Ripsmekärbsed ja semi-luxorious hotellielu

Mark, minu boss ja töökaaslane, käib umbes kord 6 nädala jooksul Halls Creekis komandeeringus. Täpsemini siis kui nädala jagu tööd kokku saab. Seekord oli vaja märkida ja paigaldada aborigeenide kommuuni piiripunktid, millega saime korralikult higistada suts üle 4 päeva. Viiendal päeval mõõdistasime viie tunniga kahe GPS-ga väikese, umbes 16ha, prügimäe topo ja sellele lisaks ühe päris pisikese katastri.





Aga tagasi põneva osa juurde, aborigeenide kommuuni juurde. Pean ütlema, et seal veedetud neli päeva oli minu jaoks paras kultuurišokk. Ja mitte ainult kultuuri. Peaaegu kindel olles võin öelda, et üsna kõige hullem asi Austraalias (kui olla kohas kus neid parasjagu on) on kärbes. Enamasti lendavad nad ringi aborigeenide communityte läheduses või lihtsalt bushis, kus on palju raipeid. Lemmikkohad, kuhu nad ennast pidevalt külge kleebivad on paremusjärjestuses kõrvad, huuled, ripsmed-kulmud ja nina. Ning muidugi passib alati vähemalt viis kärbest õla peal :) Üsna raske on tahhümeetriga tööd teha kui kärbsed koguaeg silma lendavad aga paari päevaga harjub ära :D Ja asjaolu, et kärbestele väga aborigeenide ümbruskond meeldib on lihtsamast lihtsam, seletan veidi selle asjaolu tagamaad. Kõik, mida mustal mehel enam vaja pole lendab üle õla tagahoovi. Või üle aia. Ja mis on mustale mehele praht, kuulub järelikult valgele mehele ning läheb samuti üle aia. Pidime töö tõttu päris mitmeid kordi inimeste hoovides siiberdamas käima ja aia taga ka. Üldine olukord on räpane ja haisev, näiteks leiab suurimates kogustes tühjasid lömmi löödud õllepurke. Aga ka kahvleid-nuge, rehve, katkiseid jalgrattaid, vana mööblit jne. Samuti on tavaline, et igalpool vedelevad loomakondid. Must mees läheb lihtsalt esimesse lehmafarmi, laseb endale ja perele sealt ühe korraliku suutäie, toob maasturiga koju ja pärast korraliku kõhutäit viskab ülejäägi endiselt tagahoovi või üle aia. Mark teadis rääkida, et kõige paremini läheb neile ikkagi peale känguru ja alles siis lehm. Ning iguaan on delikatess. Iguaani püütakse kusjuures nii, et võetakse sabast kinni ja heidetakse pea hooga vastu maad. Ja on üsna normaalne, et kohast, kus sa pead rauast vaia maasse lööma on poole meetri kaugusel känguru jalg, pooleldi karvadega ja lihata. Pole siis ime, et kärbsed elavad nagu taevas.



Muidu on aborigeenid sellises kommuunis üsna kurvad, tundub nagu nad lihtsalt eksisteeriks. Põhimõtteliselt teeb valge mees musta eest kõik ise ära ja nii ei olegi aborigeenidel muud teha kui ennast riigitoetuse eest paarist õllest purju juua ja siis üle kommuuni haljasala täiest kõrist karjudes joosta. Vähemalt on olukord nüüd suts parem kui paar kuud tagasi. Nimelt keelati selles linnas mõni aeg tagasi kange alkoholi müük. Selle seaduse kehtestamisega lahkusid ka suur hulk aborigeene kas Kununurrasse, Broome´i või Derbysse. Praegu müüakse vaid umbes 3% õlut ja kõik. Hotellist saab muidugi kangemat kraami ka. Igatahes on palju alkoholisõltuvusega ja narkootikume pruukivaid aborigeene sealt nüüdseks läinud ja olukord paistab veidi parem. Ja see ei ole mingi külajutt vaid kohalik aborigeenihärra, kes seal kommuunis muru kastab, tuli ja rääkis seda meile ise. Vähemalt ei pea ta enam uksele peksmise pärast keset ööd üles ärkama, nagu ta ütles. Mul oli igatahes enda nahavärvi pärast piinlik tunne. Piinlik selle pärast mida valge mees on üsna viimase aja ajaloos teinud. Veel 70-80 aastat tagasi tappis eurooplane aborigeene nagu loomi. Sõitsid näiteks hobustega mööda bushi ja kui mõni abirigeeniklann ette jäi lasti nad lihtsalt maha. Ka lapsed. Teistest „metslastest” taheti teha korralikud kristlased, anda haridus ja õpetada kultuuri. Ja kõige selle tulemus on see, et musta meest keegi tööle ikka ei võta. Silmist on sära kadunud ja kohutavalt raske on sünniga kaasa tulnud mustast august välja saada. Mõned, kes on seda suutnud on väga tublid aborigeenid, elavad korralikud majas ja omavad head töökohta. Ülejäänud elavad kas lihtsalt tänaval või siis taolises kommuunis nagu ennist kirjeldasin. Ja enamasti elavad nad siin kuni 30-40 aastaseks.

Parim kogemus aborigeeniga selles kommuunis oli siis, kui üks 3-4 aastane väike poiss lehvitas mulle. Ja naeratas nii siiralt. :)

Elust väljaspool tööd. Ärkasime viis, et kuuest objektile sõita. Lõpetasime 17 paiku. Umbes-täpselt 18.10 tuli minna restorani, et endale parim laud basseini (mida sain ajapuudusel ainult korra proovida) ääres saada ja menüüst võis valida midaiganes. Sest kõik oli firma, st töö tellija, kulul. Ühel õhtul valisime kumbki midagi peamenüüst, nagu näiteks kaameli või köögiviljadega täidetud kana ja järgmisel õhtul vahelduse mõttes midagi tai köögist. Söök nagu restoranis ikka. Meeldiv :) Kahepeale läks õhtul umbes 700.- Hotell koosnes paljudest ühekorruselistest väikestest majadest. Meie „tuba” (maksis üle 3000.- öö) oli suure elutoa, laiekraan televiisori (mida ma vaatasin ühel õhtul moepärast 10 min), köögi (kus ei olnud ühtegi teravat nuga) ja kahe magamistoaga, kus kõigis oli konditsioneer ja laetuulutaja. Ega siin Austraalias, nagu paistab, elavad geodeedid komandeeringus stiilselt. Kahjuks ei olnud väga palju aega selle kõige nautimiseks, sest tööpäevad olid pikad ja puhkama pidi ka. Tagasiteel sõitsin 140km meie tööautoga, millest esimesed 50 üritasin teel püsida. Pärast roolivõimuta Snugiga sõitmist on imelik sõita maasturiga, millel on rooli-rooli-roolivõim :)



Brit tootas t2na yhe p2eva sandalipuufarmis, puude istutajana. P2ev algas kell 6 hommikul, p2rast 3 tundi tood tehti 15min paus ja j2tkati. Mitte kuhugi ei olnud varju minna. Ja nii j2tkus kuni l6unani kui Brit sai v2ga korraliku p2ikesepiste. Viimased pool tundi, nagu ta ise kirjeldas, ei k6ndinud enam v2ga sirgelt ja enesetunnet (s6na otseses m6ttes) polnud ollagi. Siis l6petatigi p2ev 2ra ja 6nneks toodi ta autoga koju. Lihtsalt teadmiseks p6hjamaa inimestele, et p2ike on siin karm ja v2ikesed tuuleiilid kuumad, nii et nalja pole (ja kohalike s6nul alles hakkab palavaks minema). Kui Eestis r22gitakse, et vett tuleb juua lonkshaaval, parem tihemini ja v2hem korraga. Siis siin peab vett jooma endiselt tihti aga seeeest korraga palju. Mingid lonksud siin ei aita. Aga nyyd on Britiga juba veidi parem ka. :) Helen palus ubade kohta öelda: „Rutiinne, tüütu” (kes teab seda lugu võib kuulata ;))

Ja meie s6ber iguaan ka.

Kevad käes, kevad käes, iguaan tuleb välja

Meie lootusrikas karjäär ubade sorteerijatena on selleks korraks lõppenud, aga me ei ole väga kurvad. Kuuest päevast täiesti piisab, et see töö rohkem pinget ei pakuks. Esimesed kaks päeva rahmeldad nii, et keel vestil ja siis oled juba absoluutselt pädev sorteerija, käed käivad automaatselt ja pea kas tühjeneb täiesti või siis kogub endasse huvitavaid mõtteid. Ja kui veel samal ajal kõrvaklappidest muusikat saab ka kuulata, on päris pidu lahti! Viimase luksuse nautimiseks pidin muidugi astuma radikaalse sammu ja endale iPodi ostma (või siis eesti keeles I-poe). Nüüd saab Snugis ka midagi muud peale eriti “gruuvide”, aga halvasti töötavate kassettide kuulata. Ubade sorteerimisest veel nii palju, et see andis hea tunnetuse sellest, milline üks liinitöö õigupoolest välja näeb ja mis emotsioon seal tekib. Minu jaoks hästi veider oli see, et kui õhtul töölt koju tuled, ei ole tegelikult eriti millestki rääkida. Päeva tippsündmus on see, kui mõni uba on erakordselt kõver või kui mõni teine tööline millegagi silma paistab. Näiteks oli seal üks teine Helen, ma ei tea, mis rahvusest, kes oli laisk nagu lohe. Ta lihtsalt seisis liini taga ja vaatas, kuidas oad mööda lähevad! Täiesti süüdimatu kuju. Vahepeal kõndis ringi ja loopis ube ja toppis endale neid kõrva. Ei usu nagu ka, et täiskasvanud inimene! Aga selle eest see mees, kelle kohta me eeldasime, et ta on farmer, oli hästi tore. Selline vanem härra (Tarvo vanaisa nägu), väga kulunud kaabuga. Õhtuti tõi ta naine talle süüa ja siis nad sõid koos ja nägid muhedad välja. See oli väga armas. Saime oma esimese palga ka ja ostsime kohe voodipesu kokku: padjad, tekk, linad… Mmm…

Samal ajal, kui meie õhtuti tööl olime, elasid Tarvo ja Mark poissmeeste elu (Marki naine, ukrainlanna, on praegu Euroopas ja tuleb alles septembri keskel tagasi). Ehk siis Mark tegi kogu aeg Tarvole süüa ja nad lõbutsesid siin niisama, pidades maha oma igaõhtuseid jututubasid. Ja peab mainima, et Mark on ilmselt kõige parem meeskokk, keda ma elu sees näinud olen! Näiteks ühel õhtul oli neil veidi pastat üle jäänud, mis oli Tarvo sõnul üks tavalisemaid asju, mis nad viimastel päevadel söönud olid, ja see pasta võttis lihtsalt sõnatuks! Väike kirjeldus kokandushuvilistele: taldrik kubises eriti pirakatest krevettidest, mille vahel oli ka natuke makarone oliivide, erinevate tomatite, juustude, pesto ja seentega. Päris tagasihoidlik…

Aga enne neid söömaaegu käis Tarvo näiteks maja taga bushis kõndimas ja ükspäev parandas Snugi kõlareid (need kukkusid ükskord teel olles koos riiuliga alla, riiuli viskasime lõplikult välja). Samal ajal kui ta seal autos sehkendas, kuulis raginat ja, üllatus-üllatus, põõsast tuli välja pisike madu. Pisike ehk siis umbes meetrine. Kuna Mark on ka maokoolituse läbinud, siis nad vaatasid kohe pärast targast raamatust järele, et ilmselt oli tegu kas taipaniga või siis maoga, keda siin kutsutakse King Browniks. Nad mõlemad on väga mürgised, aga paanikaks pole põhjust, sest nagu Mark pidevalt korrutab: “Mitte ükski madu ei hakka sind mitte iialgi taga ajama! Mitte iial!” See madu läks ka siis ära, kui Tarvo endast märku andis (maod ei kuule, aga tajuvad imehästi maapinna võnkeid ja sellepärast tuleb jalgadega vastu maad trampida, et ta eest läheks).



Väike maovahepala loodushuvilistele:
Jah, Austraalia on koduks maailma kõige mürgisematele madudele, aga see ei tähenda, et nad igal sammul inimesi rajalt maha võtaks. Inimene ei kuulu mao toidulauale ning ta ründab meiesuguseid jurakaid ainult enesekaitseks. Ning ka siis piirdub asi enamasti ainult hammustusega, ilma et ta mürki kasutaks, sest madu on tark ja ta teab, et ta ei saa inimest süüa ning ta teab ka seda, et mürki on väga raske taastoota, seega ei hakka ta seda raiskama. Marki sõnul 9/10 juhtumitest, kui madu inimest hammustab, ei lase ta mürki välja ning sellest 1/10 juhtumitest omakorda 9/10 ei ole surmavad.
Austraalias elab üle 100 maoliigi, kellest umbes 25 loetakse ohtlikuks. Omamoodi huvitav on ka siinne madude jaotamine nende mürgisuse järgi: on olemas kõige kangema mürgiga maod (most venomous snakes) ja inimesele potentsiaalselt kõige ohtlikumad maod (deadliest snakes). Kõige kangema mürgiga maod ei ole üldse kõige ohtlikumad, sest nad elavad enamasti sellistes kohtades, kuhu inimesel asja ei ole ja seega ei ole nad surmajuhtumeid põhjustanud (v.a need korrad, kus usinad maokollektsionäärid on ahneks läinud). Kõige ohtlikumad maod on siin Eastern Brown Snake, Eastern Tiger Snake ja Coastal Taipan, sest nad elavad just samades kohtades, kus on väga tihe asustus. Taipanide mürk on ka väga kange (nad on oma selle poolest maailmas esirinnas, kaks Austraalia taipani lausa esikolmikus) ning nad toituvad eranditult imetajatest, aga nagu öeldud, inimene on nende jaoks liiga suur imetaja. On üks madu, keda natuke rohkem kartma peaks, ja see on üks siinsest neljast rästikuliigist, Death Adder. Ta on nimelt nii paks ja laisk, et ta ei viitsi eest ära minna, kui keegi tuleb, mis on kehvasti. Õnneks peaks ta olema piisavalt paks, et teda on üsna kerge märgata.

Nüüd aga tagasi inimeste juurde. Meie Britiga loeme raamatuid (eriti Brit, ta on täiesti omas elemendis, loeb ka öösiti pealambi valgel ja ostab igal nädalal paar-kolm raamatut Punase Risti poest juurde) ja istume vilus ja sööme šokolaadikreemiga tiigrisaia. Tarvo käib ikka usinalt tööl ja tal on väga põnev, kuigi palav ka, sest temperatuur tõuseb iga päevaga, kevad saabub. Keegi ütles, et kevad tuleb sellel aastal erakordselt vara. See uudis ei rõõmusta meid, sest juba praegu on vilus 37-38 kraadi ja see on talutav temperatuur istumiseks, aga mitte päikese käes rabamiseks. Igatahes, tööülesanded on Tarvol väga erinevad, ulatudes garaaži koristamisest keeruliste arvutusteni. Kui linnas on ikka ainult üks geodeet (ja nüüd Tarvo), kes kontorit ülal peab ja kõik välitööd ära teeb, siis peab kõigega arvestama. Ka sellega, kui termiidid laoruumi sisse kolivad ja hävitavad puust vaiad ning ehitavad oma pesad betoonist pulkade peale (mis on sisuliselt pollad, kui nad kord maha lüüakse). Me aitasime ka Britiga seda hävitustööd likvideerida, olime asjapulgad : ) Järgmisel nädalal sõidavad geodeedihärrad umbes 350 km kaugusele komandeeringusse, terveks nädalaks, siis on naised bossid, sest meie teine meesnaaber, Glen, on ka kaheks nädalaks Perthis oma torumehe-koolis.

Tööpäev algab siin geodeetidel poole seitsme paiku, mis tähendab, et peame tõusma just kõige põnevamal ajal päevast – päiksetõusul. Siis käib siin selline wildlife’i trall! Täna hommikul nägime umbes 6-8 kängurut. Ja pärast veel kookaburrat, rääkimata lugematutest teistest lindudest (kellest mõned leiavad, et on väga hea mõte meie sai koos kilekotiga nahka panna!)Ja täna juhtus ime, nimelt ilmus hirmsa raginaga võsast välja iguaan, keda enam ammu nähtud ei ole! Gleni väitel ta ennast enam siis näole ei andnud, kui Glen siia kolis. Võib-olla iguaanile ei meeldinud motikapõrin, sest nüüd, kui Glen enam ei põrista, tuli ta tagasi! Me oleme rõõmsad! Ta hoiab madusid ka majast eemal. Pildile teda hästi ei saanud, ei tahtnud väga lähedale minna ja teda häirida.

Kelle jäljed? (Vihje: ei ole iguaani omad.)



Ka vetsus käib endiselt elu, ikka veel konnade näol (ja mõned ämblikud on ka). See hakkas vahepeal päris hulluks ajama. Lähed nimelt rahulikult vetsu, tõstad kaane üles, ja suur roheline konn vahib vastu! Ei kavatsegi liigutada! Alguses töötas see trikk, et lööd kaane kõvasti kinni ja siis ta sukeldub. Aga umbes teisel korral enam ei sukeldunud! Ükskord ilmus lausa teine konn juurde, kui kaane uuesti lahti tegin (see oli vist küll vee laskmise peale). Nad hakkasid juba niimoodi vetsu ummistama, et vesi ei käinud korralikult läbi. Glen ütles ka, et 90% ummistustest on põhjustatud konnade poolt. Täitsa ajuvaba mu meelest! Mida nad istuvad seal potis, seal ei ole ju midagi süüa, parimal juhul saavad veits Domestost näkku (meie seda neile ei lase, ei söanda neid niimoodi terroriseerida). Aga arusaadav ka, sest vetsupotid on praegusel aastaajal ainukesed niisked kohad. Üks neist rohelistest konnadest istub näiteks loputuskastis olevas vertikaalses torus! Ta ei saa seal isegi liigutada, aga sinna ta on roninud! Aga ühel õhtul, kui me Tarvoga õues Gleni grillmasinat uudistasime, tuli Brit ja teatas, et palun väga, saagu me tuttavaks vetsukonnaga, ning hoidis ühte neist pisikestest rohelistest tüüpidest käes. Imenaine! Mina ei ole piisavalt vapper, et vetsukonna kätte võtta, mulle isegi ei meeldi vaadata, kuidas nad seal potis karusselli teevad. Aga nüüdseks on Brit juba tervelt seitse konna potist õue viinud, jagades neile juhiseid, et mingu nad naabrite vetsu (mujal ju ei ole vett, kahju neist). Iseseisev naine peab kõigega hakkama saama : )



Kolmapäeva õhtul käisime lähedalasuval künkal päikeseloojangut vaatamas. See oli üks asi, mida Mark meile siinkandis näidata tahtis. Pakkisime oma toolid tema suurde 4WD autosse ja sõitsime mööda üsna kitsaid “teid” mäe otsa, ületades mõned kuivanud kraavid ja ühe väga järsu tõusu. Ma saan aru, et see oli üsna lihtlabane 4WD sõit, aga ikka põnev, kuna mina küll varem sellises tank-autos sõitnud ei olnud : ) Ja vaade mäe otsast vanale Ordi jõe orule oli lihtsalt imeline! Kivid olid soojad ning õhk juba normaalse temperatuuriga (nii 30 kanti), muudkui istu ja naudi. Ronisime baobabi otsa ka, mille tarbeks ma oma telefoni taskust maha tõstsin ja siis muidugi sinna unustasin. Õhtul kodus tuli meelde ja saime järgmisel hommikul Britiga tagasi mäele kõmpida. Väikseid bushi teid pidi, hirmutades vahepeal mitmed kängurud jooksu. Tee ei olnud pikk, nii kolmveerand tundi kõndimist, aga selle eest ilus ja palav : ) Jah, kena on ikka see Austraalia loodus. Kaardi peal on suur kõrb ja tühjus, aga tegelikult… : )







Ning viimaks tarkusetera geograafiasõpradele: Marki perekonnanimi on Albers ning tema vana-vanaisa mõtles välja ühe üsna kuulsa projektsiooni… Ei tea, mis projektsioon see küll olla võiks? ;) Mul on tunne nagu elaks täitsa kuulsuse juures!

Ja vaadake meie ülemist muutuvat panoraampilti ka :)

Kuidas endistest Oa tänava tüdrukutest said oasorteerimismasinad

K6igepealt p2evake tagantj2rele meie k6igi poolt... PALJU PALJU 6NNE SYNNIP2EVAKS, VIKTOR! :) Ma loodan, et sa oled praegu puhkusel, kulub 2ra. :)

Aga nyyd tagasi teema juurde. Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et meil on nüüd kodu. Elame Tarvo bossi hoovi peal, Helen ja Tarvo magavad bussis ja mina telgis. Ruumi on palju, hoovis näeb öösel lambivalguses siniselt helendavaid ämblikke ja hommikuti karjuvad kookaburrad (allpool pildil). Hoovis pidi nägema ka kängurusid ja iguaane, aga neid me veel näinud ei ole. Igatahes on meil nüüd alati võimalik käia vetsus ja duši all ja pesta pesu. Sellised asjad teevad rõõmsaks. :) Vetsust rääkides selgus, et konnad vetsupotis on tavaline nuhtlus. Siin näiteks on neid hetkel kolm, aga varem olevat olnud seitse. Nunnud rohelised konnad. Enam ei imesta, kui vetsupoti kaant üles tõstes vaatavad vastu suured selged silmad ja konn sukeldub potti ja kaob. Üldiselt meeldib neile siiski peituda poti ääre all ja sealt tulevad nad välja ainult siis, kui vett lasta. Hoiavad kõigi käppadega potiseinast kinni nagu surfarid, suurema vee korral siiski lõpetavad all vees.



Nüüd on meil ka naabrid, lausa kaks tükki. Üks on Tarvo boss Mark (ja ühtlasi firma siinse haru varem ainuke töötaja, nagu selgus) ja teine on Marki sõbra poeg Glen, kes on torumehe õpilane. Naabrid on meil toredad. :) Markil on vist juba hunnikute viisi plaane, mida ta meile kõik näidata ja kuhu ta meid kõik viia tahab. Ühel päeval kutsus ta meid õhtusöögile, selgitades enne pikalt, milline “beauuuuutiful beef” meid ees ootab ja kuidas see on absoluutselt fantastiline ja ennenägematu. Ma võin vaatluste põhjal öelda, et see oli ennenägematult suur, aga teadjad kinnitavad, et hea ka. :) Ehkki Markil oli väga kahju seda läbinisti küpsetada (siin ju süüakse liha poolroosakalt) ja ta kurtis mitu korda, kuidas see on nüüd “definitely dead” ehk siis tõesti surnud. Igatahes on ta suurepärane kokk ja võlus veel välja bataadipudru ja spinati-seene-ingverisegu ja keedetud maisi. Ka taimetoitlane oli rõõmus. :) Glen käib meid lõbustamas siis, kui tal parajasti tööd ei ole. Siis ta tuleb ja kukub lobisema. Muidu uhab ta oma skuutriga ringi, seda on tore vaadata, ise nii suur mees ja nii pisike skuuter. Ise naerab, et kui sõbrad nalja heidavad, siis ta teeskleb, et see on motikas. :) Ühesõnaga, naabrid on meil vahvad!

Vahepalaks paar pilti Moskva tsirkusest. 6htujuht-kloun ja Alfredo, k6igi naisvaatajate v6luja.





Tarvo käib tööl ja iga päev sõidavad nad hiljem välja. Nädala alguses veetsime Heleniga aega siinsamas, teisipäeval näiteks istusime terve päeva varju all ja kallasime endale vett peale. Talv talveks, praegu on varjus kuskil 35 kraadi vähemalt ja päike hakkab kütma hommikul kell 7. Siis ei saa enam hästi magada ja tuleb üles tõusta. Seejuures on tegelikult normaalne ülestõusmisaeg kell 6, aga nüüd on meil öötöö ja nii vara on veel uni. Tööst kohe lähemalt.



Kolmapäeval, kui me olime just teinud valmis ilusad kuulutused, mida linna teadetetahvlitele torgata, juhuks kui keegi meid tööle tahaks võtta, võttis ühendust tööbüroo naine ja kutsus enda juurde. Pikemate selgitusteta pandi meile paberid nina ette ja muudkui kirjutage alla. Meie üritasime küsida, mis töö on, aga ta oli nii elevil sellest, et mõni töö temani jõudnud oli, et ta tükk aega ei vastanud, vaid seletas, et tööle hakkame kell pool kolm. Lõpuks ütles, et töö on “bean picking” ehk siis ubade korjamine. Rohkem infot polnud temalt võimalik välja pressida. Mis siis ikka, läksime koju sööma, panime asjad kokku ja mõtlesime, et küll on farmeril järsku ubade korjamisega kiireks läinud, et nii poole päeva pealt põllule minna. Et pimedaks läheb vara, ei võtnud me väga süüa kaasa ja läksime kohale. Kohalejõudnud farmer teatas, et töö on kella kümneni õhtul ja ta loodab, et meil on söök kaasas. Kellelgi ei olnud. Müstifitseerusime, kas siis põllul on valgustus. Kohapeal selgus, et töö on hoopis “bean packing” ehk siis ubade pakkimine ja meie kujutame endast õhtust vahetust. Tüdrukud kujutavad endast sorteerimismasinaid. Ehk siis piki linte jooksevad oad ja meie peame välja korjama kõik, mis on liiga väiksed, katkised, ussitanud või liiga kõverad (see viimane on minu meelest küll ilmne diskrimineerimine). Oad jooksevad kiiresti, nii et aega mõtisklemiseks ei ole. Aju läheb puhkerežiimile ja tegutseda tuleb automaatselt. Aega nina nuusata või vett juua üldiselt ei ole. Töö algab 14.30 ja esimene raund on 2,5h, mille järel koristatakse masinatealune ubadest ja on väike puhkepaus. Siis veel 2h. Seejärel pooletunnine söögipaus. Lõpuks veel 2,5h ja kell 22.00 koristame ära ja lõpetame. See viimane sats algab nii hilja, et enamasti oleks meil sel ajal juba uneaeg ja vägisi võtab silme eest virvendama. Vahepeal ei saa enam täpselt aru, kas krabad õigeid või valesid ubasid. Lõpp tundub kõige pikem üldse, sest siis on mul enamasti juba selg valus (ja ei aita ka ühe jala peal seismine) ja uni tuleb ka. Pealegi tulevad oad lõpus kiiremini kui vahetuse alguse poole. Poisid tassivad oakaste, kallavad ube juurde ja sehkendavad niisama ringi. Eile oli ka üks teine seltskond poisse tööl, kes pakkisid maisi ja suvikõrvitsaid kastidesse. Ubade sorteerimist jätkub esmasp2evani, v6ib-olla isegi teisip2evani. Loodame, et siis tuleb mõni muu tegemist ootav töö.

Selline masinv2rk on siis laohoones pysti ja teisel pildil on n2ha p2evast vahetust t88hoos. Praegu tuleb neil lindi peal v2he ube, aga hoogsamatel hetkedel on lint ubadest roheline ja katsu siis sotti saada, mis seal t2pselt on.





Ja vastusena Liisile ja teistele, kes ei kysinud - kuniks me Kununurras oleme (ilmselt umbes novembrini) saab meile kirjutada ja joonistada Tarvo t88aadressil. Pange siis ikka ymbrikule nimi ka peale, siis Mark teab, kellele kiri edastada. :)

PO Box 1375
Kununurra
WA 6743
Australia

J2rgmise n2dalani!

„Please call grunt have good news”

Viimane nädal on möödunud üsna kiiresti ja üsna ühes rütmis. Kuid kõigest ükshaaval.

Kununurras on igal laupäeva hommikul laat ja kõige paremat kraami (puu –ja juurvilju) saab poehinnast kõvasti odavamalt kasvõi kastide kaupa osta. Käisime seal eelmisel laupäeval ja kindlasti oleme ka sel nädalavahetusel platsis. Esmaspäeval oli Tarvol esimene tööpäev sandlipuu (näeb välja natuke nagu pihlakas ja on oma 3-4m kõrge) farmis. Töö seisnes kastmisvoolikute tirimises. Nimelt vohab sandlipuude all eriti kiiresti mingisugune madal taimestik, mis matab vooliku enda alla, ühtlasi kasvavad ka sandlipuude enda juured kohati üle kastmisvooliku, mis kokkuvõttes muudab puude kastmise võimatuks. Meie pidime need voolikud vabastama. Töö kehv osa tuleb nendest kiiresti vohavatest madalatest taimedest. Kui sealt toru välja tõmmata, siis tuleb sellega kaasa hulk tolmu, mis kõik sisse hingatakse ja kui tööga nahk märjaks läheb, siis hakkab see tolm seestpoolt uuesti välja tulema. Ja kus see alles paneb keha sügelema. Süüdi on siis taim, mitte tolm. Mul õnneks väga hulluks ei läinud (peale katki kratsitud jala) aga enamustel käisid sõrmed koguaeg mööda kõhtu ja öösel ei lasknud magada. „Rash” ehk siis lööve tekib kõigil, sellest pole pääsu. Ja tegelikult oli see töö ikka korralik füüsiline ka, säh sulle sõjavägi!

Ja nii see kestis kuni kolmapäevani, kui sain Gruntist sõnumi, et neil on mulle geodeesiaalast tööd pakkuda. „Juhuslikult” tuli päev pärast seda, kui olin oma CV Grunti viinud, geodeesiafirma esindaja ja nõudis geodeeti! Kui lõpuks nende kontorisse jõudsin, lõi kohalik töötaja lausa käsi kokku ja nägu läks kõrvuni.  Ei tea, mis talle nii rõõmu valmistas, aga muidu oli ta küll väga kindel, et ma pean ikka geodeedina siin tööle minema. Ütles, et minust ollakse väga huvitatud, CV oli sobinud nagu rusikas silmaauku ja võiksin kasvõi hommepäev alustada. Tegin seepeale veel aususe mõttes ühe päeva farmitööd, et seal asjad ilusti ära lõpetada ja siis geodeedina alustada. Eile oli esimene teise töö päev ja pean mainima, et õppisin nii palju asju juurde, et annab veel praegugi ajule seedimistööd. Selles firmas, Whelans, on Kununurra osakonnas 2 geodeeti ja praegu käime siit linnast mõned kilomeetrid väljas uuele elurajoonile teid märkimas, mõõtmas ja arvutamas. Tegu on siis Lääne-Austraalia suurima geodeesiafirmaga. Töö on lihtsam kui farmis, kuid palk tunduvalt suurem. Ja mis on veel hea – saab mõelda.  Ise olen rahul.

Küsite, et mis tüdrukud teevad?  Loogiline. Kui farmis olin, algas hommik kell 4.15. Viisin neiud randa pikutama (p2ike tõuseb suts pärast poolt kuut), võtsin linnast töökaaslase peale ja jõudsime ilusti kuueks põllule. Ööbime Kununurrast ca 10km väljas tasuta parkimisalal. Nagu selgus, siis kasutab seda suurepärast võimalust veel terve hulk rändureid ja karavani omanikke. Pesu (3 raha) ja ennast (võtme eest 4 raha) saab pesemas käia Shelli pesumajas ja boonusena saab küsida tasuta kohvi autojuhile – mida me oleme senimaani korduvalt ja korduvalt teinud. Ilmselt lähme homme külla Markile (praegune töökaaslane ja boss), kes pakkus sümboolse summa eest võimalust enda maja juures kämpida ja pesta. Eks näis mis saab, aga tundub ahvatlev idee ennast kasvõi kord päevas peeglist vaadata.



Ja nüüd kirjutab Helen:

Päikesetõus järve ääres on äärmiselt huvitav. Aga kõigepealt peab päike muidugi tõusma... Nii me siis jõuame pimedas randa, kolime juba oma tuttavate kivide juurde, paneme lina maha ja keerame magama. Hommikuti on üsna jahe ja seega mässime end magamiskottidesse. Poole tunni pärast tõuseb päike, aga enne seda tõusevad linnud ja siis hakkab kostma väga müstilisi hääli. Näiteks üks lind kõlab täpselt nii, nagu Nokia aku hakkaks tühjaks saama. Siis üks suur pika nokaga kaldalind teeb sellist häält, nagu koer köhiks. Kõige hullemad on muidugi kakaduud – kui nad parvega peale tulevad, enam magada ei saa, kisa on liiga suur. Kõige rohkem meeldivad mulle aga need pirakad varese sarnased linnud, kellest ma ka juba enne kirjutanud olen (ei tea ikka täpselt, kes ta on, meie väikses raamatus ta puudub). Nüüd on mul nende hääl üsna selge: (kõrgema häälega) Vääk-vääk, (siis toon madalamalt) vääk-vääk, (ja siis sureva häälega, lõpp kaob ära) väääää.... Käod on ka lahedad. Nad ei ütle mitte eestlaslikult kuku, vaid rõhutavad kuidagi veidralt vale poolt ja teevad poole kuku pealt pausi. Ühel hommikul vaatasime aga krokodille, kes seal samas paisjärves elavad. Neid oli kaks ja muudkui triivisid rahulikult ujumiskoha lähedal, aga siiski piisavalt kaugel, et mitte nende nägusid näha.

Kes veel ei tea, siis krokodille on siin kahte erinevat liiki: soolase vee krokodill (salty) ja mageveekrokodill (freshy). Mageveekrokodill on rahumeelne ja kui teda just ekstra ei ärrita, siis ta inimest ei puutu. Nemad on siin järves tavalised. Kartma peab aga soolase vee krokodilli, kes armastab ka magevees elada : ) Nende meelest on lohakas ja vales kohas liikuv inimene hea lõunasöök. Me oleme küll pilte vaadanud, kuidas neil vahet teha (nt on salty palju suurem, kuni 7 m pikk ja kaalub kuni 1000 kilo), aga ausalt öeldes algaja silmaga ma küll ei teaks, kumb ta nüüd on, sest vahetegemine käib peamiselt hammaste ja nina järgi : ) Kui ta juba nii lähedal on, et neid näha on, võib olla hilja. Hea uudis on see, et Kununurra järve ääres on krokodilli-vaba ala, st saltysid hoitakse eemal ja kui nad siiski läbi hiilivad, püütakse kinni. Loomulikult peab ise ettevaatlik olema ja ei maksa ikka siis vette ronida, kui eemal vee peal hulpivat nina näed. Samas kui nad saavad aru, et neid jälgitakse, kaovad kohe vee alla.



Kui päike tõuseb, siis ta kohe meie kivide juurde paistma ei hakka, sest puu on ees, mis tähendab seda, et kella kaheksani saab rahulikult magada. Siis aga läheb palavaks ja kui silmad lahti teed, näed, et eemal, järve ääres asuvakivi otsas istub üks mees. Lihtsalt istub ja vaatab vette. Ükspäev ta toksis midagi vastu maad. Alati on tal kaasas kanister. Me ei ole välja mõelnud, mis ta sellega teeb, kuigi peast on igasuguseid mõtteid läbi käinud: entomoloog, krokodillipüüdja, niisama elava sisemaailmaga? Ei tea. Igatahe seal ta istub ja siis kaob. Varsti tuleb usin jalgrattur, kollase kiivri ja valge plastmassist kastiga. Jalgrattur-tervisesportlane (üks paljudest) hakkab võimlema. Võimlemises ei ole iseenesest mitte midagi ebatavalist, aga tema harjutused on üsna omalaadsed. Meie lemmik: suure hai harjutus. Need, kes on näinud Tõnist seda laulu laulmas (teate küll, väike hai, ti-tii, tii-tii-ti-tii, suur hai, tii-tii....neiu ujub....) Vot see mees teeb täpselt seda liigutust, nagu oleks suure hai koht! Pööraselt lõbus. Siis järgmisena sõidab mööda Ranger. Tema peab korda hoidma, et keegi järve ääres ei ööbiks, sest see ei ole lubatud. Ükspäev ta lehvitas mulle ja ükspäev käis küsimas (õhtul), kas me ikka teame, et seal ei tohi ööbida. Kuigi samas esmaspäeva hommikul oli rand illegaalseid ööbijaid täis! Kus olid siis Rangeri silmad? Ühele tegi noomituse ka, aga see oli tõesti ülbe kuju, parkis oma buss-elamuga (suur buss ja vedas veel autot järel!) seal rannal. See mees aga rääkis rangeri peaaegu surnuks ja ranger vist unustas ära, mida ta ütlema läks : ) Keegi ei saanud trahvi. Nii need hommikud seal siis mööduvad. Pärast on lihtsalt palav ja loeme raamatut, aga see ei ole enam huvitav.

Veel huvitavatest sündmustest. Näiteks ükspäev kukkus Snugil suur küljeuks eest ära. See ei olnud meile üllatus, sest ta oli juba tükk aega kukkumisohus. Saime ukse tagasi ja keerasime lukku, järgmised kolm päeva käisime tagaluugi kaudu autos. Üsna ebameeldiv. Siis aga selgus, et Tarvo töökaaslase sõber elab hostelis koos laheda mehaanikuga (hollandi poiss), kes aitas ukse ära parandada õlle eest. Ta tegi täitsa imet! Nüüd käib uks peaaegu ideaalselt, isegi seest poolt saab hea õnne korral sulgeda! Me olime vaimustuses. Ja siis ühel palaval rannapäeval meil Britiga vedas, sest rannas lõunastanud vanapaaril jäi päris palju toitu üle, muuhulgas „Beautiful wine”! Hea päev, meil oligi just oma toit kuumaga halvaks läinud : ) Ja ükspäev oli vetsupotis konn, nagu Ally McBealis Johni konn, kes veega alla lasti ja siis ikka ellu ärkas ja lõpuks kogemata ära söödi. Meie konn õnneks pääses.



Eriti põnev oli aga täna, käisime tsirkuses! Moskva tsirkusel oli siin turnee. See oli lihtsalt lahe. Tõepoolest. Ning hoolimata faktist, et kloun oli klounina kohutav, oli ta väga osav motikamees, sest viimase numbrina sõitsid kolm meest (kloun nende hulgas) 4 m läbimõõduga kera sees 80 km/h! Vot see oli hirmus. Igatahes on meil väga hea meel, et me läksime.

Esmaspäeval tegime Britiga „kohalike päeva”. See tähendab käitusime nagu linnastunud aborigeenid: ostsime endale Coca-cola, läksime parki ja istusime maha. Siis olime seal peaaegu terve päeva. Nii nad siin teevad, mis on natuke kurb ja samas ei ole ka. Aborigeenide juures on see huvitav, et nad on hästi kogukondlikud ja ei liigu peaaegu kunagi üksi. Aga samas valgete seltskonnas on nad üksikud, nt oli Tarvol farmis töökaaslaseks aborigeenist mees, kes istus lõunapausil alati eraldi, kui teised (valged) koos olid. Kui tuleb auto, kus on aborigeenid, siis on auto alati täis! Viimati nägin, et ühes maasturis olid neid 10. Ja siis neil on maru kõva hääl! Kui ikka pahaseks saavad või midagi kirgliklt seletavad, siis ei hoia tagasi! Kõlab natuke nagu kakaduud. Sellised on esmamuljed. Tahaks nüüd linnaväliseid põliselanikke ka näha.

Aborigeenide kunst – see on lihtsalt imepärane! Käisime Britiga galeriis, väga palju täppe! Varsti hakkame ise ka harrastama – katsume baobabi pähklitest kunsti teha. Kui midagi valmis saame, eks siis näitame pilte.

Lisad:
1) Austraalia ohtlike elukate raamat on väga kasulik, tuleb ennast ikka kurssi viia, kes siin ringi liiguvad, kuigi enamust neist loomadest õnneks kunagi ei näe.
2) Pealamp on ka super abimees, aitäh! : )
3) Kogume endale ingliskeelset raamatukogu. Näiteks eile ostsime Punase Risti poest „Alice’s Adventures in Wonderland”, lisaks sellele on Brit ostnud vist kolm fantaasiaraamatut, Tarvo mingi sellise raamatu, mis töötab ka mänguna ja mina kaks jutukat. Kogume ka lauamänge, kui kaltsukates näeme ja meil on juba üsna esinduslik valik!

L6puks piltm6istatus. Kes on pildil? V6itja saab v6imaluse s6ita Austraaliasse. :)