Blogi jätkub veidi ebaharilikel aegadel ilmumist. Ehk jõuan varsti tagasi nädalavahetuse blogipostitamisgraafikusse. :) Seekordse postituse teemaks on meditatsioonikursus, kus ma põhimõtteliselt kogu vahepealsed kaks nädalat veetsin. Nii, ma kujutan ette, et mu lugejate hulgas on sõna „meditatsioon“ kuulmise järel nii skeptikuid kui ka neid, kellele see tegelikult midagi ei ütle. Ja ilmselt mõndadel kerkib silme ette rahulikult lootoseistes istuv inimene, kes kuulab delfiinide laksutamise või muu ookeanimüha helisid. :) Delfiinidest oli asi kaugel ja mis siin lootoseistmest rääkida...isegi rätsepaistmes sureb mul parem jalg pidevalt ära. Aga alustagem algusest.
Kursus ise toimus Hobartist (Tasmaania „pealinnast“) umbes 45 minuti kaugusel mäenõlval ja eukalüptimetsade vahel. Sealne meditatsioonikeskus koosnes hajutatud hoonetest – köök ja söögimaja, neli maja õpilaste majutamiseks (igalühel oma tuba), wc-d ja vannitoad, meditatsioonisaal ja veel lisakohad nagu õpetaja maja ja mõned karavanid. Koht oli nii keset loodust, et nägime õhtuti wallabisid ringi hüppamas; päeval uitasid sipelgasiilid majade läheduses ja üritasid vahel täiesti süvenenult mõne inimese sandaalist sipelgaid uuristada. Õhtul krooksusid konnad, kes tegid imelikku „Pong! Pong!“ häält, nii et mina kahtlustasin algul, et tegu on trummiga. Kümnendal päeval sai õnneks suu lahti teha ja kelleltki küsida – ja nii sai minu trummist/kummalisest linnust hoopis konn. Kahjuks teda ei näinud, aga küll tegi alles kõva ja kõlavat häält!
Esimesel pildil tavaline teekond meditatsioonisaali. Teisel tüdrukute öömajad. Mina elasin esimeses majas, esimene aken vasakul.
Teile ette kujutamiseks väike ülevaade meie päevast. Kl 4 äratus. Kl 4.30-6.30 meditatsioon. 6.30-8 hommikusöök ja puhkus. 8-11 meditatsioon. 11-13 lõuna ja puhkus. 13-17 meditatsioon. 17-18 tassike teed ja puuvili. 18-21 meditatsioon ja õhtune teoorialoeng. 21.30 – magama. Millegipärast huvitab kõiki reegel, et rääkimine on keelatud ja kui keeruline on siis seda jälgida. Jälgida on imelihtne. Päevakava on nii tihe, et pauside ajal tegeleb igaüks niikuinii oma asjadega ja mina küll rääkimisest puudust tundma ei jõudnud hakata. Ainuke asi oli see, et kui teised nägid algul sipelgasiili, ei saanud nad mulle kuidagi märku anda. :D
Võiks öelda, et vipassana on vaata et loodusteaduslik meditatsioon. Ei ole mingisugust oma mõtete jälgimist, ei mingit hingamise reguleerimist, ei mingit kujutlusvõimega tegelemist. Tehnika ise on mind lausa hämmastamapanevalt lihtne; eesmärgiks on õppida kontrollima oma meelt ja olema teadlik käesolevast hetkest – sellest, mis täpselt just praegu minu enda kehas toimub.
Esimesel päeval alustasime meele treenimisega. Ülesandeks oli jälgida oma hingamist nii, nagu see loomulikult toimib. Kas hingad sisse või välja, kas läbi parema või vasaku ninasõõrme või äkki mõlema korraga, kas su hingamine on kiire või aeglane...eesmärk oli mitte midagi kontrollida üritades lihtsalt jälgida oma hingamist. Kõlab lihtsalt? Proovige pool tundi! Märkamatult-märkamatult läheb meel kogu aeg uitama. Ja ei panegi enne tähele, et on uitama läinud, kui juba sada ja üks mõtet on vahepeal ära jõudnud mõelda. Siis meenub, et pidi ju hingamist jälgima! Ja jälle, natuke aega jõuad jälgida, kui jälle on mõte kaotsis! Teisel päeval ütles õpetaja, et kui mõte umbes 5 minuti jooksul tuleb hingamise juurde tagasi, siis on kõik hästi. Ja 5 minutit kõlab ju nagu pikk aeg... No hea küll, oleks et ainult meelt treenid, aga keha ei ole harjunud 12 tundi päevas rätsepaistmes istuma – selg jääb kangeks ja jalad valusaks, lõpuks saad suurest meeletreenimisest veel peavalu ja lisaks üritab meel vahepeal sind üle kavaldada ja saadab sellise mõttelademe korraga kaela, et justkui vaataks kiirendusega filmi. Virrvarr ühesõnaga. Või siis jääd sa lihtsalt magama. Jälle meele kaval trikk. Üks esimesi punkte, millele tuli registreerimispaberil alla kirjutada, oli lubadus viibida kursusel lõpuni. Siis ma imestasin, milleks sellist asja üle rõhutada, aga eks ta õige ole – teise ja kolmanda päeva jooksul tahavad enamus uusi õpilasi põgeneda. Aga see on normaalne ja lubadus on antud, nii et tuleb vastu pidada. Lõppude lõpuks teed sa seda ju enda jaoks, mitte kellegi teise.
Hingamise jälgimisega asi teisel päeval süveneb. Nüüd tuleb hakata tähele panema õhu liikumist ja üritama tunnetada kõike, mida tunned nina sees või väljas, nina ja huulte vahelisel alal, nina peal, ninasõõrmete ümbruses. Vahel tunned lihtsalt surinat või kõdi, sügelemist, survet, pinget... ükskõik mida sa parajasti sellel kehapiirkonnal tunned, selle jälgimine ongi oluline. Kolmandal päeval kitsendati vaatluspiirkonda - nüüd tuli tunnetada ainult nina ja ülahuule vahelist ala, ülesanne täpselt sama mis enne. Kogu selle ettevalmistuse eesmärgiks on oma meelt treenida tähelepanelikuks ja teravaks, võimeliseks keskenduma väiksele kehapiirkonnale.
Neljandal päeval lõpuks õpetati meile vipassana meditatsiooni tehnikat, sest esimese kolme päevaga oli meel treenitud piisavalt tähelepanelikuks, et tajuda kogu keha. Seda täpselt tulebki teha – vipassana puhul kammid sa läbi kogu oma keha pealaest jalataldadeni ja üritad tajuda iga tunnet oma kehal. Mõndades piirkondades on kerge elektriline surin, selline ühtlane ja üsna õrn. Teised piirkonnad on lihtsalt ülimalt valusad ja tuikavad. Kolmandates võib-olla ei tunne mitte midagi. Eesmärk on aga olenemata tundest jääda kõigutamatuks, sest hoolimata sellest, mida sa hetkel tunned, see ei kesta igavesti, sest iga tajutav tunne kehal tekib ja kaob. Ja pole ju mõtet reageerida millelegi, mis on nii ajutine. Õrna vibratsiooni puhul on sellest lihtsam aru saada, sest sa ju tegelikult tunnedki seda, kuidas ta tekib ja kaob väga suurel kiirusel. Kui mõnes kehapiirkonnas on valu, on sellest palju raskem aru saada. Aga pärast esimest vipassana meditatsiooni, kus mul oli nii valus, et lihtsalt midagi ei osanud ette võtta, hakkasin tõsimeeli kõigutamatusele keskenduma. Selgus, et tõesti, kui valu isiklikult ei võta – kui see jääb lihtsalt füüsiliseks ja su meel ei lähe sellega kaasa -, ei tunne seda pooltki nii eredalt. On küll valu, aga valuS justkui ei ole. Ja väga huvitav on valu lähemalt uurida, sest mida rohkem ühele valusale kohale keskenduda, seda selgemaks ta läheb ning kui oled juba uurinud ta piirjooni (minul oli mitmel valul näiteks justkui päiksekiired, mis läksid keha teistesse osadesse laiali) ja saanud selgemaks, milline ta on, siis on ta üha vähem valus. Ja lõpuks kaob seegi tugev tunne ja asendub kergemate vibratsioonidega. Hästi huvitav, nagu füüsikaretk oma kehasse. Need kõige valusamad kohad, mida ma oma kehas leidsin, olid tegelikult mulle varemgi tuttavad – lihtsalt olin neis ennegi valu tundnud, aga sellele mitte eriti tähelepanu pööranud -, aga niimoodi oma keha läbi tunnetades tulid nad järsku kõik korraga välja.
Vipassana on Buddha poolt välja töötatud meditatsioon ja seega tuli mulle osa teooriast selle taga küll ülikooli usundiloo loengutest tuttav ette, aga reaalselt aru saanud polnud ma sellest kunagi. Nüüd selgus, et kogu see jutt, mida meile siiski üsna faktiliselt tookord selgitati, on tegelikult väga lihtne ja loogiline. Ilmselt igaüks, kes seda loengut võttis, mäletab – „Elu on kannatus“. Mina ei saanud kunagi aru, miks siis nii pessimistlikult peaks seda ütlema. Nüüd ma sain sellest lausest aru. Kogu taust seisneb meie suhtes maailma ja meid ümbritsevate objektide ja olukordadega. Tahes või tahtmata on meel harjunud reageerima absoluutselt igale olukorrale kas positiivselt või negatiivselt. Seejuures tulemus on sama. Kui on midagi meie jaoks väga positiivset, siis me klammerdume selle külge või hakkame selle järele igatsema (olgu siis tegu inimese või šokolaadiga...). Kui on midagi meie jaoks väga negatiivset, siis me vihkame või tõrjume seda. Kõik need on väga tugevad tunded ja põhjustavad meile kannatusi. Sest kui me klammerdume kellegi külge ja teda järsku ei ole, siis see teeb meid õnnetuks. Samamoodi kui ma vihkan kedagi, siis see negatiivne emotsioon mõjutab kõigepealt mind ennast, sest mina olen ju see, kes on vihane ja see paneb mind kannatama.
Viiendast päevast, kui tehnika põhijoontes selge ja teooria (millesse ma nüüd rohkem sügavuti minema ei hakka) ka üha paikapidavamaks muutus, läks elu eriti huvitavaks. Ei keha ega meel ei tahtnud enam nii kergesti alla anda ja keskendumine muutus lihtsamaks. Eks endal oli ka palju põnevam. Üks uus asi oli meil päevakavas juures – kolm korda päevas oli tunniajaline grupiistumine, kus ei tohtinud tund aega oma positsiooni muuta või end liigutada. „Sitting of strong determination“ - kuidas see siis eesti keeles kõlada võiks, kas otsusekindel istumine? Igatahes kõlab see lihtsamalt kui see tegelikult on, aga nimi on harjutusel küll õige. Üks halb harjumus, millest ma küll vist pea täielikult lahti sain kursuse jooksul, on allaandmine.
Järgmised päevad läksid lennates ja järsku oligi viimane päev. Esimesed üheksa päeva polnud tohtinud kellegagi rääkida (isegi mitte kehakeeles) ja siis oli see järsku lubatud. Huvitav oli lõpuks ometi vaadata teistele otsa ja hakata muljetama. Meie grupp oli väike – võib-olla umbes 15 inimest – ja seepärast oli õhkkond hästi mõnus. Enne kursuse algust olime veidi omavahel tuttavaks saanud, aga päriselt tutvusime alles viimasel päeval. Ma ei teadnudki täpselt, mida ma edasi plaanin – olin selle mõtte oma peast kursuse ajaks välja lülitanud -, aga polnudki vaja, sest parimad plaanid tulevad alati iseenesest.
Hetkel olen tagasi Hobartis ja elan hetkel kolmandat päeva kursuselt leitud uute sõprade - Tiibeti paari - juures. Järjekordsed suurepäraselt armsad inimesed. Samal ajal ootan, kuidas edasised plaanid paika loksuvad – Mis? Kus? Kellega? Kuidas? Mõned niidiotsad on, aga kangast neist veel ei ole tekkinud. Ainus, mida ma tean, on see, et ilmselt jään nüüd mõneks ajaks Hobartisse peatuma. Naljakas on see, et kant, kus ma praegu ajutiselt viibin, on just see linnaosa, mida esimest korda Hobartis olles eemalt vaatasin ja mõtlesin, et vaat kui huvitav oleks mõnda aega siin päriselt elada. Samas ei ole see ainuke vihje, et ma olen õiges kohas ja õigel teel. Ja vihjeid ma usaldan ja kokkusattumustesse ei usu.
Olge rõõmsad! :)
PS. Kellel on huvi või lisaküsimusi, võib küsida minult või vaadata lehte http://www.dhamma.org/. Eestile lähim suur vipassana meditatsioonikeskus on minu teada Rootsis, ehkki tundub, et ka Soomes ja Lätis on eelmisel aastal üks kursus olnud. Kellele tundub see atraktiivne mõte, siis soovitan soojalt!
