Aga tüvi see tõuseb taeva poole, aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse

Pärast eelmist postitust läksin omadega jälle metsa. Ühte Tasmaania põlismetsa, Florentine’i-nimelisse. Põhjuseks oli festival nimega „Be my Florentine“. Pole vist vaja mainida, et oli valentinipäeva-nädalavahetus. :) Ürituse korraldasid peamiselt kaks rohelist organisatsiooni – The Wilderness Society ja Still Wild Still Threatened – ja toimumiskohaks oli Florentine’i metsa protestilaager. Nüüd ilmselt kergitab nii mõnigi kulmu, nii et oleks vist targem selle paiga taustast veidi rääkida.

Nimelt on Florentine’i org üks Tasmaania raiumisohus olevatest põlismetsadest – ja siinsest tõsisest metsameeste vs roheliste teemast olen enne ka rääkinud. Florentine’i protestilaager asub keset metsaraiemasinate sissesõiduteed ja tegu on Tasmaania pikaajalisima protestiaktsiooniga, sest kui ma nüüd ei eksi, kestab see juba kuuendat aastat. See tähendab, et terve selle aja on keegi kogu aeg laagris olnud ja sissesõiduteed valvanud – suvel ja talvel, vihma ja rahega. Seejuures on praegu ju suvi, aga metsas on ikka jahe ja väga niiske, tegu siiski vihmametsaga. Laagri eesmärgiks on loomulikult takistada metsalangetamismasinate edasipääsu ja seda on minu meelest tehtud üsna edukalt, ehkki kaks korda on metsamehed koos politseisalgaga tulnud, laagri laiali löönud ning läbi laagri piki teed edasi jalutades võib näha juhtunu tulemust.

Sellest, kui palju siinsed rohelised on suutnud oma metsade tarbeks kisa ja kära ja teema arutamist ja aktsioone ette võtta, olen küll täitsa sisse võetud. Sellega seoses tuli mulle kohe meelde, kui Mart Gaškov Ringi presidendiks pürgides ütles, et tuleb teha rohkem protestiaktsioone ja tõsta kära (noh, nii läbimõeldult ja organiseeritult, mitte niisama lämiseda) – ja ma mõtlen, et see on tegelikult väga õige. Sest kui inimesteni läbi meediamullide, tänavaplakatite ja aktsioonide ei jõua, siis suusõnaliselt üldine publik rohelistest teemadest suurt ei kuule. Nii vähe kui ma üldiselt meediast ka lugu pean, tuleb tõdeda, et seda on võimalik ka headeks eesmärkideks rakendada. See, kuidas siinne põlismetsade päästmise lugu edeneb, on praegu küll veel teadmatu – üldiselt nagu on võetud vastu seadus, mille järgi peaks kõrge väärtusega põlismetsaaladelt raietegevus välja kolitama märtsi keskpaigaks, tegelikkus on aga loomulikult teine. Nimelt on viimaste kuude jooksul nendes samades alades ligipääsuteid lisatud – mis loomulikult pole märk tegevuse tagasi tõmbamisest... Rohelised on õigustatult pahased ja mulle tundub, et ilmselt on asjaolude tegelikust paranemisest ja jätkusuutliku metsamajanduseni jõudmisest asi küll veel kaugel. Hetkel on küsimus selles, kui palju survet suudetakse poliitikutele avaldada ning kas nood oma varem avaldatud toetusele lisaks midagi ka reaalselt ära teevad. Eks aru tuleb saada ka teise poole argumentidest selle kohta, kui palju töid metsandus Tasmaanias endaga kaasa toob, aga mina olen hinges ikkagi paduroheline ja arvan, et ükskord peavad need asjad muutuma niikuinii. Töid on ka muudsuguseid ning käes on aeg hakata otsima uusi lahendusi.

Üldiselt minnes tagasi protestilaagri juurde, on aktivistid ehitanud keset teed ühe üsna suurejoonelise palkidest, köitest ja presendist koosneva elamu, mille ühte külge näete järgmisel pildil. See tundub väike, aga tegelikult mahub sinna alla mitu tuba ja köögiosa. Peale selle oli festivali ajal veel püstitatud kohvik (vaata teist pilti) ja mitu loomingulist vetsu, aga nende kohta ma ei tea, kas need muidu ka seal on või ainult erandkorras.





Peale selle oli ühe hiigelkõrge eukalüpti otsa vinnatud diivan, aga mis ilmselt jääbki sinna.



Nagu te kohvikupildi pealt ilmselt vilksamisi näete, oli seltskond üsna kirju - leidus nii punkareid kui hipisid, boheemlasi ja anarhiste, mehi seelikutes ja naisi koos teiste naistega, rastapatse ja pikki juukseid ja habemeid, tüdrukuid leopardimustrilises kostüümis ja poisse trikoodes (tegemas kummalisi etteasteid). Nagu ikka. Paljudel sätendasid näod kuldselt, sest üks prantsuse tüdruk otsustas tahtjatele näomaalinguid teha. Kõik ringi uitavad sõbralikud koerad veel lisaks.

Festival ise kestis kolm päeva ja selle jooksul sai tsirkust, muusikat ja muid etteasteid, lisaks veel hommikutundideni tantsu lüüa. Kõik annetused, mis suures osas moodustusid kohviku ja baari tuludest, läksid metsade kaitseks. Lühidalt üks igati teistmoodi ja lahe üritus. Minu suureks lemmikuks oli tegelikult pärast „pärismuusikute“ lõpetamist vabalt moodustunud jam, milles põhirõhk oli prügikastidel mängival trummiansamblil, lisaks kaks didgeridood ja laul. See sürr kompott viis küll tantsides täitsa transsi! Ka hommikut alustas didgeridoo.



Vabadel hetkedel uitasid inimesed metsaradadel. Esimesel pildil kaks hiiglaslikku eukalüpti, millele metsas käinud Tiibeti laamad palvelipud külge sidusid. Olevat energeetiliselt väga eriline koht. Minu meelest on tegelikult seda kogu see mets. Hiiglaslikke kände näha seal, kus varem protestijate istepaigad (puu ladvas muidugi) olid olnud, oli küll kurb. Tuli meelde protestiloosung „Kännul on hea istuda?“ Ei olnud. Kännul on kurb istuda! Eriti kui ümberringi vaadates arvutan oma peas, kui mitu(kümme)t elamist kui mitu aastat saaks maha vedelema jäänud puidust kütta. Seejuures ei hakka seda risu keegi kunagi kasutama, pärast aastat-paari kuivamist pannakse kõigele lihtsalt tuli otsa.







Järgmisel pildil Georgia, tema sõbrants Sharon ja mina. Hommikusel (mis muutus kergelt lõunaseks) matkarajaks. Metsa olime juba läbinud ja jõudnud kõrgemale pinnale.



Pärast metsaüritust juhtus nii, et põrutasin üsna eksprompt idee najal Tasmaania lõunatippu (ühtlasi Austraalia kõige lõunapoolsemat kohta) avastama. Cockle Creek oli koha nimi ja peale minu oli ilmselgelt sama idee veel paljudel teistel inimestel, sest karavane ja autosid oli küllaga. Ülimalt positiivne oli see, et seal ookeani ääres on ridamisi ja hulgem tasuta kämpimisalasid, vali ise milline parim tundub. Vetsud on ka olemas ja kui lähedalasuva rahvuspargini viitsid jalutada (minu telkimiskohast umbes 5 minutit), siis saad ka joogiveevarusid täiendada. Rahvuspargist väljas võib isegi lõket teha (sellist nalja pole ammu näinud!) ja üldse väidavad sildid, et tasuta kämpida võib kuni kuu aega. Mulle oli kolmest päevast küllalt.

Kui juba nii alla lõunasse mindud, siis tundus õige minna nii kaugele, kui saab. Nimelt saab Cockle Creek’ist alguse üks Tasmaania tuntumaid matkaradu South Coast Track, kuhu inimesed nädalaks ajaks randadele ja mudaaukudesse matkama lähevad. Kaalutlesin minagi varemalt minna, aga erinevate põhjuste kuhjumise tulemusena jäi siiski ära. Esimese paari tunni matka tegin aga läbi ka mina – nimelt viib matkarada otse alla ookeani äärde (keda huvitab, vaatab Tasmaania kaarti internetist) South Cape Bay’ni. Rada ise kulgeb umbes kaks tundi läbi üsna ühtlase metsa ja vahepeal üle märgala.



Jalutuskäigu lõpuks jõuad välja ülimühiseva ookeani äärde ja vaade on umbes järgnev.



Aga mina pean tunnistama, et olen üsna ära hellitatud ja mõned maastikud ei paku mulle üldse pinget. Nii jättis see lühimatk mind üsna külmaks ja poole elevusttekitavam oli kohe telkimisala lähedal rannas ookeanielukaid uudistada – üks stingray tuli lausa paarikümne sentimeetri sügavusse vette ja liugles seal ringi (väga põnev jälgida!), peale selle oli seal erksinise-kirju meritäht ja ühe suure keerdus teokarbi sees nägin peitumas erakvähki (kas sai nüüd õige termin?). Põnevaid olendeid kui palju!

Nagu iga kord, olen nagu bumerang tagasi Hobartis ja jälgin vaikselt erinevate eluvaldkondade paika loksumist. Igasuguseid vahemärkusi veel nii palju, et palun ärge rohkem varemmainitud Sandy Bay aadressile midagi saatke. Kõik juba postitatu saan kätte küll, no worries. :)



Ahsoo, ja täna hommikul käisin Eesti iseseisvuspäeva puhul pidulikul lipuheiskamisel International Wall of Friendshipi juures. Eestlasi oli neli, makist tuli hümn ja kõik laulsid kaasa niivõrd-kuivõrd hästi see ka välja tuli. Lipuheiskaja ütles, et on ka väiksemat seltskonda näinud. :) Palju õnne, Eesti!

Misty Mountain Hop

Olen järjekordse ringiga jõudnud tagasi Hobartisse, söön värskeid kirsse ja õues on selline tormieelne pilves ilm, kus õhk hästi ei liigu, on lämbe, aga mitte palav. Seekord tahan teile kirjutada igas reisiraamatus leiduvast Tasmaania vaatamisväärsusest nr. 1 ehk Overland Trackist, legendaarsest 85 km pikast matkarajast Tasmaania lääneosas. See saab alguse Cradle Mountainist, millest olen varemalt kirjutanud (ja vaimustuses olnud) ja kulgeb põhjast lõunasse Lake St Clairini (mis minu varemases vaimusilmas oli Peipsi-suurune järv, aga see oli küll ilmne liialdus). Läbimiseks läheb 4-8 päeva, ehkki kindlasti oleks võimalik veel pikemaks venitada. Ja lühemaks...sest ühel hommikul, kui mina rahulikult putru keetsin, uhas mööda iga-aastane maratonseltskond, kes läbivad kogu raja (sügavast mudast, kividest, puujuurterägastikust hoolimata) joostes. Seejuures tippaeg pidi olema kuskil 7 tundi! Kui palju välja väänatud jalgu see tähendada võib, ma küll ette ei kujuta.

Tegu on (õigustatult!) ülipopulaarse matkarajaga, mida näiteks 2008-2009 statistika järgi läbis üle 7000 inimese. Et massid liiga suureks ei läheks, on tipphooajal (novembrist aprillini) matkama minnes vaja broneerida oma alguskuupäev ja maksta rajamaks (160 dollarit). Kui ma nüüd ei eksi, siis päevas lubatakse maksimaalselt rajale 60 inimest, neist 30-40 omapäi matkajat ja paarkümmend grupis liikujat. Grupis selles mõttes, et giidiga. Ja inimesi satub rajale igasuguseid... enamus giidiga liikujaid, keda mina nägin, olid keskealised vähemkogenud matkajad. Isepäi matkajaid leidub aga erinevatest maailma otstest ja eri vanustes, ehkki minuga samades peatuspaikades ööbijad olid huvitaval kombel enamasti 40+ - üks vanem Austria paar, veel vanem Austraalia paar, kaks keskealist meest Põhja-Tasmaaniast, kolm nooremat sakslast ja veel sinna-tänna erinevaid inimesi. Et rajal on võimalik teha kõrvalepõikeid, ronida mõne mäe tippu või mõne järve juurde, jätta mõni ööbimispaik vahele või kuskile mitmeks päevaks jääda, siis seltskond veidi vaheldub, ehkki üldjoontes jääb samaks. Rajal liikuvatest massidest hoolimata üllatas mind, kuivõrd on siiski võimalik tunda, et oled üksi looduses – enamustel päevadel liikusin omapead ega kohanud kedagi enne õhtut, kui järjekordsesse peatuspaika jõudsin. Nimelt on rajal umbes päevateekonna pikkuste vahedega paigutatud matkamajad (inglise keeles olid need küll „hut“ nime kandvad, aga sellele vastavate pisikeste metsaonnide asemel nägid hooned suuresti küll pigem kerge noortehosteli moodi välja), kus inimesed ööseks peatuda saavad. Majades on madratsiteta narid, köögiosas lauad-toolid ja võimalik kütta ja seega oma päeval märjaks saanud riideid kuivatada. Üsna luksuslik siiski, aga nagu üks kanada tüdruk mulle rajal ütles, on see kummaline, et terve päeva oled looduses ja õhtul tunned, et oled jõudnud bäkpäkkerite hostelisse. Selsamal põhjusel eelistasin nii mina kui ka mõned teised inimesed majas elamisele hoopis oma telki. Maja juures olevaid vetsusid ja veetünni saad ikka kasutada, aga siseruumi asemel paned rohkem riideid selga ja istud oma telgi juures, ootad toidu valmimist ja vaatad kõrval kekslevaid wallabisid. Ja neid juba jagus!

Minu loomavaatlustulemused: n+1 wallabit, 0(1) vombat (ses suhtes, et kuulsin teda oma telgi kõrval nohisemas, aga olin liiga unine, et pea välja pista), 1 quoll (on ikka nunnu, vaadake netist pilti), 5 sipelgasiili (kellest üks tuli, nuusutas mu matkasaabast ja teinud selgeks, et sipelgaid ei ole, tatsus rahumeeles edasi), 7 madu (viimasel päikselisel kuival päeval oli terve järveäär vist päevitavaid madusid täis, nägin viit ühe päeva jooksul. Kõik pidasid end elegantselt ülal nagu kombekale maole kohane), 1 kaan (kes ilmselt koos varustusega mu telki potsatas ja põrandal vingerdades üsna segaduses näis), palju linde ja muid pisimutukaid.

Üldiselt otsustasin mina juba raja alguses, et kella ei vaata, vaid ärkan ja kulgen täpselt nii, nagu tahan ja kuhu tahan. Ja et üritan olla kõik ööd telgis, maju mitte kasutada ja inimsuhtluse asemel panna põhirõhu loodussuhtlusele.

Minul läks raja läbimiseks kuus päeva ja oleks hea meelega teinud veel kõrvalepõikeid, aga järgmised üritused tulevad peale ja nii arvestasin planeerides just kuue päevaga. Tegelikult aga soovitan minejatele ette võtta pikemalt! Sest vaatamist-olemist-nautimist on küllaga, ükskõik, mis tüüpi matkaja sa oled. Loodusfotograafidel on ilmselt tegu mängumaaga, sest igal pool oleks justkui midagi ilusat pildistada... Kahte Austraalia fotograafi kohtasin ja nende silmad kolmanda päeva hommikul küll särasid, ehkki eelmisel päeval oli sadanud terve tee ja mehed polnud saanud päev otsa ühtki pilti teha, lisaks olid nende seljakotid lisavarustuse tõttu küll oma 10 kilo minu omast raskemad. Aga kui mina tagasi linna jõudes oma pilte vaatasin ja mõtlesin, millega teile Overland Tracki tutvustada, siis pidin küll tõdema, et pildid ei anna ikka üldse edasi mastaape ja seda tunnet, mis tegelikult matkates on. Sest kuidas sa ikka lõhnu ja õhuniiskust, paremalt peale pressivat vihma, vahepeal tulevat rahet ja tugevat tuult, halle-nii-halle maastikke ja vahel pilvedesse mattunud vaadet (a la et õhtul olid seal veel mäed, aga hommikul on ainult pilv), krabinaid ja sahinaid raja ääres, tunnet, mis on õhtul märgu ja poriseid jalanõusid ära võttes. Aga mingisuguse visiooni saate ikka. :)

Alustuseks on muidugi vaja kuulsat Cradle Mountaini vaadet, millega üldiselt postkaardid kaetud on... Pildil mina ja imetore Georgia, kes mind teele saatis ja osa esimese päeva teekonnast kaasa tegi. Aitäh! :)



Esimese päeva õhtul pärast hulka mägivaateid panin telgi rohelises orus püsti ja keetsin klassikalist matkatoitu. Pastat. Wallabid tulid välja juba õhtul, aga hommikul telgist pea välja pistes näkitsesid kohe telgi taga rohtu ega pannud üldse pahaks. Lisaks hõljus üks massiivne pilv hommikuvalguses orgu sisse. Mastaabiks võib öelda, et paremal nurgas olev puitehitis on vets. Kahekorruseline (no tähendab, et lähed trepist üles, mitte et kaks korrust vetse).







Minu lemmikmaastikud on kahtlemata sellised Skandinaavia-tüüpi külmad, tuulised, karged ja vähese taimestiku, aga uhkete vaadete ja värvidega. Teine päev muudkui aga sadas, aga vahel sain mahti paar vaadet ka kätte saada. Teile killukesi minu lemmikutest.





Järgmiseks teile stiilinäide metsa peitunud metsamajast, kus enamus inimesi ööbib. Need on üldiselt paigutatud eriti ilusa vaatega kohtadesse. Nii et selle maja aknast avanes vaade mägedele (nagu enamuse korral vist). Majast paremal vets.



Paar stiilinäidet matkarajast ka. Vahel ulatus pori ikka kõvasti üle pahkluu (ilmselt neil, kes porri ja lompidesse täie hooga sisse astusid, kaugemale, aga mina ikka üritan pori all kive või muud imet leida), aga parimate mülgaste korral oli mul muudki tegemist, kui kotist fotokat otsida. :P Igatahes ei kujuta mina selliste juurikate ja pori korral mingit 7-tunnist jooksumaratoni ette. Aga üldiselt tuleb siinkohal avaldada kiitust, sest matkajatel palutakse kasutada rada ja minna läbi pori, mitte teha rada laiemaks ja laiemaks selle kõrvalt hiilides – ja tulemus on üldiselt minu meelest küll ikka sellist rahvamassi arvestades uskumatult hea. Ja puhas, ei mingit prügi. Ja hiljuti parandatud raja osad võisid näha ka sellised uhked nagu viimane pilt.







Petliku mastaabi vaateid ka. Esimesel pildil tee üles mäkke. See „pisike kivikuhil“ on tegelikult midagi üle 1000m kõrgune ja künkast annab üles marssida. Teisel pildil vaade kolmveerandilt teelt üles. Valged tripsud kõikjal all on puud. Ja pilt ei ole mitte laugelt maalt, vaid üsna kõrgelt nõlvalt.





Järgmisel pildil poolik vaade kõrvalasuvale rahvuspargile, nimelt on vasakul olevad mäed Walls of Jerusalem. Tegelikult oli seal veel vikerkaar ka nende mägede ees. :) Aga selle värvid olid väga pastelsed ega jäänud pildile. Üldse on sealkandis muidki huvitava nimega kohti nagu Paradise, No Where Else, Promised Land...



Kuskilt poolelt teelt läheb matkarada rohkem metsade sisse ja vähem avatud maastikele. Aga metsa on nii- ja naasugust. Ja puid on uhkeid!



Raja lõpuks jõutakse läbi avatud ja metsaste maastike metsase (ja maorikka!) St Clairi järve äärde. Mis ei vastanud tõesti mu Peipsi-ootusele, sest teine kallas oli sootuks lähemal, see-eest ei oodanud ma mingeid künkavaateid ja olin rõõmsalt üllatunud.



Kõige hullemaks raja osaks osutus viimased 10km, sest too päev oli kuum ja päikseline, kogu aeg pidi hoidma silma madudel peal ja mets oli üsna üksluine ega vaheldunud. Kõigele lisaks olid kõik kohad täis mingeid parmutaoliseid kärbseid, kes tiirutasid ja sumisesid ja tahtsid kogu aeg inimeste peale maha istuda. Nii et tagantjärele mõtlesin, et paadiga järve lõunaossa sõitmine (mille paljud matkajad ette võtavad – nimelt on järvepikkuse, umbes 15km vist, vahele jätmine ilmselt üsna soositud tegevus) poleks küll mind millestki ilma jätnud. Aga tegelikult ma tean küll, et midagi niimoodi poolikult teha ei suudaks, nii et läbida kogu rada oli lõppude lõpuks minu ainuke võimalus.

Ja viimasel pildil mu lemmik saapanuusutaja. Pildil ilma saapata.