Ilmaekstreemumid jõuluootuses

Tere päevast Mount Gambieri uuest raamatukogust! See on hoopis erinev sellest, millega Eestis harjunud oleme, avar ja värviline. Taustaks mängib trendikas muusika ja kõik kohad on arvuteid ja tugitoole täis. Õppimise jaoks on eraldi vaikne nurgake ja lastel on oma mängumaa, isegi videomänge saab mängida!

Läinud nädal oli siinkandis ilma poolest ikka väga ekstreemne! Esmaspäev oli ilmselt üsna keskpärane, umbes 20 kraadi sooja ja tuuline. Teisipäeval ja kolmapäeval oli koletult kuum, 37 ja 39 kraadi. Tuul oli ka, Tarvol lendas tunni aja jooksul viis korda kaabu peast. Tundsime ennast nagu täid vereämbris, jõudu üldse ei olnud. Päris hea meel oli kuulda, et järgmisel päeval läheb jälle jahedaks ja just nii oligi. Aga oleks siis ainult jahe olnud! 16 kraadiga kaasnes ka meeletu vihm: kolmapäeva õhtust neljapäeva pärastlõunani lihtsalt ladistas lakkamatult! Võib arvata, et olime neljapäeval juba enne tööpäeva algust märjad! Vihmajopedest ei olnud enam mingit kasu ja Britil olid kummikud ka vett täis, sest see voolas sinna vettinud pükstest sisse. Ainuke kuiv koht minu kehal oli nabapiirkond, ilmselt seetõttu, et ma kogu aeg kummargil maa kohal olin ja vesi sinna kuidagi ei pääsenud : ) Jube külm hakkas ka ja me otsustasime peale esimest pausi koos sakslastega, et meile tänaseks töötamisest aitab (kaks ja pool tundi olime seal ligunenud). Prantslastest päkkerid olid parajasti teise põllu peal, aga selgus, et kolmest prantslasest üks polnud üldse hommikul tööga alustanud, teine lõpetas tund peale algust ja kolmas pidas lõunani vastu. Vanemad töötajad olid ka ainult lõunani, aga neil kõigil olid vakstust vihmakostüümid, mida ühelgi päkpäkkeril ei olnud. Siis veel ei olnud, sest peale eilset ligunemist avastasid Mel ja Andy (sakslased) linnas koha, kust saab 15 dollariga endale sellise tibukostüümi osta : ) Ilmselt lähme me homme endale samasugust ülikonda hankima. Muideks, Chris nimetab neid vanemaid töötajaid polaarekspeditsiooniks, sest neil on alati meeletu hulk riideid seljas! Ei ole siis üllatus, et nad tegutsevad umbes 10 korda aeglasemalt kui meie noortest koosnev välkmeeskond : )



Õnneks on meil selline asi lubatud, et kui ilm ikka väga kole on, siis võib koju ära minna. Kui Lisle meid eile hommikul nägi, soovitas ta meil parem tuppa teed jooma minna ja pani meile kuuma kiirsupi ja röstsaiad valmis, et me ennast ei külmetaks. Nii me siis puhkasimegi terve päeva toas ja lürpisime teed ja mängisime pilli. Õhtul tegi Tarvo lasanjet ka ja siis me olime eriti rõõmsad : )

Muidu meil siin midagi väga põrutavat juhtunud ei ole, valmistume aga usinalt jõuludeks. Eelmisel pühapäeval tegime piparkoogitainast, vanaema retsepti järgi ikka : ) Kõik olid päris põnevil. Ja sellel nädalal hakkame küpsetama, Lisle ostis meile isegi piparkoogivormid : ) Meil on poiss ja ingel ja kelluke ja kuusk.

Suhkru sulatamine piparkoogitaigna jaoks. Retsept näeb ette, et tuleb oodata, kuni suitsu hakkab tulema. Ma kinnitasin enne Lisle'le, et piparkoogitegu on väga ohtlik, sest suhkur võib põlema minna ja ta oli väga rõõmus, et reaalsuses miski põlema ei läinud ega isegi üle ei keenud.


Lisaks sellele ostis peremees suurema laua ja uued toolid, et kõik päkpäkkerid ikka jõulude ajal ilusti ära mahuks. Ning ei maksa üldse rääkida tema jõulutoiduplaanist. Kui selle kohta küsida, siis vastab ta: "Keep it simple, stupid!" ja nimetab seda KISS-põhimõtteks. Ehk siis meie ei tohi liiga palju pärida ja üle muretseda, aga endal on tal juba kõik välja mõeldud, kes mida teeb ja milllised erinevad käigud meil kõik on. Meie teeme igatahes kartulisalatit ja piparkooke : ) Jah, ta on tõesti ootusärevust täis, sest tal ei ole ilmselt aastaid nii palju rahvast jõulide ajal majas olnud.

Ja täna saime jõulupuu ka, sedapuhku siis männi, aga ta näeb väga kuuse moodi välja ja lõhnab ka hästi. Alguses kaunistasid teda ainult kolm ehet, aga siis lippas Lisle linna ja ostis igavese hunniku tavaari kokku, mida männi külge paigutada. Võib-olla me augustame lausa mõned piparkoogimehikesed ära, et nad üles riputada. Kaunistamisega tegeled Taiwani tüdruk Cindy, sest ta ei ole kunagi varem jõule pidanud ja peab seetõttu saama täisväärilise jõuluelamuse : )

Cindy ja John uurivad jõulutavaari.


Veel hoiab farmirahvast ärevil teisipäevane jõulupidu, mille tarbeks igaüks teeb jõulukingi loosipaki põhimõttel. Paki kättesaamiseks peab kuuldavasti Lisle’i karaokemasina kaasabil laulu esitama, aga me loodame, et see on halb nali, sest vähemalt sakslased ega meie karaokest väga vaimustuses ei ole ja katsume kuidagi teiste trikkidega läbi ajada.

Päevad on praegu üsna unised ja me oleme väga rõõmsad, et kohe-kohe on jõulupuhkus käes. Midagi muud ei olegi praegu raporteerida, aga järgmine nädal saab kindlasti väga põnev olema ja siis saab uusi uudiseid : ) Siiski kaks jõulupidu ja rännutee ootamas! Panen teile siia hoopis mõned pildid möödunud nädalast.

Brit ja Katie (Korea tüdruk, kes on siin veedetud kuue nädala jooksul 7 kilo juurde võtnud, sest toidud on nii head)



Kutsu, kelle nimi on Bonnie M ja kes on absoluutne autosõidumaniakk. Selle pildil on tal eelaimdus, et kohe minnakse sõitma vana Suzukiga, mida tavaliselt Aasia tüdrukud tööleminekuks kasutavad. Nad sõidavad ainult esimese ja teise käiguga, sest keegi pole varem manuaaliga sõitnud. Tarvo tegi ühele tüdrukule paar päeva tagasi koolitust ja ta oli väga põnevil, et kolmandat käiku saab reaalselt kasutada, aga praktikas ei ole ta seda veel iseseisvalt teinud :p



Ja viimane pilt meie igaõhtusest istanduse-elust: jänesed! :D

Vihm, vikerkaar, vihm, kõva tuul, natuke päikest, vihm…

Esmatähtis kõigepealt – meile saab nüüd kirjutada ja joonistada järgneval aadressil. Tuleb kohe koju kätte. :)

Helen/Brit/Tarvo (vali sobiv nimi ja lisa perekonnanimi. Vajadusel kõik.)
c/o L. J. Pudney
RSD 4100
Mt Gambier
SA 5290
Australia

Muidu oleme praegu usinad tööloomad ja teeme iga päev hommikul 6.30-st kella 15-ni tööd. Ülesanded on jätkuvalt samad, vahetub ainult asukoht – kui üks plats lõpetatud, liigume edasi teisele. Ja muudkui kiiremaks läheme. Eile (reedel) puhastasime kaheksakesi 41 rida viinamarjavääte. Millegipärast ei lähe ilm kuidagi selliseks, nagu kohalike sõnul suvel olema peaks ja üldiselt sajab praegu iga päev. Kõik naiivsed bäkpäkkerid, kes teadsid kindlalt, et Austraalias on kuum ja kuiv, käivad nüüd riburada pidi omale kummikuid ostmas. Meil juba on. Nüüd olen ma lakanud neid päeva jooksul matkasaabaste vastu vahetamast, sest kunagi ei tea, millal sadama hakkab. Üldiselt vahetub ilm iga kümne minuti tagant ja sadama hakkab siis, kui paus on läbi ja läheme tagasi tööpõllule. Ükspäev tuli isegi rahet, aga seda siis, kui meil tööpäev juba läbi. Loodetavasti tulevad jõulud ikka päikselised. :) Vikerkaart oleme küll näinud täie raha eest! “Global cooling” ehk siis kliima jahenemine, muigab Lisle.



Eile oli meil varajane jõulupidu ehk siis kõik Lisle’i töötajad ja mõningate abikaasad olid oodatud restorani söömingule. Kolm käiku panid näljaste bäkpäkkerite näod särama (menüü ja imepärane magustoit on pildil). Meeleolu oli muhe, aga niipea kui kõht täis sai, kippus uni vägisi peale, sest kui enamus rahvast oli reedel teinud lühema tööpäeva ja juba enne lõunat koju läinud, siis meie ja kõik muud näljarotid (ehk siis bäkpäkkerid) otsustasid siiski maksimaalselt raha teenida ja tööpäeva lõpuni rabada. Täna hommikul kella üheksani magada oli tõeline luksus!







Vahepealsetest muutustest siis nii palju, et meiega on liitunud kolm prantsuse poissi, kes telgivad meie akna taga ja enne linnaminekut kammivad ja geelitavad juukseid, end puuduva uksega Suzuki tagasivaatepeeglist imetledes. Ja lisandunud on ka John, kes on Taiwanist ja tõi endaga majapidamisse kitarri, mis on oma kehvadest heliomadustest hoolimata siiski kitarre ja seni väga puudu olnud vidin. Õhtul, kui teised bäkpäkkerid teevad viinamarjaridade vahel oma bussides õhtusööki ja prantslased vaatavad kuuri all filmi, käib majapidamises suur kokkamine. Asiaadid võivad süüa teha tunde järjest, aga see-eest on valmivad toidud tõeliselt head. Selle olen selgeks saanud, et korea toit on ikka väga vürtsine, aga kui jätkuvalt süüa, siis lõpuks muutub üsna tundetuks. Oma suuruse kohta söövad tüdrukud ikka metsikult ja mina nendega kuidagi sammu ei pea. Lisle naerab kogu aeg, et koerad ei saa enam midagi süüa, sest meil ei ole kunagi ülejääke ja tõde see on. Hommikul, lõunal ja õhtul joome piimaga teed ja õhtusöögi kõrvale tekivad kogu aeg kultuurilised, lingvistilised ja muidu maailmavaatelised teemad, mis on alati põnevad, ehkki teinekord läheb jutt nii pikale, et järgmisel hommikul 5.30 tõusta tundub väga karm.

Elu on igatahes lill ja ülejärgmisel nädalal on oodata pärisjõulupidu, millele järgneb veel üks internatsionaalne jõulupidu ja siis on kaks nädalat jõulupuhkust, mille jooksul oleme praegu plaani võtnud käia Great Ocean Roadil ja Melbourne’is. Täpsemad detailid täpsustamisel. :)

Seekord pikka juttu ei tee ja pilte pole ka nädala jooksul eriti kogunenud, aga eks järgmiseks korraks tekib jälle uusi uudiseid. Püsige lainel!

Sipelgasiil Lõuna-Jäämere ääres

Eelmisel laupäeval kutsus Lisle meid majja õhtusöögile. Kiiresti kokku klopsitud austraaliapärane õhtusöök sai kiirete asiaaditüdrukute käte all veel kiiremini valmis kui arvata oli ja meil polnud teha muud kui seda tsirkust pealt vaadata ja teed juua. Isegi Britil polnud enne taldrikutele söögi väljatõstmist midagi muud teha, kui vaadata, kuidas söök valmis sai. Õhtu venis väga pikale, umbes kümneni, sest Lisle muudkui jutustas ja jutustas ja rääkis maailma asjadest. Teised rääkisid muidugi ka, näiteks saime Korea tüdruku käest teada, et neil on kodumaal väga põnev toidumenüü. Hommikusöögiks on supp, riis ja vürtsikas kapsas. Lõunasöögiks on supp, riis ja vürtsikas kapsas ja, et menüü ennast kordama ei hakkaks on õhtusöögiks supp, riis ja vürtsikas kapsas. Ilma naljata! Suppe pidavat neil olema muidugi palju erinevaid ja Eun (see on ta esimene eesnimi ja kõlab umbes nii nagu soomlane ütleks sõna õnn; tal on teine eesnimi ka, aga sellest ei saa keegi aru) ei oska ise suppi keeta, sest ema teeb seda ta eest.





Pühapäeval käisime ilusa ilma (natuke pilves, tuuline ja jahe aga see ongi siin praegu kohalik normaalne ilm) tõttu ookeani, Põhja-Jäämere, ääres. Tüdrukud solberdasid jalgupidi vees ja jalutasime kivikaljude peal. Ja kõige parem üllatus oli ikkagi see, kui ühel hetkel hakkas Brit väga ootamatult ühe koha peal hüppama ja kätega vehkima, ühtegi sõna ütlemata ja endal nägu üle kõrvade. Läksime ka siis lähemalt kaema, mis pull on ja näed, sipelgasiil otse meie nina all! Peitis ennast põõsastesse. Me jälitasime teda ikka oma 15 minutit, sest jube põnev oli. :)







Jätkus tavaline töönädal erinevate viinamarjasortide juures nagu Chardonnay ja Riesling. Eilse päeva lõpetasime Shiraz’iga, mis on väga metsik ja mida Lisle istutas ainult 2 rida (umbes 400 puud) eksperimentaalkorras, et näha, kas saab asja või ei saa. Pärast tööpäeva läksime kõik koos (boss, asiaadid, meie ja sakslased) lambapügamist vaatama. Nimelt on praegu tulnud siia mitu proffi peredega Uus-Meremaalt ja üks siitsamast Austraaliast Queenslandist kolmeks nädalaks lambaid pügama. Ma olin küll näinud paari videot, aga see ei ole ikka päris see. Nüüd olime aktsioonist kahe meetri kaugusel ja päris äge oli vaadata, kuidas ühe lamba pügamisele läheb suts alla pooleteise minuti. Kokku läks parimal pügajal ühe lamba peale umbes 2 minutit: võtad aedikus oleval lambal esijalgadest kinni ja lohistad ta tagumiku või selja peal mõned meetrid õigele kohale, pügad lamba, ajad lamba selja taga olevast majaaugust välja järgmisesse aedikusse, pühid otsa eest higi ja vajutad mingil pisikesel seadeldisel nuppu, mis fikseerib, mitu lammast sa juba püganud oled. Eriti šeff!









Taustaks kuulavad nad väga valjusti väga suurtest kõlaritest tümpsu, vot mis adrenaliin. Palka saadakse tüki pealt, ühe lamba eest 2,70 dollarit. Mis kokku teeb paari tunni eest mõned tuhanded krooni. Edasi lähevad lambad automaatsele kaalule, kus nad jaotatakse kolme rühma: paksud, keskmised ja kõhnad. Masin tegi seda muidugi täpselt kaalu järgi ja vastavalt kaalule avanes lambale õige värav, kuhu ta edasi pidi minema. Igatahes saadetakse kõige rammusamad kehvale heinamaale ja kõhnad väga viljakale heinamaale, et nende kaal normaliseeruks.

Vahepeal käis üks algaja ka lamba kallal ja lõikas päris korralikult sisse, misjärel võttis kohe nõela ja niidi ning õmbles haava kolme pistega kinni ja ilmselt läks ta siis käsi verest puhtaks pesema. Selliseid asju ei olnud väga kena vaadata ja see kaalumise süsteem oli ka tegelikult üsna julm, sest lammas suruti tugevalt masina seinte vastu, et ta rahmima ei hakkaks. Lammaste silmad olid sel ajal väga suurt hirmu täis. Lisle muidugi naeris kõrval ja ütles haavade kohta, et see pole midagi ja nad on väga rõõmsad, sest saavad varsti jälle karjamaale ringi jooksma minna. Aga see õnn ei kesta kaua, sest kui neil on väike kasukas (poole sentimeetrine) jälle selga kasvanud, aetakse kõik vanni, mis peaks eemaldama neilt igasugused võimalikud haigused. Vannis torgatakse pulgaga ka nende pea vee alla ja siis nad peavad sealt ise välja ujuma. Selline elu on siis lammastel!

Iga pügaja juures on abimees, kes korjab kogu villa kokku ja viib masinasse, mis selle kokku surub. Tehakse 198 kg pakid ja saadetakse Melbourne sadamasse, kus villapakid surutakse veel poole väiksemaks kokku ja pannaks teraslindid ümber, et need niisama lahti ei plahvataks. Sadamast saadetakse pakid laevaga Hiinasse, kus sellest konkreetsest villast tehakse vaipu. Enne Hiinat töötles villa Jaapan ja veel varem Inglismaa ja Prantsusmaa. Kui need lambad kunagi tapetakse, siis liha saadetakse Araabiamaadesse, sest nende lammaste liha on veidi vintske ja mitte üldse nii hea kui võiks olla ja pealegi süüakse seal koletul kombel lambaliha. Ilmselt nad väga kvaliteedist ei hooli. Kõige kvaliteetsem ja kallim lambavill Austraalias on bushilammastel, sest neil on väga raske elu ja nende vill saadetakse Itaaliasse, kus tehakse kalleid firmamantleid ja muud miljonärikraami.



Lisle rääkis, et 60 aastat tagasi oli Austraalias lambaid praegusest kaks korda rohkem ja siis oli ka lambavilla kõrgaeg, sest sünteetika ei olnud veel kasutuses. Siis teenisid lambapügajad paremini ja lambakasvataja sai rohkem raha ja üldse oli lambamajandus paremas seisus kui tänapäeval. Neil oli seal villamajas üks puust kast ka, kuhu pandi iga päev üks lammas, kes õhtul ära söödi. Aga praegu enam sellist luksust nautida ei saa, sest iga viimanegi lammas on hinnas ja seepärast vedeleb see väga vana puust kast lihtsalt lae all.

Ja eelmise nädala ilm oli meil põhimõtteliselt umbes selline:


Esmaspäevast tulevad meile appi kaks prantslast ja teisipäeval Taiwani tüdruku peika, kes saabub mingist teisest linnast. Ühesõnaga dušijärjekord venib ilmselt kolme-tunniseks, aga me saame oma tööga kiiremini valmis.