Tee(töö)lised

Eelmise postituse piltmõistatuse võimalikud vastused on järgnevad:
Hobune
Kiisu
Väike must mees

Hobune vaatab näoga vasakule, kiisu paremale ja väike must mees ratsutab kiisu seljas. Hobust nägime kohe, kui sellest meie kodutee peale jäävast põõsast mööda sõitsime, kiisu ja must mees ilmutasid ennast alles pildil. Seega vaadake veel : ) Nüüd aga eelneva nädala juurde.

Enne Austraaliasse tulekut lugesin foorumitest, kuidas meeleheitel Eesti ehitajad ostavad viimaste säästude eest pileti teisele poole maakera, et siin tööd leida ja roppu moodi raha kokku ajada. Kohale jõudes selgus aga, et ehitajaid pole enam vaja ning keeldudes ka muud tööd tegemast, olid need kutid päris hädas. Naljatilgad igatahes, mõtlesin mina, sest kes siis ometi Austraalias ehitusel töötab? Siin tuleb mangosid korjata ja viinamarju noppida ja kõrvitsaid tõsta. Hea siis, et ehituse teema mind ei puudutanud. Aga nüüd, palun väga, lubage esitleda Neiu Teetöölist ehk geodeedi assistenti : )

Pildil pakib assistent GPSi baasi :) Kes ei tea, siis see panni kujuline asi on GPS baasjaam ning pika antenni all on raadio, mis GPSi signaali v6imendab. Antenni all on raadio ka.



Teetöölise päev algab varahommikuse müsliga, misjärel sõidame linna, võtame kontorist vajalikud instrumendid, sõidame läbi bensukast, et osta 3,5 kilo jääd vee jahutamiseks ning umbes veerand tundi enne seitset oleme Tarvoga objektil (Valentine’s Fallsis, mida juba eelnevalt korduvalt mainitud on). Selle aja peale on teised ehitustöölised loomulikult jõudnud teerulliga mõne kilomeetri sõita ja nii mõnegi tulevase tee piiri märkiva vaia maha ajada. See on neil seal teetööl igipõliseks probleemiks – geodeet märgib kopameestele tee piirid ja kõrguse ette (metallvaiadega, kõrgust tähistab teip), kopamehed aga tõmbavad teinekord valet kangi või kaotavad silmamõõdu ja sõidavad tähistest üle, misjärel viimased täiesti kasutuskõlbmatuteks muutuvad. Siis peab geodeet uuesti GPSi ja haamriga tagasi minema, uue vaia maasse lööma, taaskord tee kõrguse peale märkima, teipima ning ohralt erksavärvilist tähislinti lisama, et seda vaia kindlasti näha oleks ja keegi pime talle jälle otsa ei sõidaks. Aga ei, sellest ei ole kasu, mõne päeva pärast on vai jälle pikali. Näiteks täna aeti meie äsja asetatud vai tunni ajaga pikali. Kaotasime lootuse ja enam uut ei pannud, sest see ei olnud mitte esimene kord teda asendada. Arvestades, et ehitusjärgus olevaid teid on Valentine’s Fallsis ligikaudu 10 km, on asendamist küllaga ja see võtab enamasti paar tundi iga tööpäeva algusest. Mainib veel märkimist, et tegelikult on mul üsna ükskõik, kas tegu on kopa, traktori, teerulli või teesahaga. Ilmselt see, kes kõige rohkem vaiu pikali ajab, on tegelikult sahk või kuidas iganes teda nimetatakse, kes teid silub. Oa tänaval käis ka vahel selline, aga palju väiksem. Suured masinad on nad kõik ja ükspäev sain Tarvolt hurjutada, kui ühe traktori kohta kopp ütlesin.

Hetkel on meie põhiliseks ülesandeks nivelleerimine ja minu meelest on see väga põnev. Eriti kerib siis pinge üles, kui tuleb sulgemisviga välja arvutada : ) Pärast saab veel tähtsa näoga plaani pealt kõrgusi vaadata ja lahutamistehteid teha ning taaskord milimeetri täpsusega uued kõrgused vaiadele märkida. Sellise asjaga olemegi viimased nädal aega tegelenud.

Alguses oli teetöölise elu eriti huvitav, sest ilmselgelt äratab ainuke naine objektil tähelepanu. Tarvo üha imestas, et kõik möödasõitvad ehitajad lehvitasid iga kord, kui meid nägid ja mingid sellised mehed hakkasid meid tervitama, kes talle varem kunagi kätt ei ole tõstnud. Minu kõige suurem fänn on üks teerullijuhist vanamees, aga kui ta eile eriti meelalt lehvitas, muutus Tarvo närviliseks. Ja ei, mitte sugugi seetõttu, et ta minu pärast mures oleks, vaid hoopis selle pärast, et väidetavalt lehvitas ta ka Tarvo suunas! : ) Tore vanamees. Täna lehvitas ta jälle, endal suu kõrvuni, ja siis ütles Tarvo, et muretsemiseks pole põhjust, teerullimees nimelt ei vaadanudki tema poole!

Ehitajate elu on muidu ka naljakas. Näiteks on seal üks aborigeenist mees, teadmata vanusega, kelle ainukeseks ülesandeks näib olevat meie taga kõndimine ning nivelleeritud vaiadele ühe lisateibi panemine. Tema töövahenditeks on mõõdupulk ja teip. Objektijuht Trevor on ilmselt millestki valesti aru saanud ja arvab, et nivelleerimine on jube kiire töö. Tegelikult läheb saja meetri nivelleerimiseks (ehk meie kõnepruugis nillimiseks) ligikaudu tund (vaiade ülekontrollimine, nillimine, arvutamine, uute kõrguste tähistamine). Seda juhul, kui miski pekki ei lähe. Sellel muhedal aborigeenil läheb aga võib-olla 10-15 minutit, et oma 8 cm iga vaia juures meie teibist maha lahutada ja uus teip panna, seega on ta enamus aega tegevusetu. Siis ta jätab jälle oma kaks töövahendit ja veepudeli teepervele ning kaob bushi. Ilmselt saab ta sama palju või veidi rohkem palka kui mina : ) “No worries, mate, “ ütleb ta ja ilmub jälle mõne tunni pärast välja. Teine huvitav fenomen on veeautojuhid, kes aina kastavad ja kastavad häbitu kiirusega kuivavaid teid. Nad ei tohi inimesi märjaks teha, kuigi leidub ka selliseid, kes nimelt nende vee alla hüppavad, et end värskendada. Igatahes, tee ääres töötavatest inimestest möödudes panevad nad veejoa kinni, olles enamasti üsna täpsed. Parimal juhul seiskub vesi meeter enne mind ning algab teisel pool sama kaugel. Super. Mõnel veeautojuhil aga puudub silmamõõt, näiteks eile sai Tarvo tee ääres kükitades täiesti läbimärjaks, selle eest temast kolme meetri kaugusel olev tühi teelõik võis rõõmsa ja kuivana edasi tolmata. Vähemalt see juht üritas : ) Kõige naljakam on aga “valge mees”. Ta on nimelt elektrik, kellel on alati mitu paari pükse ja mitu pikkade varrukatega pluusi üksteise otsas. Lisaks kannab ta nokamütsi ja täishabet ning kogu kehapind, mis kõige selle pakkimise järel veel välja paistab, on kaetud valge kreemiga. Väga valge mees. Meile ta meeldib, kuigi nägime, kuidas ta ükspäev traktoriga üle vaia sõitis. Pätt! Et siis sellised mehed on meil seal ehitusel. Ja veel on meil liivatormid – enamasti pisikesed, aga vahel ka 10-meetrise läbimõõduga ja väga-väga kõrged. Kui meist nädal aega tagasi üks selline üle läks, rapuatas auto päris korralikult. Hea, et me parajasti nivellimas ei olnud.

Nüüd aga tagasi koduste uudiste juurde. Brit ootab ikka veel mangohooaja hoogustumist. Aga ega ta niisama passi, aina toimetab. Mida ta täpselt teeb, ei oska öelda, aga näiteks õppis ta ATVga sõitma. Nimelt on Marki 15-aastane tütar Rachel koolivaheajaks Perthist siin ja tema Briti õpetas. Rachel on vist kõige energilisem inimene, keda ma viimaste kuude jooksul kohanud olen, aina sehkendab. Mängib omaette palli, kimab auto ja rattaga. Päeval käib papsiga tööl kaasas. Mark on oma tütart nähes väga rõõmus, koristas lausa hoovi ära.

Vahelduseks pildike p2ikeset6usust meie kodubushis.



Sipelgad on üha ülbemaks läinud, ei kohku enam millegi ees tagasi. Müslit enam väljas hoida ei saa ja olid teised isegi Briti telki kolinud. Kui Brit hakkas otsima põhjust, mis neid sinna meelitas, leidis oma seljakotist lukuga taskust ühe lutsukommi, mis oli juba seest tühjaks söödud ja sipelgaid täis! Uskumatud tüübid! Tarvo peab nendega tulutut võitlust, vehkides luuaga põrandal ja tümitades kätega mööda lauda. Aga ei, sipelgad ei karda! Vetsukonnade elu on ka paremaks läinud, enam ei pea nad end potti peitma. Nüüd elavad hoopis kõikjal üle vannitoa ja neil ükskõik, et pead kraanikausi juurde pääsemiseks neist üle astuma. samuti elavad nad väljas pesunööril, mida illustreerib järgnev pilt. Selle eest ei ole õnneks enam ämblikke näha olnud, ju siis on konnad nad nahka pistnud.



Ilm on ootuspäraselt soe, näiteks hetkel on 42,5 kraadi vilus ja kell on pool kaksteist hommikul. Eelmisel nädalal tabas meid ootamatu öine külmalaine, temperatuur langes lausa 15 kraadini! See oli väga mõnus, sai jälle teki välja otsida. Kahjuks läks külm õhk tagasi Antarktikasse ning täna öösel termomeeter alla 28 kraadi ei näidanud. Ehk aitab see soojus mangode kiiremale valmimisele kaasa : ) Päeval tööl olles kuumus väga ei häiri, aga tuleb teada, et see, mis selja peal kõditab, ei ole mitte kärbes, vaid higi. Ja siis tuleb aina juua ja juua külma vett, mis eskyga (külma vee termos, 15-liitrine) kaasas on. Õigupoolest on mul siinse soojuse üle lausa hea meel, sest saagu ma sellest aru või mitte, aga käes on oktoober! Ning kui ma nüüd õigesti mäletan, siis eelmisel aastal ma küll oktoobri (ja novembri,detsembri, jaanuari, veebruari, märtsi, aprilli ja mai) jaheduse, niiskuse ja pilvisuse üle väga rõõmus ei olnud. Siiski peab tunnistama, et ka siin on parim aeg aastast möödas, nimelt hakkab õhuniiskus üha tõusma, taevas on pidevalt vines ja silmapiir hägune. Täna sadas lausa esimest korda vihma! Brit nägi, meie mitte, sest olime tööl. Vihm tundub siin väga eksootiline, sest me ei saa märjal hooajal siin olla. Tahaks küll, eriti kui vaadata neid tühje jõeorge… Põnev on ette kujutada, kuidas kõik siis välja näeb, kui vesi voolab ja rohi on roheline. Viimasel ajal on ka väga tuuline olnud, mis tähendab seda, et kõik kohad on punast tolmu täis. Voodilinad, jalad, kõrvad, silmad, nõud… Pärast kümmet tundi tee-ehitusel peeglisse vaadates ei usu ise ka, et on võimalik nii murjam välja näha!

Huviväärsustest veel nii palju, et eelmisel nädalavahetusel otsustasime katsetada kohaliku kulinaaria keskset paika – Chicken Treat : ) Kiirsöögikoht linna südames. Neil on vist kõik kanast tehtud. Brit sai ainult friikartuleid süüa. Aeg-ajalt on päris naljakas sellises kohas käia, saab täitsa kultuurišoki. Niipea kui sisse astud, tahetakse kohe teada, mis sa tellida tahad. Aga me ju ei tea, pole kunagi menüüd näinud! Nii me siis olime seal segaduses ja müüa küsis umbes 5 korda, kas me oleme juba otsustanud :D Kõige naljakam on veel see, et isegi kui kogu koha peale on 5 klienti, tunneb letinaine kohustust täiest kõrist karjuda, kui kellegi tellimus valmis on. Isegi siis, kui ruumi suurus on 4 x 5 meetrit. Muidu oli täitsa ok.

Eile õhtul käisime oma maja taga bushis jalutamas. Seal on praeguseks hooajaks kuivanud jõesäng. Eriti lahe. Kängurud muudkui krabistavad põõsas ja jõe liivane põhi on nende jälgi täis. Et siis järgnevad pildid kirjeldavad meie lähemat koduümbrust : )

Hetkel kuiv j6es2ng kitsamas kohas...



... ja laiemas kohas



Baobabid



Nautige sygist : )

Sweet Home Kununurra

Küsite, mis teoksil? Tarvo käib muudkui tööl ja väidab, et aeg lendab. Helen on paar päeva nüüd tema assistendina ka Valentine Fallsis käinud. Mina askeldasin neljapäeval Whelansi kontoris, kraamisin ja sorteerisin failidehunnikuid ja põnevaid geodeediasju täis kappe (mõne asja puhul jäi mul funktsioon täiesti teadmatuks). Et Whelans ajab oma tööasju Grunti tööbüroo kaudu, pidime neile täitma portsu pabereid, vaatama naljakat videot tööohutusest ja pärast küsimustele vastama. Üldiselt veel ei tea, kauaks Helenil assistenditööd jagub (seniks, kuni on paaristöö) ja minul püsitegevust ei ole. Seoses mangohooajaootusega on tööbüroo järjekord veelgi pikemaks veninud (ehkki me peaks selle eesotsas olema). Teadmiseks ka teistele, et tööbüroo väide “Järgmisel nädalal kindlasti hakkab!” ei pruugi eriti palju tähendada, pigem on selle eesmärk inimesi optimistlikult ühe koha peal hoida. Õnneks ei ela meie hostelis, nii et mittetöötatud päevast pole finantsiliselt väga kahju.

Vahepeal käis Tarvo bushis, alal, mida nimetatakse Speedwah oruks. Selline koht, kuhu ei lasta inimesi ligi, kui neil puudub aborigeenidelt eriluba, mille saab raha eest. Aga et seal tehakse geoloogilisi uuringuid, oli neil juba luba olemas. “Väga ehtne ehe bush,” ütleb Tarvo selle kohta (vaadake alljärgnevat maastikupilti!). Iga kord, kui Mark seal käib, loodab ta lasta mõne bush turkey (eestikeelset nime ei tea) ja meile oli ta juba ette pikalt kiitnud, kui hea maitsega lind see ikka on. Seekord üritas ka ühte kätte saada, aga lask läks mööda. Tarvo ei saanudki teada, kuidas bush turkey maitseb. :) Selle eest kohtas ta oma telgis redbacki ehk siis üht Austraalia kahest kõige ohtlikumast ämblikust. Too elas võrgus voodi all ja ehkki Mark algul tükk aega ei uskunud, et sellises kohas võib üldse redback olla, tundub, et Tarvol on ohtlike loomade kohtamise peale annet. Igatahes läks kõik hästi ja ämblik on nüüd taevasel ämblikuvõrgul taevaseid putukaid püüdmas.





Et tekitada mingi visioon ka kohast, kus me viimased mitu kuud elanud oleme ja mis on juba nii-nii koduseks on saanud, natuke illustratsioone teile. Ajaloohuvilistele nii palju, et Kununurra rajati 1960-ndate alguses siinse farminduspiirkonna keskuseks. Praeguseks elab siin infobrošüüri andmeil umbes 6000 inimest. Enamik linna majadest on ühekorruselised ja kaovad nende ümber kõrguvate puude varju. Linnaäärse mäe otsas olevalt vaateplatvormilt tehtud pildil on ‘linnakeskus’ näha vasakul pool, paremal on ühe aborigeenide kommuuni hajutatult paiknevad majad.



Linnatänavad on üldiselt käänulised ja ägedate pisikeste ringteedega. Haljastuses on igal pool muhedaid mangopuid, nagu järgmisel pildil kohtumaja ees. (Vasakul on politseimaja ja selle kõrval puude taga, pildil põhimõtteliselt nähtamatu, on kohtumaja. Järgmisel pildil on see mangopuu lähemalt. Need mangod on veel pisikesed.) Selle kohtumaja kohta kirjutati lehes just, et see on uskumatult tilluke (kohtusaal 5x3,6 meetrit – kutsutakse cupboardiks) ja ohtlik, sest kriminaalid ja nende ohvrid ja ametnikud on kõik nii ninapidi koos, et kui keegi agressiivseks muutub, on jama majas. Rääkimata siis sellest, et õigustest hoolimata ei saa publik kohtusaali kuulama minna, sest lihtsalt ei mahu. Isegi kannatanu perekond ei pruugi mahtuda.





Järgmine majarodu on täis kõige olulisemaid asutusi nagu kaks kaltsukat (Red Cross ja Salvation Army), kaks tööbürood (Grunt ja Jobshop) ja internetipunkt.



Järgmisel pildil on Whelansi kontor, millega me üsna tugevasti seotud oleme.



Ja järgmisel pildil võib teadja suuta puude taga tuvastada IGA toidupoe, turismiinfokeskuse ja teise internetipunkti. Aga üldiselt illustreerib see, kui roheline Kununurra on. :)



Vahepeal käisime filmifestivalil. Või õigemini käis filmifestival Kununurras. Siin on ümbruskonna suurim välikino ja see on tõesti elamus omaette. :) Sõidad autoga väravatest sisse, pargid kuskile platsile, võtad oma toolid ja soovi korral laua, toidu ja joogi välja ja sätid end sisse, kuhu tahad. Kohapeal on ka tegelikult rivide viisi mõnusaid toole, et ka jalgsi tulnud saaksid kuskile istuda. Ehkki tuleb öelda, et ka jalgsi tulnutel oli minu meelest enamustel oma toolid üle õla. Kokkupandavad muidugi, mitte tavalised kontoritoolid. :)





Filme oli kokku seitse, meie käisime vaatamas kahte – animatsiooni nimega “Mary & Max” ja aborigeeni-teemalist filmi “Samson & Delilah”. Soovitame soojalt! “Mary & Max” on tõestisündinud lugu kummalistest kirjasõpradest – 9-aastasest austraalia tüdrukust ja 44-aastasest ameerika mehest. Minu meelest oli selles midagi “Amélie”-laadset - just selles, kuidas lugu jutustati läbi paljude pisidetailide. Ja muidugi see, et see animatsioon ei ole arvutiga tehtud, mis on super omaette. :) “Samson & Delilah” räägib aborigeeninoorte elust; seal on vägivalda ja bensiininuusutamist ja lootusetust ja päris palju üksildust, aga see on väga tõeline ja liigutav.

Mina tegin veel kohaliku kultuuriga tutvust ja käisin koos Gleni (meie naabri) ja tema sõpradega kohalikus baaris. Ei olnud üldse selline urgas, nagu ma arvanud olin, vaid hoopis suur ja õhuline koht. Lauad olid katuse all, aga seinad olid lahti; nurgas voolas vesi ja aia ääres kasvas palmipuu. Kolmapäeva õhtu oli karaoke õhtu ja mõni kohalik tüse meesterahvas ei suutnud ennast kuidagi lavalt eemal hoida, vaid käis muudkui romantilisi laule laulmas. (Ja ühed välismaalased laulsid "Sweet Home Kununurrat") Muuseas kohtasin tol õhtul Buddhat. Talle meeldib hüpata ja lakkuda. Ehk siis ta on koer.

Aga jõudes jutuga meie koduni, siis illustreeriks ka seda. Järgnev vaade avaneb hoovi sisse sõites. Otse ees on näha Marki maja, paremat kätt kollase triibuga on Gleni karavan, mille taga on Marki suur majabuss (ehk siis buss, mille sees on ruutmeetreid rohkem kui meie Oa tänava korteris oli), mille taga omakorda pesitseme meie. Praegu pilti meie nurgast ei ole.



Üle-eelmise korra piltmõistatuse osas veel paranduseks: pesaehitajaks on üks herilase-moodi putukas (aga vaablase suurune). Tabasime ta seekord teolt, kui ta usinalt samasugust pesa laua alla ehitas. Seejuures teeb ta seda väga kiiresti. Toob pallikese liiva, määrib selle osavalt laiali ja muudkui ehitab. Professionaalne. Ehitab terve maja valmis ja jätab ainult ühe augu sisse, siis toob oma vastsed ja topib need august sisse. Seejärel mätsib augu liivaga kinni.

Lõpetuseks teile järjekordne piltmõistatus turgutamaks loovat mõtlemist. Keda või mida näete pildil?

Erialarubriik

Eelmise nädala küsimuse vastus on termiidikodu. Või vähemalt me arvame nii, Mark nimetab neid igatahes white ants`ideks. Pärast pildi tegemist koristasin selle kodu ära ja järgmisel hommikul oli täpselt sama kohapeal täpselt samasugune maja uuesti olemas. On ikka püüdlik tüüp. Kolmandat korda pole ta enam tagasi tulnud. Muidu on siin nende tegelastega suured probleemid. Nad ehitavad oma pesasid igale poole, kasvõi näiteks auto järelkäru konksu külge. Ja et Gerda uuris vetsupotikonnade kohta, siis elavad nad seal hästi :) Kui lasta terve paagitäis vett, siis enamasti keerlevad nad natuke aega vees ja üritavad ennast tagasi poti ääre alla tõmmata (kus nad enamasti aega veedavad ja elavad). Väiksemad konnad lähevad lihtsalt veega alla ja tulevad mõne aja pärast tagasi. Tundub, et nad ise on rahul. Ja konnad ei ole mitte ainult meie maja probleem. Tundub, et nad on siin igalpool vetsudes – majades, hotellides, kontorites, turismikeskuste tualettruumides jne. Seetõttu on ka 90% torumeeste väljakutsete põhjusteks konnade ummistus. Teemajätkuks, mis te arvate, kes sellise asjaga Wyndhami hotellis hakkama sai?



Edasi geodeesia erialarubriigi juurde. Kogu tavaar, mis siin geodeetidel kasutada on teeb Eesti maamõõtjatele korralikult silmad ette. Muidugi on siin ka teistsugune maastik, mis nõuabki teistsugust varustust, aga siiski. Suuremad asjad on 4,2 l maastur, atv ja järelkäru, et atv-d või matkaasju vedada kui parasjagu bushi tööle minnakse.



Mark on auto tagumisse otsa ehitanud korraliku panipaiga, kuhu mahuvad suurepäraselt järgmised asjad: 25l veekanister kätepesuks (kraan paikneb eriti mugavalt järelkärukonksu kõrval), 15l külmajoogikast (kuhu me lisame igal hommikul 3,5kg jääd), suur haamer, väike haamer, labidas, maasse augutegemise piik, alati on autos vähemalt üks paar ja peaaegu alati 3 paari kolmjalgu, külmajoogikasti alla sahtlisse mahub kümmekond metallvaia (pollaks), pooltosinat tähekujulist pollat (piiripunkti märkimiseks), umbes viit erinevat sorti geodeedinaelu (kõiki 10-30), kolme tooni spreivärvi (kõiki vähemalt 2 purki), isoleerteipi (punast, sinist, musta, kollase-rohelise triibulist vaiadele kõrguste märkimiseks ja kõiki mitu rulli), flagging`ut (roosat ja oranži värvi tähistuslint), markereid (sinist ja rohelist kokku 5), 3 plumb-bobi, 3 mõõdulinti (1 asub gepsukastis ja nii Markil kui mul on oma), 3 prismat ja 2 treegerit ja prismasau, Sokkia tahhümeeter, nivelliir, kaks 50m mõõdulinti, raadiosaatjad, saag, kiin, seep, paar joogitassi, spordijoogipulber ja spordijoogikontsentraat (et kui ikka päevas 2-5 l higistada, siis peab kuskilt soolasid tagasi saama), tööriistakast, mitmekümneid meetreid köit, venivat kinnitusnööri, 2 suurt tekki, paar matkapatja, ellujäämisvöökott (kõige tarvilikuga, et paar päeva sügavas bushis ellu jääda, Mark kasutab seda siis kui läheb autost kaugele mäkke ronima). Tagaistmel ja põrandal on nivellilatt (koti sees), gepsusau, geps, metalliotsija (karbi sees), kaks matkatooli (kus me igal lõunal jalga puhkame ja lõunat sööme), raadio ja –antenn gepsusignaali võimendamiseks, baas (mille paneme igapäev üles, sest siin pole sellist vahvat teenust nagu Geosoft Eestis pakub). Autokatusel on rehvivahetamise ja –parandamise asjad, lisarehv (teine lisarehv on auto all), 2 tungrauda ja suurem labidas (kui autos). + pisiasjad nagu patareid, poole meetri kõrgune paberihunnik (vajaminevad dokumendid objektide kohta), paar rulli traati, väikesed alumiiniumplaadid (3x3 ja 5x5 cm) katastripunktide jaoks ja templid nendele plaatidele märkide tegemiseks.



Suurema osa ajast veedame Valentine Falls`is (15km Kununurrast), mis saab olema uus ja uhke elurajoon 110 krundiga. Valmis ehitatakse teed, kraavid ja elektrivõrk ning meie varustame ehitajaid kõikide geodeetiliste töödega. Näiteks tuleb asendada kopameeste poolt mahasõidetud vaiu, kontrollida vaiadele mõõdetud lõplikku asfaldi kõrgust või märkida 18m laiune ja 3m sügavune kraav maha (kui tegu on suurte kraavidega, siis nii suured nad ongi). Kuna Mark peab aegajalt kontoritööd tegema, siis pidin mina vahepeal üksi väljas käima, 3 päeva järjest. Sain objektijuhi Trevori käest ülesandeid ja suhtlesin muidu toredate ehitusmeestega. Kuna esmaspäeval-teisipäeval oleme Markiga 100km kaugusel maanteest bushis, siis tahtis Trevor, et ma ka nädalavahetusel töötaksin. Ja et pühapäeval on kõige parem lisatunnitasu (laupäeval on esimesed 2h 1,5kordsed ja pühapäeval on kõik tunnid kahekordsed), siis ei olnud otsus raske tulema. Helen tuleb ka pühapäeval proovipäevale kaasa :) Ja kõige tagatipuks pidi Mark endale autolaenutusest sedaani võtma, sest mina pean ju maasturiga objektil käima :D

Üldiselt saab geodeet Austraalias väga kindlasti tööd. Kõige paremini just Western Australias, sest siin on kõige rohkem maavarasid (võrreldes ülejäänud Austraaliaga) ning siin on väga palju ja väga suuri kaevandusi. Mitte, et geodeet peaks siin kohe kaevandusse tööle minema, ka ehitus on endiselt väga populaarne, aga kaevandus on lihtsalt kindla peale minek. Suurimad rahad liiguvad Port Hedlandi ja Karratha kandis, kus näiteks kaevanduses töötav veoautojuht teenib aastas 120000-130000 dollarit (u. 1,1 mln eesti raha). Eelmisel nädalal olevat lehes olnud artikkel ka, kus räägiti, et kui teised Austraalia osariigid on veel kergelt majanduskriisis või hakkavad juba tasakaalustuma siis WA on olnud koguaeg tõusuteel ja näiteks Whelans otsib kogu aeg töötajaid juurde. Mida kinnitavad ka Marki pidevad mainimised, et kui ma tahaks kunagi Austraaliasse pikemaks tulla (või lausa elama), siis Whelans võtaks mind kindlasti tööle ja võimalik, et sponsoreeriks isegi elamist. Ja idarannikul pidavat olema palk ikka veidi madalam tugeva konkurentsi tõttu. Siin, Kununurras, on meil lähim korralik konkurent 800 km kaugusel ja ka sellises olukorras käib tööde pärast kõva võitlus.

Peale selle, et Helen võib saada geodeedi assistendiks, ootavad tüdrukud mangohooaja algust, mis pidi algama olnud nädalal, kuid loodetavasti ei lükku rohkem edasi kui tuleva nädala alguseni.

Meil oli paar päeva järjest kombi kõrval puu otsas uus naaber ka. Öökullipoiss Trevor (ei ole seotud objektijuhi Trevoriga), kes istus ja puhkas päev läbi ühe koha peal. Umbes poole kuuest õhtul hakkas ta jalalt jalale tammuma ja sulestikku puhastama, mille peale Helen teatab:”Suurepärane sulestik.” 10 min enne kuut (kaks päeva järjest) läks Trevor jahile ja hommikul kui ärkasime (viiest) oli ta juba uuesti sama oksa peal tagasi. „Igavesti armas sulepall,” ütleb Helen. Lisaks lähevad Helenil silmad särama, kui Trevorist räägib: „Ta on väga, väga kannatlik. Ta talus väga hästi olukorda, kui ma statiiviga ümber tema hiilisin ja üritasin pilti teha aga ma ei osanud statiivi kasutada.” Nüüd on Helen muidugi natuke kurb, sest täna (laupäeva) hommikul Trevorit enam oksa peal polnud, „Võib-olla ta läks oma tüdruksõbra juurde nädalavahetust veetma,” arvas Helen. Igatahes loodetakse, et Trevor toob varsti oma pojad siia oksa peale meile vaatamiseks.