaks sellisesse kohta, kus oleks internet. Sama käib telefonilevi kohta. Seega loodame, et andestate kerge ebaregulaarsuse ajani, mil jälle bussi ankrusse paneme : ) Kuskile, kus on ootamas puuviljamäed ja kullajõed ;) Teilt ootame aga ikka kirju ja pilte : )

BBQ boat ja Cotton Gin

Olnud nädala tähtsündmuseks jäi BBQ boat´iga Kununurra järve peal ringi kruiisimine. Tegu on kahekorruselise paadiga, mis viib sind raha eest paariks-kolmeks tunniks järvele sõitma. Samal ajal valmistatakse allkorrusel puuviljavaagnaid, salateid ja grillitakse lihakäntsakaid. Mark olevat kunagi paadi omanikule enda ajast veidi geodeetilist tööd teinud ja sai nüüd selle eest 4 paadipiletit. Kuna Mark võttis vahepeal tööle inglise noormehe Marci, kes on samuti geodeet ja siin Trimble robotic´uga kohaliku kooli topot mõõdistab, oli meie seltskond kasvanud arvuni viis. Ostsime siis nelja peale Marciga ühe paadipileti, mis kohalikule maksis 85 raha, turistile 95. Me oleme tänu Markile kohalikud. :)



Kununurra järv tekkis kuuekümnendatel, kui ehitati Diversion dam (Diversioni nimeline tamm), mis tõstis tavalise väikese jõe veetaset umbes 10 meetrit. Nimetatud tamm rajati tulevaste farmialade niisutamiseks, mida on praeguseks minu hinnangul suts alla paarisaja ruutkilomeetri. (Praegu on käimas stage 2, mille käigus plaanitakse ehitada niisutussüsteem veel umbes 300-le ruutkilomeetrile.) Igatahes on kõik tolleaegne madal jõeäärne taimestik nüüd vee all, suuremad puud püsivad endiselt visalt veest väljas ja tekkinud on palju väikeseid laguune. Esimesel pildil on taustaks Sleeping Buddha nimeline mägi.





Järve ühes servas oli krokodillipuur, tol õhtul küll tühi, aga aeg-ajalt saadakse sealt kätte mõni salty (see krokodill, kes teinekord hommikuks inimesi sööb). Õnneks ei oles siiamaani ükski salty Kununurra järves ühtegi inimest rünnanud ja loodetavasti ei juhtu seda ka edaspidi. Küll aga ujub seal ringi palju freshy´sid, ühte neist nägime paadist, kui ta samal ajal kaldal peesitas. Niipea kui krokuhärra (silma järgi 2,5 meetrine) sai aru, et teda prožektoriga sihitakse, lasi ta ilgelt kiiresti jalga, vette. Ja hüppega.



Ja selline näeb välja meie ujumisrand järve pealt vaadates



Vahepeal nägid tüdrukud meie hoovis uut tegelast, frilled neck lizard´it. Metallvai, millest tüüp kinni hoiab, on umbes 30mm lai.



Neljapäeval, kui paadiga ringi kruiisisime, alustas ka äike oma tegevusega. Ja reedel läks olukord veidi karmimaks, pidime poole öö pealt oma kombi uksed sulgema, sest über tugev tuul keerutas sellise tolmu üles, et vastu jalgu oli liivateri tunda. Vihma tuli vähe, 2,5mm, aga see-eest välgutas väga korralikult. Öine kino kombi tagaaknast. :) Hommikul oli jube naljakas olla, sest taevas oli lauspilves ja keha ei higistanud – ja lausa esimesed paar tundi ei higistanud, sellist pulli pole siin mitu nädalat olnud. Muidu on praegusel hetkel meie piirkond vist Austraalias kuumim.

Täna, pühapäeva hommikul, käisime meie elukohatagust bushi uudistamas. Ärkasime viiest, et kindlasti hiljemalt kuuest, seljakotid veepudeleid täis, startida. Mark andis enda käsigepsu ka kaasa, igaks juhuks, et me tagasi oskaks tulla. :) Ma näppisin seda muidugi rohkem huvipärast kui orienteerumiseks. Plaan oli jõuda väga lähima ümbruskonna kõrgeima künka otsa, 167 m peale, aga kahjuks on üsna raske aru saada Austraalia 1:100 000 topokaartidel olevatest järsakutest ja seepärast jõudsime mäe sellisele küljele, kust ei saanud üles. Kaardi järgi oleks võinud iseenesest saada, aga sellise täpsusega kaardile ei saa seda pahaks ka panna. Ja tegelikult oleks me võinud hullu ringiga minna, aga see oleks kõvasti aega võtnud. Seadsime sammud hoopis kõrval asuvale mäele, mille nime me arvame olevat Cotton Gin (132 m). Ja mis ilusad vaated sealt avanesid! :)





Mida meenutab teile pildil olev kivi?



Teekonna pikkuseks tuli pea 4 km ja aega võttis 3,5 h, koos joogi-, pirni-, šokolaadi- ja pildistamispausidega. Järgmisel vabal päeval võtame ikkagi selle 35 m kõrgema künka, Abney Hilli, ka ette. Ja kuigi võivad kõrguslikud meetrid tunduda tühistena, ei ole mäkke ronimine siin sugugi väga lihtne. Seda igalpool vohava bushi ja korralike teravate kivikärakate pärast.



Helenile valmistab jälle rõõmu öökull Trevor, kes tuli oma samale vanale oksale tagasi, kuid ei ole siiski kunagi üle kahe päeva sama koha peal, mistõttu on ta praeguseks jälle läinud. Kuna ka minul ei ole enam tööd nii palju kui varem, siis plaanime siit käesoleva kuu lõpus edasi rännata. Alguses kirdesse ja siis lõunasse. Ja kuna Eestist saadetud kirjad ei pruugi enam selle ajaga siia jõuda, siis palume teil meile enam mitte kirjutada. Kuni uue nõudmiseni :) (NB. Raalitsi ikka võib (loe: peab))

“Kui austraallane kämpama läheb, teeb ta seda stiilselt”

Viimasel nädalal tegime tutvust kohalike ja natuke kaugemate kui kohalike atraktsioonidega. Kohalikuks atraktsiooniks oli reedeõhtune kriketimäng kahe meeskonna – Kununurra ja Lakeside’i vahel. Glen kutsus meid vaatama ja rääkis, et seal pidi olema meeletu kõik-mida-suudad-süüa puhvet. Jätsime siis õhtusöögi söömata ja läksime kriketit vaatama. Puhvet oli kinni, lahti oli kohaliku spordiklubi baar, mis haises kahtlaselt ja kus inimesed istusid, pilgud naelutatud seinal olevatele telekatele, kus jooksid mingid tulemused. Ilmselt hobuste võidujooks. Istusime siis hoopis õue platsi äärde maha, istusime ja vaatasime ja üritasime aru saada. Keegi meist polnud elus varem kriketit näinud, plats oli suur ja mängijad meist nii kaugel. Peale selle tegutsesid nad ääretult rahulikult ja neil jagus aega isegi üle platsi jutustamiseks. Mark ütles ennist, et tema meelest on kriketist huvitavam vaadata, kuidas muru kasvab. Kuuldavasti pidi siin bush’is märjal hooajal vahepeal muru nii kasvama, et seda on kuulda. Ilmselge järeldus: muru kasvamine on siin ilmselgelt huvitavam.



Laupäeva hommikul aga pakkisime asjad, et minna vaatama natuke kaugemaid vaatamisväärsusi, sihtkohaks siis El Questro nimeline looduspark, mis asub siit umbes 70 km kaugusel. Et viimased paarkümmend kilomeetrit tuleb sõita piki Gibb River Roadi, mis on neljaveolistele sõidukitele, siis ei ole me üritanud oma Snugiga sinna ronida. Marki ja tema maasturiga saime aga minna küll. “Kui austraallane kämpama läheb, teeb ta seda stiilselt,” ütles ta varemalt ja nüüd me nägime, kui stiilselt. Seejuures olevat tema sõnul kõik see, mis meil kaasas oli “the very basics” ehk siis kõige elementaarsemad asjad. Järelkärusse said pandud telgid (kolm tükki), köögikraam (mis oli kõik imepärases aardekirstu taolises laekas, sisaldades endas muuhulgas juurikate kurnamise sõela ja gaasipliidi kohal kasutatavat rösterit, kuhu saab neli saia korraga panna), kausid nõude pesemiseks, potid vee kuumutamiseks lõkkel, kokkukäiv ultramoodne pliit, grill (mis on eriti spets, sest seda saab kokku pakkida siis, kui kuumad söed on veel sees – pakend on mingi termokott ilmselt), kaks lahtikäivat lauda, neli-viis lahtikäivat tooli ja swag’id. Viimased on mingi ülimugav kokkupakitud versioon voodist, mis lahti rullides sisaldab endas madratsit, lina, patja, tekikotti, tekki… Põhimõtteliselt rullid voodi lahti, läheb magama. Rullid kokku, paned ära. See-eest on üks swag ikka paras jurakas ja kaalub omajagu. Kämpama tunduvad kohalikud auto olemasolul minevat igatahes alati swag’iga. Lisaks oli meil külmakast ja kaks külmaveetünni. Ja veel igast udru-mudru.



Laupäeva lõunal jäi Mark kämpasse raamatut lugema ja meie sõitsime El Questro Gorge nimelise matkaraja algusse. Autotee viis vahepeal läbi vee, maksimaalne sügavus kuskil 65 cm. Matkarada ise oli superäge ja kulges kõrgete seintega kanjoni põhjas läbi vihmametsa piki allikat ühe mõnusa suplemiskoha juurde. Tegelikult läks see veel edasi, aga meil ei olnud piisavalt aega, et raja pikemat versiooni läbida. Jõudsime siis selle lubatud suplemiskoha juurde ja vaatasime, et jestas küll, veetase on praegu ikka uskumatult madal. Tundus, et vesi on maksimaalselt põlvini. Aga noh, et kui me siin oleme, eks siis viskame sinnagi pikali, muidu ka ju nadi tagasi minna… Siis aga tulid vastu teisest suunast inimesed ja et sellest väiksest basseinist mööda saada, pidid nad sealt läbi minema. Ime-ime – vesi oli mõnele peaaegu rinnuni. Lihtsalt nii läbipaistev! Seepeale pikutasime ja ujusime seal ringi uitavate kalade vahel hulk aega.



Tagasiteel loojus päike ja värvid olid tõesti imelised! Kohtasime tee peal end kivil soojendavat sisalikku ja istusime hulk aega kaljuseina all, vaadates palme ja nende taga olevat kanjoni teist seina. Natuke ulmeline postkaardivaade. Mina mõtlesin, et see tundubki postkaart, see ei ole päris. Aga ei, palmikoor oli ikka teravasakiline ja Kuningas Leopoldi nimeline liivakivi käe vastas soe ja vesi voolab ojas nagu vesi ikka…





El Questro on oma päritolult vana cattle station ehk siis kõige lähedasem seletus oleks vist lehmafarm. Need on siin metsikud maalahmakad, kõnealune näiteks 1 miljoni aakri suurune – umbes 4000 km². Teisisõnu kümnendik Eestist. 1989. aastal ostis üks inglise mees selle hinnaga dollar aakri eest ja asutas sinna looduspargi, nüüd on see piirkonna suurimaid turismiatraktsioone. Lehmi on aga praegugi seal kõik kohad täis, jalutavad isegi kämpingualal. Kui nad päeval uitavad niisama süütult ringi ja näksivad rohtu, siis öösel oli täitsa pull. Kõik ärkasime üles selle peale, et õues toimus tõeline märul, nimelt jooksid lehmad telkide vahel ringi ja mõni nendest muus nagu pöörane. Müdinat ja muumist kõik kohad täis. Loodetavasti ei astunud nad kellelegi peale, sest mõned magasid oma swag’idega lihtsalt õues.

Õhtuseks atraktsiooniks oli turismikeskuses ühe vana drover’i ehk karjaajaja (kes pole näinud, vaadaku illustratsiooniks “Austraalia” filmi) show. Too oli umbes 75-aastane tõmmu rangjalgne mees, ilmselgelt elu aeg hobuse seljas olnud. Iga laupäev teeb ta seal kämpas inimestele nalja: vehib lasso ja piitsaga. Selleks haarab ta publikust ühe inimese (seekord oli Marki süül selleks Helen) ja püüab teda lassoga lehma moel kinni. Pärast vehib piitsaga vaese vabatahtliku küljes olevaid põlevaid paberitorusid ära kustutada. Õhtujuht, kes kõrvale lobises, oli üsna tüütu ja lassomees ise olevat haisenud alkoholi järele. Aga vähemalt sai Helen külma närvi eest pudeli veini. :)

Hommikul käisime Zeebedee allikate juures ja istusime väga pikalt väikestes termaalveebasseinides. Vesi oli süldistavalt soe ja mõnus, imetillukesed (umbes sentimeetrised) konnad hüppasid ringi ja sama suured kullesed tahtsid kogu aeg varbaid näksida. Säh sulle siis kalaspaad, hoopis kullesespaa. :) Ja see ei tule alumise pildi peal välja, aga vesi paistis igal pool läbi.





Lõunal käisime ka Emma Gorge nimelisel matkarajal, mis lõppes kõrge kose juures oleva basseiniga, milles oli kraade palju vähem kui hommikuses spaas - ilmselt umbes 15. Vesi oli mõnusalt jahutav ja läbipaistev, ümberringi kanjoni seinad. Kõrgelt pea kohalt sadas alla veepiisku, mis moodustasid veekardina. Rahvast oli sellel rajal väga palju, aga lõppeesmärk seda väärt. Pildile ei jäänud selle koha tegelik suurus ja vee süüüüügavus. :)



Nüüd oleme me siis korralikult igal pool spaa-basseinides ligunenud ja vaateid nautinud, tagasi kodus ja valmis uueks nädalaks. Muidumaailma uudiseid niipalju, et see september oli Kununurras ilmavaatluste algusest saadik kõige kuumem üldse, mangosaak sel aastal on kehv, öösel langeb temperatuur 15 kraadini, baobabid hakkavad lehte minema, Helen on nivellimistöö lõppemise pärast jälle koos minuga tagasi tööootusturul ja nägi eile beežikat üle meetri pikkust madu, kes kihutas põõsastesse.

Tee(töö)lised

Eelmise postituse piltmõistatuse võimalikud vastused on järgnevad:
Hobune
Kiisu
Väike must mees

Hobune vaatab näoga vasakule, kiisu paremale ja väike must mees ratsutab kiisu seljas. Hobust nägime kohe, kui sellest meie kodutee peale jäävast põõsast mööda sõitsime, kiisu ja must mees ilmutasid ennast alles pildil. Seega vaadake veel : ) Nüüd aga eelneva nädala juurde.

Enne Austraaliasse tulekut lugesin foorumitest, kuidas meeleheitel Eesti ehitajad ostavad viimaste säästude eest pileti teisele poole maakera, et siin tööd leida ja roppu moodi raha kokku ajada. Kohale jõudes selgus aga, et ehitajaid pole enam vaja ning keeldudes ka muud tööd tegemast, olid need kutid päris hädas. Naljatilgad igatahes, mõtlesin mina, sest kes siis ometi Austraalias ehitusel töötab? Siin tuleb mangosid korjata ja viinamarju noppida ja kõrvitsaid tõsta. Hea siis, et ehituse teema mind ei puudutanud. Aga nüüd, palun väga, lubage esitleda Neiu Teetöölist ehk geodeedi assistenti : )

Pildil pakib assistent GPSi baasi :) Kes ei tea, siis see panni kujuline asi on GPS baasjaam ning pika antenni all on raadio, mis GPSi signaali v6imendab. Antenni all on raadio ka.



Teetöölise päev algab varahommikuse müsliga, misjärel sõidame linna, võtame kontorist vajalikud instrumendid, sõidame läbi bensukast, et osta 3,5 kilo jääd vee jahutamiseks ning umbes veerand tundi enne seitset oleme Tarvoga objektil (Valentine’s Fallsis, mida juba eelnevalt korduvalt mainitud on). Selle aja peale on teised ehitustöölised loomulikult jõudnud teerulliga mõne kilomeetri sõita ja nii mõnegi tulevase tee piiri märkiva vaia maha ajada. See on neil seal teetööl igipõliseks probleemiks – geodeet märgib kopameestele tee piirid ja kõrguse ette (metallvaiadega, kõrgust tähistab teip), kopamehed aga tõmbavad teinekord valet kangi või kaotavad silmamõõdu ja sõidavad tähistest üle, misjärel viimased täiesti kasutuskõlbmatuteks muutuvad. Siis peab geodeet uuesti GPSi ja haamriga tagasi minema, uue vaia maasse lööma, taaskord tee kõrguse peale märkima, teipima ning ohralt erksavärvilist tähislinti lisama, et seda vaia kindlasti näha oleks ja keegi pime talle jälle otsa ei sõidaks. Aga ei, sellest ei ole kasu, mõne päeva pärast on vai jälle pikali. Näiteks täna aeti meie äsja asetatud vai tunni ajaga pikali. Kaotasime lootuse ja enam uut ei pannud, sest see ei olnud mitte esimene kord teda asendada. Arvestades, et ehitusjärgus olevaid teid on Valentine’s Fallsis ligikaudu 10 km, on asendamist küllaga ja see võtab enamasti paar tundi iga tööpäeva algusest. Mainib veel märkimist, et tegelikult on mul üsna ükskõik, kas tegu on kopa, traktori, teerulli või teesahaga. Ilmselt see, kes kõige rohkem vaiu pikali ajab, on tegelikult sahk või kuidas iganes teda nimetatakse, kes teid silub. Oa tänaval käis ka vahel selline, aga palju väiksem. Suured masinad on nad kõik ja ükspäev sain Tarvolt hurjutada, kui ühe traktori kohta kopp ütlesin.

Hetkel on meie põhiliseks ülesandeks nivelleerimine ja minu meelest on see väga põnev. Eriti kerib siis pinge üles, kui tuleb sulgemisviga välja arvutada : ) Pärast saab veel tähtsa näoga plaani pealt kõrgusi vaadata ja lahutamistehteid teha ning taaskord milimeetri täpsusega uued kõrgused vaiadele märkida. Sellise asjaga olemegi viimased nädal aega tegelenud.

Alguses oli teetöölise elu eriti huvitav, sest ilmselgelt äratab ainuke naine objektil tähelepanu. Tarvo üha imestas, et kõik möödasõitvad ehitajad lehvitasid iga kord, kui meid nägid ja mingid sellised mehed hakkasid meid tervitama, kes talle varem kunagi kätt ei ole tõstnud. Minu kõige suurem fänn on üks teerullijuhist vanamees, aga kui ta eile eriti meelalt lehvitas, muutus Tarvo närviliseks. Ja ei, mitte sugugi seetõttu, et ta minu pärast mures oleks, vaid hoopis selle pärast, et väidetavalt lehvitas ta ka Tarvo suunas! : ) Tore vanamees. Täna lehvitas ta jälle, endal suu kõrvuni, ja siis ütles Tarvo, et muretsemiseks pole põhjust, teerullimees nimelt ei vaadanudki tema poole!

Ehitajate elu on muidu ka naljakas. Näiteks on seal üks aborigeenist mees, teadmata vanusega, kelle ainukeseks ülesandeks näib olevat meie taga kõndimine ning nivelleeritud vaiadele ühe lisateibi panemine. Tema töövahenditeks on mõõdupulk ja teip. Objektijuht Trevor on ilmselt millestki valesti aru saanud ja arvab, et nivelleerimine on jube kiire töö. Tegelikult läheb saja meetri nivelleerimiseks (ehk meie kõnepruugis nillimiseks) ligikaudu tund (vaiade ülekontrollimine, nillimine, arvutamine, uute kõrguste tähistamine). Seda juhul, kui miski pekki ei lähe. Sellel muhedal aborigeenil läheb aga võib-olla 10-15 minutit, et oma 8 cm iga vaia juures meie teibist maha lahutada ja uus teip panna, seega on ta enamus aega tegevusetu. Siis ta jätab jälle oma kaks töövahendit ja veepudeli teepervele ning kaob bushi. Ilmselt saab ta sama palju või veidi rohkem palka kui mina : ) “No worries, mate, “ ütleb ta ja ilmub jälle mõne tunni pärast välja. Teine huvitav fenomen on veeautojuhid, kes aina kastavad ja kastavad häbitu kiirusega kuivavaid teid. Nad ei tohi inimesi märjaks teha, kuigi leidub ka selliseid, kes nimelt nende vee alla hüppavad, et end värskendada. Igatahes, tee ääres töötavatest inimestest möödudes panevad nad veejoa kinni, olles enamasti üsna täpsed. Parimal juhul seiskub vesi meeter enne mind ning algab teisel pool sama kaugel. Super. Mõnel veeautojuhil aga puudub silmamõõt, näiteks eile sai Tarvo tee ääres kükitades täiesti läbimärjaks, selle eest temast kolme meetri kaugusel olev tühi teelõik võis rõõmsa ja kuivana edasi tolmata. Vähemalt see juht üritas : ) Kõige naljakam on aga “valge mees”. Ta on nimelt elektrik, kellel on alati mitu paari pükse ja mitu pikkade varrukatega pluusi üksteise otsas. Lisaks kannab ta nokamütsi ja täishabet ning kogu kehapind, mis kõige selle pakkimise järel veel välja paistab, on kaetud valge kreemiga. Väga valge mees. Meile ta meeldib, kuigi nägime, kuidas ta ükspäev traktoriga üle vaia sõitis. Pätt! Et siis sellised mehed on meil seal ehitusel. Ja veel on meil liivatormid – enamasti pisikesed, aga vahel ka 10-meetrise läbimõõduga ja väga-väga kõrged. Kui meist nädal aega tagasi üks selline üle läks, rapuatas auto päris korralikult. Hea, et me parajasti nivellimas ei olnud.

Nüüd aga tagasi koduste uudiste juurde. Brit ootab ikka veel mangohooaja hoogustumist. Aga ega ta niisama passi, aina toimetab. Mida ta täpselt teeb, ei oska öelda, aga näiteks õppis ta ATVga sõitma. Nimelt on Marki 15-aastane tütar Rachel koolivaheajaks Perthist siin ja tema Briti õpetas. Rachel on vist kõige energilisem inimene, keda ma viimaste kuude jooksul kohanud olen, aina sehkendab. Mängib omaette palli, kimab auto ja rattaga. Päeval käib papsiga tööl kaasas. Mark on oma tütart nähes väga rõõmus, koristas lausa hoovi ära.

Vahelduseks pildike p2ikeset6usust meie kodubushis.



Sipelgad on üha ülbemaks läinud, ei kohku enam millegi ees tagasi. Müslit enam väljas hoida ei saa ja olid teised isegi Briti telki kolinud. Kui Brit hakkas otsima põhjust, mis neid sinna meelitas, leidis oma seljakotist lukuga taskust ühe lutsukommi, mis oli juba seest tühjaks söödud ja sipelgaid täis! Uskumatud tüübid! Tarvo peab nendega tulutut võitlust, vehkides luuaga põrandal ja tümitades kätega mööda lauda. Aga ei, sipelgad ei karda! Vetsukonnade elu on ka paremaks läinud, enam ei pea nad end potti peitma. Nüüd elavad hoopis kõikjal üle vannitoa ja neil ükskõik, et pead kraanikausi juurde pääsemiseks neist üle astuma. samuti elavad nad väljas pesunööril, mida illustreerib järgnev pilt. Selle eest ei ole õnneks enam ämblikke näha olnud, ju siis on konnad nad nahka pistnud.



Ilm on ootuspäraselt soe, näiteks hetkel on 42,5 kraadi vilus ja kell on pool kaksteist hommikul. Eelmisel nädalal tabas meid ootamatu öine külmalaine, temperatuur langes lausa 15 kraadini! See oli väga mõnus, sai jälle teki välja otsida. Kahjuks läks külm õhk tagasi Antarktikasse ning täna öösel termomeeter alla 28 kraadi ei näidanud. Ehk aitab see soojus mangode kiiremale valmimisele kaasa : ) Päeval tööl olles kuumus väga ei häiri, aga tuleb teada, et see, mis selja peal kõditab, ei ole mitte kärbes, vaid higi. Ja siis tuleb aina juua ja juua külma vett, mis eskyga (külma vee termos, 15-liitrine) kaasas on. Õigupoolest on mul siinse soojuse üle lausa hea meel, sest saagu ma sellest aru või mitte, aga käes on oktoober! Ning kui ma nüüd õigesti mäletan, siis eelmisel aastal ma küll oktoobri (ja novembri,detsembri, jaanuari, veebruari, märtsi, aprilli ja mai) jaheduse, niiskuse ja pilvisuse üle väga rõõmus ei olnud. Siiski peab tunnistama, et ka siin on parim aeg aastast möödas, nimelt hakkab õhuniiskus üha tõusma, taevas on pidevalt vines ja silmapiir hägune. Täna sadas lausa esimest korda vihma! Brit nägi, meie mitte, sest olime tööl. Vihm tundub siin väga eksootiline, sest me ei saa märjal hooajal siin olla. Tahaks küll, eriti kui vaadata neid tühje jõeorge… Põnev on ette kujutada, kuidas kõik siis välja näeb, kui vesi voolab ja rohi on roheline. Viimasel ajal on ka väga tuuline olnud, mis tähendab seda, et kõik kohad on punast tolmu täis. Voodilinad, jalad, kõrvad, silmad, nõud… Pärast kümmet tundi tee-ehitusel peeglisse vaadates ei usu ise ka, et on võimalik nii murjam välja näha!

Huviväärsustest veel nii palju, et eelmisel nädalavahetusel otsustasime katsetada kohaliku kulinaaria keskset paika – Chicken Treat : ) Kiirsöögikoht linna südames. Neil on vist kõik kanast tehtud. Brit sai ainult friikartuleid süüa. Aeg-ajalt on päris naljakas sellises kohas käia, saab täitsa kultuurišoki. Niipea kui sisse astud, tahetakse kohe teada, mis sa tellida tahad. Aga me ju ei tea, pole kunagi menüüd näinud! Nii me siis olime seal segaduses ja müüa küsis umbes 5 korda, kas me oleme juba otsustanud :D Kõige naljakam on veel see, et isegi kui kogu koha peale on 5 klienti, tunneb letinaine kohustust täiest kõrist karjuda, kui kellegi tellimus valmis on. Isegi siis, kui ruumi suurus on 4 x 5 meetrit. Muidu oli täitsa ok.

Eile õhtul käisime oma maja taga bushis jalutamas. Seal on praeguseks hooajaks kuivanud jõesäng. Eriti lahe. Kängurud muudkui krabistavad põõsas ja jõe liivane põhi on nende jälgi täis. Et siis järgnevad pildid kirjeldavad meie lähemat koduümbrust : )

Hetkel kuiv j6es2ng kitsamas kohas...



... ja laiemas kohas



Baobabid



Nautige sygist : )