Jõulutrall

Käesoleval nädalal oli meil ainult poolteise päeva jagu tööd, sest teisipäeva lõunaks tulid kõik töötegijad Lisle maja juurde jõule ja hooaja lõppu tähistama. Filipiinlased olid terve esmaspäeva ja pool teisipäeva kodus ning küpsetasid kõike head ja paremat. Lisle vastutada oli sea ja lamba grillimine. Loosipakkidega läks lausa nii hästi, et ei pidanud kingi kättesaamiseks isegi kraapsu tegema, kuigi meil oli korralik plaan välja mõeldud igaks kümneks juhuks, kui oleks pidanud mingil moel etlema. Pidu kestis mitte väga kaua ja neljaks pärastlõunal oli rahvas kadunud ja peaaegu kõik, kes siia jäid, keerasid magama. Lisle eesotsas. Hämmastav ikka, kuidas siin peod nii kontsentreeritud ja lühikesed on! Ja kinkidest. Helen sai kokaraamatu, kus õpetatakse tegema muna 60 erineval moel ja kõrvale paar kooki. Brit sai šokolaadikommikarbi, pakituna kilekotti. Mina sain tüüpilise korvi pakitud küpsisekollektsiooni, millest pool oli õhku täis kilekotid. Et jätta suurejoonelisem mulje. ja vastu kinkisin, juhuslikult samale inimesele, kes mulle tegi, rahuliilia.



Isegi Boney M oli peost liiga väsinud.



Kolmapäeval käisime Mattil ja ta perel külas. Tegime lastega piparkooke ja rääkisime, mis vahepeal nelja nädalaga saanud on. Ja Matt ütles, et lastele väga meeldib, kui me külas oleme. Nad pidid sellised olema, et kui keegi neile ei meeldi, siis lähevad lihtsalt vaikselt oma tuppa teisi asju tegema, aga meile nad ainult eputavad.



Neljapäeval tegime kibekiiret ostlemist, et hankida viimasel hetkel kõigi meie päkpäkkerite poolt bossile korralikud tugevad töösokid ja šoksi. Ja et printida välja kõigile paar pilti neist endist. Lisle töösokid kuivavad pidevalt pesunööri peal ja näevad välja rohkem nagu sokid sokiaukude vahel. Ja kuna oli ikkagi jõululaupäev ja meie jaoks jõuluaja tähtsaim päev, käisime Tai restoranis. :) Tüdrukutel olid peaaegu silmad märjad, sest sama ruumi teises otsas lõikas kokk sibulat, ilmselgelt väga kanget sibulat. Aga toit oli suurepärane ja ports korralik. Ei olnud nii terav ka kui näiteks Malaisia või Korea söögid.



Austraallased peavad jõule 25ndal. 24. on neile nagu iga tavaline tööpäev, selle erinevusega, et kõik valmistavad järgmist päeva ette. Ja kui meil on jõuluõhtusöök, siis siin on jõululõuna. Algab see tavaliselt 1-2 paiku päeval ja kestab nagu igasugune Austraalia pidu - väga lühikest aega.Lisle andis meile kõigile ülesanded, mida keegi valmistama peab ja ei lubanud meil eriti millelegi muule mõelda kui söögi valmistamisele, sest ta ei tahtnud, et me liialt paanitseks. Kõigepealt pidime kõik midagi oma kodumaalt pärit tegema – meil piparkoogid. Ja siis jagati meile veel ülesandeid. Näiteks pidime me Heleniga valmistama puuviljasalati ja Eesti kartulisalati, Brit pidi keetma kohalikku pudingut, mis nagu selgus, on väga kuulus Austraalias, Inglismaal ja Ühendriikides. John ja Cindy keetsid riisisööki, Lisle küpsetas lammast ja siga (tegelikult olid need ülejäägid teisipäevast), sakslased pidid tegema Lisle õpetuse järgi salati-vorsti-juustu-tomati-kanaliha-vaagna, Yukari keetis krevette ja prantslased lõikusid materjali soolaseks salatiks.

Muide, teate kuidas boss kinke avab? Nagu väike pätt-poiss. Rebib ülikiiresti paberi ümbert ära, vaatab kinki ja ütleb:”Hmm, see on päris tore, selle ma jätan alles” (meilt saadud fotode kohta). Paneb need ühe käega lauale ja juba rebib teine käsi uut pakki lahti.

Piparkoogimehed ja peremees singi kallal.





Põhirooga käisid kõik endale ise tõstmas ja liha peale oli sellises valikus kastmeid ja moose. Misjärel istusid kõik laudlinadega kaetud laudade taha ja hakkasid vohmima (Lisle oli laudlinadest ise väga vaimustuses ja tegelikult me nautisime sööki).







Kokku oli erinevat söögikraami nii piisavalt palju, et meil tuli neli käiku.
I – Keedetud krevetid pooleldi pooleks lõigatud kukliga, mis oli täidetud küüslauguvõiga.
II – Põhiroog, mille alla käis liha, kartulisalat, salat, riisiroog ja eelpool kirjeldatud sakslaste tehtud vaagen.
III – Puding kastmega.
IV – Puuviljasalat jäätisega.
Esimese kolme käigu kõrvale oli kohalik mullivein, viimast käiku saatis piima-suhkruga must tee.

Minu teise käigu taldrik nägi välja selline ja kohalik kuulus puding taoline.





John ja Simon võtsid veel teise sama suure portsu juurde ka ja mul ei ole õrna aimugi kuhu see mahtus. Pärast söömingut oli üsna ebatavaline, et keegi ei läinud kohe nõusid pesema. Kõigil olid vist kõhud liiga täis. :) Mõne aja pärast langes aga pool seltskonda jälle magama ja teine vaatas lihtsalt telerit. Kui pooled magajad olid üles ärganud, läks uuesti söömiseks :D Käidi kahvliga ümber erinevate kausside ja nokitseti vaikselt viimasedki vabad praod kõhus täis.



Nüüd alustame tunni-kahe jooksul, kui kütus võetud ja poes käidud, oma Great Ocean Roadi trippi. Lõppsihtpunkt Phillip Island, kus võtame vastu uue aasta. :)

Ilmaekstreemumid jõuluootuses

Tere päevast Mount Gambieri uuest raamatukogust! See on hoopis erinev sellest, millega Eestis harjunud oleme, avar ja värviline. Taustaks mängib trendikas muusika ja kõik kohad on arvuteid ja tugitoole täis. Õppimise jaoks on eraldi vaikne nurgake ja lastel on oma mängumaa, isegi videomänge saab mängida!

Läinud nädal oli siinkandis ilma poolest ikka väga ekstreemne! Esmaspäev oli ilmselt üsna keskpärane, umbes 20 kraadi sooja ja tuuline. Teisipäeval ja kolmapäeval oli koletult kuum, 37 ja 39 kraadi. Tuul oli ka, Tarvol lendas tunni aja jooksul viis korda kaabu peast. Tundsime ennast nagu täid vereämbris, jõudu üldse ei olnud. Päris hea meel oli kuulda, et järgmisel päeval läheb jälle jahedaks ja just nii oligi. Aga oleks siis ainult jahe olnud! 16 kraadiga kaasnes ka meeletu vihm: kolmapäeva õhtust neljapäeva pärastlõunani lihtsalt ladistas lakkamatult! Võib arvata, et olime neljapäeval juba enne tööpäeva algust märjad! Vihmajopedest ei olnud enam mingit kasu ja Britil olid kummikud ka vett täis, sest see voolas sinna vettinud pükstest sisse. Ainuke kuiv koht minu kehal oli nabapiirkond, ilmselt seetõttu, et ma kogu aeg kummargil maa kohal olin ja vesi sinna kuidagi ei pääsenud : ) Jube külm hakkas ka ja me otsustasime peale esimest pausi koos sakslastega, et meile tänaseks töötamisest aitab (kaks ja pool tundi olime seal ligunenud). Prantslastest päkkerid olid parajasti teise põllu peal, aga selgus, et kolmest prantslasest üks polnud üldse hommikul tööga alustanud, teine lõpetas tund peale algust ja kolmas pidas lõunani vastu. Vanemad töötajad olid ka ainult lõunani, aga neil kõigil olid vakstust vihmakostüümid, mida ühelgi päkpäkkeril ei olnud. Siis veel ei olnud, sest peale eilset ligunemist avastasid Mel ja Andy (sakslased) linnas koha, kust saab 15 dollariga endale sellise tibukostüümi osta : ) Ilmselt lähme me homme endale samasugust ülikonda hankima. Muideks, Chris nimetab neid vanemaid töötajaid polaarekspeditsiooniks, sest neil on alati meeletu hulk riideid seljas! Ei ole siis üllatus, et nad tegutsevad umbes 10 korda aeglasemalt kui meie noortest koosnev välkmeeskond : )



Õnneks on meil selline asi lubatud, et kui ilm ikka väga kole on, siis võib koju ära minna. Kui Lisle meid eile hommikul nägi, soovitas ta meil parem tuppa teed jooma minna ja pani meile kuuma kiirsupi ja röstsaiad valmis, et me ennast ei külmetaks. Nii me siis puhkasimegi terve päeva toas ja lürpisime teed ja mängisime pilli. Õhtul tegi Tarvo lasanjet ka ja siis me olime eriti rõõmsad : )

Muidu meil siin midagi väga põrutavat juhtunud ei ole, valmistume aga usinalt jõuludeks. Eelmisel pühapäeval tegime piparkoogitainast, vanaema retsepti järgi ikka : ) Kõik olid päris põnevil. Ja sellel nädalal hakkame küpsetama, Lisle ostis meile isegi piparkoogivormid : ) Meil on poiss ja ingel ja kelluke ja kuusk.

Suhkru sulatamine piparkoogitaigna jaoks. Retsept näeb ette, et tuleb oodata, kuni suitsu hakkab tulema. Ma kinnitasin enne Lisle'le, et piparkoogitegu on väga ohtlik, sest suhkur võib põlema minna ja ta oli väga rõõmus, et reaalsuses miski põlema ei läinud ega isegi üle ei keenud.


Lisaks sellele ostis peremees suurema laua ja uued toolid, et kõik päkpäkkerid ikka jõulude ajal ilusti ära mahuks. Ning ei maksa üldse rääkida tema jõulutoiduplaanist. Kui selle kohta küsida, siis vastab ta: "Keep it simple, stupid!" ja nimetab seda KISS-põhimõtteks. Ehk siis meie ei tohi liiga palju pärida ja üle muretseda, aga endal on tal juba kõik välja mõeldud, kes mida teeb ja milllised erinevad käigud meil kõik on. Meie teeme igatahes kartulisalatit ja piparkooke : ) Jah, ta on tõesti ootusärevust täis, sest tal ei ole ilmselt aastaid nii palju rahvast jõulide ajal majas olnud.

Ja täna saime jõulupuu ka, sedapuhku siis männi, aga ta näeb väga kuuse moodi välja ja lõhnab ka hästi. Alguses kaunistasid teda ainult kolm ehet, aga siis lippas Lisle linna ja ostis igavese hunniku tavaari kokku, mida männi külge paigutada. Võib-olla me augustame lausa mõned piparkoogimehikesed ära, et nad üles riputada. Kaunistamisega tegeled Taiwani tüdruk Cindy, sest ta ei ole kunagi varem jõule pidanud ja peab seetõttu saama täisväärilise jõuluelamuse : )

Cindy ja John uurivad jõulutavaari.


Veel hoiab farmirahvast ärevil teisipäevane jõulupidu, mille tarbeks igaüks teeb jõulukingi loosipaki põhimõttel. Paki kättesaamiseks peab kuuldavasti Lisle’i karaokemasina kaasabil laulu esitama, aga me loodame, et see on halb nali, sest vähemalt sakslased ega meie karaokest väga vaimustuses ei ole ja katsume kuidagi teiste trikkidega läbi ajada.

Päevad on praegu üsna unised ja me oleme väga rõõmsad, et kohe-kohe on jõulupuhkus käes. Midagi muud ei olegi praegu raporteerida, aga järgmine nädal saab kindlasti väga põnev olema ja siis saab uusi uudiseid : ) Siiski kaks jõulupidu ja rännutee ootamas! Panen teile siia hoopis mõned pildid möödunud nädalast.

Brit ja Katie (Korea tüdruk, kes on siin veedetud kuue nädala jooksul 7 kilo juurde võtnud, sest toidud on nii head)



Kutsu, kelle nimi on Bonnie M ja kes on absoluutne autosõidumaniakk. Selle pildil on tal eelaimdus, et kohe minnakse sõitma vana Suzukiga, mida tavaliselt Aasia tüdrukud tööleminekuks kasutavad. Nad sõidavad ainult esimese ja teise käiguga, sest keegi pole varem manuaaliga sõitnud. Tarvo tegi ühele tüdrukule paar päeva tagasi koolitust ja ta oli väga põnevil, et kolmandat käiku saab reaalselt kasutada, aga praktikas ei ole ta seda veel iseseisvalt teinud :p



Ja viimane pilt meie igaõhtusest istanduse-elust: jänesed! :D

Vihm, vikerkaar, vihm, kõva tuul, natuke päikest, vihm…

Esmatähtis kõigepealt – meile saab nüüd kirjutada ja joonistada järgneval aadressil. Tuleb kohe koju kätte. :)

Helen/Brit/Tarvo (vali sobiv nimi ja lisa perekonnanimi. Vajadusel kõik.)
c/o L. J. Pudney
RSD 4100
Mt Gambier
SA 5290
Australia

Muidu oleme praegu usinad tööloomad ja teeme iga päev hommikul 6.30-st kella 15-ni tööd. Ülesanded on jätkuvalt samad, vahetub ainult asukoht – kui üks plats lõpetatud, liigume edasi teisele. Ja muudkui kiiremaks läheme. Eile (reedel) puhastasime kaheksakesi 41 rida viinamarjavääte. Millegipärast ei lähe ilm kuidagi selliseks, nagu kohalike sõnul suvel olema peaks ja üldiselt sajab praegu iga päev. Kõik naiivsed bäkpäkkerid, kes teadsid kindlalt, et Austraalias on kuum ja kuiv, käivad nüüd riburada pidi omale kummikuid ostmas. Meil juba on. Nüüd olen ma lakanud neid päeva jooksul matkasaabaste vastu vahetamast, sest kunagi ei tea, millal sadama hakkab. Üldiselt vahetub ilm iga kümne minuti tagant ja sadama hakkab siis, kui paus on läbi ja läheme tagasi tööpõllule. Ükspäev tuli isegi rahet, aga seda siis, kui meil tööpäev juba läbi. Loodetavasti tulevad jõulud ikka päikselised. :) Vikerkaart oleme küll näinud täie raha eest! “Global cooling” ehk siis kliima jahenemine, muigab Lisle.



Eile oli meil varajane jõulupidu ehk siis kõik Lisle’i töötajad ja mõningate abikaasad olid oodatud restorani söömingule. Kolm käiku panid näljaste bäkpäkkerite näod särama (menüü ja imepärane magustoit on pildil). Meeleolu oli muhe, aga niipea kui kõht täis sai, kippus uni vägisi peale, sest kui enamus rahvast oli reedel teinud lühema tööpäeva ja juba enne lõunat koju läinud, siis meie ja kõik muud näljarotid (ehk siis bäkpäkkerid) otsustasid siiski maksimaalselt raha teenida ja tööpäeva lõpuni rabada. Täna hommikul kella üheksani magada oli tõeline luksus!







Vahepealsetest muutustest siis nii palju, et meiega on liitunud kolm prantsuse poissi, kes telgivad meie akna taga ja enne linnaminekut kammivad ja geelitavad juukseid, end puuduva uksega Suzuki tagasivaatepeeglist imetledes. Ja lisandunud on ka John, kes on Taiwanist ja tõi endaga majapidamisse kitarri, mis on oma kehvadest heliomadustest hoolimata siiski kitarre ja seni väga puudu olnud vidin. Õhtul, kui teised bäkpäkkerid teevad viinamarjaridade vahel oma bussides õhtusööki ja prantslased vaatavad kuuri all filmi, käib majapidamises suur kokkamine. Asiaadid võivad süüa teha tunde järjest, aga see-eest on valmivad toidud tõeliselt head. Selle olen selgeks saanud, et korea toit on ikka väga vürtsine, aga kui jätkuvalt süüa, siis lõpuks muutub üsna tundetuks. Oma suuruse kohta söövad tüdrukud ikka metsikult ja mina nendega kuidagi sammu ei pea. Lisle naerab kogu aeg, et koerad ei saa enam midagi süüa, sest meil ei ole kunagi ülejääke ja tõde see on. Hommikul, lõunal ja õhtul joome piimaga teed ja õhtusöögi kõrvale tekivad kogu aeg kultuurilised, lingvistilised ja muidu maailmavaatelised teemad, mis on alati põnevad, ehkki teinekord läheb jutt nii pikale, et järgmisel hommikul 5.30 tõusta tundub väga karm.

Elu on igatahes lill ja ülejärgmisel nädalal on oodata pärisjõulupidu, millele järgneb veel üks internatsionaalne jõulupidu ja siis on kaks nädalat jõulupuhkust, mille jooksul oleme praegu plaani võtnud käia Great Ocean Roadil ja Melbourne’is. Täpsemad detailid täpsustamisel. :)

Seekord pikka juttu ei tee ja pilte pole ka nädala jooksul eriti kogunenud, aga eks järgmiseks korraks tekib jälle uusi uudiseid. Püsige lainel!