See aasta tuleb kevad teisiti

Nüüd on tööloomast saanud veel suurem tööloom. Nimelt kuus päeva nädalas. Teine suurepärane uudis on see, et kevade algus on õhus. Rõõmus linnulaul, esimesed pisikesed lehed viinamarjablokkide vahel olevatel pajudel, üksikud imetillukesed lilled, mõnda sorti viinamarjaväätidel puhkevad pungad. Ja mis kõige parem – päike on kevadine! Äkki saab varsti hakata lõpetama seda mitmete-setmete kihtide seljas kandmise iga päev. Aga see kõik on alles möödunud nädala teise poole uudis, enne seda oli kuskil nädal otsa iga päev metsik tuul, vihm ja virelemine, mis seisnes selles, et hommikul ei teadnud kunagi, mis päev toob. Mis kellaks märg olla on, kui kaua tööl saab olla, kas tuleb vihma või rahet või pussnuge... No just selgus, et järgmiseks nädalaks lubatakse 100 mm vihma. Äkki ma hõiskasin kevade osas vara. :)

Muidu on muutuste tuuled siin sellised, et kõik planeerivad oma edasisi reise ja vaikselt hakkavad laiali valguma (või valgumist planeerima). Simon seikleb praegu oma vennaga kuskil Indoneesias, Cindy-John istuvad järgmise laupäeva hommikul Melbourne’i bussile ja alustavad koduteed Taiwani (mis sisaldab endas pikka puhkust Taimaal). Yukari, Eun Kyung ja mina jääme veel siia, aga mis ajani täpselt, ei tea. Yukari teab, sest tema läheb oktoobri alguses väikese vahepalana tagasi Jaapanisse. Mina vaatan, kuidas kulgemine välja kukub, sest siin on raske plaanidele tähtaegu seada. Kunagi ei tea, kas tööd tuleb juurde või jääb vähemaks (ehkki enamasti siin farmis tuleb juurde), nii et parem on arvestada igasuguste ootamatustega! Ja tunda neist rõõmu. Edasisi plaane teen küll, aga neid on paralleelselt praegu kaks ja hetkel ei tea, kumb jääb peale. Või pigem peaksin seda sõnastama: kumb tuleb enne. Aga neist räägin jooksvalt, kui nad omadega kord kätte jõuavad.

Tööga oleme tagasi viinamarjade pruunimise juures. Rahvas lõigub ja seob ilusaid kaarekesi, masinad ja traktorid mürisevad ridade vahet sõita ja oksi lõigata. Lucky on pubekaikka jõudnud ja uitab omaette mööda vagusid, puhkepauside ajaks inimestega liitudes. Enamasti tegeleb ta rohusöömisega. Ja kui ei söö, siis lesib päikse käes ja mälub. Üldiselt toiduga ta ei koonerda!





Tähelepanelik lugeja tegi mulle märkuse, et pole kordagi näinud, kus ma elan. Pildil siis meie elamine ehk farmeri maja, tegu laupäeva hommikuga, just enne tööleminekut.



Vasak osa, kus ees auto seisab, on garaaž ja lisavannituba, paremal on majapool, mis sisaldab endas köök-elutuba, nelja magamistuba, vannituba, vetsu, pesuruumi ja kontorit. Majas elas tipphetkel seitse inimest, seehulgas kuus bäkpäkkerit. Hoovis elab praegusel maksimumhetkel kaks koera, üks lammas ja paarkümmend hiirt, kes kordamööda halva õnne korral koerte kätte satuvad või nende sügavasse toidunõusse kukuvad ja sinna lõksu jäävad. Üks osav hiir jõudis otsaga sahvrisse ka. Maja juures olles ei näe ühtegi (inim-)naabrit, sest ümberringi on karjamaad. Lähim naaber on tegelikult umbes 1,5 km kaugusel. Aga ümber maja käies on vaade igas suunas kaugusse. Mis paistab? Lambad. Rohelus. Istutatud kuusikud. Künkad. Vahel naaberkarjamaade lehmad. Eemal ranniku pool asuva tuulepargi tuulikud (eriti öösel, kui nad paistavad punaste vilkuvate tuledena). Öösel Linnutee. Eemal pajuhekk ja selle taga viinamarjaistandused. Maja on meil kergelt künka otsas ja igalt poolt tuultele ja vaadetele avatud. Seepärast on salatitaimed maja kõrval peenras pidevalt tuule käes siruli. :)

Karjääriredelil turnimisest

Viimased kaks nädalat olen olnud vahelduseks ametiredeli uuel pulgal. Enamasti seisan eelviimasel astmel, sest muidu ei ulata piisavalt kõrgele. Nimelt pruunisin viimastel nädalatel viinamarjataimede asemel õunapuid. (Ja kui keegi teab, kas ma peaksin eesti keeles pruunimise asemel mingit teist sõna kasutama, võib mind täiendada.) Ühesõnaga lõikame maha üleliigseid oksi, turnime redelitel ja vahime pea kuklas puuladvas olevaid oksi. Ja töökaaslased olid mul peaaegu kõik ainult filipiinod (kui välja arvata Katie esimestel päevadel ja Gary, üks austraallane), sest teised jäid viinamarjade seltsi. Töö ise ajas mind umbes 1,5 nädalat segadusse, sest just siis, kui ma arvasin, et saan loogikale pihta, selgus, et olin ikkagi lõiganud valesid asju. Kuidas ja mida puude latvades lõikama peaks, ei saanud kuni üleeilseni aru. Töö ise on üsna väsitav, sest pea kogu aeg hoian raskeid oksakääre umbes õlgade kõrgusel ja hoian redelil tasakaalu. Aju väsib ka, kui täpselt ei saa aru, mida ja miks lõigata. Muidu on töö hea, sest päev läheb kiiresti. Uudishimulikele lisateadmiseks, mis sorte me siin kasvatame: Fuji, Gala, Pink Lady, Jonagold, Braeburn. Neist viimased kaks on kasutusel peamiselt tolmeldajatena, mitte eriti saagi eesmärgil.

Minu tavalise tööpäeva illustreerimiseks mõni pilt ka. Üks: paremat kätt õunteblokk ja selle kõrval karavan, milles me puhkepauside ajal istume. Kaks: minu filipiinodest kaaslased Imelda ja Rosie ametis õunapuude kallal. Kolm: mina redeli otsas.







Neli: ühe õunapuu latv, õnneks mitte keeruline. Selle all Rosie, minu reapartner. Viis: krimpsus õun eelmisest hooajast.





Ühel päeval eelmisel nädalal oli selline marutuul, et ei saanudki redeli otsa ronida. Isegi viinamarjaridade vahel oli raske edasi liikuda. Nüüd oleme siis esimest korda lühikese tööpäeva pidanud ka liiga tugeva tuule tõttu.

See, et käes on augusti keskpaik, on mulle küll suur müstika. Kevadet ootan küll pikisilmi – ilmselt ta enam kaugel olla ei saa. Aga praegu on ilm olnud eriti vihmane ja tuuline. Sama vähe päikest kui Eestis tavaliselt! :) Nii et päevitusest ei saa ammu enam rääkida, aina kahvatumaks lähen. Ja ahju kütame iga päev!

Tööd on meil siin ilmselt umbes septembri lõpu – oktoobri alguseni ja nii ma tegelikult juba loen nädalaid, sest hoolimata suurepärastest inimestest ja heast töökohast muutub ühe koha peal nii kaua paigal olemine tüütuks. Aga tekkivast rutiinist hoolimata on praegu eesmärgiks teenida raha, turnida redelitel ja askeldada viinamarjaridade vahel. Üks ja kaks, üks ja kaks, ilm läheb muudkui helgemaks (nii ma loodan!)

Küsimus lugejale ka: mida tähendab, kui kohtad õunapuul oksa, mis on ennast sõlme keeranud nagu alumise pildi oma? (see polnud kusjuures ainuke, mida ma nägin) Vastus kahe nädala pärast!

Foto nimeks on „Boss tuleb läbi vihma koju“

Vahelduv pilvisus. Jätkuvad tööülesanded. Samad inimesed. Sama koht. Et mitte jalgratast leiutada, seekord teile lihtsalt pildipostitus. :)