Alates viimase sissekande postitamisest oleme 8 päeva jooksul liikunud 2418 km lõunasse ja sõitnud 3106,6 km. Sellest tulenevalt on meil nüüd Austraalia keskosa kohta nii mõndagi öelda. Looduslikult on see kaks ja pool tuhat kilomeetrit poolkõrb ja kõrb ja täielik kõrb : ) Asustuse osas ei ole peale Alice Springsi ja Coober Pedy tee peal mitte midagi. No faktiliselt tegelikult on, kaardi peal on asulad täitsa olemas nii mõnesaja kilomeetri tagant, aga kui sinna kohale jõuda, siis selgub, et tegu on külaga, kus on bensukas, kolm maja, pood ja kärbsed. Pood on tõenäoliselt nädalavahetusel suletud ja loomulikult jõuad sa sinna pühapäeva hommikul, lootes müsli peale piima osta. Ilmselgelt jääb müsli ära. Sööd moosisai. Snug nõuab ka hommikusööki ja tuleb suunduda ühte kolmest bensukast. Valik on lihtne, sest kaks neist on eksisteerimise lõpetanud. Siis selgub, et bensiinijaamas ikkagi müüakse piima, aga liiter maksab 5 dollarit. Meenub, et moosisai on tegelikult päris hea : ) Peale mitmekülgset ja kosutavat hommikusööki kimad kõrbekuumuses edasi ja satud aeg-ajalt mõnda järjekordsesse maailmalõpu välimusega asulasse. Nende nägemine ei muuda just eriti ärksaks.
Selles konkreetses pildil olevas kohas oli tegelikult päris põnev, sest vetsud käisid lukus ja võtme sai baarist. Baarimees oli aga täiesti fanaatiline tegelane, kogus erinevate riikide rahasid ja näitas meile seinale kleebitud Eesti kroone. Vetsud olid muidugi omaette ooper: neljast kabiinist töötas üks ja seegi vaevaliselt. Teise ustel olid sildid nagu “Out of order”, “Please don’t use, will be repaired” ja “Also out of order” : ) (“Ei tööta/töökorrast väljas”, “Palun ära kasuta, varsti parandatakse ära” ja “Samuti ei tööta”)
Mõned kõrbekülad on muidugi sellised, mis mõnusalt muigama panevad. Näiteks Wycliffe Well, mis pidi olema väga kuulus tulnukavaatluste poolest. Ei leidnud meie selle kohta infot, kui palju seal siis vaatlusi sooritatud on või mida nähti. Lonely Planet väidab ainult, et tulnukate nägemine pidi olema tavaline ja kohalikud infotahvlid rääkisid hoopis krabist, kes imekombel kõrbes elab ja suudab aasta aega söömata olla.
Enne kui me päris kõrbe jõudsime, veetsime öö täiesti imelises tee-äärses puhkealas. See asus kõrbe ja poolkõrbe piiril ümbritsevast maastikust omajagu kõrgemal ning vaated olid seetõttu uhked, eriti päikeseloojang ja öine äike. Äike läks õnneks meist veidi mööda, saime ainult tiba vihma, aga tuul oli selle eest vägev ja kauguses sähvivad välgud ka. Tuul pidi peaaegu teki pealt puhuma : ) Ja siis algas kõrb…
Looduslikest vaatamisväärsustest oli peale kõrbe veel koht, mida kutsutakse Devil’s Marbles. Oma eripärasuse tõttu on ta ka osa aborigeenide Unenägemise ajastust.
Lõpuks jõudsime Alice Springsi, mis oli ka üle tüki aja esimene koht, kus telefonil levi oli. Veider linn. Asub ta täitsa keset Austraaliat ja keset tühjust. Esmapilgul jättis väga sümpaatse mulje, aga kui siis selgus, et seal on kõik vetsud tasulised ja mõned neist veel ei tööta ka ja McDonalds on oma tasuta interneti aja limiteerinud 20 minutiga, läksime pahaseks! Ja siis muidugi tavapärane parkimisprobleem jne… Hea meel oli jälle linnast välja bushi saada : )
Edasi viis meie tee Austraalia sümboli Uluruni. Rääkigu inimesed mis tahavad, aga see oli tõesti uhke. Tegime siis ka klassikalisi turistide asju ja vaatasime suurt kivi päikeseloojangul ja päikesetõusul. Viimase tarbeks pidime kell 4 hommikul tõusma, et õigeks ajaks kohale jõuda ja olime nii-nii unised ja väljas oli nii-nii külm! Mul oli kaks pusa seljas ja ikka värisesin! Värvide mäng oli tõesti huvitav : ) Aga kõige huvitavam oli hommikune kohaliku töötaja juhitud ekskursioon, kus räägiti Uluru ja aborigeenide seostest ja aborigeenide toidust ja elu-olust jms. See ei tulnud meile muidugi uudisena, et tegu on nende jaoks püha kohaga, aga et väikese sõrme suurune valge tõuk, mida nad söövad, sisaldab umbes sama palju valku kui kolm suurt lihakäntsakat ja 30 sellist tõuku on ühe lehma toiteväärtusega, see oli küll suur üllatus! Praegu nad enam loomulikult nii ei toitu, nende elu on valgete tulekuga kardinaalselt muutunud ja aborigeenid elavad samasugustest majades nagu valged ja sõidavad autodega jms, aga Uluru-Kata Tjuta rahvuspargis on see tore, et vanu traditsioone hoitakse ikka au sees ja lastele õpetatakse, kuidas bushis toitu leida ja kausse valmistada jne, aga seda ainult kogemuse ja lõbu pärast, see ei ole enam elulise tähtsusega.
Üks väga tundlik teema on Uluru otsa ronimine. Ükski aborigeen sinna kunagi ei roni, sest nende pärimus räägib, kuidas ükskord väga ennemuistsel ajal kaks nende esivanemat ainukesena sinna ronisid, et panna üles nikerdatud sambad, mis tähistavad rituaali läbiviimist. Ehk siis kui teised hõimud kaugemalt tulid ja nägid, et sambad on mäe otsas, jäid nad ootama, kuni teised oma rituaali lõpetavad. Kuna see kõik oli nii ammu ja sellele rituaalile järgnenud lugu (mida ma hetkel ümber jutustama ei hakka) on ülioluline, on need kaks meest natuke nagu jumalused ning kui nüüd keegi sinna kivi otsa ronib, käib ta sisuliselt jumalate jälgedes. See on väga suur asi ja sellepärast ükski aborigeen sinna ei roni. Küll aga teevad seda valged, sest neid miski Püha ei huvita ja Ulurut võetakse nagu mingit lõbustuskohta. Kivi otsa ronimine ei ole iseenesest keelatud, aga igal pool on kirjas, et selle maa pärisomanikud (ehk siis aborigeenid, täpsemalt kaks hõimu) paluvad mitte ronida. Samas on ronijatele paigaldatud köis, millest kinni hoida. See tekitabki pidevat poleemikat, et kui ei taheta, et inimesed roniksid, miks siis see rada üldse loodud on? Lihtne on aru saada, et kui rada ka ei oleks, roniksid inimesed ikka. Lisaks ei taha rahvuspark luua muljet, et tegu on politseiriigiga, a la “Keelan, käsen, poon ja lasen”. Seda asja arutatakse vist iga 10 aasta tagant, kaalutledes kolme faktorit: usulis-kultuurilised põhjused, ohutus ja keskkond. Keskkonna faktor tuli mulle üllatusena ja on lihtsakoelisem kui ma eeldasin (esimesed mõtted käisid kohe tallamise suunal). Nimelt külastab Ulurut aastas umbes 400 000 inimest, kellest umbes 40% ronib kivi otsa. Ja võib arvata, et seal üleval vetsu ei ole, samuti mitte prügikaste. Seega siis inimesed kükitavadki peale rikkalikku hommikusööki ja pingutavat ronimist kuskile kivilohukesse ja ajavad oma asju. Lisaks pidavat seal üleval vedelema hunnikutes suitsukonisid ja muud kraami, mis sinna ei kuulu. Selle kõige tagajärjel on veeaugud Uluru ümbruses reostunud ja kui varemalt käisid kõrvalasuva kommuuni lapsed seal ujumas (rääkimata vee kasutamisest joomiseks), siis enam ei ole see võimalik. Koormus keskkonnale on liiga suur. Ärge ronige Uluru otsa, kui sinna satute! See ei ole lihtsalt eetiline, kuigi nägi tõesti väga põnev välja! Ning lisaks eetilistele asjaoludele võiks ka meeles pidada, et ainuüksi ametlikel andmetel on peaaegu 40 inimest ronides (või pigem kukkudes) surma saanud!
Üks põnev atraktsioon Uluru külastuskeskuses oli “Sorry Book” (Vabanduste raamat). Nimelt meeldib inimestele suveniire koguda ja paljud Uluru külastajad on endale tükikese sellest kivist kaasa võtnud. Hiljem on nad teada saanud, et tegu on püha kohaga ja et igasugune Uluru laialitassimine on keelatud (kus nende silmad ja kõrvad varem olid?). Siis nad veel hakkavad oma ebaõnne selle kivitükiga seostama ja lõpuks saadavad ta Ulurusse tagasi, lisades vabandava ja selgitava kirja ning paluvad, et keegi kivitükikese oma õigele kohale tagasi asetaks. Seal oli nii selliseid inimesi, kes tõesti moraalsetel kaalutlustel seda tegid, kui ka neid, kes lisasid pika nimekirja asjadest, mis kõik valesti on läinud, peale seda kui nad Uluru koju tassisid. Ühe mehe lugu oli päris omapärane. Nimelt oli ta Uluru juures käinud vihmaga ja punane muda oli ta saabaste külge kinni jäänud. Pärast kodus pudenes see maha ja ta otsustas mudast suveniiri teha. Siis aga ilmnesid tal järjestikku neerupuudulikkus ja muud haigused ja naine jättis ta maha ja ta saatis liiva tagasi. Loodetavasti see siis aitas! Külastuskeskus saab mitmeid pakke nädalas : )
Uluru-Kata Tjuta rahvuspargi teine ja palju vähem kuulus atraktsioon on Kata-Tjuta. Kui Uluru on üks liivakivist monoliit, siis Kata Tjuta oli alguses ka üks, aga kuna ta koosnes mitte peenest liivast, vaid kruusast ja sisaldas rohkem vett ning oli seetõttu ilmastikule vähem vastupidav, on temast aja jooksul saanud 36 mäetükikest. Väga tore näeb välja, aga me päris kivide vahele uitama ei läinud, vesi, söök ja aeg said otsa. Lisaks hakkas Snug õli välja ajama ja tahtsime kähku mehaanikult nõu küsida, seega vaatasime Kata Tjutat 20 km kauguselt.
Niipea kui Uluru silmapiirilt kadus, algasid lõbusad juhtumised. Esimese öö kavatsesime veeta ühes tasuta karavanpargis. See nägi üsna kohutav välja, aga oli talutav. Suur tühi plats kõrbes, kuhu võis oma auto parkida ja magada. Dušš ja vetsud olid ka, aga näiteks duširuumi kvaliteet ei vääri pikemaid kommentaare : D Vähemalt pesta sai : ) Igatahes on see koht selle poolest väga “huvitav”, et seal on kõikjal keelavad-ähvardavad sildid ja nad peavad lemmikloomana vabalt ringi jalutavat emu. Emu on teadupärast väga suur lind ja üsna rumal lind (kas ta aju ei pidavat mitte olema hernetera suurune?). Igatahes ühel hetkel, kui me parajasti pesu väänasime (see käis 4-dollarilises pesumasinas, mis oli nii kapriisne, et ebaühtlaselt paigutunud laadungi tõttu keeldus tsentrifuugimast ja loomulikult oli kõrval silt, et kui selline asi juhtub, siis on see puhtalt ja ainult kliendi süü, sest tema vastutab pesukoorma tasakaalustamise eest ja kui miski pekki läheb, siis raha tagasi ei maksta), et seda kuivama riputada, tuli see emu oma järjekordsele nillimisretkele. Me pidime hakkama süüa tegema ja seega oli meie viimane pakk makarone kinnisena laual. Enne kui me aru saime, haaras emu makaronid ja hakkas pakki vastu maad taguma ja nokaga peksma. Ja kui emu on juba otsustanud midagi ära võtta, siis nii jääb. Kuidas sa ikka selle tugeva noka ja teravate küünistega peletise vastu astud? Tarvo üritas õhtusööki päästa ja andis ülbele linnule fotoka statiiviga kerge vopsu, et teda eemale peletada, aga emu ainult korises selle peale natuke ja sõi makarone edasi (tal ei võtnud väga palju aega, et pakk lahti saada. Ma usun, et mul oleks ilma noata kauem läinud). Vedas, et Lind väga pahas tujus ei olnud, muidu oleks Tarvo ise talt vopsu saanud! Otsustasime proovida teda saiaga eemale meelitada, aga emu ei olnud saiast huvitatud. Siis viskasime talle pooliku pajatäie vett kaela, aga hoolimata sellest, et emu on kõrbelind, oli see ikka nagu hane selga vesi ja ta sõi edasi. Täpselt meie auto kõrval, meie viimast sööki! Lõpuks ta solvus, et me nii vaenulikud oleme ja jalutas minema. Makaronid olid rikutud ja nüüd olid juba sipelgad ka nende kallal. Ilmselgelt söömiseks kõlbmatud. Me olime näljased ja pahased, otsustasime protestida sellise lemmiklooma vastu. Tarvo marssis otsustaval sammul baar-retseptsiooni, aga ta visati valjuhäälse sõimamise saatel välja, sest tal ei olnud särki seljas. Siis ta pani demonstratiivselt särgi selga ja läks tagasi, seekord võeti vastumeelselt jutule. Dialoog olevat olnud umbes selline:
Tarvo (viisakalt): “Teil on siin üks emu, nagu te ilmselt teate.”
Baaridaam (kuigi ma teda kõnepruugi järgi daamiks küll ei nimetaks): “Jah?”
T: “See emu sõi just meie makaronid ära.”
BD (ilmselgelt ärritunult): “Mis ma siis teen, lasen ta maha või?”
T: “Kui Teil püss on, siis laske käia!”
BD (väga häiritud Tarvo liiga julgest vastusest, mis oli puhtalt tobedast olukorrast tingitud) sogab midagi selle kohta, et siis peame me kõik pärast ise selle laga see elama.
Samal ajal istus teisel pool baariletti veel üks vanamees, kes ei kuulnud väga hästi ja palus kogu aeg Baaridaamil üle korrata, mida Tarvo just öelnud oli. Lõpuks ta kinnitas Tarvole, et emu on Austraalia rahvuslind ja emu teeb, mis ta ise tahab. Hoolimata sellest, et ta elab karavanpargis ja häirib külastajaid. Lõpuks küsis Tarvo, kas neil on olemas kaebuste raamat, mille peale ta juhatati rauduksega tuppa, mille peal oli kirjas “Kaebused” ja kus sees oli telefon. Juures olid seletused, et kui on ametlik kaebus, siis helista sellised numbril ja kui on muu kaebus, siis sellisel numbril. Kõne salvestatakse ja filmitakse : ) Tarvo ei hakanud helistama, aga tundub, et see ei olnud mitte esimene kord, kui emu kellegi toidu nahka pani, et selline klientide vihavalamise ruum ehitatud on. Igatahes olid nad seal väga ebaviisakad ja me läksime minema, teeäärsesse puhkekohta ööbima. Ei tahtnud, et emu öösel pea autosse paneb ja makaronidele lisa hakkab nõudma.
Edasi ületasime Põhjaterritooriumi ja Lõuna-Austraalia piiri ja järgmine huvitav koht oli maailma opaalipealinn Coober Pedy. Proovisime ka meie seal opaaliotsijatena õnne, aga kahjuks jäi suurem rikkus seekord tulemata. Küll aga leidsime pool supikausitäit väheväärtuslikke opaalitükke, millest mõned päris toredalt läigivad : ) Lihtrahvas saab opaale otsida kaevandusest välja veetud jääkide seast (ega seal midagi väga väärtuslikku tõenäoliselt ei ole, kuigi on üliharva leitud). Töövahenditena kasutas Helen kruvikeerajat, Brit tellitavat mutrivõtit ja Tarvo metallist võret. Kõik need asjad toimisid kaevamisabimehena. Suurtel aheraineväljadel tuhnides me eriti midagi ei leidnud, küll aga autoparklas, kust ilmselt varem keegi otsinud ei olnud : )
See linn nägi tõesti välja nagu Maailma Lõpp ja kuuldavasti on seal ka mitmeid vastava teemaga filme vändatud. Ütleks, et Igav Liiv ja Üleskaevatud väli. Linnas oli meeletult silte, meeletult! Absoluutselt ei jõudnud kõike haarata! Linna kohal asuva mäe otsas üritas aga Hong Kongi päritoluga kaevur (ja ilmselt poole kohaga veidrik) meile hunnikutes opaale pähe määrida. Mõne kivi oli ta nimetanud õnnekiviks ja see maksis kolm dollarit, mõnest oli teinud ehteid ja need oli kallimad. Ta jube lootis, et Tarvol on kaks tüdrukut, et ostku ta neile midagi. Ta oli pettunud, et on ainult üks ja seegi tahab oma opaale ise otsida. Aga meil ei olnud ta kive vaja, üks mees tänaval juba enne andis meie viis ilusat pisikest opaali, millel ilmselt turuväärtust ei olnud : ) Hong-Kongi mees omas roosat kassa-aparaati, tegi prügist kujusid ja arvas järjepidevalt, et me oleme Sloveeniast. Igatahes oli Coober Pedy väga huvitav linn ja me natuke nagu oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, et aru saada, kuidas see opaalimajandus toimib, aga ma ei teagi, miks me ei jäänud…
Ja lõpuks nägime soolajärvesid ka. Seal vett ei olnud, aga soola oli selle eest ikka omajagu. Oli küll soolane. Ja need kärbsed! Täiesti hullumeelne! Neid oli terves Kesk-Austraalias selliste hordidena, et ma ei usuks ka, kui ei oleks ise näinud. Ronisid ninna ja suhu.
Nüüd oleme Port Augusta karavanpargis ja naudime Austraalia kõige mõnusamat dušiluksust : ) Pool postitust kirjutasin meie Darwini turult soetatud võrkkiigest (ilmselt parim ost siinmail peale Snugi ja sääsevõrgu). Vähem kui kaks nädalat tagasi olime Austraalia põhjarannikul Timori mere ääres, siis olime täielikus kõrbes ja “outbackis”, homme kastame varbad Lõuna-Jäämere loodetavasti mitte jäisesse vette. Ja ühtlasi algab siit tsivilisatsioon. Võib-olla tabate meid nüüd veidi tihemini telefonilevist : ) Kehv on aga see, et loodetud jahedust me siit ei leidnud. Suvi on ka Lõuna-Austraaliasse jõudnud.
