Sipelgasiil Lõuna-Jäämere ääres

Eelmisel laupäeval kutsus Lisle meid majja õhtusöögile. Kiiresti kokku klopsitud austraaliapärane õhtusöök sai kiirete asiaaditüdrukute käte all veel kiiremini valmis kui arvata oli ja meil polnud teha muud kui seda tsirkust pealt vaadata ja teed juua. Isegi Britil polnud enne taldrikutele söögi väljatõstmist midagi muud teha, kui vaadata, kuidas söök valmis sai. Õhtu venis väga pikale, umbes kümneni, sest Lisle muudkui jutustas ja jutustas ja rääkis maailma asjadest. Teised rääkisid muidugi ka, näiteks saime Korea tüdruku käest teada, et neil on kodumaal väga põnev toidumenüü. Hommikusöögiks on supp, riis ja vürtsikas kapsas. Lõunasöögiks on supp, riis ja vürtsikas kapsas ja, et menüü ennast kordama ei hakkaks on õhtusöögiks supp, riis ja vürtsikas kapsas. Ilma naljata! Suppe pidavat neil olema muidugi palju erinevaid ja Eun (see on ta esimene eesnimi ja kõlab umbes nii nagu soomlane ütleks sõna õnn; tal on teine eesnimi ka, aga sellest ei saa keegi aru) ei oska ise suppi keeta, sest ema teeb seda ta eest.





Pühapäeval käisime ilusa ilma (natuke pilves, tuuline ja jahe aga see ongi siin praegu kohalik normaalne ilm) tõttu ookeani, Põhja-Jäämere, ääres. Tüdrukud solberdasid jalgupidi vees ja jalutasime kivikaljude peal. Ja kõige parem üllatus oli ikkagi see, kui ühel hetkel hakkas Brit väga ootamatult ühe koha peal hüppama ja kätega vehkima, ühtegi sõna ütlemata ja endal nägu üle kõrvade. Läksime ka siis lähemalt kaema, mis pull on ja näed, sipelgasiil otse meie nina all! Peitis ennast põõsastesse. Me jälitasime teda ikka oma 15 minutit, sest jube põnev oli. :)







Jätkus tavaline töönädal erinevate viinamarjasortide juures nagu Chardonnay ja Riesling. Eilse päeva lõpetasime Shiraz’iga, mis on väga metsik ja mida Lisle istutas ainult 2 rida (umbes 400 puud) eksperimentaalkorras, et näha, kas saab asja või ei saa. Pärast tööpäeva läksime kõik koos (boss, asiaadid, meie ja sakslased) lambapügamist vaatama. Nimelt on praegu tulnud siia mitu proffi peredega Uus-Meremaalt ja üks siitsamast Austraaliast Queenslandist kolmeks nädalaks lambaid pügama. Ma olin küll näinud paari videot, aga see ei ole ikka päris see. Nüüd olime aktsioonist kahe meetri kaugusel ja päris äge oli vaadata, kuidas ühe lamba pügamisele läheb suts alla pooleteise minuti. Kokku läks parimal pügajal ühe lamba peale umbes 2 minutit: võtad aedikus oleval lambal esijalgadest kinni ja lohistad ta tagumiku või selja peal mõned meetrid õigele kohale, pügad lamba, ajad lamba selja taga olevast majaaugust välja järgmisesse aedikusse, pühid otsa eest higi ja vajutad mingil pisikesel seadeldisel nuppu, mis fikseerib, mitu lammast sa juba püganud oled. Eriti šeff!









Taustaks kuulavad nad väga valjusti väga suurtest kõlaritest tümpsu, vot mis adrenaliin. Palka saadakse tüki pealt, ühe lamba eest 2,70 dollarit. Mis kokku teeb paari tunni eest mõned tuhanded krooni. Edasi lähevad lambad automaatsele kaalule, kus nad jaotatakse kolme rühma: paksud, keskmised ja kõhnad. Masin tegi seda muidugi täpselt kaalu järgi ja vastavalt kaalule avanes lambale õige värav, kuhu ta edasi pidi minema. Igatahes saadetakse kõige rammusamad kehvale heinamaale ja kõhnad väga viljakale heinamaale, et nende kaal normaliseeruks.

Vahepeal käis üks algaja ka lamba kallal ja lõikas päris korralikult sisse, misjärel võttis kohe nõela ja niidi ning õmbles haava kolme pistega kinni ja ilmselt läks ta siis käsi verest puhtaks pesema. Selliseid asju ei olnud väga kena vaadata ja see kaalumise süsteem oli ka tegelikult üsna julm, sest lammas suruti tugevalt masina seinte vastu, et ta rahmima ei hakkaks. Lammaste silmad olid sel ajal väga suurt hirmu täis. Lisle muidugi naeris kõrval ja ütles haavade kohta, et see pole midagi ja nad on väga rõõmsad, sest saavad varsti jälle karjamaale ringi jooksma minna. Aga see õnn ei kesta kaua, sest kui neil on väike kasukas (poole sentimeetrine) jälle selga kasvanud, aetakse kõik vanni, mis peaks eemaldama neilt igasugused võimalikud haigused. Vannis torgatakse pulgaga ka nende pea vee alla ja siis nad peavad sealt ise välja ujuma. Selline elu on siis lammastel!

Iga pügaja juures on abimees, kes korjab kogu villa kokku ja viib masinasse, mis selle kokku surub. Tehakse 198 kg pakid ja saadetakse Melbourne sadamasse, kus villapakid surutakse veel poole väiksemaks kokku ja pannaks teraslindid ümber, et need niisama lahti ei plahvataks. Sadamast saadetakse pakid laevaga Hiinasse, kus sellest konkreetsest villast tehakse vaipu. Enne Hiinat töötles villa Jaapan ja veel varem Inglismaa ja Prantsusmaa. Kui need lambad kunagi tapetakse, siis liha saadetakse Araabiamaadesse, sest nende lammaste liha on veidi vintske ja mitte üldse nii hea kui võiks olla ja pealegi süüakse seal koletul kombel lambaliha. Ilmselt nad väga kvaliteedist ei hooli. Kõige kvaliteetsem ja kallim lambavill Austraalias on bushilammastel, sest neil on väga raske elu ja nende vill saadetakse Itaaliasse, kus tehakse kalleid firmamantleid ja muud miljonärikraami.



Lisle rääkis, et 60 aastat tagasi oli Austraalias lambaid praegusest kaks korda rohkem ja siis oli ka lambavilla kõrgaeg, sest sünteetika ei olnud veel kasutuses. Siis teenisid lambapügajad paremini ja lambakasvataja sai rohkem raha ja üldse oli lambamajandus paremas seisus kui tänapäeval. Neil oli seal villamajas üks puust kast ka, kuhu pandi iga päev üks lammas, kes õhtul ära söödi. Aga praegu enam sellist luksust nautida ei saa, sest iga viimanegi lammas on hinnas ja seepärast vedeleb see väga vana puust kast lihtsalt lae all.

Ja eelmise nädala ilm oli meil põhimõtteliselt umbes selline:


Esmaspäevast tulevad meile appi kaks prantslast ja teisipäeval Taiwani tüdruku peika, kes saabub mingist teisest linnast. Ühesõnaga dušijärjekord venib ilmselt kolme-tunniseks, aga me saame oma tööga kiiremini valmis.

“Working hard” Kongorongi lähedal veiniistanduses

Tere vihmasest Mt Gambierist. Mulle juba tundub, et ükskõik, kuhu me ka Austraalias saabume, öeldakse alati, et see ilm nüüd küll normaalne ei ole! Näiteks eile oli meil hirmus äikesetorm ja meeletu vihmasadu, kuigi peaks olema kuum ja kuiv. Ma küll ei ütleks, et kuum on, pusa ja kampsun ja sall peavad ikka seljas olema, aga see võib olla tingitud ka sellest, et me seal Põhjas kuumaga nii ära harjusime. Eile oli korraks üsna soe, 25 kraadi, ja siis kohalikud kurtsid, et hirmus palav ja tuleb rohkem puhkepause teha, et maha jahtuda :D

Me töötame praegu veiniistanduses, kus lisaks viinamarjadele on ka õunad ja lambad, seega peaks meil elu üsna mitmekülgne olema. Istanduse põhiboss, mees nimega Lisle, on väga vahva härrasmees, kuigi tema huumorisoonega harjumine võtab mõned päevad aega. Kõik teised töölised kiidavad teda kui väga hoolitsevat ja heatahtlikku inimest, mida ta ka näib olevat. Sellel nädalal rabasime viinapuude vahel ainult mina ja Brit, Tarvo tšillis linnas, aga esmaspäevast tuleb ka tema meile abiks, sest selgus, et Mt Gambieri geodeetidel on kitsas käes ja tööd ei ole endalgi, seega nad kedagi juurde ei taha, aga kui tööd tuleb, lubasid helistada. Igatahes on Tarvo rõõmus, et saab ka meie juurde tööle, sest siis ei pea iga päev linna kimama (umbes poole tunni tee). Meil saab seal põllul päris palju nalja, kuigi vahepeal ei ole ka naljakas, sest selg jääb valusaks ja röövikud kukuvad selga ja näkku ja ämblikud ka ja vahel on nii märg, et vääna iga veerand tunni tagant kinnastest ja sokkidest vett välja. Aga tegelikult on ikkagi lõbus, sest hetkel tegime tööd ainult kuuekesi (ülejäänud naiskond oli teisel põllul teist tööd tegemas): meie, üks saksa poiss Andy ja üks saksa tüdruk Melanie ning kohalikud mehed Chris ja Colin.

Pildil triibuline tööline olen mina ja tagumine kübaraga on Melanie.



See Chris on hirmus naljahammas ja rõõmurull ja tundub seetõttu noorem, kui ta tegelikult on. Peale selle on ta kange rännusell ja maailmale enam-vähem tiiru peale teinud. Veel meeldib talle lumelauaga sõita ja ta väidab, et ega temaga tõsist õnnetust juhtunud ei olegi, ainult üks kord on laviini alla jäänud, nii et ta sõber ta välja kaevama pidi, umbes kümme korda on põlve välja väänanud ja paar korda õla liigesest välja kukkunud. Et siis ei midagi tõsist! :D Chris on meist kõige kiirem tööline, sest tal on juba umbes 20 aastat kogemust ka selle tööga. Colin on vanaisa kuuele lapse-lapsele. Tal on alati sokkide küljes väga palju seemneid ja muud prahti, mis ta kummikutesse kukub. Siis ta vaatab neid sokke ja ütleb, et näed, lapse-lapsed tulevad külla, saavad sokkide küljest seemned ära nokkida! : ) Ma ei oska öelda, kas ta päriselt ka laseb neil seda teha. Chris ja Colin armastavad pättusi teha ja teistele kägu ajada. Näiteks ükskord riputas Chris viinapuu otsa neid madu-usse, mida kommipoest saab. Kui siis üks tüdruk paha-aimamatult hakkas sellel puul oksi kärpima, karjatas ta ehmatusest, kui usse nägi. Ja kui siis Chris tuli ja kiirelt sellel maol pea otsast ära hammustas, pistis tüdruk karjudes jooksu. Hiljem sai ta muidugi teada ja siis ta jälitas Chrisi pool reavahet (rida on 400 meetrit pikk). Teda jälitatakse üldse tihti… Vot sellised mehed siis. Väga toredad.

Üks pilt töötavast Britist ka.



Praegu on meie tööks traatide tõstmine ja viinapuude puhastamine tüvele ja selle ümber kasvanud võrsetest. Traadid hoiavad viinapuude oksi murdumast, kui saak kunagi valmib. Praegu viinamarjad alles õitsevad, ei ole veel magusat suutäit loota, aga saak peaks tulema uhke, sest Lisle käib aina ridade vahel ringi ja ütleb: “Good wine this year!” Veiniteadjatele niipalju, et sellel põllul, kus me praegu töötame, kasvab Pinot Noir ja konkreetse piirkonna veini teeb eriliseks lubjakivi, mida meie kui tööliste nuhtluseks siin väga ohtralt leidub. Samas on huvitav, et viinamarjadel lastakse nimelt kivide peal kasvada, sest mida rohkem nad peavad rabelema, et vett kätte saada, seda tugevama juurestiku nad endale kasvatavad ja mida tugevam juurestik, seda tugevamad pealsed, mis kobarate raskuse all ära ei murdu. Ehk siis nagu Chris ütles, et mida rohkem neile stressi tekitada, seda paremad taimed :) Veel on hästi tore see, et viinamarjaridade otstes on ilusad suured roositaimed. Mina mõtlesin, et küll ikka veinitootjad on esteetilised, aga tegelikult on asi selles, et roositaim on haigustele palju vastuvõtlikum kui viinapuu ja seega on ta väga hea indikaator. Kui roos jääb haigeks, tuleb hakata kähku viinapuid ravima, enne kui neil haigus välja lööb. Igatahes on elu seal viinapuude vahel väga ilus : ) Välja arvatud eile hommikul, kui oli nii märg, et kole kohe. Aga täna ma kavatsen endale kummikud osta ja siis läheb jälle paremaks : ) Kes siis ikka Austraaliasse kummikuid ja vihmapükse kaasa vedama hakkas, ega me lollid ei ole! Siin on ju igavene suvi :p

Tööst veel nii palju, et me teeme kogu aeg hirmus palju pause ja ei pinguta väga üle. Tegelikult me päris nii palju puhkama ei peaks, aga Chris ja Colin võtavad lõdvalt. Eile meil oli näiteks veel 10 minutit tööpäeva lõpuni ja siis Chris arvas, et kõnnime siis lihtsalt rea keskele ja tagasi :D Tegimegi nii. Aga kui kuuleme koerte haukumist, siis hakkame kiirelt tööle, sest see tähendab, et Lisle tuleb. Tal on nimelt kaks autosõidumaniakist koera, Bonnie M ja Sharina (?). Need koerad on küll inimese kõige suuremad sõbrad : ) Ja kui Lisle tuleb ridade vahele, siis ta ikka naeratab ja küsib, kas me ikka töötame ta heaks kõvasti ja meie vastame, et jajaa. Ja räägib veel juttu ja teeb nalja ja siis läheb jälle ära. Ükspäev oli ühe tüdruku ärasaatmispidu pausi ajal ja siis vohmisime ennast head ja paremat täis ja paus venis poole pikemaks, aga Lisle ei pahandanud, pakkus aga veel kooki. Selline elu on meil siis tööpõllul.



Brit on nüüd lausa sulavõis. Nimelt kolis ta majja. Lislel on selline süsteem, et need, kellel vaja, saavad majas elada. Ma kahlustan, et nüüd on tal kõik toad täis, sest seal elab praegu lisaks temale 4 tüdrukut. Brit jagab oma imeilusat suurt peegelsein-kapiga-kaks-seina-klaasist tuba korealannaga ning teises toas elavad jaapanlanna ja tüdruk Taiwanist. Üüri maksavad nad 70 dollarit nädalas, aga see kõik läheb söögi ostmiseks ja süüa teevad nad koos. Laupäev on suur šopingupäev, siis nad viiakse poodi ja ostavad kogu üüriraha eest söögi nädalaks ette. Söögikorrad on kolmekäigulised ja me ei oska tunda muud kui kadedust, kui me kuuleme, mida nad seal kõike söövad. Neil on ju ahi! Ja leivamasin. Lisaks sellele on Aasia päritolu tüdrukud meeletult punktuaalsed ja teavad näiteks täpselt, mitu viilu leiba on vaja nädalaks osta. Ühesõnaga elu nagu meepotis. Peab ainult teadma, milline on bossi tugitool ja milline tee ja mis ajal talle meeldib, siis on kõik korras : ) Ja ta lubab vahel vaeseid päkpäkkereid (nagu meid ja saksalasi) ka tuppa, siis saab teed ja küpsist. Ja duši all saab ka iga päev käia, ainult liiga kaua ei või liguneda, sest siis saab soe vesi otsa. Ühesõnaga väga normaalsed tingimused. Meie Tarvoga magame endiselt autos, mille me pargime kuskile viinapuude lähedusse (aga me saame ikka duši all käia ja vist ka pesu pesta ja teha neid teisi normaalseid asju). Kusjuures, esimesel korral, kui boss meile näitas, kus me töötama hakkame, ütles ta, et toon teile siia kohe vetsu ka. Me arvasime, et see on nali, aga ei olnud! Põllu kõrvale toimetatigi teisaldatav veega kemps! Ja täna öösel, kui oli hirmus torm, ajasime oma auto varju alla, kus tavaliselt on traktor, siis ei sadanud katus läbi. Ehk siis luksust küllaga : ) Ja jõulude ajal saame kaks nädalat puhkust!

Ahjaa! Kõigile teadmiseks, et kui on äike, siis tuleb viinamarjaistanudusest eemale hoida, sest seal on nii palju traati, et väga lihtne on saada piksest tabatud. On teada ka surmajuhtumeid. Seega lahkume ridade vahelt niipea, kui kuuleme müristamist. Iga muu ilmaga läheb töö edasi.



Mt Gambier on ka väga tore linn! Ükspäev käisime nt järve ääres piknikku pidamas. Seal on hästi palju vahvaid linde ja laste mänguväljak, kus on arvestatud isegi puuetega lastega ning eraldi on nt kiik ratastooli jaoks! Kahjuks oli seal ka üks väga totakas mees, kes leidis pisikese mao ja siis selle asemel, et madu rahule jätta, hakkas teda liiva ja kividega loopima, ja torkis pulgaga! Laus-idioot! Ta poeg tegi samamoodi. Võiks ometi eeldada, et täiskasvanud inimesel on rohkem mõistust peas, aga ei. Nii me siis nüüd siin elame. Viis päeva nädalas on tööd, 8 tundi päevas, ja siis on nädalavahetus. Kui ilm läheb soojemaks, lähme randa ka, see on lähedal. Ja üldse on siin ilus ja me oleme rõõmsad.

Esimesel pildil on rumal mees ja teisel vahva saba paremalt vasakule õõtsutav lind Willie Wagtail.





Ja vaadake viimast Eesti Loodust ka, seal on Brit kuulsaks saanud oma Piirisaare jutuga.

Märgid näitavad teed ja apelsinidest saavad õunad ja viinamarjad

Ütleme nii, et Adelaidist alates kulgeme justkui piki mingeid märke, mis ei ole alati väga arusaadavad, aga tee on ilmselgelt maha märgitud. Alati tuleb õige vihje õigel ajal. Hea on nii kulgeda. :) Siin vist teistmoodi ei saagi.

Meie apelsinikorjamiskarjäär jäi üsna lühikeseks ehk siis korralikult käisime tööl ainult ühe päeva. Esimene päev oli väga lühike nagu Tarvo juba kirjutas, teisel päeval uhasime 10 tundi korjata ja olime apelsinipuu ridade vahel viimased töötajad, kolmandal päeval jagus tööd ainult kaheks tunniks, nii et tegelikult kulutasime tööle sõitmiseks rohkem raha bensiini ja jää ostmise pärast kui tagasi teenida jõudsime. Meile öeldi, et me helistaks õhtul sellele mehele, kes meile tööd organiseeris, et teada saada, kas järgmisel päeval tööd on, aga hoolimata umbes kaheksast telefonikõnest ei võtnud ta enam telefoni ega helistanud tagasi. Ka sõnum ei läinud läbi, nii et mees tegi haihtumistriki. Mis siis ikka… otsustasime, et see töö olekski meile üsna kalliks maksma läinud ja et Loxton polnud meile eriti sümpaatne. Linnas polnud isegi pesumaja!





Selline on siis ‘bin’, mis tuleb täis korjata ja mille eest saab 24 dollarit, maksud maha. Minul läks täis korjamiseks igatahes 5 tundi.



Sellel pildil on parempoolne selline apelsin, mida tuleb korjata ja vasakul eelmise aasta apelsin. Jajah, ma olen küll poest selliseid vanu apelsine teinekord saanud…



Sellel pildil on tagumises reas paremal poeapelsin, keskel tavaline apelsin, mida me korjasime, vasakul eriti suur apelsin. Keskmises reas on kõik erinevat värvi apelsinid. Ja ees on vasakul mandariin, mida ei tohtinud korjata ja paremal sidrun, mida ei tohtinud ka korjata. :)



Tegime siis ka kadumistriki ja suundusime järgmisel hommikul Berri poole, kus pidi olema paljukiidetud hostel. Kohapeal saime teada, et tegelikult seal üks-kaks ööd ööbimist ei soosita, sest tegelikult on tegu ikka tööhosteliga. Norrakast tore omanik oleks meile siiski üheks ööks öömaja andnud, aga meie tegime natuke kalkulatsioone ja leidsime, et enne sellises toredas hostelis pikutamist peaks ikka rikkaks saama (loe: natuke raha teenima). Vaatasime kaarti ja võtsime suuna Great Ocean Roadi poole ehk siis läksime tagasi Loxtonisse ja suundusime sealt edasi lõunasse. Umbes 20 km linnast nägime tee ääres üht hääletajat. Matt oli käinud Barmeras autot ära müümas ja lootnud uue osta; ostust ei tulnud aga midagi välja ja nii juhtus, et ta hakkas suure hurraaga kodu poole hääletama, kaks pudelit vett näpus ja kaltsukast paari dollariga ostetud kaabu peas. Kui meie ta peale korjasime, hakkas ta ilmselt juba aru saama, et oli veekogusega mööda pannud, sest päike huugas nagu pöörane ja ta hakkas juba kuulma olematuid autosid. Panime ta järgmises linnas maha, kus tegime väikse puhkepausi ja kui teed jätkasime, jõudis temagi just jälle tee äärde. Niisiis lahkusime oma hääletajast jälle järgmises linnas, Bordertownis, kus meie läksime karavanparki ja tema pidi helistama, et keegi talle järele tuleks, sest pärit oli ta Mount Gambierist ja sinna oli veel umbes 200 km. Igatahes andis ta meile oma nimekaardi ja ütles, et üks ta sõber on kombiekspert ja kui me Mt Gambieri jõuame, et me siis talle helistaks.

Nii me siis nihverdasime end Bordertownis kolm kahe hinnaga järjekordsesse karavanparki ja mina ei mõelnud enam hääletamisele ega millelegi muule peale korraliku duši ja pesupesu.

Järgmiseks lõunaks jõudsime Mt Gambieri ja ahhetasime, sest linn oli üllatavalt kodune ja ilus, siin on isegi (harjumatu asi pärast kõike seda bushi) kivimajad ja kena arhitektuur. Mmmõnusalt roheline linn ühtlasi. Ümbritsev maastik on üsna euroopalik nii värvide kui taimede väljanägemise poolest – meie esimese öö öömajaks olnud puhkeala ümber rividena istutatud kuuskede taolised puud tekitasid küll väga koduse tunde. Sellises looduses ei oska üldse mõelda sellele, et siin elavad tegelikult väga teistsugused loomad või et kuskil võiks hiilida mõni ohtlik madu või ämblik.



Igatahes sattusime esimese asjana sihitult läbi linna sõites ja infopunkti otsides hoopis ühe suure sini-sinise vulkaanilist päritolu järve äärde (Blue Lake on selle nimi). Imeilus! Otsustasime, et see linn on nii sümpaatne, et siia me jääme ja võtsime ette infopunkti ja tööbürood. Üks väga hea märk linna kohta on see, et inimesed tänaval naeratavad-naeratavad ja tervitavad. Lisaks tundub, et siin linnas ei ole backpackerite üleküllust, mis on ka üks väga hea asi, sest muidu kipub inimestel tekkima eelarvamusi.

Järgmisel päeval tulime Mattile külla, kes lubas oma kombispetsialistist sõbra kutsuda meie bussi üle vaatama. Kukkus välja nii, et olime neil külas kaks ööd, sõime ja lõbustasime lapsi (või lõbustusime ise) ja meie Kombi pandi palju paremini tööle. Selgus, et viimati Broome’is mehaaniku juures käies saime rohkem tünga, kui arvasime, sest mehaanikud, kes pidid meie bussi ‘tappetseid’ (ei tea eestikeelset terminit) reguleerima, polnud oma tööd teinud. Ühe poole omasid olid nad vist kontrollinud, aga teise poole omad olid täiesti reguleerimata. Lisaks võtsid nad meilt palju rohkem raha, kui oleks pidanud. Shawn (kombispetsialist) ainult vangutas pead selle peale ja ütles, et sellised inimesed ei tohiks tööd teha. Meie tsirkuseatribuutika igatahes läks kohalikele (ema-isa, neli last, koer ja kass, eile õhtul veel neli inimest lisaks) hästi peale ja peaaegu terve perekond on žongleerimisest või devil stickside loopimisest kergelt sõltuvusse sattunud.





Vahepealsetest lõbustustest veel nii palju, et eile hommikul käisime kohalikul jõuluparaadil. Jah, novembri keskpaigas! Tundus, et kõik linna lapsed oma vanematega olid kokku tulnud ja kesklinna parkimiskohad olid paksult täis. Umbes sama palju lapsi kui pealtvaatajate hulgas tundus olevat erinevateks loomadeks või päkapikkudeks riietatuna ka rongkäigus olevat, ehkki nende ilme oli enamasti igavlev. Tundus küll rohkem lasteüritus, aga "Redback on the Toilet Seat" võttis vist iga täiskasvanu muigama. Teadmiseks, et see on siin väga tuntud laul, kahjuks ise pole seda kuulnud. Poed on ka üsna jõululainel ja Loxtonis panid kohalikud aktiivsed pensionärid juba jõulukaunistusi üles, kui me sealt ära läksime. Suure suve tõttu ei saa meie küll kuidagi aru, miks peaks praegu jõulud lähenema…







Täna pidime alustama tööd ühes Kalangadoo õunafarmis. Ma ütlen 'pidime', sest kui me eile oma kokkulepitud majutuskohta jõudsime (mis oli ühes kalafarmis, kes organiseeris õunafarmerile tööd - jah, on küll keeruline), siis selgus, et see, miks kalafarm end reklaamib kui "not your ordinary farmstay" (mitte tavaline farmiöömaja) on see, et liiga kõrge tasu eest pakuvad nad viletsat ja ligu-logu elukohta, lisaks erinevad imelikud nõudmised nagu 4 dollarit kellegi teise autos tööle minemise eest (pluss bensiiniraha), 50 dollarit deposiiti kastikese nõude ja teki eest, oma magamiskoti bussist välja võtmise keeld (sest nad kardavad bäkpäkkerite räpaseid lutikaid)... Lisaks asus see koht Mt Gambierist, kus Tarvo üritab täna tööd leida, liiga kaugel - 54 km kogu aeg edasi-tagasi sõita üsna mõttetu. Nii siis tulime sama targalt tulema.

Täna ootab meid aga ookeani poole linnast kohas nimega Kongorong üks farmer, kellel peaks olema ka nii õunu kui viinamarju ja tundub, et ta väga vajab tööjõudu oma kolmele sakslasele lisaks, igatahes on ta telefonitorus olnud väga optimistlik. Eks pärastlõunal näeme! Kohanimed on siin igatahes tõesti naljakad - ma ei saa siiamaani üle sellest, et üks mustikafarm otsis töölisi (rääkimata siis sellest, et mustikad väidetavalt kasvavad kuni kahemeetriste taimede otsas) kohas nimega Tumbarumba!